Читать книгу Kutsuge ämmaemand. Tõsilugu 1950ndate East Endist - Jennifer Worth - Страница 9

Oleks keegi mulle kaks aastat varem öelnud, et ma lähen nunnakooli ämmaemandaks õppima, oleksin ma plehku pannud. Ma ei olnud seda sorti tüdruk. Nunnakoolid olid sünged ja igavad, need olid pühadele õdedele. Mitte mulle. Ma olin arvanud, et Nonnatuse maja on väike erahaigla, milliseid oli tol ajal riigis palju.

Saabusin vihmasel oktoobriõhtul kottide ja kompsudega, olles senini Londonit tundnud ainult West Endi poolelt. Buss tõi mu Aldgate’ilt väga teistsugusesse Londonisse, kus olid kitsad valgustamata tänavad, purukspommitatud tühermaad ja määrdunudhallid ehitised. Leidsin raskustega Leyland Streeti ja asusin haiglat otsima. Seda polnud. Ilmselt oli mul vale aadress.

Peatasin mööduja ja küsisin St. Raymund Nonnatuse ämmaemandate kohta. Naine pani võrgu käest ja naeratas mulle südamlikult, puuduvad esihambad üksnes lisasid ilmele sõbralikkust. Plekist juukserullid helkisid pimedas. Ta võttis suunurgast sigareti ning ütles midagi, mis kõlas nagu: „Otsid Nonnatuse jopskeid, kas jah, kullake?”

Ma jõllitasin naist, üritades temast aru saada. Ma polnud midagi niisugust öelnud.

„Ei. Ma tahan leida St. Raymund Nonnatuse ämmaemandaid.”

„Just. Sealsamas ongi, kullake. Nonnatuse nunnad. Just seal, selja taga.”

Ta patsutas julgustavalt mu käsivart, osutas ühele hoonele, torkas sigareti suunurka tagasi ja tatsas edasi, toatuhvlid sillutisel plaksumas.

Nüüd oleks kohane hämmingus lugejale teada anda, miks on kokni murrakut keeruline kirja panna. Puhas kokni oli – või on – kõrvalisele isikule mõistetamatu, kuid kõrv harjub vokaalide ja konsonantidega, käänamise ja idioomidega, nii et mõne aja pärast saab peaaegu kõigest aru. Kirjutades Docklandi inimestest kuulen ma küll nende häält, ent murrakut kirja panna on raske.

Aga ma kaldun teemast kõrvale.

Ma vaatasin valgustamata hoonet kõhklevalt, nägin määrdunudpunaseid telliseid, viktoriaanlikke võlve ja torne, rauast piirdeaeda otse pommivälja kõrval. „Kuhu ma ometi olen jõudnud,” mõtlesin. See ei saa olla haigla.

Sikutasin uksekella ja seest kostis kõlksumist. Mõni hetk hiljem tulid sammud. Ukse avas kummalises riietuses naine – mitte päris õde, aga päris nunn ka mitte. Ta oli pikka kasvu, kõhn ja igivana. Ta vaatas mind vähemalt minut aega rahulikult, midagi ütlemata, kummardus siis ette ja võttis mul käest. Ta vaatas enda ümber, tõmbas mind eeskotta ja sosistas vandeseltslaslikult: „Poolused kaugenevad, kullake.”

Üllatus tegi mu keeletuks, ent õnneks ei oodanudki ta vastust, vaid jätkas elevusest peaaegu hingetuna: „Jah, Marss ja Veenus on reastunud. Sa muidugi tead, mida see tähendab?”

Ma raputasin pead.

„Oh, kullake, staatilised jõud, vedela ja tahke oleku konvergents, heksagoonne pärinemine, mis läbib taevalaotuse. See on elamiseks tähelepanuväärne aeg. Nii põnev. Pisikesed inglid plagistavad tiibu.”

Ta naeris, plaksutas oma kondiseid käsi ja tegi väikese hüppe.

„Aga tule sisse, kullake, tule sisse. Tule, joo teed, ja võta natuke kooki. Kook on väga hea. Armastad sa kooki?”

Ma noogutasin.

„Nagu minagi. Sööme koos kooki, kullake, ja sa räägid mulle, mida sina arvad teooriast, et taevakehade gravitatsioon mõjutab maailmaruumi sügavusi.”

Ta pööras end ringi ja kõndis kärmelt mööda kivikoridori, valge pealinik selja taga lehvimas. Kahtlesin, kas peaksin talle järgnema, sest arvasin, et olen kindlasti tulnud valel aadressil, kuid tundus, et ta arvestas, et olen otse tema selja taga, ja jutustas vahetpidamata, esitades küsimusi, millele ta mingit vastust ei oodanud.

Ta sisenes hästi suurde viktoriaanliku väljanägemisega kööki, kus oli kivipõrand, kivivalamu, puidust nõrgumisalus, lauad ja panipaigad. Ruumis oli vanaaegne gaasipliit puidust taldrikuriiulitega selle kohal, valamu kohal suur Ascoti veeboiler ja seinale kinnitatud pliitorud. Nurgas seisis suur koksiahi, ahjulõõr ulatus lakke.

„Ja nüüd koogi kallale,” ütles mu kaaslane. „Proua B tegi selle täna hommikul. Ma nägin seda oma silmadega. Kuhu nad selle panid? Aita otsida, kullake.”

Valesse majja siseneda on üks asi, ent teise köögis ringi kolada hoopis teine. Ma tegin suu esimest korda lahti. „Kas see on Nonnatuse maja?”

Vana naine tõstis teatraalselt käed ja hüüatas selgel heliseval häälel: „Sündimata, ometigi surmas sündinud. Sündinud ülevuseks. Sündinud juhtima ja vaimustama.” Ta tõstis silmad lae poole ja alandas hääle erutunud sosinaks: „Sündinud pühitsuseks!”

Oli ta peast segi? Jõllitasin teda juhmilt, siis kordasin küsimust: „Aga ikkagi, on see Nonnatuse maja?”

„Oh, kullake, ma teadsin kohe, kui sind nägin, et sa mõistad. Pilv püsib puutumatu. Noorus on muidu antud, kellad kaiguvad kurba indigot, sügavat kinaveri. Eks vaatame, mida keegi sellest mõistab. Pane kann tulele, kullake. Ära seisa seal niisama.”

Polnud mõtet oma küsimust korrata, nii täitsin kannu veega. Kui ma kraani keerasin, hakkasid köögis torud ärevust tekitavalt lõgisema ja rappuma. Vana naine tuhlas ringi, avades kappe ja plekkpurke, lobisedes kosmilistest kiirtest ning samasuunalisest kulgemisest. Korraga hüüatas ta rõõmsalt: „Kook! Kook! Ma teadsin, et leian selle üles!”

Ta pöördus minu poole ja sosistas, pilgus ulakas helk: „Nemad arvavad, et võivad õde Monica Joani eest asju peita, aga nad pole nii nutikad, kullake. Raske samm ega tõtakus, naer ega nutt, mitte miski ei jää varjule, kõik saab ilmsiks. Too kaks taldrikut ja nuga, ja ära jõlgu niisama. Kus tee on?”

Istusime tohutu puidust laua äärde. Ma valasin teed ja õde Monica Joan lõikas kaks suurt tükki kooki. Ta murendas oma koogilõigu tükikesteks ja ajas neid oma pikkade kondiste sõrmedega mööda taldrikut ringi. Ta sõi, ümisedes ekstaatilisest mõnust, ja pilgutas suutäisi alla kugistades mulle silma. Kook oli suurepärane ja vandeseltslaslikult olime ühel meelel, et meile kulub ära veel üks koogitükk.

„Nad ei saa seda teada, kullake. Nad arvavad, et Fred pani selle nahka, või siis see vaeseke, kes läve ees oma võileibu pugib.”

Ta vaatas aknast välja. „Taevas on mingi valgus. Mis sa arvad, on see planeet, mis plahvatab, või maandub mõni tulnukas?”

Mina arvasin, et see on lennuk, kuid pakkusin plahvatavat planeeti, siis küsisin: „Kas veel teed?”

„Pidin just küsima, ja kuidas oleks veel ühe koogilõiguga? Nad ei jõua tagasi enne seitset.”

Ta vatras edasi. Ta jutul polnud saba ega sarvi, aga ta oli võluv. Mida rohkem ma teda vaatasin, seda rohkem nägin ilu tema kõrgetes põsesarnades, säravates silmades, kortsulises kahvatus vandlivärvi nahas ja pika sihvaka kaela otsas oleva pea kindlas hoiakus. Kümne baleriini tantsu meenutavate pikkade sõrmedega pidevas liikumises väljendusrikkad käed mõjusid hüpnootiliselt. Tundsin, nagu oleks mind ära nõiutud.

Sõime koogi vaevata lõpuni, nõustudes, et tühi plekk-karp äratab vähem kahtlust kui taldrikule jäetud viilakas. Ta tegi mulle üleannetult silma ja itsitas. „See tüütu õde Evangelina märkab esimesena. Sa peaksid teda nägema, kui ta vihastab. Oh, hirmus tüdruk. Tema punane nägu läheb veel punasemaks, ja nina hakkab tilkuma. Jah, päriselt tilgub. Ma olen näinud.” Ta heitis pea upsakalt kuklasse. „Aga mis see mulle loeb! Teadvuse ilmsuse müsteerium on nimetatud maja, ühendatud otstarve ja sündmus, ja vaid vähesed on see paremik, kes selle taipamisest rõõmustavad. Aga kuss. Mis see on? Meil läheb kiireks.”

Ta hüppas üles, puistates kõik koogiraasukesed mööda lauda, põrandat ja enese peale laiali, haaras plekk-karbi ja tõttas sellega sahvrisse. Istus siis tagasi tulles uuesti maha, manades ette rõhutatult süütu ilme.

Eeskojast oli kosta kivipõrandalt kõmisevaid samme ja naisehääli. Kolm nunna sisenesid kööki, rääkides klistiirist, kõhukinnisusest, veresoonelaienditest. Jõudsin otsusele, et olen vastu kõiki ootusi õiges kohas.

Üks neist seisatas ja pöördus minu poole. „Teie peate olema õde Lee. Me ootasime teid. Tere tulemast Nonnatuse majja. Mina olen õde Julienne, ülemõde. Pärast õhtusööki räägime natuke minu kabinetis. Kas te söönud olete?”

Tema nägu ja hääl olid nii avatud ja ausad, küsimus nii loomulik, et ma ei suutnud vastata. Tundsin, et olen kurguni kooki täis. Suutsin suure vaevaga pomiseda „Jah, aitäh” ja rapsisin salamisi seelikult koogipuru maha.

„Vabandage meid, me sööme natuke midagi. Me valmistame harilikult igaüks ise õhtueine, sest tuleme kõik ise ajal.”

Õed askeldasid, otsisid endile taldrikuid, nuge, sahvrist juustu, küpsiseid ja muud, ja panid kõik köögilauale. Ukse tagant kostis hüüatus ja punase näoga nunn tuli tühja plekk-karbiga sisse.

„Seda pole enam. Karp on tühi. Kus on proua B kook? Ta tegi selle alles täna hommikul.”

See pidi olema õde Evangelina. Ringi vaadates läks ta näost järjest punasemaks.

Mitte keegi ei öelnud midagi. Kolm õde vaatasid üksteise otsa. Õde Monica Joan istus endassesulgunult, süüdimatult, silmad kinni. Kook mõjus mu sisikonnale halvasti, ja ma mõistsin, et ma ei saa oma koletut tegu varjata. Mu hääl oli kähe, kui ma sosistasin: „Mina sõin natuke.”

Õde Evangelina punane nägu ja turske kuju pöördusid õde Monica Joani poole. „Ja tema sõi ülejäänu. Vaadake teda, üleni koogipurune. Vastik. Milline aplus! Ta ei jäta ka midagi puutumata. Kook oli meile kõigile. Sina... sina...”

Õde Evangelina vappus vihast, kõrgudes õde Monica Joani kohal, kes jäi täiesti liikumatuks, silmad kinni, justkui ei kuuleks sõnakestki. Ta paistis habras ja suursugune. Ma ei suutnud seda taluda ja kuulsin end ütlemas: „Ei, te saite valesti aru. Õde Monica Joan võttis ühe viilu ja mina sõin ülejäänu.”

Kolm nunna vaatasid mind imestunult. Tundsin, kuidas punastan. Oleksin ma olnud koer, kes pühapäeval grillprae varastamisel vahele jääb, pugenuksin, saba jalge vahel, laua alla. Sisenenud kummalisse majja, seaduslike omanike teadmata või nõusolekuta lõviosa koogist nahka pannud, olin rikkunud viisakustavasid, mis nõudis karmi karistust. Suutsin ainult pomiseda: „Palun vabandust. Olin näljane. Ma enam ei tee.”

Õde Evangelina norsatas ja lajatas plekk-karbi lauale.

Õde Monica Joan, kelle silmad olid endiselt kinni, pea kõrvale pööratud, liigutas esimest korda. Ta võttis taskuräti ja ulatas õde Evangelinale, hoides seda nimetissõrme ja pöidla vahel, teised sõrmed peenutsevalt harali. „Võib-olla on aeg endast lapiga üle käia, kullake,” ütles ta malbelt.

Pahameel lahvatas veel ägedamaks. Õde Evangelina punetav nägu tumenes veelgi ja nahk läks ninasõõrmete ümber niiskeks.

„Tänan ei, kullake. Mul on enda oma,” pigistas ta hammaste vahelt.

Õde Monica Joan tegi väikese kekutava hüppe, pühkis elegantselt taskurätiga üle näo ja pomises justkui enesele: „Sajaks nagu. Ma ei salli vihma, ma lahkun. Vabandage mind, õed. Kohtumiseni õhtusel jumalateenistusel.”

Ta naeratas armulikult kolmele õele, pöördus siis minu poole ja pilgutas mulle ulakalt silma. Suureliselt purjetas ta köögist välja.

Tundsin kimbatust, kui uks sulgus ja ma jäin kolme nunnaga üksinda. Oleksin tahtnud läbi põranda vajuda või minema joosta. Õde Julienne käskis mul viia kohvri ülemisele korrusele, kus pidi olema tuba, mille uksel on silt minu nimega. Olin oodanud piinlikku vaikust ja kolme silmapaari jälgimas, kuidas ma köögist lahkun, ent õde Julienne hakkas jutustama vanadaamist, keda ta oli äsja külastanud ja kelle kass olevat korstnasse kinni jäänud. Nad kõik naersid ning minu suureks kergenduseks muutus õhkkond kohe kergemaks.

Eeskojas mõtlesin tõsimeeli, kas mitte jalga lasta. Tõsiasi, et ma olen kusagil kloostrisarnases paigas, mitte haiglas, oli õigupoolest naeruväärne, ja kogu koogisaaga alandav. Oleksin võinud lihtsalt oma kohvri haarata ja pimedusse kaduda. Tundsin kiusatust. Õigupoolest oleksingi seda ehk teinud, kui sel hetkel poleks avanenud eesuks ja nähtavale ilmunud kaks naervat tütarlast. Nende näod õhetasid värskelt öisest õhust ja juuksed olid tuulest sasitud. Pikkadel vihmakeepidel pärlendasid üksikud vihmapiisad. Nad olid umbkaudu minuealised ja pakatasid elurõõmust.

„Tere!” ütles üks neist kiirustamata. „Sina oledki Jenny Lee. Tore. Sulle hakkab siin meeldima. Meid pole kuigi palju. Mina olen Cynthia ja tema on Trixie.”

„Mul on pöörane nälg. Pärast näeme.” Nende sõnadega oligi Trixie juba mööda koridori köögi poole teel.

Cynthia hääl oli kummastav – pehme, madal, kähedavõitu. Ta rääkis venitades, naerusel toonil. Teist sorti tüdruku puhul võinuks seda pidada peenutsevaks, ahvatlevalt seksikaks hääleks. Olin oma nelja õeaasta jooksul kohanud hulgaliselt seda tüüpi tütarlapsi, kuid Cynthia polnud nende hulgast. Tema hääl oli täiesti loomulik ja see oligi tema rääkimise viis. Sain oma ebamugavusest ja kindlusetusest üle ning me naeratasime teineteisele, olles juba sõbrunenud. Otsustasin jääda.

Õhtupoole kutsus õde Julienne mind oma kabinetti. Ma läksin, peljates koogi pärast tõsist peapesu. Olles kannatanud neli aastat ülemate hirmuvalitsust haiglaõdede üle, ootasin halvimat ja krigistasin ärevusest hambaid.

Õde Julienne oli väheldane paksuke. Ta pidi olema tol päeval viisteist või kuusteist tundi tööd teinud, ent nägi välja õitsev kui roos. Tema särav naeratus julgustas mind ja hajutas hirmud. Tema esimesed sõnad olid: „Koogist me rohkem ei räägi.”

Ohkasin kergendatult ja õde Julienne purskas naerma: „Meie kõigiga juhtub õde Monica Joani seltsis kummalisi asju. Aga ma kinnitan teile, mitte keegi ei võta seda enam jutuks. Isegi mitte õde Evangelina.”

Viimased sõnad ütles ta erilise rõhuga, nii et minagi naeratasin. Ta oli minu poolehoiu võitnud ja mul oli hea meel, et ma polnud olnud nii keevaline, et minema joosta.

Tema järgmised sõnad olid ootamatud. „Mis usku te olete, õde?”

„Ma... ei mingit... See tähendab, et metodisti... ma arvan.”

Küsimus oli kummaline, asjakohatu, isegi natuke kohtlane. Küsida minu hariduse, ettevalmistuse ja õena töötamise kogemuse, tulevikuplaanide kohta – kõik see olnuks oodatud ja vastuvõetav. Kuid usu? Mis puutus siia usk?

Ta paistis väga tõsine ja ütles malbelt: „Siin on Jeesus Kristus meie teenäitaja ja tugevus. Võib-olla tulete teinekord meiega pühapäeval kirikusse?”

Siis seletas õde, millist väljaõpet saan ja millised on Nonnatuse maja tavad. Kolm nädalat olen kõikide kodukülastuste ajal koolitatud ämmaemanda käe ja juhendamise all, misjärel hakkan üksinda sünnieelset ja -järgset tööd tegema. Kõiki sünnitusi juhendab teine ämmaemand. Õppetunnid toimuvad ühel õhtul nädalas pärast tööd. Õpitakse oma vabast ajast.

Ta istus vaikselt, seletades muid üksikasju, millest enamik läks minust mööda. Ma õieti ei kuulanudki, lihtsalt imestasin, kuidas ja miks ma ennast tema seltsis nii hästi ja mõnusasti tunnen.

Kelluke helises. Ta naeratas. „On aeg õhtuseks teenistuseks. Ma pean minema. Kohtume hommikul. Ma loodan, et saate öösel välja puhata.”

Mõju, mida õde Julienne avaldas mulle – ja avastasin, et enamikule inimestele – polnud sugugi vastavuses tema sõnade ja väljanägemisega. Ta ei sundinud end peale, ei käsutanud ega kehtestanud end kuidagi. Ta polnud isegi kuidagi eriliselt tark. Aga temast kiirgas midagi, mille üle ma mõtisklesin, ent mida ei mõistnud. Tol korral ei tulnud mulle pähegi, et tema kirkusel oli vaimulik mõõde, millel polnud mingit pistmist ajaliku maailma väärtustega.