Читать книгу Vundersepp. Morrigan Crow' kutsumus - Jessica Townsend - Страница 5

Kevade eelõhtu, esimese aasta talv

Morrigan Crow hüppas sirmirongilt maha, hambad plagisemas, käed impregneerkangast vihmavarju sanga küljes külmast kanged. Tuul oli ta juuksed kohutavalt sassi ajanud. Ta püüdis neid siluda, kiirustades samal ajal järele oma patroonile, kes oli juba mitu meetrit eespool ja tuiskas edasi mööda Boheemi piirkonna lärmakat, inimestest kihavat peatänavat.

„Oota!” hõikas tüdruk mehele, trügides läbi satiinkleitides ja uhketes sametkeepides naiste kobara. „Jupiter, võta hoogu maha.”

Jupiter North keeras ringi, kuid ei jäänud seisma. „Ma ei saa hoogu maha võtta, Mog. Ma pole selleks võimeline. Ära jää maha.”

Ja ta oli taas läinud, joostes jalakäijate, rikšade, hobuvankrite ja motoriseeritud tõldade tohuvabohu vahelt ülepeakaela läbi.

Morrigan kiirustas talle järele ning sattus imalmagusasse safiirsinisesse pilve, mida puhus talle otse näkku naine, kes hoidis oma siniseks värvunud sõrmede vahel peenikest kuldset sigarillot.

„Uhh, rõve.” Morrigan köhis ja vehkis suitsu käega eemale. Vine tõttu kaotas ta Jupiteri hetkeks silmist, kuid märkas siis tema erkpunaste juustega pead rahva seas üles-alla liikumas ja sööstis mehele järele.

„Laps!” kuulis ta siniste sõrmedega naist endale järele hüüatamas. „Kullake, vaata – laps! – siin, Boheemis. Kui hirmus!”

„See on performance, kullake.”

„Oi, tõesti. Kui ebaharilik!”

Morrigan soovis, et ta saaks viivuks seisma jääda ja ringi vaadata. Ta ei olnud seda osa Nevermoorist kunagi varem näinud. Kui ta poleks olnud niivõrd mures selle pärast, et kaotab Jupiteri rahva seas silmist, oleks ta teatrite ja näitemajade ja varieteedega ääristatud laiade tänavate ning säravate tulede ja neoonsiltide rägastiku nägemisest elevust tundnud. Iga nurga peal voolas tõldadest välja oma parimates riietes inimesi ja nad juhatati teatrite uhketest ustest sisse. Tänavakaubitsejad hõikusid ja laulsid, kutsudes külastajaid lärmakatesse kõrtsidesse. Mõned restoranid olid einestajatest sedavõrd pungil, et laudu oli paigutatud koguni õue kuni kõnniteeni välja ja kõik istekohad olid hõivatud, isegi sel kargel kevade eelõhtul, talve viimasel päeval.

Morrigan jõudis lõpuks Jupiteri juurde, kes ootas teda tänava kõige rahvarohkema – ja kõige kaunima – hoone ees. Sätendav valgest marmorist ja kullast maja meenutas Morriganile pisut katedraali ja pisut pulmatorti. Valgustatud markiisil ukse kohal seisid sõnad:

UUS-DELFI VARIETEE ESITLEB:

GIGI GRAND

ja

VIIS RENTSLIROTTI

„Kas me … läheme sisse?” ähkis Morrigan. Tal hakkas ribide vahel valusalt pistma.

„Mis, siia?” Jupiter heitis põlgliku pilgu Uus-Delfi varieteele. „Taevake, ei. Sinna ei läheks ma mitte mingi hinna eest.”

Ta kiikas vargsi üle õla ja juhatas Morrigani mööda põiktänavat Uus-Delfi teatri taha, rahvamassist eemale. Põiktänav oli nii kitsas, et nad pidid liikuma rivis, astudes üle jumal teab mis prügi ja seintelt maha varisenud telliskivide. Ühtegi valgustit tänaval ei olnud. Tunda oli mingit jubedat haisu, mis muutus edasi liikudes aina tugevamaks. Mädamunade või surnud looma haisu, võib-olla koguni mõlema.

Morrigan pani käe suule ja ninale. Lehk oli nii jõle, et ta pidi oksendamissoovi alla suruma. Ta tahtis üle kõige ringi pöörata ja tagasi minna, kuid Jupiter marssis tema kannul ja nügis teda edasi.

„Stopp,” ütles mees, kui nad jõudsid põiktänava lõppu. „Kas see on …? Ei. Oot, kas see on …?”

Ümber pöörates avastas Morrigan, et Jupiter uurib seinajuppi, mis nägi välja täpselt nagu iga teine sein. Mees surus sõrmedega õrnalt mörti telliskivide vahel, kummardus seda nuusutama ja seejärel limpsis seina kõhklevalt.

Morrigan vaatas teda õudusega. „Uhh, lõpeta. Mida sa teed?”

Alguses ei öelnud Jupiter midagi. Ta silmitses seina natuke aega ainiti, kortsutas kulmu ning seejärel vaatas kitsast tähistaevariba kahe hoone vahel. „Hm. Nii ma arvasingi. Kas tunned?”

„Mida?”

Jupiter võttis tal käest ja surus selle vastu seina. „Pane silmad kinni.”

Morrigan tegigi seda ja tundis end tobedalt. Mõnikord oli raske aru saada, kas Jupiter lollitab niisama või on tõsine, ning tol hetkel kahtlustas tüdruk, et mees teeb tema kulul mingit nõmedat nalja. Morriganil oli ju ikkagi sünnipäev ja kuigi Jupiter oli lubanud, et üllatusi ei tule, oleks nii tema moodi korraldada mingi uhke, piinlik etendus, mis lõpeb sellega, et toatäis inimesi laulab talle sünnipäevalaulu. Tüdruk hakkas just oma kahtlusi väljendama, kui …

„Oi!” Ta tundis sõrmeotstes väga vaikset, ähmast surinat. Kõrvus nõrka üminat. Oi.

Jupiter võttis tal randmest kinni ja tõmbas ta käe seinast pisut eemale. Morrigan tundis tõmmet, telliskivid olid nagu magnet, mis ei tahtnud tal minna lasta.

„Mis see on?” küsis ta.

„Väike vigur,” pomises Jupiter. „Tule minu järel.” Ta tõmbus eemale, asetas tellistele ühe jala, siis teise ja seejärel – trotsides nii muuseas gravitatsiooni – kõndis ta mööda seina taeva poole, ise küürus, et mitte ära lüüa pead teisel pool põiktänavat oleva seina vastu.

Morrigan vaatas teda viivuks tummalt ja raputas siis end pisut. Ta oli nüüd ju Nevermoori kodanik. Deukalioni hotelli püsielanik ja lisaks veel vunderlaste seltsi liige. Ta ei tohiks tõesti enam nii väga üllatuda, kui olukord veidi kummaliseks kisub.

Ta hingas sügavalt sisse (hakates jõleda leha peale jälle peaaegu öökima) ning matkis täpselt Jupiteri tegevust. Kui tema mõlemad jalad olid seinal, paiskus maailm uppi ja sai siis taas otseks, nii et ta tundis end igati mugavalt. Jube hais kadus otsemaid ning asendus värske, karge öise õhuga. Äkitselt tundus põiktänavaäärsest seinast üleskõndimine, tähistaevas ees laiumas, maailma kõige loomulikuma tegevusena. Morrigan naeris.

Kui nad püstisest põiktänavast välja jõudsid, kaldus maailm järsku taas õigeks.

Nad ei olnud katusel – nagu Morrigan oli eeldanud –, vaid hoopis järgmisel põiktänaval. See oli lärmakas, saginarohke ja kümbles nõrgas rohelises valguses. Morrigan ja Jupiter võtsid sisse koha sametköie taga ootavate elevil inimeste järjekorras. Rahva meeleolu oli nakatav; Morrigan tundis kerget ootusärevust ning tõusis kikivarvule, et näha, mille pärast nad järjekorras seisavad. Maja kulunud kahvatusinisele uksele oli kinnitatud käsitsi kirjutatud silt:

VANA-DELFI VARIETEE

TAGUMINE SISSEPÄÄS

TÄNA ÕHTUL: ingel Israfel

„Kes on ingel Israfel?” küsis Morrigan.

Jupiter ei vastanud. Ta andis peaga märku, et Morrigan talle järgneks, ja jalutas seejärel otsejoones järjekorra ette, kus üks tülpinud näoga naine paberile külastajate nimede taha linnukesi tõmbas. Naine oli riietatud üleni musta, alustades rasketest saabastest ja lõpetades villaste soojade kõrvaklappidega, mis rippusid tal kaela ümber. (Morrigan kiitis ta välimuse heaks.)

„Järjekord läheb sealt edasi,” sõnas naine pilku tõstmata. „Fotosid pole lubatud teha. Ja ta ei anna autogramme enne etenduse lõppu.”

„Kardan, et nii kaua ei saa ma oodata,” lausus Jupiter. „Äkki tohin kohe sisse hiilida?”

Naine ohkas ja heitis talle tühja, ükskõikse pilgu, ise samal ajal nätsu närides, suu pooleldi lahti. „Nimi?”

„Jupiter North.”

„Teid ei ole nimekirjas.”

„Ei. Tähendab, jah. Lootsin, et ehk saate seda parandada,” lausus Jupiter oma punase habeme tagant naeratades. Ta koputas õrnalt pisikesele kuldsele v-tähele oma revääril.

Morrigan krimpsutas nägu. Ta teadis, et Nevermooris imetletakse elitaarse vunderlaste seltsi liikmeid ning et sageli sai neile osaks eriline kohtlemine, millest tavakodanikud võisid vaid unistada, aga ta polnud kunagi näinud Jupiteri oma „märgiprivileegi” nii jultunult ära kasutamas. Huvitav, kas ta tegi seda väga tihti?

Naisele ei avaldanud see – Morrigani meelest täiesti mõistetavalt – mingit muljet. Ta põrnitses pisikest kuldset v-tähte ja tõstis siis sätendava lauvärviga paksult meigitud silmad Jupiteri lootusrikkale näole. „Aga teid ei ole nimekirjas.”

„Ta tahab mind näha,” ütles Jupiter.

Naise ülahuul kerkis, paljastades teemantidega kaunistatud hambad. „Tõestage.”

Jupiter kallutas pea küljele ja kergitas kulmu ning naine matkis kärsitult tema näoilmet. Lõpuks pistis Jupiter käe ohates mantlipõue, võttis sealt välja musta sule, millel oli ka kuldseid tripse, ning keerutas seda – üks kord, teinegi kord – sõrmede vahel.

Naise silmad läksid veidi suuremaks. Ta suu vajus lahti ja Morrigan nägi ta hammaste vahele surutud erksinist mullinätsu. Naine heitis pelgliku pilgu Jupiteri taga aina pikenevale järjekorrale, lükkas luitunudsinise ukse lahti ja andis peaga märku, et nad sisse läheksid. „Tehke siis kähku. Etendus algab viie minuti pärast.”

Vana-Delfi teatri lava taga oli pime. Õhus oli tunda vaikset ootust, samal ajal kui musta riietatud lavatöölised hääletult ja osavalt ringi liikusid.

„Mis see sulg on?” küsis Morrigan sosinal.

„Tuleb välja, et midagi veenvamat kui rinnamärk,” pomises Jupiter veidi ärritunult. Ta ulatas Morriganile ühe kahest kõrvaklapipaarist, mille ta oli sisse vehkinud kastist kirjaga MEESKOND. „Näe, pane need pähe. Ta hakkab kohe laulma.”

„Kes, kas sa mõtled seda ingel Is… ee … tegelast?” küsis Morrigan.

„Israfeli, jah.” Jupiter tõmbas käega läbi vasekarva juuste ja selle järgi sai Morrigan aru, et mees on närvis.

„Aga ma tahan seda kuulda.”

„Ega ikka taha küll. Usu mind.” Jupiter piilus eesriide vahelt saalis istuvat publikut ja Morrigan heitis neile samuti kiire pilgu. „Temasuguste laulu ei taha sa kunagi kuulda, Mog.”

„Miks?”

„Sest see on kõige ilusam hääl, mida sa iial kuuled,” ütles Jupiter. „See vallandab su peas midagi, mis toob täiusliku ja katkematu rahu, millest paremat sa ei oskaks soovidagi. See tuletab sulle meelde, et oled täiuslik inimolend, veatu ja terviklik, ja et sul on juba kõik, mida võiksid eales tahta või vajada. Üksildusest ja kurbusest saab kauge mälestus. Su süda on tulvil ja sulle tundub, et maailm ei saa sulle enam kunagi pettumust valmistada.”

„Kõlab jubedalt,” ütles Morrigan tuimalt.

„See ongi jube,” raius Jupiter sünge ilmega, „sest see on mööduv. Sest Israfel ei saa igavesti laulda. Ja kui ta vait jääb, haihtub see täiuslik õnnetunne lõpuks. Sina jääd siia, pärismaailma, kogu selle kalkuse ja ebatäiuse ja jampsi keskele. See on nii talumatu ja sa tunned end nii tühjana, et sulle tundub, nagu su elu oleks seisma jäänud. Nagu oleksid mulli sees lõksus, samal ajal kui ülejäänud maailm su ümber jätkab oma ebatäiuslikku elu. Näed neid inimesi seal?” Jupiter nihutas kardinat õige pisut eest ja nad vaatasid uuesti publikut.

Nägudemeri, mida valgustas tühja orkestriaugu kuma, kõigil sama ilme – innukas, kuid kuidagi tühi. Himustav. Himustav. „Nad ei ole kaunite kunstide toetajad,” jätkas Jupiter. „Nad ei ole siin sellepärast, et nad hindavad meisterlikku esitust.” Ta vaatas alla Morrigani poole ja sosistas: „Narkarid, Mog. Iga viimne kui üks. Nad tulid siia uut laksu saama.”

Morrigan piilus neid janunevaid nägusid ja tundis endale külmust ligi hiilivat.

Naisehääl lõhestas vaikuse. Publik jäi vakka.

„Daamid ja härrad! Täna õhtul siin, Vana-Delfis, annab oma sajanda võiduka, üleloomuliku kontserdi … üks ja ainus, taevalik, jumalik …” Võimendatud hääl muutus dramaatiliseks sosinaks. „Palun võtke soojalt vastu ingel Israfel.”

Vaikus purunes hetkega, varieteesaalis lahvatas rõõmus lärm, kui inimesed hakkasid plaksutama, huilgama ja vilistama. Jupiter müksas Morrigani kõvasti küünarnukiga ja tüdruk pani kähku kõrvaklapid pähe. Need summutasid iga viimse kui heli, nii et ta kuulis vaid vere kohinat kõrvus. Morrigan teadis, et nad ei tulnud siia etendust vaatama. Neil oli palju tähtsam ülesanne, aga ikkagi … see oli tegelikult pisut tüütu.

Saali pimedus asendus kuldse kumaga. Morrigan vaatas silmi pilgutades kiiskavasse valgusesse. Avara ruumi keskel kõrgel lae all, rahva peade kohal, oli prožektorivalgusvihus nii kummaliselt ja ebamaiselt ilus mees, et Morrigan ahmis lausa õhku.

Ingel Israfel hõljus õhus kahe võimsa, sitke tiiva abil – mille suled olid mustad nagu öö, küütlev, sätendav kuld vahele põimitud. Tiivad ulatusid välja tema abaluude vahelt ning liikusid aeglaselt ja rütmiliselt. Nende sirutusulatus oli vähemalt kolm meetrit. Ka mehe keha oli tugev ja lihaseline, kuid sire, ning tema lahedal mustal nahal olid peenikesed kuldsed nired, justkui ta oleks kildudeks kukkunud nagu vaas ja siis väärismetalli abil uuesti kokku pandud.

Ta vaatas alla publiku poole ning tema pilk oli ühteaegu sõbralik ja jahedalt uudishimulik. Ümberringi vaatasid inimesed Israfeli ainiti, ise nuttes ja värisedes ning toe saamiseks üksteise külge klammerdudes. Mitu saalisistujat oli sinnasamasse varieteepõrandale minestanud. Morrigan mõtles tahes-tahtmata, et see on pisut liiast. Ingel polnud veel isegi laulmiseks suud avanud.

Aga siis ta avas.

Ja publik tardus paigale.

Tundus, et nad ei pruugi enam kunagi liigutada.

Vaikne, püsiv rahu langes saalile nagu lumi.

*

Morrigan oleks võinud lava kõrvale kössitama ning kogu õhtu seda kummalist, tumma vaatemängu jälgima jäädagi … aga Jupiter tüdines sellest mõne minutiga. (Tüüpiline, mõtles Morrigan.)

Lavataguse hämaras ja suitsuses sügavuses leidis Jupiter üles Israfeli garderoobi ning nad astusid luba küsimata sinna sisse, et inglit ootama jääda. Alles siis, kui raske terasuks oli sulgunud, andis Jupiter märku, et on ohutu kõrvaklapid peast võtta.

Morrigan vaatas nina kirtsutades garderoobis ringi. See oli prahti täis. Igal tasapinnal vedeles tühje purke ja pudeleid, peale nende veel poolikuid šokolaadikarpe ja kümneid vaase täis eri närtsimisstaadiumis lilli. Riided olid kuhjas põrandal, diivanil, peeglilaual, toolil ning õhus oli tunda pesemata kanga kopitanud haisu. Ingel Israfel oli räpakoll.

Morrigan tõi kuuldavale hämmeldunud naeruturtsatuse. „Oled sa kindel, et see on õige tuba?”

„Mhm. Kahjuks küll.”

Jupiter tegi Morriganile diivanil istumiseks ruumi, korjates sealt prügi ettevaatlikult ära ja pannes selle prügikasti … seejärel sattus mees aga hoogu ning järgmised nelikümmend minutit korrastas ta asju, pühkis tolmu ja tegi garderoobi võimalikult elamiskõlblikuks. Ta ei palunud Morriganilt abi ja Morrigan ei pakkunud seda ka ise. Tüdruk ei kavatsenud seda elu ja tervist ohustavat kohta sõrmeotsagagi puutuda.

„Kuule, Mog,” sõnas mees tegutsedes. „Kuidas sa end tunned? On kõik hästi? Oled sa õnnelik? Oled sa … rahulik?”

Morrigan kortsutas kulmu. Ta oli täiesti rahulik olnud, kuni Jupiter küsis, kas ta on rahulik. Keegi ei küsi kunagi, kas teine inimene on rahulik, kui ta just ei arva, et tal on põhjust mitte rahulik olla. „Mis siis?” Ta tõmbas silmad kissi. „Mis lahti on?”

„Mitte midagi pole lahti!” vastas Jupiter, kuid tema hääl oli pisut piiksuvaks ja kaitsvaks muutunud. „Mitte kui midagi. Lihtsalt … Israfeli-sugusega kohtudes on oluline olla heas tujus.”

„Miks?”

„Sest Israfeli-sugused … tõmbavad endasse teiste inimeste tundeid. Väga ebaviisakas on sellist isikut külastada, kui oled eriliselt kurb või vihane, sest sa muudad ta tuju jubedaks ja rikud ta päeva. Ja tõtt-öelda ei saa me endale Israfeli halba tuju lubada. See on liiga tähtis. Nii et … ee … kuidas sa end tunned?”

Morrigan manas näole väga laia naeratuse ja tõstis kaks pöialt püsti.

„Nojah,” sõnas mees aeglaselt, olles veidi hajevil moega. „Hea küll. Parem ikka kui mitte midagi.”

Lavatagustest kõlaritest kostis hääl, mis teatas, et algab kahekümneminutiline vaheaeg, ning mõni hetk hiljem paisati garderoobi uks lahti.

Sisse astus etenduse täht, higist tilkuv, tiivad seljal koos. Ta läks otsejoones serveerimislaua juurde, millel olid kõlisevad pudelid pruunikates toonides alkohoolsete jookidega, ning valas endale väikese klaasi midagi merevaigukarvalist. Siis veel ühe. Teine klaasitäis oli juba poole peal, kui inglile näis viimaks kohale jõudvat, et tal on külalisi.

Ta põrnitses Jupiteri ja kulistas joogi lõpuni alla.

„Korjasime kusagilt hulkuri üles, mis, kulla sõber?” küsis ta viimaks, osutades peaga Morrigani poole. Isegi kõneledes oli ta hääl sügav ja meloodiline. Seda kuuldes hakkas Morriganil kurgupõhjas kummaliselt kriipima, nagu nostalgiat või koduigatsust või niisama igatsust tundes. Ta neelatas raskelt.

Jupiter irvitas. „Morrigan Crow, saa tuttavaks, ingel Israfel. Ei nii hurjal hõiskusel … laula ükski vaim.”

„Rõõm teiega …” alustas Morrigan.

„Rõõm on minupoolne,” katkestas Israfel ta lause ja viipas käega garderoobi poole. „Ma ei oodanud täna õhtul külalisi. Kahjuks pole mul eriti midagi pakkuda, aga …” ta osutas serveerimislauale. „Teenindage end ise.”

„Me ei tulnud siia sööma ega jooma, vana sõber,” lausus Jupiter. „Ma pean sinult teenet paluma. Sellega on üsna kiire.”

Israfel räntsatas tugitooli, tõstis jalad käetoele ja põrnitses mornilt klaasi oma käes. Tema tiivad liikusid ja kohendasid ise asendit, nii et need langesid tooli seljatoele nagu lai suline keep. Tiivad olid läikivad ja siledad, nende all olid pehmed udusuled. Morrigan suutis end veel viimasel hetkel tagasi hoida, et mitte kätt välja sirutada ja neid silitada. See oleks vist imelik, mõtles ta.

„Oleksin pidanud teadma, et sa ei tulnud niisama külla,” lausus Israfel. „Sa ei astu ju enam üldse läbi, vana sõber. Viimati käisid siin üheteistkümnenda aasta suvel. Sa ikka mõistad, et jäid mu võidukast avaõhtust ilma?”

„Mul on sellest kahju. Kas said mu lilled kätte?”

„Ei. Ma ei tea. Ilmselt küll.” Ta kehitas turtsakalt õlgu. „Mulle kingitakse palju lilli.”

Morrigan oli kindel, et Israfel tahtis panna Jupiteri end halvasti tundma, aga tahes-tahtmata oli paha tunne ka tüdrukul endal. Ta ei olnud Israfeliga küll elus kunagi kohtunud, aga ei talunud sellegipoolest mõtet, et too võib olla õnnetu. Tal tekkis kummaline kiusatus anda inglile küpsis. Või kutsikas. Midagigi.

Jupiter võttis mantlitaskust räbaldunud paberirulli ja sulepea ning ulatas need vaikides sõbrale. Israfel ei teinud sellest väljagi. „Ma tean, et sa said mu kirja kätte,” sõnas Jupiter.

Israfel keerutas klaasi oma käte vahel ega öelnud midagi.

„Kas sa teed seda?” küsis Jupiter lihtsalt, käsi endiselt välja sirutatud. „Palun?”

Israfel kehitas õlgu. „Miks ma peaksin?”

„Ma ei suuda selleks ühtegi head põhjust välja mõelda,” tunnistas Jupiter, „aga loodan, et sa teed seda ikkagi.”

Ingel silmitses nüüd Morrigani, ilme suletud ja ettevaatlik. „Mulle tuleb pähe vaid üks asi, mis võib sundida suurt Jupiter Northi patrooniks hakkama.” Ta rüüpas jooki ja viis pilgu tagasi Jupiterile. „Võid mulle vabalt öelda, et eksin.”

Ka Morrigan vaatas oma patrooni poole. Nad istusid kolmekesi tardunud, ebamugavas vaikuses, mida Israfel paistis võtvat mingisuguse kinnitusena.

„Vundersepp,” sisistas ingel endamisi. Ta ohkas sügavalt, tõmbas väsinult käega üle näo ning kahmas sulepead eirates paberirulli Jupiteril käest. „Sa oled mu kõige armsam sõber ja kõige suurem lollpea, keda ma olen iial kohanud. Nii et jah, loomulikult ma kirjutan su nõmedale kindlustuspaktile alla. Kuigi see on mõttetu. Vundersepp, no tõesti. Kui jabur.”

Morrigan niheles oma kohal, tundes kohmetust ja pisut pahameelt. Ajab ikka närvi küll küll, kui sind nimetab jaburaks keegi, kelle garderoob on selline seapesa. Ta turtsatas, püüdes näida kõrk ja kõigutamatu.

Jupiter kortsutas kulmu. „Izzy. Sa ei kujuta ette ka, kui tänulik ma olen. Aga sa ju mõistad, et asi on äärmiselt konfidentsiaalne. See jääb …”

„Ma oskan saladust hoida!” nähvas Israfel, sirutas käe selja taha ning tõmbas nägu krimpsutades ühest tiivast välja musta sule. Ta kastis selle peeglilaual seisvasse tindipotti, kritseldas lehe allserva segase allkirja, ulatas paberi süngel pilgul tagasi Jupiterile ja viskas sule kõrvale. See heljus kenasti põrandale, kuldsed tripsud valgust püüdmas. Morrigan tahtis sule üles korjata, kuid arvas, et see oleks natuke nagu ingli riiete varastamine. „Arvasin tõesti, et tuled varem, kas tead. Sa vist kuulsid Cassielist?”

Jupiter puhus tindile, püüdes seda kiiremini kuivatada, ega tõstnud pilku. „Mis temaga on?”

„Teda pole.”

Jupiter katkestas puhumise. Ta pilk kohtus Israfeli omaga. „Pole?” kordas ta.

„Ta on kadunud.”

Jupiter raputas pead. „Võimatu.”

„Seda ütlesin mina ka. Aga sellegipoolest.”

„Aga ta on …” alustas Jupiter. „Ta ei saa lihtsalt …”

Israfeli nägu oli tõsine. Morrigani meelest pisut hirmunud. „Aga sellegipoolest,” kordas ta.

Pärast vaikushetke tõusis Jupiter püsti, haaras mantli ja andis Morriganile märku, et too teeks sedasama. „Ma uurin asja.”

„Tõesti?” Israfel oli kahtleva näoga.

„Ma luban.”

Nad läksid mööda seina alla, sealt Boheemi kiiskavale peatänavale, kus oli valge nagu päise päeva ajal, ja läbi rahvasumma edasi sirmirongi platvormi poole – kuid hoopis rahulikumalt kui enne. Jupiter hoidis kätt kindlalt Morrigani õlal, nagu talle oleks alles nüüd meenunud, et nad on veidras ja inimestest kihavas linnaosas ning ta peaks tüdrukut enda ligi hoidma.

„Kes on Cassiel?” küsis Morrigan, kui nad platvormil sirmirongi ootasid.

„Üks Israfeli-sugustest.”

„Kokk armastas inglitest lugusid rääkida,” sõnas Morrigan, meenutades oma perekonnale kuuluvat kodu, Crow’ häärberit. „Surmainglist, Halastusinglist, Rikutud Õhtusöökide inglist …”

„See pole seesama,” ütles Jupiter.

Morrigan oli segaduses. „Nad ei olegi tegelikult inglid?”

„Arvan, et see on kerge liialdus, aga omamoodi taevalikud olendid on nad küll.”

„Taevalikud olendid … mida see tähendab?”

„Ah, tead küll. Taevaelanikud. Peened lendavad tegelased. Need, kes tiibasida omavat ja neid kasutavat. Cassiel on taevalike olendite ringkonnas tähtis kuju. Kui ta on tõesti kadunud … noh, ma kahtlustan, et Israfel eksib. Või liialdab – vanale heale Izzyle meeldib draama … Tuleb. Hüppeks valmis?”

Morrigan ja Jupiter haakisid täpselt õigel hetkel oma vihmavarjud mööduva sirmirongi terasrõngaste külge ja hoidsid läbi Nevermoori linnaosade labürindi kihutades elu eest kinni. Sirmirongiliinid ulatusid linnas hoomamatuid mustreid moodustades kõikjale, küll siksakitades madalalt üle pea- ja põiktänavate, seejärel jälle kõrgudes katuste ja puulatvade kohal. Morriganile tundus totralt ohtlik tuhiseda ringi nii, et vaid vihmavarju külge klammerdumine ei lase sul kukkuda ja maha plärtsatada. Aga kuigi sedasi oli hirmus sõita, tekitas temas inimestest ja hoonetest mööda lendamine, tuul vastu nägu peksmas, ka joovastust. See oli Nevermooris elamise juures üks tema lemmikasju.

„Kuule, ma pean sulle midagi ütlema,” lausus Jupiter, kui nad olid lõpuks kangi tõmmanud, et vihmavarje vabaks lasta, ja kihutavalt sirmirongilt oma kodu lähedal maha hüpanud. „Ma pole sinuga täiesti aus olnud. Seoses … seoses sinu sünnipäevaga.”

Morrigan tõmbas silmad kissi. „Või nii?” ütles ta jahedalt.

„Ära saa vihaseks.” Mees näkitses põske, ilme süüdlaslik. „Lihtsalt … noh, Frank sai haisu ninna, et su sünnipäev on täna, ja sa ju tead, milline ta on. Peo korraldamiseks sobib iga põhjus.”

„Jupiter …”

„Ja … ja Deukalionis armastavad sind kõik!” Tema hääl läks enneolematult mesitsedes mitu tooni kõrgemaks. „Ma ei saa ju jätta neid ilma põhjusest tähistada oma suure lemmiku Morrigan Crow’ sündi, ega?”

„Jupiter!”

„Ma tean, ma tean,” sõnas too, tõstes alistunult käed. „Sa ütlesid, et ei taha mingit möllu. Ära muretse, eks? Frank lubas korraldada tagasihoidliku peo. Ainult töötajad, sina, mina ja Jack. Sa puhud küünlad ära, nad laulavad sünnipäevalaulu …” Morrigan oigas; pelgalt sellest mõttest levis häbipuna ta kaelalt kõrvadeni välja. „Sööme kooki ja korras. Selleks aastaks on asjaga ühele poole saadud.”

Morrigan põrnitses talle otsa. „Ah et tagasihoidliku? Lubad?”

„Ma vannun.” Jupiter asetas käe pühalikult südamele. „Käskisin Frankil end talitseda, siis veel natuke talitseda ja nii edasi, kuni ta jõuab plaanini, mis on tema meelest kohutavalt kasin, ning siis veel umbes kümme korda talitsetumalt tegutseda.”

„Jah, aga kas ta võttis sind ka kuulda?”

Tema patroon turtsatas äärmiselt solvunud näoga. „Kuule, ma tean küll, et olen härra Lahemuhelebo ja puha” – Morrigan kergitas viisaka hämmeldusega kulmu – „aga ma usun, et näed isegi, et mu töötajad austavad mind. Frank teab, kes on boss, Mog. Ta teab, kes talle palka maksab. Usu mind. Kui ma käsin tal tagasihoidliku peo korraldada, siis ta …”

Jupiter jäi vait ja ta suu vajus ammuli, kui nad pöörasid ümber nurga Humdinger Avenuele, tänavale, kus domineeris hotell Deukalioni – milles Morrigan koos oma patrooniga elas – tohutu suur ja uhke fassaad … mille vampiirkääbus Frank, erakordne peokorraldaja, silmnähtavalt oli pidupäeva puhul kaunistanud.

Deukalion oli mähitud miljonitesse flamingoroosadesse tulukestesse, mis panid kogu õhtu särama ja mida Morrigani meelest oli arvatavasti ka avakosmoses näha.

„… keerab vindi täiesti üle?” lõpetas ta Jupiteri lause, sest mees oli jäänud sõnatuks.

Deukalioni trepile ei olnud kogunenud mitte ainult töötajad, vaid tõenäoliselt ka kõik külalised, kes parajasti Deukalionis peatusid, pluss veel mõned ekstra kutsutud. Nende näod särasid elevusest ja nad olid koondunud roosa kreemikattega üheksakordse toretseva sünnipäevatordi ümber, mis Morrigani meelest sobinuks pigem kuninglikku pulma kui kaheteistkümnendale sünnipäevale. Purskkaevu juurde oli paigutatud puhkpilliorkester ning Franki märguande peale hakkasid nad mängima särtsakat marsiviisi just siis, kui Morrigan ja Jupiter kohale jõudsid. Nagu sellest veel vähe oleks, kaunistas maja hiiglaslik, terve katuse laiune silt. Sellel seisis tohutute vilkuvate tähtedega: