Читать книгу Nevermoor. Morrigan Crow' tuleproovid - Jessica Townsend - Страница 4

Pakkumiste päev

„Ära räägi kellegagi, Morrigan,” pomises isa sel hommikul sajandat korda, kiirustades raekoja kivitrepist üles pikkade sammudega, millele tüdruk vaevu järele jõudis. „Sa istud minuga koos laval, kus kõik sind näevad. Saad aru? Ära mitte üritagi midagi … teha. Ei ühtegi murtud puusaluud ega … ega herilasparve ega kukkuvat redelit ega …”

„Hairünnakut?” pakkus Morrigan.

Corvus pööras end tema poole, nägu täis tulipunaseid laike. „Kas see on sinu meelest naljakas? Raekojas jälgivad kõik, mida sa teed ja kuidas see mind mõjutab. Kas sa püüad sihilikult mu karjääri rikkuda?”

„Ei,” lausus Morrigan, pühkides näolt vihaseid tatipritsmeid. „Mitte sihilikult.”

Morrigan oli raekojas käinud mitu korda, tavaliselt siis, kui isa populaarsus oli kõige madalam ja tal oli vaja avalikult näidata oma perekonna toetust. Kivisammastega ääristatud ja tohutu suure rauast kellatorni varju peitunud sünge moega raekoda oli Jackalfaxi kõige tähtsam hoone. Aga kellatorn – kuigi Morrigan tavaliselt püüdis selle vaatamist vältida – oli palju põnevam. Taevakell ei olnud mingi tavaline kell. Sellel puudusid seierid ja tunde tähistavad jooned. Oli vaid ümmargune klaasist sihverplaat, mille sees oli tühi taevas, mis ajastu kulgedes muutus: Puhtel oli see kahvaturoosa, Lebel säravkuldne, Päevasulal päikeseloojanguoranž ja Vidul hämar, aina tumenev sinine.

Täna – nagu igal muul selle aasta päeval – näitas kell Vidu. Morrigani teada tähendas see, et üsna pea ilmub Taevakellale tsükli viies ja viimane värv: tintjas, tähti täis pimedus, mis tähistab Loojakut. Ajastu viimast päeva.

Aga sinnani oli veel aasta jäänud. Morrigan raputas selle mõtte peast ja läks isa kannul trepist üles.

Tavaliselt rõõmutus vastu kajavas saalis oli tunda elevust. Mitusada last kõikjalt Jackalfaxist olid sinna saabunud oma pühapäevarõivais, poistel juuksed pead ligi silutud ning tüdrukud punupatside, lehvide ja kübaratega. Nad istusid tikksirgelt tooliridadel president Wintersea tuttava range pilgu all – tema kõiki jälgiv aukartustäratav portree rippus vabariigi igas kodus, poes ja valitsushoones.

Lärm muutus jutusuminaks, kui Morrigan ja Corvus poodiumi taga laval kohad sisse võtsid. Kõikjal, kuhu Morrigan vaatas, nägi ta endale suunatud vidukil silmi.

Corvus asetas käe kohmetult ja võltsi vanemliku kiindumusega ta õlale, samal ajal kui mõned kohalikud ajakirjanikud klõpsisid neist pilte teha. See sobib kindlasti esiküljele, mõtles Morrigan – hukatusele määratud tütar ja tema õige pea leinav isa, vingelt traagiline paar. Ta püüdis eriti meeleheitel näida, mida polnud fotoaparaatide pimestavate sähvatuste keskel kerge teha.

Pärast Wintersea vabariigi hümni võidukat refrääni (Edasi! Üles! Kaugemale! Hurraa!) avas Corvus tseremoonia väga tuima kõnega ning tema järel astusid üles koolidirektorid ja kohalikud äriinimesed, kes kõik pidid sõna sekka ütlema. Seejärel – viimaks ometi – tõi Jackalfaxi linnapea välja poleeritud puidust kasti ning hakkas pakkumisi ette lugema. Morrigan istus oma toolil sirge seljaga, tundes ärevusvõbinat, mida ta ei osanud päris hästi selgitada.

„„Proua Honora Salvi Silklandsi balletikompaniist,”” luges linnapea esimeselt ümbrikult, mille ta oli välja tõmmanud, „„soovib pakkumise teha Molly Jenkinsile.””

Kolmandast reast kostis rõõmukiljatus, Molly Jenkins hüppas toolilt püsti ning tõttas lavale, et kniksu teha ja pakkumiskirja sisaldavat ümbrikut vastu võtta.

„Tubli, preili Jenkins. Minge pärast tseremooniat mõne abilise juurde seal saali tagaosas, kullake, ja nad juhatavad teid edasi vestlusruumi.”

Ta õngitses kastist veel ühe ümbriku. „„Major Jacob Jackerley Poisonwoodi sõjakoolist soovib pakkumise teha Michael Salisburyle.””

Michaeli sõbrad ja perekond hõiskasid, kui ta pakkumise vastu võttis.

„„Härra Henry Sniggle, Sniggle’i maoturu omanik, soovib Alice Carterile teha pakkumise herpetoloogia selli kohale” – heldeke, kui põnev!”

Pakkumisi loeti ette peaaegu tund aega. Lapsed saalis jälgisid ärevusega, kuidas kastist aina uusi ümbrikuid välja tõmmati. Igale teadaandele vastasid pakkumise saaja ja tema vanemad rõõmuhõisetega ning kõik teised pettumusohkega.

Morrigan hakkas nihelema. Pakkumiste päev oli tõttöelda veidi uudsust kaotanud. Tüdruk oli arvanud, et üritus on põnev. Ta ei olnud arvestanud tuima näriva kadedusega, mis tema kõhusopis tekkis vaadates, kuidas üks laps teise järel napsas ümbriku, millest igaühes peitus särav tulevik, millesarnast Morriganil ei saa kunagi olema. Tema peas kõlasid Ivy sõnad: Ega sa ometi endale pakkumist oota? Oh heldus.

Morriganile meenus Ivy naer ja ta tundis, kuidas tal veri näkku sööstis. Ta püüdis alla suruda ootamatut meeletut tungi saali lämmatavast palavusest põgeneda.

Esireas rõkati, kui Cory Jameson sai pakkumise proua Ginnifer O’Reillylt prestiižsest Wintersea akadeemiast, pealinna riigikoolist. Ta sai juba teise pakkumise; esimese oli teinud geoloogiainstituut Prosperist, vabariigi kõige rikkamast osariigist, kus kaevandati rubiine ja safiire.

„Oh sa poiss!” lausus linnapea oma paksu kõhtu patsutades, kui Cory teisele ümbrikule järele tuli ja seda publiku seas istuva perekonna veel valjemate rõõmuhüüete saatel pea kohal lehvitas. „Kaks pakkumist! On see vast põrutav. Jackalfaxis pole juba mitu head aastat kahte pakkumist tehtud. Tubli poiss, tubli poiss. Teil on tähtis otsus langetada. Ja nüüd … ahaa, meil on anonüümne pakkumine … preili … preili …”

Linnapea vaikis, heitis pilgu sinnapoole, kus istusid kõige tähtsamad külalised, ja siis jälle enda käes olevale kirjale. Ta köhatas. „Preili Morrigan Crow’le.”

Maad võttis vaikus. Morrigan pilgutas silmi.

Kas ta oli seda ette kujutanud? Ei – Corvus kergitas end pisut toolilt ja põrnitses linnapead, kes abitult õlgu kehitas.

„Preili Crow?” ütles mees teda enda juurde viibates.

Otsekohe vallandus publiku seas sosinakoor nagu ehmunult lendu tõusnud linnuparv.

See on eksitus, mõtles Morrigan. See pakkumine on mõeldud kellelegi teisele.

Ta vaatas lapsi täis ridade poole; seal olid vaid torssis näod ja talle suunatud sõrmed. Kas raekoda oli äkitsi kaks korda suuremaks läinud? Kaks korda valgemaks? Tal oli tunne, nagu talle oleks prožektor otse pähe suunatud.

Murelikult ja kärsitult kutsus linnapea teda taas enda juurde. Morrigan hingas sügavalt sisse, sundis oma jalgu püsti tõusma ja edasi kõndima, iga samm lavalaudadelt piinavalt vastu kõmisemas. Ta võttis ümbriku oma värisevate käte vahele ja vaatas linnapea poole, oodates, et too naerab talle näkku ja napsab ümbriku tagasi. See ei ole sulle mõeldud! Kuid mees lihtsalt vaatas talle otsa, sügav murekurd kulmude vahel.

Morrigan pööras südame pekseldes ümbriku ringi ning sinna oli elegantses kursiivis kirjutatud tema nimi. Preili Morrigan Crow. See oli päriselt ka talle mõeldud. Hoolimata saalis suurenevast pinevusest oli Morriganil sisimas kergem olla. Ta võitles kiusatusega naerma hakata.

„Tubli, preili Crow,” sõnas linnapea teeseldud naeratusega. „Istuge nüüd oma kohale ja minge pärast tseremooniat mõne abilise juurde saali tagaosas.”

„Gregory …” ütles Corvus hoiatavalt. Linnapea kehitas jälle õlgu.

„See on traditsioon, Corvus,” sosistas ta. „Enamgi veel – selline on seadus.”

Tseremoonia jätkus ning jahmunud ja vaikiv Morrigan võttis taas istet. Ta ei julgenud pakkumist lahti teha. Isa istus täiesti liikumatult ja heitis iga paari sekundi järel pilgu elevandiluukarva ümbrikule, otsekui tahtes seda tütre käest ära napsata ja põlema pista. Morrigan peitis ümbriku igaks petteks oma kleiditaskusse ja hoidis sellest kõvasti kinni, kui veel kaheksa last oma pakkumisel järel käisid. Ta lootis, et tseremoonia ei kesta enam kaua. Ehkki linnapea tegi vapraid katseid naljatada, nagu midagi poleks juhtunud, tundis Morrigan endiselt, kuidas mitusada silmapaari teda põletava pilguga vaatas.

„„Proua Ardith Asher Devereaux’ daamide kolledžist” – ma pole sellest kunagi varem kuulnud! – „soovib pakkumise teha …”” Linnapea jäi vait. Ta võttis taskust ninarätiku ja pühkis laubalt higi. „„Preili Morrigan Crow’le.””

Seekord publik ahhetas. Morrigan liikus nagu unenäos, et oma teist pakkumist vastu võtta. Ta isegi ei vaadanud, kas sellel on päriselt ka tema nimi, ning pani ümbriku – roosa ja magusalt lõhnava – taskusse teise juurde.

Vaid mõni minut hiljem hüüti Morrigani nimi välja kolmandat korda. Ta tõttas vastu võtma pakkumist kolonel van Leeuwenhoekilt Harmoni sõjaväeakadeemiast ning kiirustas oma kingi otsustavalt silmitsedes tagasi nii kärmelt, kui sai. Ta püüdis mitte välja teha liblikaparvest, mis ta sees pillerkaaritas. Oli raske naeratust tagasi hoida.

Kolmandast reast tõusis üks mees püsti ja hüüdis: „Aga ta on äraneetud! See ei ole õige.” Mehe abikaasa tõmbas teda käest, püüdes teda vaigistada, aga seda polnud võimalik teha. „Kolm pakkumist? See on ennekuulmatu!” Publiku seas levis nõusolev mõmin.

Morrigan tundis, kuidas rõõm hakkas temas võbelema nagu hääbuv gaasituli. Sellel mehel oli õigus. Morrigan oli äraneetud. Mida on ühel äraneetud lapsel kolme pakkumisega peale hakata? Tal ei lubata neid kunagi vastu võtta.

Linnapea sirutas käed vaikust paludes välja. „Härra, me peame jätkama või me jääme siia kogu päevaks. Olge nüüd palun kõik tasa ja ma uurin selle äärmiselt ebatavalise sündmuste pöörde kohta pärast tseremooniat.”

Kui linnapea lootis rahu taastada, siis pidi ta pettuma, sest kui ta järgmise ümbriku kastist välja võttis, seisis sellel:

„„Jupiter North soovib teha pakkumise” … Oh, ma ei suuda seda uskuda. „Morrigan Crow’le.””

Raekojas läks lahti möll, nii lapsed kui ka vanemad hüppasid püsti, karjusid üksteisest üle ja tõmbusid näost küll roosaks, küll lillaks, nõudes, et keegi seda hullust selgitaks. Neli pakkumist! Kaks oli ebatavaline ja kolm täiesti harukordne, aga neli? Ennekuulmatu!

Avaldada oli veel kaksteist pakkumist. Linnapea vuristas need ette, kusjuures tema higisele näole ilmus kergendus iga kord, kui etteloetav nimi ei kuulunud Morriganile. Viimaks kobas ta kastipõhjas ja tõmbas välja tühja käe.

„See oli viimane ümbrik,” sõnas linnapea, sulgedes tänulikult silmad. Tema hääl värises. „Pa-palun kõigil pakkumise saanud lastel minna saali tagumisse otsa ja … ee … meie abilised juhatavad teid vestlusruumidesse, kus te … ee … kohtute oma võimalike patroonidega. Kõik teised … olen kindel, et te kõik … teate küll. See ei tähenda, nagu te poleks kõik väga võimekad ja … nojah.” Linnapea viipas kergelt publikule ja sellesse suhtuti kui lahkumise märguandesse.

Corvus vandus, et võtab midagi ette, kaebab kellegi kohtusse, kangutab linnapea tema kohalt – aga meer nõudis protokolli järgimist. Morriganile tuleb võimaldada kokkusaamine pakkujatega, kui ta seda ise soovib.

Ta soovis seda väga.

Loomulikult teadis Morrigan, et ta ei saa kunagi ühtegi pakkumist vastu võtta. Tegelikult ta teadis, et kui need salapärased võõrad avastavad, et on pakkumise teinud äraneetud lapsele, võtavad nad selle tagasi ja tõenäoliselt jooksevad väga kiiresti minema. Aga oleks ebaviisakas nendega isegi mitte kohtuda, mõtles Morrigan. Nad olid ju nii kaugele tulnud.

Mul on kahju, harjutas Morrigan oma peas, aga ma olen äraneetud laste registris. Ma suren Loojakul. Aitäh, et tulite ja minu vastu huvi tundsite.

Jah. Viisakas ja asjalik.

Ta juhatati lagedate seintega tuppa, kus oli laud ja selle kummalgi pool üks tool. See meenutas ülekuulamisruumi … ja Morrigan oletas, et mingil moel see nii ka oli. Patrooni ja lapse kohtumise mõte oli anda lapsele võimalus esitada nii palju küsimusi, kui ta soovis, ja patroon pidi neile ausalt vastama. See oli üks väheseid asju, mis talle oli isa igavast pakkumiste päeva kõnest meelde jäänud.

Mitte et tema mingeid küsimusi esitama hakkab, tuletas Morrigan endale meelde. Aitäh, et tulite ja minu vastu huvi tundsite, kordas ta mõttes kindlameelselt.

Ühel toolil istus udusulgi meenutavate pruunide juustega mees, kes ümises endamisi ühte viisi. Tal oli seljas hall ülikond ja ees traatraamidega prillid, mida ta ninalt oma kahvatu peenikese sõrmega üles lükkas. Ta naeratas rahulikult ja ootas, et Morrigan istet võtaks.

„Preili Crow. Minu nimi on härra Jones. Aitäh, et tulite minuga kokku saama.” Mees kõneles vaikselt ning korralike nappide lausetega. Tema hääl oli tuttav. „Ma esindan oma tööandjat. Ta sooviks teile sellikohta pakkuda.”

Harjutatud kõne haihtus Morrigani peast. Väike võbelus tuli tüdruku kõhtu tagasi. Üks tibatilluke optimistlik liblikas oli äsja kookonist välja pugenud. „Millist … sellikohta?”

Härra Jones naeratas. Tema tumedate väljendusrikaste silmade nurkadesse tekkisid pisikesed kurrud. „Sellikohta tema ettevõttes, Squalli tööstuses.”

„Squalli tööstuses?” kordas Morrigan kulmu kortsutades. „See tähendab, et te töötate …”

„Ezra Squalli juures. Jah. Vabariigi kõige mõjuvõimsama inimese juures.” Mees pööras pilgu lauale. „Õigemini mõjuvõimult teisel kohal oleva inimese juures. Esimene on meie austatud president.”

Äkki jõudis Morriganile kohale, kus ta oli seda häält kuulnud. See oli toosama mees, kes oli raadios rääkinud vunderi nappusest.

Ta nägi välja täpselt selline, nagu pidi, mõtles tüdruk – tõsine ja korralik. Maitsekas. Valged peenikesed käed enda ees kindlalt ristatud, nahk nii kahvatu, et see oli peaaegu läbipaistev. Ta ei olnud kohutavalt noor. Aga ta ei olnud ka vana. Temas polnud midagi korratut, mitte midagi, mis tema laitmatult klanitud välimust rikuks, kui välja arvata vasakut kulmu poolitav peenike valge arm ja hõbehallid juuksed meelekohtadel. Isegi tema liigutused olid täpsed ja kaalutletud, nagu tal ei jätkuks tarbetute liigutuste jaoks energiat. Täiuslikult vaoshoitud mees.

Morrigan tõmbas silmad kissi. „Mida mõjuvõimult teine mees vabariigis küll minust tahab?”

„See pole minu asi öelda, miks härra Squall tahab seda, mida ta tahab,” lausus härra Jones, haakides oma käed korraks teineteise küljest lahti, et taas prille kohendada. „Mina olen üksnes tema assistent. Mina viin tema soove ellu. Praegu soovib ta, et teist saaks tema õpilane, preili Crow … ja tema pärija.”

„Tema pärija? Mida see tähendab?”

„See tähendab, et ta soovib ühel päeval näha teid enda asemel Squalli tööstuse eesotsas; oleksite rikkam ja mõjuvõimsam, kui suudate ka oma kõige pöörasemates unistustes ette kujutada, ning juhiksite kõige vägevamat, tähtsamat ja tulusamat ettevõtet, mida on iial nähtud.”

Morrigan pilgutas silmi. „Kodus ei lubata mul isegi ümbrikuid kinni kleepida.”

See paistis härra Jonesile nalja tegevat. „Ma ei usu, et te ka Squalli tööstuses ümbrikuid kinni kleepima hakkate.”

„Mida ma seal siis teeksin?” Morriganil polnud aimugi, mis teda sellist küsimust esitama sundis. Ta püüdis meenutada, mida oli ennist öelda kavatsenud. Midagi selle kohta, et ta on äraneetud … Aitäh, et tulite …

„Te õpite impeeriumit valitsema, preili Crow. Ja te õpite seda parima käest. Härra Squall on hiilgava mõistusega ja andekas mees. Ta õpetab teile kõike, mida teab, asju, mida ta pole ühelegi elavale hingele õpetanud.”

„Isegi mitte teile?”

Härra Jones naeris vaikselt. „Eriti mitte mulle. Selliõpingute lõpus hakkate teie juhtima Squalli tööstuse kaevandamise, masinaehituse, tootmise ja tehnoloogia sektoreid. Rohkem kui sadat tuhandet töötajat üle terve vabariigi. Kes kõik annavad aru teile.”

Morriganil läksid silmad suureks.

„Iga kodanik ja majapidamine siin riigis on teile tänu võlgu. Teist saab nende päästeingel – see, kes annab neile soojust, energiat, toitu, meelelahutust. Iga nende vajadus, iga soov … kõik need sõltuvad vunderi kasutamisest ja täidetakse Squalli tööstuse tublide inimeste abil. Teie abil.”

Mehe hääl oli muutunud nii vaikseks, et see oli peaaegu sosin. Morrigan kummardus lähemale.

„Ezra Squall on rahva suurim kangelane,” jätkas mees. „Enamgi veel – ta on nende helde jumal, nende kõikide mugavuste ja õnne allikas. Ainuke elav inimene, kes oskab vunderit kaevandada, jagada ja hallata. Meie vabariik sõltub täielikult temast.”

Härra Jonesi silmadesse oli tekkinud fanaatiline läige. Üks tema suunurk kerkis kummaliseks muigeks. Morrigan tõmbus tagasi. Ta mõtiskles endamisi, kas härra Jones armastab Ezra Squalli või kardab teda või tahab ise Ezra Squall olla. Või kõike kolme korraga.

„Kujutage ette, preili Crow,” sosistas mees. „Kujutage ette, mis tunne on olla niivõrd armastatud. Niivõrd austatud ja vajatud. Ühel päeval, kui olete usin ja teete nii, nagu härra Squall õpetab … võite see teie olla.”

Morrigan suutis seda ette kujutada. Ta oli juba ette kujutanud, sadu kordi, mis tunne oleks inimestele meeldida, mitte neis hirmu äratada. Näha inimesi naeratamas, mitte võpatamas, kui ta tuppa astub. See oli üks ta lemmikunistusi.

Aga see on ka kõik, ütles Morrigan endale, pühkides endalt õhulossid peast. Unistus. Ta ajas end sirgu ja hingas sügavalt sisse, jälgides, et ta hääl ei väriseks.

„Ma ei saa teie pakkumist vastu võtta, härra Jones. Ma olen äraneetud laste registris. Varsti ma … Varsti ma … noh, teate küll. A-aitäh, et tulite ja …”

„Tehke see lahti,” lausus härra Jones, peaga osutades Morrigani käes oleva ümbriku poole.

„Mis seal on?”

„Teie leping.”

Morrigan raputas hämmeldunult pead. „M-mu misasi?”

„See on standardleping.” Härra Jones kehitas kergelt õlgu. Ühte õlga. „Iga laps, kes alustab sponsitud õpinguid, peab lepingule alla kirjutama, ja samuti peab allkirja andma üks vanem või eestkostja.”

Nojah, nii palju siis sellest, mõtles Morrigan. „Mu isa ei kirjuta sellele kunagi alla.”

„Las meie muretseme selle pärast.” Härra Jones võttis kuuetaskust hõbedase sulepea ja asetas selle lauale. „Teie peate vaid alla kirjutama. Härra Squall hoolitseb kõige eest.”

„Aga te ei mõista, ma ei saa …”

„Ma mõistan väga hästi, preili Crow.” Härra Jones vaatas teda teraselt, tumedad silmad puurimas Morrigani omi. „Aga teil pole vaja muretseda needuste ega registrite ega Loojaku pärast. Teil pole enam kunagi vaja millegi pärast muretseda. Mitte siis, kui olete Ezra Squalliga koos.”

„Aga …”

„Kirjutage alla.” Härra Jones näitas sulepea poole peaga. „Kirjutage alla ja ma luban: ühel päeval võite osta ja müüa kõiki inimesi, kes on teid õnnetuks teinud.”

Mehe säravad silmad ja rahulik salapärane naeratus panid Morrigani uskuma – vaid hetkeks –, et härra Jones ja Ezra Squall näevad tal tulevikku, mida ta ise polnud kunagi võimalikuks pidanud.

Morrigan sirutas käe sulepea järele, seejärel lõi kõhklema. Tal oli veel viimane põletav küsimus, kõige tähtsam küsimus üldse. Ta vaatas härra Jonesi poole.

„Miks mina?”

Kostis vali koputus. Uks läks lahti ja vaevatud väljanägemisega linnapea komberdas sisse.

„Mul on kohutavalt kahju, preili Crow,” sõnas ta taskurätti laubale surudes. Tema ülikonnal olid higiplekid ja ta vähesed juuksed olid peas püsti. „Näib, et keegi on teie arvel julma nalja teinud. Meie kõigi arvel.”

„N-nalja?”

Linnapea järel astus sisse Corvus, suu kriipsuks tõmmatud. „Seal sa oledki. Me läheme ära.” Ta haaras Morriganil käsivarrest ja tõmbas ta toast välja. Morrigani tool kukkus kolinal ümber.

„Mitte ükski teie niinimetatud pakkumiste tegijatest ei ole saabunud,” sõnas linnapea, püüdes neile koridori järgnedes hinge tõmmata. „Ma süüdistan iseennast. Oleksin pidanud taipama. Harmoni sõjaväe misiganes, Devereaux’ daamide värk … mitte keegi pole neist kuulnud. Väljamõeldised, mõistate.” Ta vaatas kordamööda Morriganile ja tema isale otsa. „Mul on kohutavalt kahju, et sa pidid sellist asja taluma, Corvus, vana sõber. Loodetavasti sa ei pea viha?”

Corvus põrnitses linnapeale otsa.

„Aga oodake …” alustas Morrigan.

„Kas sa ei saa aru?” lausus ta isa külma, vihase häälega. Ta kahmas tüdrukult ümbrikud käest. „Mind on lolliks tehtud. Kellegi meelest oli see kõik nali. Milline alandus! Minu enda valimisringkonnas!”

Morrigan kortsutas kulmu. „Tahate öelda, et neid, kes mulle pakkumise tegid …”

Linnapea murdis käsi. „Pole tegelikult kunagi olemas olnud. Sellepärast ei ilmunudki ükski neist kohale. Mul on kahju, et pidite ootama.”

„Aga ma püüan teile öelda, et üks neist ilmus kohale. Härra Jones esindab …” Morrigan katkestas lause poole pealt ja tormas tagasi vestlusruumi.

Mehe tool oli tühi. Laual polnud ei sulepead ega lepingut. Härra Jones oli kadunud. Morrigan vaatas tühja ruumi suu ammuli. Kas härra Jones oli välja lipsanud sel ajal, kui nad vaidlesid? Kas ta muutis meelt? Või oli ka tema Morriganile lihtsalt tünga teinud?

Reaalsus jõudis kohale kiiresti nagu jalahoop kõhtu.

Muidugi oli tegemist naljaga. Miks peaks vabariigi kõige mõjuvõimsam ja tähtsam ärimees teda endale selliks tahtma? Pärijaks? See mõte oli üdini naeruväärne. Hilinenud häbilaine mattis Morrigani enda alla ja ta põsed läksid roosaks. Kuidas oli ta saanud nii kergeusklik olla?

„Aitab sellest mõttetusest,” lausus Corvus. Ta rebis ümbrikud tibatillukesteks tükkideks ning Morrigan vaatas nukralt pealt, kuidas need nagu lumi põrandale heljusid.

Läikiv must tõld viis Morrigani ja tema isa raekoja juurest ära. Corvus oli vait. Ta oli juba keskendunud dokumendipatakale, mida võis alati tema nahkportfellist leida, püüdes järelejäänud tööpäevast päästa, mis päästa annab. Nagu hommikust äpardust poleks kunagi juhtunud.

Morrigan pööras end ringi, et vaadata, kuidas elevil laste ja vanemate voog lobisedes ja pakkumiskirjadega vehkides hoonest tänavale valgus. Ta tundis äkitselt teravat kadedust.

Vahet pole, ütles ta endale. Ta pilgutas kiiresti silmi, neis kipitasid pisarad. See kõik on tobedus. Vahet pole.

Näis, et rahvasumm ei lähegi laiali. Tänavale kogunes hoopis nii palju inimesi, et tõld jäi täiesti seisma. Tõllasistujaist kiirustas mööda rahvahulk, kes suundus raekoja poole ja vaatas taevasse.

„Lowry!” haugatas Corvus, koputades vastu lage, et kutsarile märku anda. „Miks me seisame? Aja need inimesed tee pealt eest.”

„Ma püüan, kantsler, aga …”

„See on käes!” hüüdis keegi. „See algab!” Rahvas hõiskas vastuseks. Morrigan ajas kaela õieli, püüdes näha, mis toimub. Tänavad olid täis inimesi – mitte ainult pakkumiste päevalt tulnud lapsi – kõik vilistasid ja huilgasid ja loopisid mütse õhku.

„Miks nad …” alustas Morrigan, kuid jäi siis vait ja kuulatas. „Miks kelli lüüakse?”

Corvus vaatas talle kummalise pilguga otsa. Paberid libisesid isa käest tõllapõrandale laiali, kui ta ukse avas ja tänavale hüppas. Morrigan järgnes talle ja nägi üles vaadates, mille poole kõik olid jooksnud.

Kellatorni.

Taevakella sihverplaat oli muutumas. Morrigan jälgis, kuidas tuhm videvikusinine muutus sügavaks safiirsiniseks, seejärel tumesiniseks ning lõpuks süngeks, hoomamatuks mustaks. Taevas oli nagu tindipott. Nagu must auk, mis tuli maailma endasse neelama.

Kellad kuulutasid Loojaku saabumist.

Tol õhtul lebas Morrigan pimedas ärkvel.

Kellad olid helisenud keskööni, pärast seda asendas neid ootamatult saabunud rõhuv vaikus. Kellad olid olnud hoiatus, märguanne kõigile, et Loojak on saabumas … aga pärast keskööd ei olnud neid enam vaja lüüa. Loojak oli käes. Ajastu viimane päev oli alanud.

Morrigan teadis, et ta peaks olema hirmunud ja kurb ja murelik – ja ta oligi, ta tundis seda kõike. Aga eelkõige oli ta vihane.

Teda oli petetud. Ajastu pidi kestma kaksteist aastat. Nii olid öelnud kõik: Corvus, vanaema, kõik Morrigani sotsiaaltöötajad, kronoloogid uudistesaates. Kaksteist eluaastat oli niigi vähe, aga üksteist?

Nüüd, kui Taevakell oli mustaks tõmbunud, tõttasid kõik asjatundjad ütlema, et nad olid seda ammu kahtlustanud, märke lugenud, just kavatsenud avalikult teada anda, et nende meelest on see aasta, see talv, ajastu viimane.

Mis seal ikka, ütlesid nad kõik. Ju siis see ajastu kestab üksteist aastat. Kõik teevad vigu ja üks aasta ei muuda suurt midagi.

Ainult et see muutis kõike.

Palju õnne mulle sünnipäevaks, mõtles Morrigan õnnetult. Ta pistis pehme mängujänese Emmetti endale kaenlasse, kus too oli tüdruku mäletamist mööda maganud kõik ööd, pigistas teda kõvasti ja püüdis uinuda.

Aga ta kuulis mingit heli. Väga vaikset heli, mis oli vaevu kuuldav – nagu kerge sosin või õhu liikumine. Morrigan klõpsas tule põlema ja tuba sai valgust täis.

Ruum oli tühi. Morrigani süda lõi kiiremini. Ta hüppas püsti ja vaatas enda ümber ringi, kiikas voodi alla ja tõmbas riidekapi ukse lahti – mitte midagi.

Ei. Ei olnud mitte midagi.

Midagi ikka oli.

Tumedate põrandalaudade taustal torkas silma väike valge ristkülik. Keegi oli ukse alt sisse libistanud ümbriku. Morrigan korjas selle üles ja lükkas ukse kääksudes lahti, et koridori piiluda. Seal ei olnud kedagi.

Ümbrikule oli keegi paksu musta tindiga lohakalt kirjutanud:

Jupiter North Vunderlaste Seltsist soovib teha pakkumise preili Morrigan Crow’le. Uuesti.

„Vunderlaste selts,” sosistas Morrigan.

Ta rebis ümbriku lahti ja võttis välja kaks paberilehte. Üks neist oli kiri, teine leping – trükitud ja ametliku moega, kaks allkirja all. Sõna PATROON kohal oli Jupiter Northi suur ja segane allkiri. Teisest allkirjast, mis oli sõnade LAPSEVA-NEM VÕI EESTKOSTJA juures, ei lugenud Morrigan midagi välja, see oli talle täiesti võõras. Kohe kindlasti ei olnud see tema isa käekiri.