Читать книгу Superkoomik - Jenny Jägerfeld - Страница 6

Lähen koju läbi Aspuddeni pargi. Tavaliselt me läheme Märtaga alati koos, aga tal on teisipäeviti bandžo, uskuge või mitte. Kõikidest maailma pillidest valib ta BANDŽO. Aga kes olen mina seda kritiseerima, eks? Ükskord ta ütles, et armastab oma bandžot rohkem kui oma väikest venda, aga seda ma päriselt ei usu. See oli pärast seda, mida ta ise nimetab BANDŽOTRAUMAKS, kui vend mäkerdas pilli kogemata pähklivõiga kokku, nii et ju ta oli veel selle mõju all, ma pakun. Pärast seda hakkaski ta venda Bandžoterroristiks kutsuma.

Ta hoiab oma bandžot mustas läikivas kohvris, mille peal on kuldsed klambrid ja sees rohelisest sametist vooder. Vaevalt et kuninga kroongi ilusamas kastis seisab.

Õhk on külm ja karge ning päike nii madalal, et selle kollakasvalge kuma pimestab mind. Puud on ikka veel raagus ja siin-seal on suured lumelaigud. Kui mul aega on, ütlen alati pargi küülikutele tere. Loomade nunnutamine teeb mind jube õnnelikuks ja südame nagu pehmeks. Okei, mitte KÕIKIDE loomade. Vaevalt et ma õnnelikuks või rahulikuks muutuksin, kui ma nunnutaksin alligaatorit või mürgiskorpioni, aga saate aru küll, mida ma mõtlen.

Küülikud elavad neljas väikeses puuris, igaühes neli küülikut. Seal on üks jube armas ja nunnu küülik, keda ma kutsun Cookie Dough’ks, kuigi tegelikult on ta nimi Pistaatsia. Pistaatsiapähklid on ju rohelised, nii et mina küll ei tea, mida nad mõtlesid. Cookie Dough ei ole roheline. Ei, ta näeb välja sedamoodi, nagu oleks ta tehtud kreemikast vanillijäätisest, mille sees on suured koogitaina tükid. Pealegi on ta haigelt armas, sest ta on pooleldi pässküülik ja pooleldi miski muu, võib-olla Gotlandi küülik, ja tänu sellele on ta üks kõrv lontis nagu pässil ja teine sirgelt püsti! Cookie Dough oleks nagu minu moodi, sest võib öelda, et ka mina olen poolenisti päss (ehk siis jäär). Olen sündinud kolm minutit enne kahtteist 20. märtsi öösel, täpselt kala ja jäära horoskoobimärgi piiril. Aga õnneks pole minu kõrvad ei lontis ega kikkis, vaid näevad täitsa normaalsete inimkõrvade moodi välja.

Kui ma piirdeaia juurde jõuan, näen Cookie Dough’d otsekohe. Ta nosib üht väikest heinakõrt. Tema paksud valged küülikupõsed liiguvad ülikiiresti. Tal pole ju isa, kes käsiks tal AEEEEGLASELT süüa, nagu mõnel teisel siin. (NB! Ma räägin iseendast.)

„Tere, Cookie Dough!” ütlen ma. Ta jätab närimise katki ja vaatab üles minu poole. Ja võib-olla on see vaid ettekujutus, aga iga kord, kui ma teda Cookie Dough’ks nimetan, siis ta paistaks otsekui tänulik olevaks. Ta nagu tahaks öelda: „Lõ-puks o-me-ti! Lõpuks ometi keegi, kes saab aru, et ma ei ole ROHELINE!”

Ronin üle tara ja kükitan, temast nii umbes poole meetri kaugusele. Teised küülikud lippavad mööda kaljupinda närviliselt eemale, aga tema mitte. Tema lamab edasi ja nosib muudkui oma väikest kõrt. Sentimeeterhaaval kaob see talle suhu. Heleroosa nina tõmbub krimpsu, kui ta õhku nuhutab. Võtan kinda käest ja sirutan käe ettevaatlikult välja. Cookie Dough nuusutab seda, nagu oleks ta koer. Siis silitan ma ettevaatlikult ta koogitainaplekilist kasukat. Ta on nii pehme, et see on lausa arusaamatu. Pehmem kui Märta bandžokasti sisepind. Paljud ei oska küülikuid õigesti silitada, sageli küülikud ehmatavad ja põgenevad eemale. Saladus on selles, et ei tohi teha kiireid liigutusi, vaid kätt tuleb liigutada üliväga ettevaatlikult. Sest kuigi küülikud ise liiguvad väga kiiresti, ei meeldi neile, kui teised samamoodi teevad. Aeglaselt sirutan käe järgmise heinakõrre poole ja ulatan selle siis Cookie Dough’le.

„Tule, sõbrake,” ütlen ma.

Siis hüppab ta lähemale ja istub mu jala kõrvale. Kaks armsat väikest hüpet, nii et väike vatitupsu moodi saba kerkib õhku. Toetun käele ja upitan end ülima aeglusega rätsepaistesse. Tunnen läbi teksaste külma maapinda, tunnen lumelaike ja tean, et riided lähevad märjaks, aga sellel pole tähtsust. Cookie Dough on otse minu sääremarja kõrval, soojendab seda oma pontsaka väikese küülikukehaga. Ta on mu sõber. Temale olen ma rääkinud asju, mida ma pole isegi Märtale öelnud. Ka parimatel sõpradel on piirid, sellel, mida nad mõistavad ja mida mitte. Iseenesest pole ka sugugi selge, kui palju Cookie Dough tegelikult mõistab. Aga ta on kuulamise maailmameister. Ei tea, kas sellepärast, et tal on nii suured ja pikad kõrvad. Ma silitan teda, ikka uuesti ja uuesti. Isa ütleb, et loom oleks kindlasti tore olla, sest nad ei oska mõtiskleda ei selle üle, mis minevikus toimus, ega tunda muret tuleviku pärast. Vabandust, aga KUIDAS ta seda teab? Cookie Dough on võib-olla hullult ärevil sellepärast, et tema küüliksõber Maapähkel hängib nüüdsel ajal Metsapähkliga, ning mõtleb MEELEHEITLIKULT sellest, kellega koos pärastlõunal hüpata.

Cookie Dough’ ema elas samuti varem Aspuddeni pargis, nagu ma ühelt siinselt töötajalt teada sain. Aga aga ühel hommikul kaks aastat tagasi oli ta äkki lihtsalt sealsamas maa peal surnult maas. Nad ei teagi õieti, mille pärast ta suri. Ta oli igati terve ja mitte kuigi vana. Kuid arvatavasti ehmatas miski ta surnuks, võib-olla mõni kiskja. Kiskja ei teinudki talle midagi, sest vigastusi tal polnud. Ta ainult nägi seda looma ja hakkas nii kartma, et süda jäi seisma. Mõnikord ma mõtlen, et ema ehmatati samuti surnuks. Kuigi seda ei teinud kiskja. Pigem elu kui selline.

Tunnen Cookie Dough’ väikest südant läbi kasuka löömas. Kui uskumatult kiiresti see lööb! Ma tahan, et see süda lööks igavesti.

Sosistan ta kikkis kõrva nii nagu ikka: „Armas kallis Cookie. Luba mulle, et sa oled elus, kui me järgmine kord kohtume. Kas lubad?”

Aga siis hüppab ta äkitselt puust majakese poole, kus ülejäänud küülikud pelglikult kössitavad.

Tõusen järsult püsti ja küülikud kohkuvad. Jooksevad väikeses majas üksteisele otsa.

„Aga sa PEAD lubama! Sa pead!”

Cookie ei vaata minu poolegi. Pöörab mulle hoopis taguotsa ja väikese koheva sabatupsu. Tema enda arvates ta küll midagi lubama ei pea.

Kirjutan nimetissõrmega lumme:

ON

Siis kustutan selle peopesaga ära. Lumi on jälle sile. Kirjutan:

SEE

Kustutan uuesti, kirjutan:

MINU

Kustutan, kirjutan:

SÜÜ?

Kustutan kõik ära ja tõusen püsti. Lähen tagasi vaatamata minema.