Читать книгу Superkoomik - Jenny Jägerfeld - Страница 5

Cecilia seisab klassi ees ja räägib maakoorest sellise häälega, nagu oleks ta ise lausa ŠOKEERITUD sellest, kui haigelt huvitav see kõik on, mida ta räägib.

„Maakoor on viis kuni seitsekümmend kilomeetrit paks!”

Tema kõrval ekraanil on maakera läbilõige. Kõige sügavamal on mingisugune valge süda, seejärel oranžid ja punased helendavad väljad. Kõige peal maakoor. Maakera ei näe sellel pildil kuigi tõsiseltvõetav välja. Nagu värviline põrkepall. Väheke jube ka, et me elame planeedil, mille oleks võinud välja mõelda näiteks mingi kloun. Üritan nalja välja mõelda: „Oh kui tore oleks juua klaasike mahla ja süüa taldrikutäis mõnusaid kukleid maakoorega!”

Njah. AJUkoorega oleks äkki naljakam isegi? Aga siis hakkaksid kõik lihtsalt: „Iuuu! Rõve!” ja ega ei taha küll selline olla, kellele „iuuu” öeldakse.

Minu kõrval istub Märta ja joonistab Cecilialt saadud paberile. Peaaegu kõik peale minu kutsuvad Märtat Märtsiks. Isegi Cecilia ütleb talle nii. Aga minu jaoks on ta Märta, sest minu süda ei luba tema nime ära lörtsida. Ära märtsida. Ja temal on kõikidest inimestest, keda ma tean, kõige suurem süda. Kallutan end joonistuse vaatamiseks Märta poole, tema heledad lokid kõditavad mu põske. Ta on joonistanud maakera vanameheks, kellel on kaabu ja vuntsid ja selline ümmargune üksik prilliklaas, mis ripub keti otsas. Mis selle nimi oligi? Makrell? Monaco? Monokkel? Monkonkel? Midagi sellist. Vanamehe suust tuleb jutumull tekstiga: „Mina olen maavanaisa.” Naeratan Märtale, sest see on päris lahe. Ta kihistab vastu. Tal on selline nunnu naer, nagu kõditaks keegi väikest last. Sosistan talle:

„Mulle just tuli üks mõte!”

„Ah! Mida?” sosistab Märta vastu.

„Ma hakkan koomikuks. Stand-up-koomikuks!”

Märta ei saa vastata, sest äkitselt seisab Cecilia täpselt meie pinkide ees.

„Kas kujutate ette, Sasha Rein ja Märts Sköld?”

Vaatame talle otsa. Ta teeb kunstliku pausi.

„Mõnes kohas on niisiis ainult VIIS KILOMEETRIT! meie jalgade ja niinimetatud mantli vahel!” ütleb Cecilia ning vaatab meile pärani silmi ja ammuli sui otsa nagu lastesaate juht. „Mitu kilomeetrit, Sasha ja Märts?”

„Viis kilomeetrit,” vastame kuulekalt kooris.

Iseenesest on ju hea, kui õpetaja on innukas. Bosse, kes meil neljandas oli, istus enamjaolt õnnetu näoga ja näppis oma telefoni. Bosse ettekujutus õpetamisest oli selline, et tuleks mingi suvaline film peale panna, välja mingeid „pabereid tooma” hiilida ja seejärel enne tunni lõppu mitte tagasi ilmuda. Eelmisel suvel jäi Bosse haiguslehele ja siis saimegi Cecilia. Mulle Cecilia meeldib. Osale klassist (see tähendab Ebbale) käib närvidele, et tal on kogu aeg samad riided. Valge või hall T-särk. Sinised teksased, mis kõikide (see tähendab Ebba) arvates on liiga ümber. Tüüpiline Ebba-kommentaar, mida ta ütleb lahtise suuga nätsu närides ja poolmaniakaalselt oma pikki pruune juukseid keerutades: „No mis mõttes, eks, on siis raske õige suurusega pükse osta või? Või mis talle meeldib, kui pekk üle serva vajub või?”

Vabandust, aga kelle asi see on, millised püksid Cecilial on? Ega ta meid ju tagumikuga ei õpeta?

Ebba on mu klassiõde, kuigi see on idiootne sõna, pole ta mingi õde. Ma tean, et paljudel on sama probleem. Kuidas teda siis nimetama peaks? Klassivaenlane? Noh, see on vist liiga vänge. Tuleks leida mõni neutraalne sõna! Klassiinimene? Klassiolend? Klassiisik? Ebba on minu klassiisik. Pole just hiilgav, aga käib küll.

Igatahes. Isa meelest on Cecilia „stabiilne”. Ja ta suudab päriselt ka klassi vait saada. Bossel polnud see just tugevaim külg, pehmelt väljendudes.

Cecilia virutab kaardikepiga valgele ekraanile, nii et terve maakera võngub. Nisse võpatab.

„Kas teate, kui pikk on viis kilomeetrit?”

Ta ei oota vastust.

„Vaadake, viis kilomeetrit on VIIS TUHAT MEETRIT, see on umbes nagu siit FRUÄNGENISSE!”

Ega ma päris täpselt ei taju, kus Fruängen asub, aga okei. Minu klassiõed ja klassivennad, nojah, klassiisikud, vahivad teda nagu hüpnotiseeritult. Cecilia mõjub inimestele niimoodi.

„Mantlis on kuumust MITU TUHAT kraadi! Kujutage ette, et siinsamas, kõigest õige pisut meie jalataldadest allpool on viie tuhande kraadine vedel mass!”

Cecilia trambib oma kroksidega vastu põrandat ja sunnib meid kõiki pilku beežile plastpõrandale pöörama.

„KUI mitu kraadi, Nisse?”

Ta näitab kaardikepiga Nissele. Ta näeb välja nagu vehkleja, kes kedagi duellile kutsub. Ainult et Nissel ei ole mõõka. Tundub sedamoodi, et vastust ka mitte.

„Ee ... väga mitu?” ütleb Nisse ebakindlalt.

„Jah! Lausa MITU TUHAT.”

Kui Cecilia korraks näoga maakera poole seisab, lükkab Märta minu ette paberilipiku, kuhu ta on joonistanud naerunäo ja kirjutanud: „Sinust saab jumala äge koomik.”

Ma rõõmustan. Ja loodan, et tal on õigus.

Ma lülitun välja. Vaatan aknast kohe selle taga kasvavat puud. Raagus hapraid oksi, mida katab õhuke lumekiht. Mul on tähtsamatki, millele mõelda kui mingi tobe maakoor. Kui ma tahan naljakad kondid välja arendada, pean keskenduma. Tõsist ja süsteemset tööd tegema. Mis on õieti naljakas? Üks võimalus nalju välja mõelda peaks olema ju see, et kirjutad mõne lõbusa teema üles ja mõtiskled siis nende üle niimoodi vabalt.

Vahin paberit, kus on maakera läbilõige. Keeran paberi ümber. Kirjutan:

NALJAKAD/HÄIRIVAD ASJAD

Kui Märta küsis, miks peaks keegi tahtma sellist hiigelsuurt hamstrihabet ja mina nagu et „Misasja?”, ja siis lõpuks selgus, et ta mõtles HIPSTERIhabet.

Kui kõrvaklappide juhe sõlme läheb.

Inimesed, kes filmi ajal vahetpidamata räägivad: „Kes tema on? A mis tema teeb? Kus nad nüüd lähvad?” Ja sina: „Pliis! Vaata filmi, siis näed ju!”

Kõik, mida kõik inimesed teevad kõikjal sotsiaalmeedias. Näiteks panevad üles üliägedaid pilte iseendast ja kirjutavad, kui inetud nad on, ainult selleks, et komplimente lunida (Ebba). Või #häštäägivad #täiesti #ebaloogilisi #asju. Või kui nad kirjutavad eriti diibi staatuse nagu: „Kurb praegu. Keegi ei mõistaks ... seda küll mitte.” Ja siis sina: „Oi, mis juhtus?!” Ja nemad: „Ei midagi. Ma ei taha sellest rääkida.” AH NII! NO AGA ÄRA SIIS RÄÄGI! (Seetõttu olen loobunud KOGU sotsiaalmeediast. Peale Youtube’i. Koomikute klippe pean ju ikka vaatama.)

Kui isa tuleb ja räägib millestki ja sina lihtsalt: „Okei-okei, muidugi-muidugi”, ja siis kui ta ära läheb, ei pane ta ust kinni ja ma pean talle karjuma: „Pane uks kinni!” ja siis tuleb ta tagasi ja LÜKKAB UKSE KOOMALE, aga kinni ei pane ja siis sina: „ÄÄÄÄH! Mida ma palusin?!”

Kui ema on

Jätan lause pooleli. Tõstan pastaka paberilt. Sest ma tahtsin kirjutada: „Kui ema on halvas tujus ja tahab, et ma räägiksin temaga saksa keelt, ja isegi ei vasta mulle muidu.”

Tahtsin niimoodi kirjutada. Aga ma ei kirjuta. Sest see ei häiri ju mind enam. Ma nii väga sooviksin, et ta häiriks mind jälle. Ma soovin seda nii väga, et süda läheb peaaegu katki. Ma räägiksin kogu aeg saksa keelt, kuigi see pole mu tugev külg. Ma midagi muud ei teekski, kui see ta tagasi tooks. Ich würde immer Deutsch sprechen.

Aeg-ajalt unustan, et ta surnud on. Nagu praegu. Neil sekundeil, mis kulusid sõnade „Kui ema on” kirjutamiseks.

Muidugi on hea, et ma kogu aeg tema peale ei mõtle. Aga kui ta mulle siis meenub, avaneb rinnus pimedus. Pimedus, mis on nagu põhjatu auk ja laieneb igas suunas lõpmatuseni. Minu südame tükid kukuksid nagu sinna sisse. Kukuksid ja kaoksid jäljetult. Ma ei tea, kas ma saan need veel kunagi kätte. Kas süda saab kunagi veel terveks.

Kustutan sõnad ära. Kustutan ära „Kui ema on”. Kustutan nii kõvasti, et paberisse tuleb auk.