Читать книгу Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid - Jessica Townsend - Страница 3

Äraneetud Crow

Üheteistkümnenda aasta talv

(kolm päeva varem)

Köögikass oli surnud ja see oli Morrigani süü.

Ta ei teadnud, kuidas see oli juhtunud või millal. Ta arvas, et ehk oli kass öösel midagi mürgist söönud. Kassil ei olnud vigastusi, mis viidanuks rebase või koera rünnakule. Kui mitte arvestada pisut kuivanud verd suunurgas, paistis ta magavat, aga oli külm ja kange.

Kui Morrigan looma surnukeha nõrgas talvehommiku valguses leidis, kükitas ta, laup kipras, kassi kõrvale mullale. Ta paitas loomakese musta karva pealaest kuni koheva saba otsani.

„Nii kahju, köögikass,” pomises ta.

Morrigan mõtles, kuhu looma oleks kõige parem matta ja kas ta ehk võiks vanaemalt mõnda ilusat lina küsida, et kassi selle sisse mähkida. Tõenäoliselt on parem seda mitte teha, otsustas ta. Ta võtab ühe oma öösärgi.

Kokk avas tagaukse, et eilse päeva toidujääke koertele anda, ja ehmus Morrigani sealviibimisest sedavõrd, et oleks äärepealt ämbri käest pillanud. Vana naine piilus surnud kassi poole ja tõmbas suu kriipsuks.

„Parem tema kui mina, olgu taevased jõud tänatud,” pomises ta, koputades vastu puidust uksepiita ja suudeldes ripatsit, mida ta kaelas kandis. Ta heitis Morriganile silmanurgast pilgu. „Mulle meeldis see kass.”

„Mulle ka,” sõnas Morrigan.

„Oh jaa, näha on.” Koka hääles oli kibestunud toon ja Morrigan märkas, et naine taganes ettevaatlikult, toll tolli haaval. „Mine nüüd tuppa. Sind oodatakse tema kabinetis.”

Morrigan kiirustas majja ning jäi köögist koridori viiva ukse juures hetkeks seisma. Ta vaatas, kuidas kokk võttis kriiditüki ja kirjutas KÖGIKASS – SURND tahvlile pika nimekirja lõppu, kuhu viimasena olid lisatud ROISKUND KALA, VANA TOMI SÜDAMERABANTUS, ÜLEUJUTUSED PROSPERI PÕHJAOSAS ja SOUSDIPLEKKID KÕIGE PAREMAL LAUTLINAL.

„Võin Jackalfaxi piirkonnast mitmeid oivalisi lastepsühholooge soovitada.”

Uus sotsiaaltöötaja ei olnud oma teed ja küpsiseid puudutanud. Ta oli hommikul kaks ja pool tundi pealinnast rongiga kohale sõitnud ja rongijaamast vastikus uduvihmas Crow’ häärberini kõndinud. Naise märjad juuksed liibusid pead ligi ja mantel oli läbi vettinud. Morrigan püüdis tema õnnetule olukorrale välja mõelda paremat leevendust kui tee ja küpsised, aga näis, et naine pole sellest huvitatud.

„Mina teed ei keetnud,” lausus Morrigan. „Kui te selle pärast muretsete.”

Naine ei teinud temast välja. „Doktor Fielding on äraneetud lastega töötamise poolest tuntud. Olete temast kindlasti kuulnud. Doktor Llewellyn on samuti kõrgelt hinnatud, kui teile meeldib õrnem, emalikum lähenemine.”

Morrigani isa köhatas kohmetult. „See ei ole vajalik.”

Corvusel oli vasak silm pisut tõmblema hakanud; seda tuli ette vaid nende kohustuslike igakuiste kohtumiste ajal, ning Morrigan mõistis, et isa vihkab neid niisama palju kui tema isegi. Kui süsimustad juuksed ja kõver nina kõrvale jätta, oli see isa ja tütre ainus sarnasus.

„Morriganil pole nõustamist vaja,” jätkas isa. „Ta on piisavalt mõistlik laps. Ta on oma olukorrast igati teadlik.”

Sotsiaaltöötaja riskis heita pilgu Morriganile, kes istus tema kõrval diivanil ja püüdis mitte niheleda. Need külaskäigud venisid alati. „Kantsler, ma ei soovi küll ebadelikaatne olla … aga aega on vähe. Kõik asjatundjad on ühel meelel, et oleme jõudmas praeguse ajastu viimasesse aastasse. See on viimane aasta enne Loojakut.” Morrigan vaatas mujale, aknast välja, otsides midagi, mis mõtted mujale viiks, nagu ta tegi alati, kui keegi L-tähega sõna mainis. „Te mõistate ometi, et see on tähtis üleminekuperiood …”

„Kas teil on nimekiri kaasas?” küsis Corvus mõningase kärsitusega. Rõhutatult vaatas ta kabineti seinal rippuva kella poole.

„Mu-muidugi.” Naine võttis vaid õige pisut värisedes kaustast paberilehe. Ta saab üsna hästi hakkama, mõtles Morrigan, arvestades, et see on alles tema teine visiit. Viimane sotsiaaltöötaja oli vaevu sosistanud ja ilmselt arvanud, et Morriganiga ühel mööbliesemel istudes kutsub ta endale ise kurja kaela. „Kas loen selle valjusti ette? Sel kuul on nimekiri üsna lühike – tubli, preili Crow,” lausus naine jäigalt.

Morrigan ei teadnud, mida öelda. Ta ei saanud tegelikult vastu võtta tunnustust millegi eest, mida ta ei saanud kontrollida.

„Alustame vahejuhtumitest, mille eest nõutakse kompensatsiooni: Jackalfaxi linnavalitsus nõuab seitsesada kredi lehtla rahekahjustuste eest.”

„Me ju leppisime kokku, et ekstreemset ilma ei saa enam minu tütrega seostada,” sõnas Corvus. „Pärast seda, kui too metsapõleng Ulfis osutus süütamiseks. Mäletate?”

„Jah, kantsler. Kuid meil on tunnistaja, kes on viidanud, et antud juhul on süü Morriganil.”

„Kes?” nõudis Corvus.

„Mees, kes töötab postkontoris, kuulis pealt, kuidas preili Crow mainis vanaemale, et Jackalfaxis on viimasel ajal väga ilus ilm olnud.” Sotsiaaltöötaja vaatas oma märkmeid. „Rahesadu algas neli tundi hiljem.”

Corvus ohkas raskelt ja nõjatus vastu tooli seljatuge, saates Morriganile ärritunud pilgu. „Heakene küll. Jätkake.”

Morrigan kortsutas kulmu. Ta ei olnud elu sees maininud, et „Jackalfaxis on viimasel ajal väga ilus ilm olnud”. Küll aga mäletas ta, et oli tol päeval postkontoris vanaema poole pöördunud ja öelnud: „Palav, onju?”, aga see polnud ju üldse sama asi.

„Üks kohalik mees, Thomas Bratchett, suri hiljuti südamerabandusse. Ta oli …”

„Meie aednik, ma tean,” pistis Corvus vahele. „Kohutavalt kahju. Hortensiad on kannatada saanud. Morrigan, mida sa sellele vanale mehele tegid?”

„Mitte midagi.”

Corvuse näol oli skeptiline ilme. „Mitte midagi? Üldse mitte midagi?”

Morrigan mõtles hetkeks järele. „Ütlesin talle, et lillepeenrad on ilusad.”

„Millal?”

„Umbes aasta tagasi.”

Corvus ja sotsiaaltöötaja vahetasid pilke. Naine ohkas vaikselt. „Tema perekond on selles asjas väga suuremeelne. Nad paluvad vaid, et tasuksite matusekulud ja tema lapselaste ülikoolihariduse ning teeksite annetuse tema lemmikule heategevusorganisatsioonile.”

„Kui palju lapselapsi tal on?”

„Viis.”

„Öelge neile, et maksan kahe eest. Jätkake.”

„Jackalfaxi … Oih!” Naine võpatas, kui Morrigan kummardus küpsist võtma, kuid paistis rahunevat mõistes, et tüdruk ei kavatse temaga füüsilist kontakti luua. „Ee … jah. Jackalfaxi erakooli direktor on viimaks ometi põlengukahjude eest arve saatnud. Kaks tuhat kredi peaks kulud katma.”

„Ajalehes seisis, et kokatädi jättis pliidi ööseks sisse,” ütles Morrigan.

„Õige,” ütles sotsiaaltöötaja, pilk enda ees olevale paberile naelutatud. „Samuti seisis seal, et ta oli eelmisel päeval Crow’ häärberist möödunud ja teid aias märganud.”

„Ja siis?”

„Ta ütles, et vaatasite talle silma.”

„Ei vaadanud.” Morrigan tundis, kuidas ta veri keema hakkas. See tulekahju ei olnud tema süü. Ta ei olnud kunagi kellelegi silma vaadanud; ta teadis reegleid. Kokatädi luiskas, et pahandusest pääseda.

„Politsei aruandes on kõik kirjas.”

„Ta on valevorst.” Morrigan pöördus isa poole, kuid too keeldus talle otsa vaatamast. Kas isa tõesti uskus, et süüdi on tütar? Kokatädi oli ju tunnistanud, et oli pliidi sisse jätnud! Olukorra ebaõigluse tõttu hakkas Morriganil seest keerama. „Ta valetab, ma pole kunagi …”

„Nüüd aitab!” nähvas Corvus. Morrigan lasi end toolil lösakile ja surus käed rinnal vaheliti. Isa köhatas taas ja noogutas naisele. „Võite arve mulle edasi saata. Lugege palun nimekiri lõpuni. Mul on terve päev kokkusaamisi täis.”

„Ne-need kõik on seotud rahaga,” sõnas naine, vedades väriseva sõrmega paberil järge. „Sel kuul peab preili Crow ainult kolm vabanduskirja kirjutama. Ühe kohalikule naisele, proua Calpurnia Maloufile, murtud puusaluu pärast …”

„Ta on kohe kindlasti liiga vana, et uisutada,” pomises Morrigan.

„… ühe Jackalfaxi Moosiühingule halvaks läinud marmelaadilaari eest ja ühe Pip Gilchresti nimelisele poisile, kes eelmisel nädalal Great Wolfacre’i osariigi õigekirjavõistlusel kaotas.”

Morrigani silmad läksid kaks korda suuremaks. „Ma soovisin ju talle ainult edu!”

„Täpselt nii, preili Crow,” lausus sotsiaaltöötaja, ulatades nimekirja Corvusele. „Te oleksite pidanud targem olema. Kantsler, nagu ma aru saan, te otsite uut koduõpetajat?”

Corvus ohkas. „Mu assistendid on rääkinud kõikide agentuuridega Jackalfaxis ja isegi mõne pealinna omaga. Tundub, et meie oivalises osariigis on tõsine eraõpetajate põud.” Ta kergitas kahtlevalt kulmu.

„Mis juhtus preili …” Sotsiaaltöötaja uuris märkmeid.

„Linfordiga, eks? Kui me viimati rääkisime, siis te ütlesite, et ta sobib kenasti.”

„Nõrk naine,” sõnas Corvus pilkavalt muiates. „Ta pidas vaevu nädala vastu. Lihtsalt lahkus ühel pärastlõunal ega tulnudki tagasi, keegi ei tea, miks.”

See polnud tõsi. Morrigan teadis, miks.

Preili Linfordi hirm needuse ees takistas tal õpilasega ühes toas olemast. Morrigan pidas kummaliseks ja alandavaks olukorda, kus keegi hõikab sulle, kuidas grommiši keeles tegusõnu pöörata, teiselt poolt ust. See oli Morrigani üha rohkem ärritanud, kuni viimaks oli ta katkise sulepea lukuaugust läbi toppinud, selle otsa suhu pistnud ja preili Linfordile musta tinti näkku puhunud. Ta oli valmis tunnistama, et see ei olnud just tema kõige ilusam tegu.

„Meil on registriametis lühike nimekiri õpetajatest, kes soostuvad äraneetud lastega töötama. Väga lühike nimekiri,” ütles sotsiaaltöötaja õlgu kehitades, „aga äkki on seal keegi, kes …”

Corvus tõstis käe, et teda vaigistada. „Ma ei näe selleks vajadust.”

„Kuidas palun?”

„Te ütlesite ise ka, et Loojak on varsti käes.”

„Jah, aga … selleni on veel aasta …”

„Ikkagi. See on antud hetkel aja ja raha raiskamine, kas pole?”

Morrigan tõstis pilgu, isa sõnade peale käis temast läbi ebameeldiv jõnksatus. Isegi sotsiaaltöötaja paistis üllatunud olevat. „Kogu austuse juures, kantsler – Äraneetud Laste registriamet ei pea seda raiskamiseks. Me usume, et haridus on iga lapsepõlve tähtis osa.”

Corvus tõmbas silmad kissi. „Aga hariduse eest maksmine tundub üsna mõttetu, kui kõnealune lapsepõlv üsna pea läbi saab. Mina isiklikult arvan, et me poleks pidanud sellega üldse vaeva nägema. Mõttekam on jahikoeri kooli saata; nende oodatav eluiga on pikem ja nad on mulle palju kasulikumad.”

Morrigan hingas järsult ahhetades sisse, nagu isa oleks talle just nüüdsama väga suure tellisega kõhtu virutanud.

Seal see oli. Tõde, mida Morrigan pidevalt alla surus, midagi, mida ta võis eirata, aga mitte kunagi unustada. Tõde, mida tema ja kõik teised äraneetud lapsed sügaval sisimas teadsid ja mis oli neile südamesse kirjutatud: ma suren Loojaku õhtul.

„Olen kindel, et mu sõbrad Wintersea parteist nõustuksid minuga,” jätkas Corvus sotsiaaltöötajale otsa põrnitsedes, märkamata Morrigani rahutust. „Eriti need, kes otsustavad teie väikese osakonna rahastamise üle.”

Tekkis pikk vaikus. Sotsiaaltöötaja kiikas silmanurgast Morrigani poole ja hakkas oma asju kokku korjama. Morrigan märkas naise näol haletsust välgatamas ja vihkas teda selle pärast.

„Hea küll. Ma teavitan ÄLR-i teie otsusest. Head päeva, kantsler. Preili Crow.” Sotsiaaltöötaja kiirustas tagasi vaatamata kabinetist välja. Corvus vajutas kirjutuslaual nuppu ja kutsus oma assistendid.

Morrigan tõusis toolilt. Ta tahtis isa peale karjuda, aga tema hääl hoopis värises ja kõlas arglikult. „Kas ma peaksin …”

„Tee, nagu tahad!” nähvas Corvus kirjutuslaual olevate paberite seas sobrades. „Ainult ära tüüta mind.”

Tere, proua Malouf!

Mul on kahju, et te ei oska korralikult uisutada.

Mul on kahju, et teie meelest oli hea mõte uisutama minna, kuigi te olete miljoni aasta vanune ja teil on haprad luud, mis võivad isegi kerge tuulega murduda.

Mul on kahju, et teie puusaluu minu pärast katki läks. Ma ei teinud seda meelega. Loodan, et paranete kiiresti. Palun võtke mu vabandus vastu ja saage ruttu terveks.

Tervitades

Preili Morrigan Crow

Morrigan oli kõhuli teise elutoa põrandal ning kirjutas paar viimast lauset uuele paberile korralikult ümber, pistis kirja ümbrikusse, kuid ei kleepinud ümbrikut kinni. Osalt sellepärast, et Corvus tahtis kirja enne selle ärasaatmist kindlasti üle kontrollida, ja teisalt arvestades juhuga, kui Morrigani sülg peaks suutma äkksurma või pankrotti põhjustada.

Tõtakad kõpsuvad sammud koridoris panid Morrigani paigale tarduma. Ta vaatas seinal olevat kella. Keskpäev. See võib olla vanaema, kes tuleb sõprade juurest hommikuteed joomast. Või kasuema Ivy, kes otsib kedagi, keda süüdistada lauahõbedale kriimu või kardinasse rebendi tekitamises. Teine elutuba oli tavaliselt hea koht, kus end peita; see oli maja kõige süngem ruum, kuhu ei paistnud peaaegu üldse päikest. Mitte kellelegi peale Morrigani ei meeldinud seal.

Sammud kadusid. Morrigan oli hinge kinni hoidnud, nüüd hingas ta pahinal välja. Ta sirutas käe raadio poole ning keeras selle väikest messingist nuppu, kuni leidis vilisevate ja sahisevate raadiolainete vahelt jaama, kust edastati uudiseid.

„Iga-aastane lohejaht jätkub sel nädalal Great Wolfacre’i loodenurgas, kus Ohtlike Metsloomade Hävitamise Jõud on sihikule võtnud üle neljakümne hulkuva roomaja. OMHJ on saanud üha enam teateid, et lohesid on kohatud Deepdown Fallsi spaa lähedal, mis on populaarne puhkusesihtkoht …” Morrigan lasi uudistelugeja peenel nasaalsel häälel taustal sumiseda ning alustas järgmise kirja kirjutamist.

Tere, Pip!

Mul on kahju, et sa arvasid, et SIIRUP kirjutatakse ühe i-ga.

Mul on kahju, et sa oled idioot.

Mul on kahju kuulda, et kaotasid hiljuti õigekirjavõistlusel, sest sa oled idioot. Palun võta vastu mu suurimad vabandused kõikide hädade eest, mis ma sulle võisin põhjustada. Luban, et ei soovi sulle enam kunagi edu, tänamatu selline.

Lugupidamisega

Morrigan Crow

Nüüd rääkisid inimesed uudistesaates kodudest, mille nad olid Prosperi osariigi üleujutustes kaotanud, ning nutsid taga lemmikloomi ja lähedasi, keda nad olid näinud veega minema uhutavat, kui tänavatest said jõed. Morrigan tundis kurbusetorget ja lootis, et Corvusel on õigus ja halb ilm ei ole tema süü.

Lugupeetud Jackalfaxi Moosiühing!

Palun vabandust, aga kas te ei leia, et elus on ka hullemaid asju kui riknenud marmelaad?

„Järgmisena eetris: kas Loojak võib olla lähemal, kui arvame?” küsis diktor. Morrigan tardus. Jälle see L-tähega sõna. „Samal ajal kui enamik asjatundjaid on ühel meelel, et praeguse ajastu lõpuni on veel jäänud aasta, usub väike hulk neile vastanduvaid kronolooge, et saame Loojaku õhtut tähistada palju varem. Kas nad on teinud põrutava avastuse või on lihtsalt põrunud?” Mööda Morrigani kaela hiilis üles tibatilluke judin, kuid ta ei teinud sellest välja. Põrunud, mõtles ta trotslikult.

„Kuid kõigepealt: pealinnas toimusid täna taas rahutused, sest kuuldused peagi kätte jõudvast vunderi nappusest levivad jätkuvalt,” jätkas nasaalse häälega uudistelugeja. „Squalli tööstuse esindaja vastas murele avalikult tänahommikusel pressikonverentsil.”

Mehehääl kõneles üle taustal pomisevate ajakirjanike vaikselt. „Squalli tööstuses pole mingit kriisi. Kuuldused energiapuudusest vabariigis on täiesti väärad, ma jõua seda piisavalt rõhutada.”

„Rääkige valjemini!” karjus keegi taustal.

Mees kõvendas veidi häält. „Vabariik on vunderit täis nagu ikka ja me lõikame sellest ohtrast loodusvarast endistviisi kasu.”

„Härra Jones!” hõikas üks ajakirjanik. „Kuidas kommenteerite teateid arvukatest energiakatkestustest ja vundermasinate riketest Southlighti ja Far East Sangi osariikides? Kas Ezra Squall on neist probleemidest teadlik? Kas ta loobub oma eraklikust elustiilist, et seda küsimust avalikult arutada?”

Härra Jones köhatas hääle puhtaks. „Ma kordan: tegemist on pelgalt hirmu külvamise ja tobedate kuulujuttudega. Meie tipptasemel jälgimissüsteemid ei näita mitte mingisuguseid märke vunderi nappusest ega vunderseadmete riketest. Riiklik raudteevõrgustik toimib täiuslikult, samuti energiavõrgustik ja vunderlik tervishoiuteenistus. Mis puutub härra Squalli, siis ta on igati teadlik sellest, et riigi ainukese vunderi ja selle kõrvalproduktide pakkujuna lasub Squalli tööstusel suur vastutus. Me oleme endiselt pühendunud …”

„Härra Jones, käivad spekulatsioonid selle kohta, et vunderi vähesus on kuidagi seotud äraneetud lastega. Kas oskate kommenteerida?”

Morrigan pillas sulepea käest.

„Ma … ma ei saa päris hästi aru … Ma ei saa päris hästi aru, mida te silmas peate,” kogeles härra Jones jahmunult.

Ajakirjanik jätkas. „Noh, Southlightis ja Far East Sangis on osariigi registrisse kahepeale kokku kantud kolm äraneetud last – erinevalt Prosperi osariigist, kus ei ole hetkel ühtegi äraneetud last ja mis on vunderi nappusest puutumata jäänud. Ka Great Wolfacre’is on registreeritud äraneetud laps, prominentse poliitiku Corvus Crow’ tütar; kas järgmisena tabab kriis seda osariiki?”

„Veel kord, mingit kriisi ei ole …”

Morrigan oigas ja keeras raadio kinni. Nüüd süüdistati teda juba milleski, mis polnud veel isegi juhtunud. Kui palju vabanduskirju peab ta järgmisel kuul kirjutama? Tal tõmbus käsi juba üksnes selle mõtte peale krampi.

Morrigan ohkas ja võttis sulepea kätte.

Lugupeetud Jackalfaxi Moosiühing!

Palun marmelaadi pärast vabandust.

Teie

M. Crow

Morrigani isa oli Wintersea vabariigi neljast osariigist suurima, Great Wolfacre’i kantsler. Ta oli väga toimekas ja tähtis ning tavaliselt jätkas tööd isegi neil harvadel juhtudel, kui ta õhtusöögiks koju tuli. Tema vasakul ja paremal pool istusid alati Vasak ja Parem, tema assistendid, kes kogu aeg ta juures viibisid. Corvus lasi alalõpmata oma assistente lahti ja palkas uusi, nii et ta oli nende pärisnimede selgeksõppimisest loobunud.

„Saada kindral Wilsonile memo, Parem,” ütles ta, kui Morrigan samal õhtul laua taga istus. Tüdruku vastas oli tema kasuema Ivy ja kaugel laua teises otsas vanaema. Mitte keegi ei vaadanud Morrigani poole. „Nad peavad esitama uue välihaigla eelarve kõige hiljemalt varakevadeks.”

„Jah, kantsler,” lausus Parem siniseid kanganäidiseid üles tõstes. „Ja milline neist läheb teie kabineti uueks mööblikangaks?”

„Vist see taevasinine. Räägi sellest mu abikaasaga. Tema on sedasorti asjades ekspert, eks ole, kallis?”

Ivy naeratas säravalt. „Lillakassinine, kallim,” ütles ta heliseva, muretu naeruga. „See klapib su silmadega kokku.”

Morrigani kasuema ei sobinud välimuse poolest üldse Crow’ häärberisse. Tema kuldsed juuksed ja päikesepruun nahk (mälestus suvest, mille ta äsja oli „stressi maandades” Kagu-Prosperi võrratutel randadel veetnud) mõjusid Crow’de süsimustade juuste ja kahvatu, haiglase jume keskel kohatult. Crow’d ei läinud kunagi pruuniks.

Morrigan mõtles, et äkki sellepärast Ivy ta isale nii väga meeldibki. Ta ei olnud üldse teiste pereliikmete moodi. Nende sünges söögitoas istudes nägi Ivy välja nagu mingi eksootiline kunstiteos, mille Corvus oli puhkusereisilt kaasa toonud.

„Vasak, kas 16. laagri leetripuhangust on teateid?”

„See on kontrolli alla saadud, härra, aga energiakatkestusi tuleb neil endiselt ette.”

„Kui sageli?”

„Kord nädalas, mõnikord kaks korda. Piirilinnades ollakse rahulolematud.”

„Great Wolfacre’is? Oled sa kindel?”

„Ei midagi sellist nagu märatsemine Southlighti slummides, härra. Lihtsalt kerge paanika.”

„Ja nad arvavad, et selle taga on vunderi nappus? Jaburus. Meil pole siin mingeid probleeme. Crow’ häärberis sujub kõik paremini kui kunagi varem. Vaata vaid neid lampe – need põlevad eredalt kui päev. Meie generaatorid on küll pilgeni täis.”

„Jah, härra,” lausus Vasak ebalevalt. „See … ei ole avalikkusele märkamata jäänud.”

„Ah, muudkui üks viu ja ving,” kraaksatas hääl laua teisest otsast. Vanaema oli õhtusöögiks pidulikult riides nagu ikka: pikas mustas kleidis, ehted kaela ja sõrmede ümber. Tema karmid terashallid juuksed olid pealaele seatud muljet avaldavaks krunniks. „Mina ei usu, et vunderit napib. On vaid muiduleivasööjad, kes pole energiaarveid tasunud. Mina ei süüdistaks seda Ezra Squalli, kui too neil kraanid kinni keeraks.” Vanaema lõikas kõnelemise ajal oma praelihalõigu tillukesteks veristeks tükkideks.

„Tehke mu homne graafik tühjaks,” ütles Corvus assistentidele. „Ma külastan piirilinnu, raputan seal mõnel mehel kätt. See peaks neil suu kinni panema.”

Vanaema naeris õelalt. „Hoopis nende päid tuleks raputada. Sul on selgroog olemas, Corvus – äkki õige kasutaksid seda?”

Corvuse nägu läks hapuks. Morrigan püüdis mitte naeratada. Ta oli kord kuulnud, kuidas üks teenijatüdruk oli sosistanud, et vanaema on „metsik vana röövlind daami riietes”. Morrigan oli sisimas temaga ühel meelel, kuid täitsa nautis seda metsalist, kui vanaema just temast endast ei rääkinud.

„Homme … homme on pakkumiste päev, härra,” ütles Vasak. „Te peate kohalikele pakkumiste jaoks kõlbulikele lastele kõne pidama.”

„Püha jumal, nii on vist jah parem.” (Eips, mõtles Morrigan porgandeid lusikaga taldrikule tõstes. Ta on Vasak.) „Milline tüütus. Ma vist ei saa sel aastal kõnet jälle ära jätta. Kus ja millal?”

„Raekojas. Keskpäeval,” ütles Parem. „Sinna tulevad lapsed St. Christopheri koolist, Mary Henwrighti akadeemiast ja Jackalfaxi erakoolist.”

„Hästi.” Corvus ohkas rõõmutult. „Aga helista Chronicle’isse. Vaata, et keegi tuleks seda kajastama.”

Morrigan neelas saiasuutäie alla. „Mis on pakkumiste päev?”

Nagu Morrigani kõnelemise ajal sageli juhtus, pöörasid kõik tema poole veidi üllatunud näo, justkui oleks ta lamp, millele on äkitselt jalad alla kasvanud ja mis nüüd toas stepptantsu vihub.

Hetkeks olid kõik vait ja siis …

„Äkki me võiksime raekotta kutsuda ka heategevuskoolid,” jätkas isa, nagu keegi poleks rääkinudki. „Alamate klasside kaasamine on hea reklaam.”

Vanaema oigas. „Corvus, taeva päralt, sul on fotol poseerimiseks ainult ühte idioodist last vaja ja sul on sadu, kelle hulgast valida. Võta neist lihtsalt kõige fotogeenilisem, suru tal kätt ja mine ära. Pole vaja asju keeruliseks ajada.”

„Hm,” sõnas Corvus noogutades. „Seda küll, ema. Ulata palun soola, Vasak.”

Parem köhatas arglikult hääle puhtaks. „Tegelikult, härra … äkki polegi vähem privilegeeritud koolide kaasamine nii halb mõte. Selle abil võime esiküljele jõuda.”

„Teie reitingule kolgastes kuluks turgutus ära,” lisas Vasak, tõtates teisest laua otsast soola tooma.

„Pole vaja nii peenetundeline olla, Vasak.” Corvus kergitas kulmu ja heitis silmanurgast pilgu tütrele. „Minu reitingule kulub igal pool turgutus ära.”

Morrigan tundis imepisikest süümevärinat. Ta teadis, et isa suurim katsumus elus oli püüe püsida Great Wolfacre’i valijate soosingus, samal ajal kui tema ainuke laps oli valijate kõikide õnnetuste põhjustajaks. See, et ta saab sellise takistuse kiuste juba viiendat aastat olla osariigi kantsler, oli Corvus Crow’ jaoks igapäevane ime, ning küsimus, kas ta suudab oma uskumatut õnne veel aasta alal hoida, ajas teda iga päev ärevusse.

„Aga emal on õigus, ärme tee seda üritust liiga rahvarohkeks,” jätkas Corvus. „Otsige mõni teine viis, kuidas ma esiküljele pääseksin.”

„Kas see on oksjon?” küsis Morrigan.

„Oksjon?” nähvas Corvus. „Pagana pihta, millest sa räägid?”

„Pakkumiste päevast.”

„Oh taeva päralt.” Isa tõi kuuldavale kärsitu häälitsuse ja asus taas oma pabereid uurima. „Ivy. Selgita.”

„Pakkumiste päev,” alustas Ivy end tähtsalt sirgu ajades, „on päev, mil teise kooliastme lõpetanud lapsed saavad pakkumise haridusteed jätkata, kui neil on piisavalt õnne.”

„Või raha,” lisas vanaema.

„Jah,” jätkas Ivy vahelesegamise üle veidi pahandades. „Kui nad on väga targad või andekad või kui nende vanemad on piisavalt rikkad, et kellelegi pistist anda, siis tuleb auväärt isik mõnest heast õppeasutusest neile pakkumist tegema.”

„Kas kõigile tehakse pakkumine?” küsis Morrigan.

„Taevake, ei!” Ivy naeris ja heitis pilgu teenijannale, kes oli tulnud kastmekannu lauale tooma. Ta lisas valjult sosistades: „Kui kõik oleksid haritud, kust siis teenijad tuleksid?”

„Aga see pole õiglane,” protesteeris Morrigan ja jälgis kulmu kortsutades, kuidas teenijanna näost punasena toast välja kiirustas. „Ja ma ei saa aru. Mida nad pakkumise eest saada tahavad?”

„Privileegi lapse hariduse eest hoolitseda,” segas Corvus läbematult vahele, vehkides näo ees käega, nagu ta püüaks jutuajamist minema pühkida. „Au kujundada homseid hiilgavaid päid ja nii edasi. Lõpeta pärimine, see ei puutu kuidagi sinusse. Vasak, mis kell ma neljapäeval põllumajanduskomisjoni esimehega kokku saan?”

„Kell kolm, härra.”

„Kas ma tohin ka tulla?”

Corvus pilgutas mitu korda silmi, kurrud ta laubal läksid sügavamaks.

„Miks sa tahad tulla kohtumisele põllumajandus…”

„Ma mõtlen pakkumiste päevale. Homme. Raekojas toimuvale tseremooniale.”

„Sina?” lausus ta kasuema. „Ja lähed pakkumiste päeva tseremooniale? Milleks küll?”

„Ma lihtsalt …” Morrigan vaikis ja oli äkki ebalev. „Noh, mul on sel nädalal sünnipäev. See võiks olla mu sünnipäevakink.” Perekond põrnitses teda endistviisi tühja pilguga, mis kinnitas Morrigani kahtlusi: nad olid unustanud, et ta saab ülehomme üksteist. „Mõtlesin, et see on ehk lõbus …” Ta jättis lause lõpetamata, vaatas taldrikusse ja soovis kogu hingest, et poleks üldse suud lahti teinud.

„See pole lõbus,” pilkas Corvus. „See on poliitika. Ja ei, sa ei saa kaasa tulla. Ei tule kõne allagi. Naeruväärne mõte.”

Morrigan vajus toolil allapoole, tundes end löödult ja rumalana. Tõepoolest, mida ta oli siis oodanud? Corvusel oli õigus, see oli naeruväärne mõte.

Crow’ pere sõi mitu minutit pinevas vaikuses õhtusööki, kuni …

„Tegelikult, härra,” ütles Parem kõhkleval häälel. Corvuse söögiriistad langesid kolinal taldrikule. Ta puuris assistenti ähvardava pilguga.

„Mis on?”

„N-noh … kui te – ja ma ei ütle, et peaksite seda tegema – aga juhul kui te oma tütre kaasa võtate, aitaks see ehk teie kuvandit leebemaks muuta. Mingil määral.”

Vasak väänas oma käsi. „Härra, arvan, et Parema mõte on … noh, parem.” Corvus põrnitses talle otsa ja Vasak kiirustas närviliselt juttu jätkama. „M-ma mõtlen seda, et küsitluste põhjal peavad Great Wolfacre’i inimesed teid veidi … noh, kaugeks.”

„Reserveerituks,” pistis Parem vahele.

„Teie toetusreitingule ei tuleks kahjuks, kui tuletaksite neile meelde, et teist saab varsti … l-leinav isa. Ajakirjanduslikust vaatevinklist võib see sündmusele isegi ainulaadse, noh, huvipakkuva tahu lisada.”

„Kui ainulaadse?”

„Esiküljevääriliselt ainulaadse.”

Corvus vaikis. Morriganile tundus, et ta vasak silm tõmbleb.