Читать книгу Superkoomik - Jenny Jägerfeld - Страница 8

Meie korteri ukse avamiseks tuleb seda alati täiest jõust sissepoole lükata ja samal ajal linki üles tõsta ja võtit keerata. Mõnikord õnnestub see kõik alles kolmandal katsel. Täna olen ma lausa nii läbematu, et löön puusa kõvasti ära. Oigan valust.

„No see teie uks ...” hingeldab Märta, kes otse minu kannul trepist üles tuleb. Meil mõlemal on pärast kiiret väntamist koolist siia hing paelaga kaelas. (Paelaga kaelas? Mis mõttes? Hea väljend ikka küll. Äkki annaks sellest mingi nalja tekitada?)

„Ma teaaaan,” ütlen ja põrutan uuesti vastu ust.

Lõpuks õnnestub mul võtit keerata ja uks lahti saada. Ühel päeval virutan ma veel oma puusaluu puruks. Väheke keeruline on kiirabile rääkida, mis juhtus: „Eeh ... ma üritasin ust avada.”

Astume esikusse, paneme joped nagisse ja viskame rattakiivrid maha. Märtal on kiivri all nokkmüts. Sooja mütsi pole tal kunagi, kuigi väljas on miinus viis. Nokakal on kiri „OBEY” ja see on leopardimustriline. See on nii sügavale laubale tõmmatud, et kõrvad paistavad välja, külmast täiesti punased. Ta armastab oma nokakat nii väga. Kui Märta saaks otsustada, siis oleks tal see kogu aeg peas. Kuigi tunnis sunnib Cecilia teda seda ära võtma. Peaaegu iga tund algab sellega, et ta ütleb:

„Ja Märts võib mütsi ka ära võtta.”

Iga kord näeb Märta sama tõrges välja. Aga ta võtab selle ikkagi ära. Ceciliale vastu ei vaielda. Varem, Bosse tundides, võis Märtal see peas olla. Üks Bosse väheseid häid külgi. Vabalt oleks võinud ka ratsavarustuses kooli tulla ja ta poleks midagi märganud.

Hõõrun käsi kokku.

„Oled sa valmis?” küsin ma.

„Jah! Aga sina?” küsib Märta, kuigi see kõlab nagu: „Jahhasina?”, sest Märta räägib alati nii kole erutatult ja kiiresti.

„Ma pole iial rohkem valmis olnud!”

Vaatan kella. Isa kojutulekuni on veel kaks tundi, suurepärane. Läheme meie väiksesse vannituppa. Kahekesi ei mahu seal õieti olemagi. Märta lükkab hambaharjaklaasi kogemata ümber, nii et harjad kukuvad kraanikaussi.

nüüd ainult kaks hambaharja

Hambaharjaklaas pole isegi mitte klaas, vaid kipakas oranž plasttops, mis kukub viis korda päevas ümber, nii et ma ütlen, et ärgu nähku harjade üleskorjamisega vaeva. Otsin kappidest ja sahtlitest trimmerit ja leian selle lõpuks kraanikausi alt ühest punutud korvist. See on punane ja metalse läikega, näeb välja üsna tolmune ja kammi küljes on väga väikesed pruunid juuksekarvad. Puhun need minema. Isa pügas oma pead viimati päris tükk aega tagasi.

keegi ei saa teda enam kukla lõikamisel aidata

Leian kolm eri kammi, valida saab niisiis kolm eri pikkust, peale täiesti kiila pea. Umbes kolm millimeetrit, umbes üks sentimeeter ja umbes kaks ja pool sentimeetrit.

„Ma võtan vist ikkagi kõige pikema kammi,” ütlen ma seda paika vajutades. Siis ulatan trimmeri Märtale, kes ühendab selle peegli kohale stepslisse.