Читать книгу Sinu tark laps - Jesper Juul - Страница 19

Paljudele vanematele tähendas laste kasvatamine enamasti kritiseerimist ja korrigeerimist, kui lapsed käitusid ebakorrektselt. Järglased pidid tunnistama, et nad olid valesti käitunud, või üles näitama siirast kahetsust. Selle mudeli järgi on täiskasvanute kohus tekitada lastes äratundmine, et nood on tõeliselt ja tõsiselt eksinud. Ja alles siis, kui eksinud on oma viga tunnistanud, saavad nad hakata end parandama. Selline mõttelaad tõi endaga kaasa järgmised väljendid.

 „Häbene ometi!“

 „Kas sul häbi pole?“

See kasvatussüsteem, kus kõik vanemate ja laste konfliktid olid seletatavad vigadega lapse kasvatuses, tähtsustas isemoodi õigluse mõistet, millest võimupositsioonil olijad hakkasid lähtuma. Sisuliselt andis see täiskasvanutele loa veenduda enne karistuse täideviimist, et laps tunneb end ikka tõesti süüdlasena, ja vajadusel selles ka last veenda. Seega ei keskendunud lapsevanemad niivõrd vägivallale, mida nad kavatsesid pruukida, vaid ebaõiglusele, mis võiks aset leida juhul, kui nad karistaksid last, kes on tegelikult süütu.

Paradoksaalsel kombel jätsid aga lapsed, kelle kasvatamisel oli sellest õigluse mõistest lähtutud, meelde ainult need juhtumid (ja tõstsid nende vastu protesti), kui neid oli karistatud ilmaasjata. Püsiv ja täiesti õigustamatu tunne, et laps on „vale“ jäi tähelepanuta, kuna see oli „normaalne“. See oli normaalne meeleseisund laste puhul, keda kasvatati süsteemis, kus kriitikat peeti kasvatuse ja õppimise alustalaks.

Õigluse mõiste oli päevakorral ka peredes, kus vanemad tegid suuri jõupingutusi, et mitte kohelda oma lapsi „erinevalt“. Selle mõtteviisi järgi pidid lapsed, hoolimata sellest, kui erinevad nad tegelikult olid, saama samasuguseid pühadekingitusi, samasuguseid autasusid, samasuguseid karistusi ja olema samamoodi kasvatatud. Tulemuseks oli, et mõned lapsed said seda, mida nad vajasid, ja mõned ei saanud – see oli puhtalt juhuse küsimus. Ent lapsevanematel oli süda rahul, sest nad olid enda meelest käitunud „õiglaselt“.

Kirjeldatud väärtustekompleks, mis põhineb iganenud arusaamal laste tegelikust loomusest, on paljudes maailma piirkondades jätkuvalt kasutusel. Ükskõik, mida me sellest kasvatussüsteemist arvame, oleme sunnitud möönma, et need meetodid on vägagi tõhusad, vähemalt olid seda varem. Kuid nende eesmärk – toota kuulekaid lapsi – on silmakirjalik. Me saame selle kokku võtta üheainsa hoiatava lausega, mida mina ja mu sõbrad oleme oma lapsepõlves kuulnud lugematu arv kordi: „Ja pea meeles, et sa kenasti käituksid, siis näevad inimesed, et sind on hästi kasvatatud!“

Meie vanemate prioriteedid põhinesid välistel hinnangutel – et lapsed õpiksid, kuidas „läbi saada“, „kenasti käituda“, „sobituda“, „kombekalt rääkida“, et nad ütleksid „aitäh“, „kuidas läheb“ ja „aitäh, et ma olemas olen“. Lastelt ei eeldatud, et nad oleksid nemad ise. Neilt oodati, et nad näitleksid – täpselt nii, nagu seda tehakse näidendis. Täpselt nagu näitlejatelt, oodati ka lastelt, et nad oma osa korralikult ära õpiksid.

Aastaid hiljem, kui me teame laste kohta niivõrd palju rohkem kui meie vanemad, on meil hea tark olla. Me ei tohi unustada, et meie vanemad, kes käsitlevad perekonda siiani kui võimustruktuuri, teevad nii siira usuga, et see on nende lastele parim. Nad ei mõista, et selline kasvatussüsteem on eelkõige võimu väljendus.