Читать книгу Vundersepp. Morrigan Crow' kutsumus - Jessica Townsend - Страница 6

„PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!” hüüdis hotellitöötajate ja külaliste summ.

Frank näitas sõrmega Jupiteri teismelisele vennapojale Jackile, kes süütas kobara ilutulestikurakette, mis lendasid sisina ja vile saatel taevasse ja kallasid kõik ümberringi üle sädelusega.

Dame Chanda Kali, kuulus sopran ja Metsalausujate ordu peakomandör, hakkas laulma väga teatraalset versiooni sünnipäevalaulust (mille peale otsekohe tulid ta jalge ette teda imetlema kolm punarinda, mäger ja oravapere).

Deaukalioni vägede juhataja ja autojuht Charlie oli ühe poni valmis seadnud ja talle päitsed pähe pannud, nii et see oli valmis sünnipäevatüdrukut tuppa viima.

Administraator Kedgereel ja toatüdruk Marthal oli süli kingitusi täis ja nad naeratasid säravalt.

Ja Fenestra, hiiglaslik ülikass ja majapidajanna, kasutas tekkinud mäsu ära, et salaja oma tohutu käpaga roosat tordikreemi kahmata.

Jupiter heitis silmanurgast Morriganile äreva pilgu. „Kas ma, ee … kas ma vestlen pisut meie peomöllumeistriga?”

Morrigan raputas pead, püüdes – ebaõnnestunult – alla suruda naeratust, mis pani ta suunurgad tõmblema. Ta tundis rinnas sooja, päikselist kuma, nagu oleks kass end seal kerra tõmmanud ja nurruks rahulolevalt. Tal polnud kunagi varem sünnipäevapidu olnud.

Frank oli tegelikult täitsa tore.

Hiljem, olles sünnipäevatordist mõnusat suhkrusurinat täis ja saja peokülalise lakkamatutest õnnesoovidest rampväsinud, ronis Morrigan pehmete tekkide vahele kookonit meenutavasse pessa, milleks ta voodi oli tolleks ööks muutunud (teades ilmselt, kui kohutavalt pikk päev tüdrukul oli olnud). Ta jäi magama peaaegu samal hetkel, kui ta pea puudutas patja.

Seejärel, umbes pool sekundit hiljem, ta enam ei maganud.

Ta ei maganud ega olnud oma voodis.

Ta ei maganud, ei olnud oma voodis ega ka üksinda.