Читать книгу Sinu tark laps - Jesper Juul - Страница 18

Oletame, et lapsed ei kuula sellegipoolest sõna. Ka siis mitte, kui vanemad on ühisel seisukohal ja resoluutsel hääletoonil lastega vestelnud. Mida nüüd teha? Sõltumata konkreetse konflikti iseloomust, valivad vanemad nüüd ühe kahest: nad kasutavad kas füüsilist vägivalda või piiravad laste isiklikku vabadust.

Kumbagi neist pole kerge ellu viia. Enamik vanemaid ei suuda oma lastele füüsiliselt haiget teha ega end süüdi tundmata laste isiklikku või sotsiaalset vabadust piirata. Just sellepärast haarame me selliste tuttavate õigustuste järele nagu

 „See kõik on ainult sinu enda huvides!“

 „Küll sa siis hakkad sellest aru saama, kui ise suureks saad!“

 „Sa pead õppima kohanema!“

 „See teeb mulle rohkem haiget kui sulle!“

 „Kui sa sõna ei kuula, peame seda sulle pähe taguma, kuni sa lõpuks aru saad!“

Mida lapsed sellest õpivad?

 Kui lapsevanem ütleb: „Mina olen see, kes siin praegu otsustab!“, siis õpivad lapsed sellest, et neil puudub isiklik vabadus.

 Kui lapsevanem ütleb: „Laps räägib siis kui kana pissib!“, siis õpivad lapsed sellest, et neil puudub sõnaõigus ja et nad peavad valima, mida rääkida tohivad.

Huvitav on see, et pärast laste karistamist tunnevad paljud vanemad muret, ega nad sellega enda ja lapse läbisaamist ei kahjustanud. Oma hirmu väljendavad vanemad sageli käskluse vormis: „Tule, tee nüüd isale kalli-kalli ja unustame kogu loo“ või siis kaudsemalt, küsimusena: „Kas me oleme nüüd jälle sõbrad?“ Iroonilisel kombel ütlevad täiskasvanud sedasama sageli ka teineteisele pärast armusuhte lõpetamist: „Ehk võiksime vähemalt sõpradeks jääda?“

Vanemate piinlikkus ja kõhklused on täiesti õigustatud. Lapsi karistades lammutavad vanemad järk-järgult head läbisaamist nendega.Vanemad näitavad sellega, et nad loobuvad tekkinud konfiktis täielikult vastutusest ja ajavad süü lapse kaela. Taoline käitumismuster mitte ainult ei murenda lapse usaldust vanemate vastu, vaid kahjustab ka lapse eneseaustust.^[1.]