Читать книгу Kutsuge ämmaemand. Tõsilugu 1950ndate East Endist - Jennifer Worth - Страница 7

Nonnatuse maja asus Londoni südames Docklandsis. Nende praksis hõlmas järgmisi piirkondi: Stepney, Limehouse, Millwall, Isle of Dogs, Cubitt, Poplar, Bow, Mile End ja Whitechapel. Territoorium oli tihedalt rahvastatud ja enamik peresid oli seal elanud põlvkondade kaupa, kolimata sünnikohast kaugemale kui paar tänavavahet. Sugulased elasid lähedal asuvates kvartalites ja lapsed kasvatati üles üksteisest enamjaolt mõne maja või kõige rohkem mõne tänava kaugusel elavate tädide, vanavanemate, nõbude ja vanemate õdede-vendade kaasabil. Lapsed jooksid üksteise kodudes kogu aeg sisse-välja ning ma ei mäleta, et seni, kui mina seal elasin ja töötasin, oleks uksi lukustatud, välja arvatud öösiti.

Lapsed olid igal pool ja tänavad olid nende mängumaa. 1950ndatel ei sõitnud majadevahelistes põiktänavates autosid, sest kellelgi ei olnudki autot, nii et seal oli igati ohutu mängida. Peatänavatel, eriti seal, kustkaudu pääses sadamasse, oli tihe liiklus, aga väiksematel tänavatel liiklust peaaegu polnud.

Pommiväljad olid põnevad mängumaad. Need olid hirmsad meenutused kõigest kümne aasta tagusest sõjast ja Docklandsi tihedast pommitamisest. Majade rõdudest oli ära suuri kamakaid, mis olid sattunud paari-kolme tänava kaugusele. Piirkond oli elanikest tühjaks tehtud, jäänud olid vaid poolenisti püsti seisvate, poolenisti ümber vajunud ehitiste kiviprügi täis tühermaad. Kuhugi võis olla naelutatud silt, mis hoiatas „Ohtlik – hoidke eemale”, ent see oli igale elavaloomulisele kuue-seitsmeaastasele poisikesele justkui punane rätik pullile, ja igal pommiväljal oli salasissepääs, kust plank oli lahti kangutatud, et kleenuke keha läbi mahuks. Ametlikult polnud kellelgi lubatud sisse minna, kuid kõik, kaasa arvatud politsei, pigistasid ses suhtes silma kinni.

See oli kahtlemata jõhker piirkond. Pussitamine oli tavaline. Pubikaklused ja -tülid igapäevased. Väikestes ülerahvastatud majades esines koduvägivalda. Aga ma ei kuulnud kunagi põhjendamatust vägivallast laste või eakate vastu; nõrkasid koheldi hoolivalt. See oli Kray vendade, jõukudevaheliste sõdade, veritasude, organiseeritud kuritegevuse ja pingelise konkurentsi aeg. Politsei oli igal pool ega teinud oma ringkäike kunagi üksinda. Ometigi ei kuulnud ma kunagi, et mõnda vana naist oleks rünnatud ja talt pension ära võetud või mõni laps röövitud ja tapetud.

Valdav enamus siin piirkonnas elavaid mehi töötas sadamas.

Tööhõive oli kõrge, ent palgad väikesed ja tööpäevad pikad. Oskustöölised said suhteliselt head palka ning neil olid tööpäevad kindla pikkusega, ja neid töökohti hoiti hoolega. Neid oskusi säilitati perekonnas, anti edasi isalt pojale või õe- või vennapoegadele. See-eest lihttööliste elu pidi olema paras põrgu. Kui laevu lossida polnud, siis ei olnud ka tööd, ja mehed jõlkusid päevad otsa väravate taga, tehes suitsu ja norides tüli. Aga kui oli laev, mida lossida, tähendas see neljateistkümmet, võib-olla koguni kaheksatteistkümmet tundi rasket kehalist tööd. Alustati hommikul kella viiest ja lõpetati õhtul kell kümme. Pole siis ime, et pärast seda mindi kõrtsi ja joodi end peast segi. Poisid alustasid sadamas töötamist viieteistkümneselt ja pidid tööd tegema sama kõvasti nagu täismehed. Kõik mehed pidi kuuluma ametiühingusse ja ametiühing võitles õiglase palga ja õiglaste töötundide eest, kuid neid ajas segadusse, et tööle võeti ainult ametiühingu liikmeid, ja see tekitas liikmete eelisõiguste pärast palju pahandust ja vimma. Ilma ametiühinguteta oleks tööliste rõhumine olnud 1950ndatel sama hull, nagu see oli olnud 1850ndatel.

Tavaks oli noorelt abielluda. Korralike East Endi inimeste hulgas oldi kõrge seksuaalmoraaliga, koguni liigkombelised. Vabalt koos elamine oli niisama hästi kui tundmata, ükski tütarlaps ei hakanud abiellumata oma noormehega kokku elama. Kui mõni prooviski, tegi perekond ta elu põrguks. Mis toimus pommiväljadel või prügikasti varjus, sellest ei räägitud.

Kui tütarlaps jäi lapseootele, oli abiellumise surve noormehele nii tugev, et ainult vähesed hakkasid vastu. Pered olid suured, sageli väga suured, lahutati harva. Tulised ja ägedad tülid olid tavalised, aga mees ja naine jäid harilikult kokku.

Naised käisid harva tööl. Noorelt muidugi käidi, ent pärast abiellumist oleks seda pahaks pandud. Kui juba lapsed tulid, oli see võimatu, sest kogu aja võtsid lõputu laste eest hoolitsemine, koristamine, pesemine, poeskäimine ja söögitegemine. Ma imestasin sageli, kuidas need naised hakkama said, kui kolmeteistkümne- või neljateistkümnelapseline pere elas kitsukeses majapidamises, kus oli kõigest kaks või kolm magamistuba. Mõned nii suured pered elasid üürikorterites, milles oli ainult kaks tuba ja tilluke köök.

Rasestumisvastaseid vahendeid, kui neid isegi kasutati, ei saanud usaldada. See jäeti naiste vastutada, ning nad pidasid arvet, millal pole viljastumisohtu, kasutasid kahtlast jalakaleotist, džinni ja ingverit, kuuma dušši ja nii edasi, aga vähesed käisid sündimuskontrolli kliinikus, ja selle põhjal, mida mina kuulsin, keeldus enamik mehi kaitsevahendeid kasutamast.

Pesemine, kuivatamine ja triikimine võttis suurema osa naise päevast. Pesumasinad olid peaaegu tundmatud, kuivateid polnud veel isegi leiutatud. Kuivatusaiad olid pesu täis riputatud ja meie, ämmaemandad, pidime patsientideni jõudmiseks endile laperdavate linade vahelt teed tegema. Majja või korterisse jõudnud, tuli meil trepikodades, treppidel, köögis, elutoas ja magamistoas kummarduda ning järgmiste pesude vahelt läbi põigelda. Selvepesulad avati alles 1960ndatel, nii et kogu pesu tuli pesta kodus käsitsi.

1950. aastatel tuli enamikus majades kraanist külma vett ja loputuskastiga klosett asus väljas hoovi peal. Kuid mõnel oli koguni vannituba. Üürikorterites neid küll polnud ja käidi avalikes saunades. Kindlameelsed emad viisid oma porisevad pojad korra nädalas pesema. Mehed, ilmselt naiste käsul, tegid läbi samasuguse iganädalase puhastustalituse. Neid võis näha laupäeva pärastlõunati väikese kuivatuslina ja seebitükiga süngel ilmel sauna poole minemas, mis kõneles sellest, et iganädalane kisklemine on ära peetud ja kaotatud.

Suuremas osas majapidamistes oli raadio, aga ma ei näinud kogu East Endis viibitud aja jooksul ainsatki telerit, millel võis olla oma osa perekondade suuruses. Pubid, meesteklubid, tantsuõhtud, varieteed ja koerte võiduajamised olid peamised lõõgastumise võimalused. Noortele oli, üllataval kombel, kirik sageli peamine seltskondliku läbikäimise keskus ning igas koguduses toimusid nädala sees igal õhtul noortele mõeldud üritused ja tegevused. Kõikide Pühakute (All Saints) koguduse tohutu suures viktoriaanlikus kirikus East India Dock Roadil käis mitusada noort noorteõhtutel, mida korraldas kirikuõpetaja koos vähemalt seitsme energilise noore abivaimulikuga. Neil läks vaja kogu oma noorust ja energiat, et õhtust õhtusse tulla toime viievõi kuuesajale osalejale mõeldud üritustega.

Tuhanded eri rahvusest meremehed, kes sadamasse saabusid, ei paistnud siin elavate inimeste ellu kuigivõrd tungivat. „Meie hoiame omaette,” ütlesid kohalikud, mis tähendas, et kokkupuudet polnud. Tütreid kaitsti hoolega: meremeeste vajaduste rahuldamiseks oli hulgaliselt bordelle. Ma pidin oma töö tõttu neist kahte-kolme külastama ja leian, et need olid väga hirmsad kohad.

Ma nägin prostituute peatänavate ääres inimesi tülitamas, ent mitte kunagi väikestel tänavatel, isegi mitte sellises kohas nagu Isle of Dogs, mis oli meremeeste esimene maabumiskoht. Kogenud professionaal ei raiskaks kunagi oma aega niisuguses vähe lootust andvas paigas ja kui mõni innukas amatöör oleks piisavalt järelemõtlematu, et seda proovida, oleksid kohalikud haavunud elanikud, nii mehed kui ka naised, ta õige varsti minema kihutatud, ilmselt vägivalda tarvitades. Lõbumajad olid teada ja alati töös. Ma ei salga, et need olid ebaseaduslikud ja politsei korraldas seal aeg-ajalt haaranguid, aga see ei paistnud sealset tegevust mõjutavat. Nende olemasolu hoidis kindlasti tänavad puhtad.

Elu on viimase viiekümne aastaga pöördumatult muutunud. Minu mälestuste Docklands ei sarnane vähimatki selle tänapäevase näoga. Pere- ja seltsielu on kokku varisenud, ning kolm viimase kümnendi olulist muutust – dokkide sulgemine, aguli likvideerimine ning rasestumisvastaste vahendite kasutamine – teinud lõpu mitmesaja-aastastele traditsioonidele.

Aguli likvideerimine algas 1950ndate lõpus, kui mina veel selles piirkonnas töötasin. Kahtlemata olid majad jubedavõitu, kuid need olid inimeste kodud ja neid armastati. Ma mäletan paljusid, paljusid inimesi, vanu ja noori, hoidmas käes linnavalitsuselt tulnud paberit, milles neid teavitati, et nende majad või korterid lammutatakse ning nad majutatakse ümber. Enamik nuuksus. Nad ei teadnud muud maailma kui nende oma, ja nelja miili^[1.] kaugusele kolimine paistis nagu maailma lõppu minek. Kolimine lahutas sugulased ja selle tulemusena kannatasid lapsed. Ümberpaigutamine ka sõna otseses mõttes tappis palju vanu inimesi, kes ei suutnud kohaneda. Mis kasu on keskkütte ja vannitoaga uuest korterist, kui sa ei näe enam kunagi oma lapselapsi, sul pole kellegagi juttu ajada, ning kohalik kõrts, mis müüb Londoni parimat õlut, asub nüüd nelja miili kaugusel?

1960. aastate alguses võeti kasutusele rasestumisvastased tabletid ja tänapäevane naine oligi sündinud. Naisi ei saanud enam siduda katkematusse lasteringi, nad said olla nemad ise. Tablettidega algas see, mida me tänapäeval nimetame seksuaalrevolutsiooniks. Esimest korda ajaloos said naised olla samasugused nagu mehed ja lihtsalt niisama seksi nautida. 1950ndatel oli meil igas kuus kaheksakümmend kuni sada sünnitust. Aastaks 1963 oli see arv kahanenud neljale või viiele kuu kohta. See juba on ühiskondlik muutus!

Dokid suleti viieteistkümne aasta jooksul tasapisi, aga 1980ndatel kaubalaevu enam ei käinud. Mehed klammerdusid oma töö külge, ametiühing püüdis neid kaitsta ja 1970. aastail toimus hulgaliselt sadamatööliste streike, ent otsus oli juba tehtud. Õigupoolest streigid mitte ei kaitsnud töökohti, vaid hoopiski kiirendasid kaubasadama kinnipanekut. Sadam tähendas siinsetele meestele rohkemat kui töö, isegi enamat kui eluviisi – sadam ise oligi õigupoolest elu – ja nende meeste maailm varises kokku. Sadamaid, mis olid sajandeid olnud Inglismaa elu tuiksooned, polnud enam vaja. See oli minule tuntud Docklandsi lõpp.

Viktoriaanlikul ajastul käis sotsiaalne reform üle maa. Esimest korda kirjutati moraalitust käitumisest, mida polnud kunagi varem paljastatud, ja puudutati inimeste südametunnistust. Nende reformide hulgast pälvis ettenägelike ja haritud naiste tähelepanu vajadus korraliku õenduse korraldamiseks haiglates. Põetamine ja sünnitusabi olid kahetsusväärses olukorras, kuna neid ei peetud auväärseks ametiks ühelegi haritud naisele ja nii täitsid tühimiku harimatud. Dickensi loodud Sairey Gamp ja Betsy Prig – asjatundmatud, räpased, džinni järele lehkavad karikatuursed kujud – võivad küll lugedes naerma ajada, aga poleks sugugi naljakas, kui oleksite vaesuse tõttu sunnitud oma elu nende kätte usaldama.

Florence Nightingale on meie kõige kuulsam halastajaõde ja tema head organiseerimisoskused muutsid halastajaõetöö ilmet alatiseks. Kuid ta ei olnud ainus ja õenduse ajalugu räägib paljudest andunud naistest, kes pühendasid oma elu sellele, et tõsta põetamise taset. Üheks selliseks ühenduseks olid St. Raymund Nonnatuse ämmaemandad. See oli vaeste turvalisemale sünnitusele pühendunud anglikaani nunnade õeskond. Nad rajasid maju Londoni East Endis ja Inglismaa mitme suure tööstuslinna agulipiirkondades.

Üheksateistkümnendal sajandil (nagu mõistagi ka varem) polnud vaestel naistel võimalik maksta tasu, mida arst lapse ilmaleaitamise eest küsis. Nii oldi sunnitud lootma väljaõppeta, iseõppinud ämmaemandatele või ämmamooridele, nagu neid sageli kutsuti. Mõni neist võis olla üsna hea praktik, aga teistel oli kiidelda ainult suure suremusega. Üheksateistkümnenda sajandi keskel püsis emade suremus vaeste hulgas 35–40 protsendi juures ja imikute suremus ulatus 60 protsendini. Eklampsia, verejooks ja loote väärseis tähendasid ema vältimatut surma. Mõnigi kord jätsid need ämmaemandad patsiendi piinlema ja surema, kui sünnitus ei kulgenud normaalselt. Pole kahtlust, et tingimused olid ebasanitaarsed, et mitte hullemini öelda, ja nii levisid nakkused ja haigused, mis tõid sageli surma.

Peale väljaõppe puudus ka kontroll niisuguste ämmamooride hulga ja tegevuse üle. St. Raymundi ämmaemandad nägid, et seda saaks lahendada ämmaemandate kohase koolitamise ja seadusega sisse seatud kontrolliga nende töö üle.

Vaprate nunnade ja nende toetajate võitlusele õigusaktide pärast sai osaks väga äge vastuseis. Umbkaudu 1870. aastal puhkes vihane lahing, milles kasutati väljendeid „absurdsus”, „ajaraiskamine”, „kurioosum” ja „oma nina teiste asjadesse toppijad”. Neid süüdistati kõiges alates loomuvastasusest kuni piiramatu rahalise kasu ahnuseni. Ent Nonnatuse nunnasid ei saanud maha suruda.

Võitlus jätkus kolmkümmend aastat, aga aastal 1902 kinnitati esimene ämmaemandate tegevust puudutav säte ja rajati kuninglik ämmaemandate kolledž.

St. Raymund Nonnatuse ämmaemandate töö aluseks olid religioossed põhimõtted. Mul pole kahtlust, et tol korral oli see vajalik, sest töötingimused olid sedavõrd tülgastavad ja töö karm, et ainult need, kes tundsid Jumala kutset, soovisid seda ette võtta. Florence Nightingale kirjutab, et nägi kahekümnesena nägemust Kristusest, kes ütles, et ta peab oma elu sellele tööle pühendama.

St. Raymundi ämmaemandad töötasid Londoni sadamaagulites vaesemaist vaesemate hulgas ja peaaegu poole üheksateistkümnendast sajandist olid nad ainsad seal tegutsevad usaldusväärsed ämmaemandad. Nad töötasid väsimatult koolera-, tüüfuse-, lastehalvatuse ja tuberkuloosiepideemiate ajal. Kahekümnenda sajandi alguses jätkasid nad töötamist kahe maailmasõja ajal. 1940ndatel jäid nad Londonisse ja elasid üle dokkide ägeda pommitamise, mis kaasnes õhurünnakuga. Nad aitasid lapsi ilmale pommivarjendites, blindaažides, kirikute krüptides ja metroojaamades. See oli väsimatu, ennastsalgav töö, millele nad olid tõotanud oma elu pühendada, ning kõik sealsed elanikud tundsid, austasid ja imetlesid neid. Neist räägiti siira armastusega.

Sellised olid St. Raymund Nonnatuse ämmaemandad, kui mina neid esimest korda tundma õppisin: õeskond, andunud usklikud, andnud vaesus-, kasinus- ja kuulekustõotuse, aga samas väljaõppinud meditsiiniõed ja ämmaemandad, mistõttu minagi sattusin nende hulka. Ma ei oodanud seda, kuid sellest kujunes minu elu kõige olulisem kogemus.

1 Inglise miil – 1,609 km. Toim. [ ↵ ]