Читать книгу Sinu tark laps - Jesper Juul - Страница 15

Võimustruktuuride toimimiseks on vaja reegleid ja korda. Seetõttu on varasematel aegadel püütud paika panna teatud piire, et hoida laste füüsilised, vaimsed ja emotsionaalsed pürgimused kontrolli all. Need piirid (ehk see, mida lapsed tohivad ja ei tohi, peaksid ja ei peaks) olid lastele peale sunnitud, just nagu oleks perekond mingi kontrollorgan.

See süsteem pani täiskasvanud uskuma, et teatud piirid on lastele head ja vajalikud. Lastele piiride seadmise vajalikkust toetavad paljud inimesed, hoolimata sellest, et puuduvad tõendid, mis seda usku kinnitaksid. Lubage täpsustada: on tõsi, et laste areng on harmooniline ja eluterve neis peredes, kus täiskasvanud kehtestavad teatud piire. Ent nagu ma hiljem selgitan, on oluline, et nii lapsed kui täiskasvanud kehtestaksid kõigepealt kumbki oma piirid. Kellelegi teisele piiride kehtestamine on eelkõige ikkagi võimu väljendus.

Piiride küsimus kerkib paratamatult esile iga kord, kui lapsevanemad laste kasvatamisest räägivad. Me oleme harjunud arvama, et ainult meie põlvkonnal on piiride seadmisega raskusi, et meie vanemad said selle ülesandega palju hõlpsamini hakkama. Tegelikult on piiride kehtestamine olnud alati raske. Lapsevanemad on alati ekspertidelt nõu küsinud, kuidas panna lapsed „käituma“ või „sõna kuulama“, nagu seda tavaliselt nimetatakse. Niikaua, kui pered on üritanud säilitada võimustruktuuri, on vanematel soovitatud piire kehtestades silmas pidada nelja elementi – ühtsus, resoluutsus, tagajärjed ja õiglus. Vaadelgem igaühte neist pisut lähemalt.