Читать книгу Vundersepp. Morrigan Crow' kutsumus - Jessica Townsend - Страница 7

Teise aasta kevad

Vunderlaste seltsi üheksa uusimat liiget, unesegased ja külmetavad, seisid õlg õla kõrval seltsi värava taga pilvitu tähistaeva all.

Morrigan küll ehmus, kui ärkas keset ööd Nevermoori jahedal tänaval, seljas vaid pidžaama, kuid ta muret hoidsid kontrolli all kaks asja.

Esiteks see, et Vunseli värav oli muudetud päratu suureks, hooaega silmas pidades ebaharilikult roheliseks tervitussildiks – vikerkaarevärvides roosid, pojengid, karikakrad, hortensiad ja rohelised väädid moodustasid elevust tekitavad sõnad:

Tulge sisse

ja liituge meiega.

Teiseks see, et temast paremal seisev poiss – kiitsakate kätejalgade, lokkis pea ja magamamineku eel söödud šokolaadist määrdunud suuga – oli tema parim sõber terves maailmas. Hawthorne Swift hõõrus silmi ja naeratas talle uniselt.

„Oi,” ütles poiss kõigutamatult nagu ikka. Ta ajas kaela õieli, et uurida ülejäänud seitset last, kes kummalgi pool neid seisid. Ka nood lõdisesid ja kandsid pidžaamat ning olid eri määral pahura ja äreva ilmega. „Mingi järjekordne Vunseli veidrus, mis?”

„Ilmselt.”

„Ma nägin õudselt head und,” ütles poiss kähinal. „Lendasin lohe seljas üle džungli, libisesin maha ja kukkusin puude vahele … ja siis võttis ahvikari mind enda sekka. Nad tegid must kuninga.”

Morrigan turtsatas. „Eks sa sobi selleks ka.”

Mu sõber on siin, mõtles ta rõõmsalt. Kõik läheb hästi.

„Mida me peame tegema?” küsis Morriganist vasakul seisev tüdruk. Lihaselisel, laiaõlgsel, roosa näoga ja Morriganist vähemalt pea jagu pikemal piigal oli tugev mägismaa aktsent ja poolde selga ulatuvad pulstunud punased juuksed. Morriganile meenus, et see on Thaddea Macleod. Tüdruk, kes oli esinemistuleproovil võidelnud täiskasvanud trolliga ja võitnud.

Morrigan ei saanud ta küsimusele vastata. Osalt sellepärast, et ta ei teadnud vastust, aga enamjaolt sellepärast, et ta elas mõttes uuesti läbi hetke, kui Thaddea oli vanem Wongilt tooli alt tõmmanud ja selle jubeda raksatusega vastu trolli põlvi puruks löönud. Hirmus, mõtles Morrigan – aga kui aus olla, siis ka üsna leidlik võte.

„Ma muidugi pakun huupi,” sõnas Hawthorne laialt haigutades, „aga ma arvan, et peame sisse minema ja nendega liituma.”

Kui ta oli seda öelnud, hakkas värav valju krigina saatel aeglaselt avanema. Lilledest tervitusteksti ja kõrge telliskivimüüri tagune nõlv viis Proudfoot House’ini, mis kutsus neid igas aknas põleva tulega ligi nagu majakas.

Õhk muutus, kui üheksa edukat kandidaati – välja valitud sadade lootusrikaste laste seast, kes kõik lootsid saada vunderlaste seltsi 919. üksuse õpilaseks – väravast sisse astusid.

Täna – esimest korda – ei mõjunud kummaline „Vunseli ilm” Morriganile üllatavalt. Teisel pool väravat, vanalinna tänavatel, oli jahe ja värske öö. Seevastu müüri taga, Vunseli ilmamullis, kus kõike oli pisut rohkem, oli muru kaetud paksu härmatisega. Õhus oli tunda lume lõhna – see oli karge ja puhas ja näpistavalt külm. Laste hingeõhk muutus aurupilvedeks. Morrigan värises, nagu ka teised, kes sooja saamiseks käsi kokku hõõrusid ja kohapeal hüplesid. Värav läks nende taga ägisedes kinni ja maad võttis vaikus.

Nad kõik olid Vunselit muidugi eelmisel aastal näinud. Nende esimene katse – vihikutuleproov – oli toimunud Proudfoot House’is. Morrigan mäletas, kuidas ta koos sadade lastega istus tohutu suures ruumis, mis oli täis laudade ridu. Väike tühi vihik oli esitanud talle küsimusi, millele ta pidi ausalt vastama, sest muidu lahvatas vihik põlema. Peaaegu pooled lapsed, kes olid koos temaga selles ruumis olnud, olid näinud oma vastuseid tuhaks põlemas, ja nad olid kohe diskvalifitseeritud.

Vunsel nägi nüüd välja teistsugune, ja mitte ainult sellepärast, et oli öö. Sissesõiduteed ääristasid endiselt raagus, musta tüvega puud – nüüdseks väljasurnud tuliõiepuude kivistunud jäänused. Kuid täna istusid nende okste vahel sajad vunderlaste seltsi liikmed – noored ja vanad, veel vanemad ja muldvanad – nagu tummad ülekasvanud linnud ning vaatasid alla uute saabujate poole. Nad olid ametlikes mustades keepides, täpselt nagu kõigi pühakute ööl toimuval mustal paraadil, ja nende nägusid valgustasid vaid nende käes olevad küünlad.

Nad oleksid pidanud mõjuma hirmutavalt, aga millegipärast Morrigan ei kartnud. Ta oli ju lõppude lõpuks juba seltsi liige. Raske osa oli möödas.

Need mustades keepides võõrad, kes puude otsast alla tema poole vaatasid, olid peaaegu trööstivad. Nad ei olnud ebasõbralikud, vaid lihtsalt … liikumatud.

Kui 919. üksus asus instinktiivselt minema piki nõlvast üles kulgevat sissesõiduteed piraka, punastest tellistest Proudfoot House’i poole, hakkasid mustas keebis seltsiliikmed pominal skandeerima värssi, mille Morrigan ära tundis. See oli talle mitu päeva tagasi saadetud Deukalioni hotelli väikese hoolika käekirjaga kirjutatult ja elevandiluukarva ümbrikku suletult, kaasas juhised värss pähe õppida ja kiri seejärel põletada.

Õed ja vennad, elu lõpuni truud,

j äädavalt seotud, ei midagi muud.

Üheksa ülimat kõigist, üheksa ülemat kui veri,

meid karastab koos küll tuli, küll vesi.

Vennad ja õed, ustavad, truud,

igavesti koos, me väljavalitud.

See oli vanne. Lubadus, mille iga seltsiliige pidi oma üksusele andma – oma kaheksale uuele vennale ja õele. Morrigan teadis, et seltsiga liitudes ei saa ta üksnes eliitharidust ja tervet ilma võimalusi, vaid ka selle, mida oli üle kõige ihanud: õige perekonna.

Skandeerimine saatis 919. üksust, kui nad mööda pikka sissesõiduteed edasi läksid, ja sedasama tegid seltsiliikmed. Nad hüppasid puu otsast alla, kogunesid uute liikmete selja taha, moodustades omamoodi auvahtkonna, ja kordasid Vunseli vannet üha uuesti ja uuesti. Vastuvõtt Vunselisse läks aina võimsamaks ja kogus tuure, kui 919. üksus piki sissesõiduteed edasi marssis. Nendest paremal pool ronisid puu otsast alla orkestriliikmed ja hakkasid võidukat viisi mängima. Kaks teismelist, kes seisid teine teisel pool teed, tekitasid vikerkaare, et 919. üksus saaks selle uduse, ebamaise kumeruse alt läbi kõndida. Kui nad lõpuks Proudfoot House’i juurde jõudsid, teatas nende saabumisest hiiglaslik elevant trepi ees, pasundades nagu heerold.

Ja seal, laial marmortrepil, ootasid neid üheksa naist ja meest – üks erkpunaste juustega –, kes jälgisid oma kandidaatide saabumist uhkuse ja rõõmuga.

Jupiteri nägu säras nagu päike, kui Morrigan trepist üles teda tervitama jooksis. Mees avas kõnelemiseks suu, kuid pani selle uuesti kinni ja tema sinistesse silmadesse kogunes veidi pisaraid. Morrigan oli sellest ootamatust tundeavaldusest üllatunud ja üsna liigutatud. Ta müksas tänu väljendamiseks Jupiteri käsivart rusikaga.

„Hale värk,” sosistas ta. Jupiter pühkis silmi ja naeris.

Jupiteri kõrval seisis Hawthorne’i patroon, noor Nancy Dawson, kelle põskedes olid oma kandidaadile naeratamisest lohud. „Kas kõik on korras, paharet?”

„Kõik on korras, Nan,” vastas Hawthorne laialt naeratades.

Nani teisel käel seisev vanem patroon kortsutas pahaselt kulmu ja susistas neid vaikima.

„Oh, ole ise kuss, Hester,” sõnas Nan rõõmsalt, pöörates end ringi, et Hawthorne’ile ja Morriganile nägusid teha.

Patroonide rea lõpu poole märkas Morrigan meest, keda ta poleks hea meelega enam kunagi näha tahtnud: Baz Charltoni. Baz oli püüdnud terve eelmise aasta ära rikkuda Morrigani šansse tuleproovidel ja teha nii, et tüdruk visataks Nevermoorist välja, ise samal ajal aidates omaenda kandidaatidel sohki teha.

Bazi kandidaat, hüpnotisöör Cadence Blackburn, seisis käed rinnal ristis. Ta viskas pealiigutusega oma pika musta punupatsi üle õla ja näis end selles kummalises olukorras sedavõrd mugavalt tundvat, et oli peaaegu tülpinud ilmega. Millegipärast avaldas see Morriganile nii muljet kui ka ärritas teda.

Jupiter kummardus talle kõrva sosistama. „Vaata enda ümber ringi, Mog. Selle nimel sa oledki vaeva näinud. Naudi.”

Vunseli liikmed hoidsid end nende lähedale. Nad olid skandeerimise lõpetanud ja lobisesid rõõmsalt isekeskis, naeratades uusimatele seltsiliikmetele ja tundes pidustustest mõnu.

Järsku lõhestas õhku ebamaine hüüe ning kõik vaatasid üles. Kaks lohet, kummalgi ratsanik turjal, lendasid Proudfoot House’i kohal ning kirjutasid tule ja suitsu abil taevasse üheksa nime:

ARCHAN

ANAH

CADENCE

FRANCIS

HAWTHORNE

LAMBETH

MAHIR

MORRIGAN

THADDEA

Sellest ajast peale, kui Morrigan oli täpselt aasta tagasi oma niinimetatud needuse eest põgenenud salajasse Nevermoori linna, oli ta kogenud kummalisi asju. See, et lohe ta nime leegi abil taevasse kirjutas, oli pelgalt viimane esmakordsete kogemuste reas, kuid tüdruk pidi tunnistama, et praegune vaatepilt oli senistest üks parimaid. Teiste 919. üksuse liikmete rõõmus ahhetamine ütles talle, et rabatud polnud ainult tema. Üksnes Hawthorne (kes oli ju kõndima õppimisest saadik lohede seljas ratsutanud) tundus viisakalt ükskõikseks jäävat.

Kui viimane nimi oli taevas suitsujoaks muutunud, sõitsid ratsutajad Proudfoot House’i kohalt lohede seljas minema ja patroonid juhatasid oma õpilased majja. Vunseli liikmed nende taga hõiskasid, aplodeerisid ja lehvitasid lastele järele, nagu nood oleksid tõelised kuulsused. Morrigan hakkas tahes-tahtmata naerma Hawthorne’i üle, kes lehvitas vastu nii innukalt, et Nan pidi ta tuppa tõmbama napilt enne seda, kui päratu suure välisukse mõlemad pooled kinni langesid ja õuest kostva lärmi täielikult summutasid.

Proudfoot House’i avara ja eredalt valgustatud trepihalli ootamatus vaikuses kostis ruumi tagaosast õrn hääl.

„Tere tulemast, 919. üksus, käes on teie ülejäänud elu esimene päev.”

Seal seisis kolm Vunseli vanematekogu lugupeetud liiget: vanem Gregoria Quinn, naine, kelle habras välimus, nagu Morrigan teadis, oli äärmiselt petlik; vanem Helix Wong – tõsine halli habeme ja tätoveeringutega mees – ja vanem Alioth Saga – kes oli tegelikult suur rääkiv härg.

Võrreldes vastuvõtuga Proudfoot House’i ees oli seltsi liikmeks saamise tseremoonia ise kiire ja üldse mitte põnev. Vanemad laususid mõned tervitussõnad. Iga patroon võttis musta keebi, asetas selle oma kandidaadi õlgadele ja kinnitas siis tema krae külge väikese kuldse v-tähe kujulise märgi.

919. üksuse õpilased lugesid pähe õpitud vande ette, lubades üksteisele ustavust kogu eluks. Nad rääkisid valju ja selge häälega. Keegi ei ajanud ridu sassi. Morrigan teadis, et see oli tseremoonia kõige tähtsam osa.

Siis sai üritus läbi. Oligi kõik.

Peaaegu.

„Patroonid,” sõnas vanem Quinn tseremoonia lõpus, „palun jääge veel mõneks minutiks siia. Me peame ühte tähtsat küsimust arutama. Õpilased, palun oodake oma patroone Proudfoot House’i trepil.”

Morrigan mõtles endamisi, kas see on tavapärane tseremoonia osa, kuid mõnede patroonide vahetatud uudishimulikud pilgud viitasid, et ilmselt mitte. Ta püüdis oma üksuse kannul välja minnes Jupiteri pilku tabada, aga mees ei vaadanud tema poole. Ta oli hambad kokku surunud.

Proudfoot House’i ümber oli kõik jahe, tühi ja vaikne. Sinna polnud jäänud ühtegi inimest, miski ei viidanud tervitusmöllule, mille osaks nad olid vaid mõne minuti eest saanud, nad kõik nagu oleksid seda üksnes ette kujutanud.

Ka nende seas võttis maad vaikus. Kui Morrigan ja Hawthorne välja arvata, ei tundnud tegelikult ükski laps kedagi. Mõned vahetasid häbelikke pilke ning Anah Kahlo – pontsakas, ilus, blondide lokkidega tüdruk, kes, nagu Morrigan eredalt mäletas, oli esinemistuleproovil oma patrooni kõhu lahti lõiganud, talt pimesoole eemaldanud ja naise uuesti kokku õmmelnud … ja seda kõike kinni seotud silmadega – itsitas kohmetult.

Nagu arvata võis, tegi esimesena suu lahti Hawthorne.

„Tead, see, mida sa esinemistuleproovil tegid,” alustas ta Archan Tate’ile küsivalt otsa vaadates. „Kui sa käisid publiku seas ringi ja varastasid kõigil taskud tühjaks, samal ajal kui meie arvasime, et sa mängid lihtsalt viiulit.”

„Ee … jah?” Archan oli armsa näoga, peaaegu ingelliku välimusega poiss, kes tundus olevat liiga süütu, et olla nii andekas varas. Ta vaatas ebalevalt Hawthorne’ile otsa. „Vabandust. Kas ma varastasin sinult ka midagi? Kas said selle pärast tagasi? Ma püüdsin teha nii, et kõik saaks õigetele inimestele tagastatud. Mu patroon arvas lihtsalt, et see oleks …”

„Täiesti geniaalne,” pistis Hawthorne vahele, silmad aukartusest suured. „See oli täiesti geniaalne. Me olime pahviks löödud, eks ju, Morrigan?”

Morrigan naeratas laialt, meenutades Hawthorne’i puhast rõõmu esinemistuleproovil, kui ta oli taibanud, et Archan oli tal loheratsutamise kindad otse taskust pihta pannud, ilma et tema ise oleks midagi märganud. See oli muljet avaldanud ka Morriganile, kuid Hawthorne oli Archani kuntsist täiesti vaimustuses olnud.

„See oli hämmastav,” nõustus Morrigan. „Kus sa seda õppisid?”

Archan läks näost kuni kõrvaotsteni punaseks. Ta naeratas Morriganile häbelikult. „Oi! Ee, aitäh. Ma vist lihtsalt … õppisin selle kuidagi käigu pealt ära.” Ta kehitas tagasihoidlikult õlgu.

„Geniaalne,” kordas Hawthorne taas. „Äkki sa saaksid seda pisut mulle ka õpetada. Archan, eks ole?”

„Lihtsalt Arch.” Ta võttis Hawthorne’i pakutud käe vastu. „Ainult vanaema kutsub mind …”

Sel hetkel paisati Proudfoot House’i uksepooled valju kolakaga lahti ning Baz Charlton tuiskas teatraalselt marmortrepile, viibates oma kandidaadile.

„Sina – mis su nimi oligi – Blinkwell. Lähme. Me lahkume.”

Cadence Blackburn oli kohkunud näoga. „M-mis? Miks?”

„Kas ma ütlesin, et sa tohid küsimusi esitada?” küsis mees pilkavalt, pehme keelega. „Ma ütlesin, et me lahkume.”

Kuid Cadence ei liikunud paigast. Teised patroonid kiirustasid Bazi järel majast välja, näod ühteaegu hirmunud ja marus. Nad kõik põrnitsesid Morrigani poole.

Tüdruk tundis hirmu endas värelemas, nagu ta keha oleks tiik, kuhu keegi oli äsja väga suure ja raske kivi visanud. Tol hetkel teadis ta täpselt, miks vanemad olid palunud patroonidel veel viivuks sinna jääda. Ta teadis täpselt, mida – õigemini keda – nad olid arutanud.

Hester, vanem naine, kes oli ennist Nani vaigistanud, marssis otse Morrigani juurde. Tema kahvatu nägu oli sõjakas ja karm, tema hallisegused kastanpruunid juuksed olid tihedalt pead ligi silutud. Ta vaatas Morriganile mitu sekundit vihase ja segaduses ilmega otsa.

„Kust sa tead?” haugatas ta, suunates küsimuse üle õla Jupiterile. „Kes sulle seda ütles?”

„Mitte keegi ei öelnud,” ütles Jupiter, kes oli nende järel Proudfoot House’ist välja jalutanud ja nõjatus muretult vastu sammast. Ta osutas Morriganile. „Ma näen seda. See on päevselge.”

„Mis mõttes sa näed seda? Mina ei näe midagi.” Hester kahmas jõuliselt Morriganil lõuast, pööras ta nägu vasakule ja paremale ja piilus talle silma.

Jupiteri olek muutus hoobilt. Ta tormas ligi, hüüdes: „Kuule!”, aga Morrigan ei vajanud ta sekkumist; ta laksas naise käe pikemalt mõtlemata ära. Hester ahmis õhku ja tõmbus tagasi, nagu ta oleks kõrvetada saanud. Morrigan heitis pilgu Jupiterile, mõeldes, et äkki ta oli üle piiri läinud, kuid mees noogutas talle süngelt ja rahulolevalt.

Anah’ patroon, Sumati Mishra nimeline noor naine, ohkas väsinult. „Sa ju tead Northi kuntsi, Hester. Ta on Tunnistaja. Ta näeb asju.”

„Ta võib ka valetada,” sõnas Hester.

Kuigi Jupiteri ennast ei paistnud see süüdistus solvavat, tundis Morrigan, kuidas tema ise mehe asemel turri tõmbus.

Nan Dawson oli sama nördinud. „Ära räägi rumalusi, Hester,” ütles ta. „Kapten North ei ole valetaja. Kui ta ütleb, et Morrigan on Vundersepp …”

Niipea kui Nan oli selle sõna lausunud, oleks nende ümbert nagu kogu õhk kadunud. Vundersepp. Sõna kõmatas nagu gongilöök ja kajas punastest tellistest majalt vastu.

„… siis ta on … Vundersepp,” lõpetas Nan lause.

Vundersepp. Vundersepp. Vundersepp.

Patroonid tundusid üheskoos võpatavat. Teised lapsed, silmad suured ja rabatud ilme näol, pöördusid kiirelt Morrigani vaatama. Cadence tõmbas silmad pilukile. Morrigan tundis jälle tuttavat hüljatust, nagu ta seisaks kaldal ja vaataks, kuidas ta kõige kallimad unistused triivivad avamerele, ilma et ta saaks neid tagasi tõmmata.

Need siin pidid olema tema vennad ja õed. Ustavad kogu eluks. Aga üheainsa sõna peale vaatasid nad teda sellise pilguga, nagu ta oleks nende vaenlane.

„M-ma …” Morriganil hakkas kõris pitsitama. Ta tahtis midagi öelda, selgitada või rahustada, aga tegelikult … tal polnud midagi öelda. Ta oli juba nädalaid teadnud, kes ta on. Ainuke teine elusolev Vundersepp, Ezra Squall – kõige kurjem inimene, kes on iial elanud –, oli talle selle pommuudise teatavaks teinud. Ja kuigi Jupiter oli andnud endast parima, et kõike pärast siluda ja tüdrukule asja selgitada, polnud Morriganil endiselt aimugi, mida Vundersepaks olemine tähendab, ja see hirmutas teda.

Jupiter oli korrutanud, et „Vundersepp” ei ole halb sõna. Et see pole alati midagi kurja tähendanud. Ta oli Morriganile rääkinud, et kunagi austati ja hinnati Vunderseppi – et nad kasutasid oma salapäraseid võimeid inimeste kaitsmiseks, isegi soovide täitmiseks.

Kuid Morrigan ei teadnud Nevermooris ühtegi inimest, kes Jupiteriga selles asjas ühel meelel oleks. Ja kuna ta ise oli hirmsa Ezra Squalliga kohtunud, oli tal raske uskuda, et Vundersepad on üldse kunagi head olnud.

Squalli käsutuses oli Suitsuvarju jahisalk, tema enda loodud, jahimeestest, hobustest ja koertest koosnev põlevapilguline koolnute armee, mille ta oli halastamatult Morriganile kaela saatnud, lootes, et nad toovad tüdruku tema juurde. Ta oli näinud, kuidas Ezra Squall üksnes randmeliigutusega painutas rauda, pani sosina abil asju põlema, hävitas sõrmenipsuga ta perekonna kodu ja ehitas selle sekundi jooksul uuesti üles. Ta oli näinud mehe leebe ja tavalise välimuse taha, tema tõelist palet – tumedaid aukus silmi, mustavat suud ning teravaid irevil hambaid.

Ja mis kõige hullem – Ezra Squall, Nevermoori suurim vaenlane, oli Morrigani endale selliks soovinud. Squall, kes oli kokku pannud koletiste armee ja püüdis Nevermoori vallutada. Kes oli tapnud talle vastu hakanud vaprad inimesed ning sellest ajast peale olnud Vabast osariigist pagendatud. Jupiteri rahustavad sõnad ei teinud olematuks tõsiasja, et Vundersepp oli Morriganis näinud midagi iseendast.

Mida ta küll saaks öelda, et hajutada oma üksuse hirmu, kui ta suutis vaevu ohjeldada enda oma?

Taas oli Hawthorne ainuke, keda miski ei paistnud kõigutavat. Ta teadis juba, et Morrigan on Vundersepp. Kui tüdruk oli talle saladuse avaldanud, muretses poiss vaid selle pärast, ega Morrigani nüüd Vabast osariigist välja visata nagu Ezra Squalli. Hawthorne ei olnud sekundiks ka arvanud, et ta parim sõber on ohtlik. Morrigan soovis, et tal oleks kasvõi kübegi poisi veendumusest. Sügaval sisimas, näriva mure all, tundis ta isegi väikest kergendust – ja mitte esimest korda –, et too omamoodi, vankumatu poiss oli otsustanud temaga sõbraks saada.

„Ja kui Jupiter ütleb, et ta pole ohtlik, siis ta pole ohtlik,” kuulutas Nan, lõhkudes rusuva vaikuse. Ta naeratas Morriganile suunurgast julgustavalt. Morrigan tundis end selle peale õige pisut vapramana, kuid ei suutnud end siiski sundida vastu naeratama.

Vanem Quinn oli koos vanem Wongi ja vanem Sagaga Proudfoot House’ist välja tulnud ning jälgis toimuvat vaikselt ja alistunult.

Üks väga noor paksude prilliklaaside ja siniste juukselipsudega patroon seisis Mahir Ibrahimi kõrval. Naine asetas värisevad käed poisi õlgadele, tõmbas teda endale lähemale – kuigi ta ei näinud küll selline välja, et suudaks poissi või kedagi teist kaitsta – ning köhatas. „Vabandage, vanem Quinn, aga kuidas saab see väike tüdruk Vundersepp olla? Vunderseppasid ei ole rohkem. Või vähemalt mitte ühtegi peale ühe – pagendusse saadetud Ezra Squalli. Kõik teavad seda.”

„Parandus, preili Mulryan,” lausus vanem Quinn. „Neid oli ainult üks. Nüüd tuleb välja, et neid on kaks.”

„Aga kas mitte keegi ei muretse selle pärast, mida see võib tähendada?” nõudis Hester. „North, me teame, milleks Vundersepad on võimelised. Ezra Squall näitas seda meile.”

Jupiter surus huuled kokku ja pigistas ninajuurt. Morrigan sai aru, et mees sundis end kannatlikuks. „Squall ei teinud neid asju sellepärast, et ta on Vundersepp, Hester. Ta on juhtumisi Vundersepp ja psühhopaat. Õnnetu kombinatsioon, aga … nii on.”

„Ja kust ta seda teab, ah?” küsis Baz Charlton vanemate poole pöördudes. „Me kõik teame, mida Vundersepad teevad: nad juhivad vunderit. Vaadake seda väikest mustasilmset elukat – igaüks näeb, et ta pole õige inime. Mis takistab tal vunderi abil meid juhtimast?” Ta vaatas Morrigani poole varjamatu tülgastusega. Morrigan surus hambad kokku; see tunne oli igati vastastikune.

„Või hullemat,” lisas Hester, „meid hävitamast?”

„Taevas hoidku.” Jupiter sasis katkenud kannatusega oma punast juuksepahmakat. „Ta on laps!”

Hester turtsatas. „Praegu veel on.”

„Aga miks ta peab seltsis olema?” küsis preili Mulryan argliku, väriseva häälega. Ta nägu oli tõmbunud kolm tooni valgemaks kui piim ja tema väikesed peenikesed sõrmed olid tugevasti Mahiri õlgadesse surutud, nagu ta muretseks, et Morrigan võib ta kandidaadi mingil argpükslikul, vundersepalikul moel ära röövida. Mahir ise oli kivinäoga ja kortsutas nii tugevasti kulmu, et ta kulmud moodustasid ühe joone. Ta oli oma patrooniga peaaegu ühepikkune ja neid koos vaadates tuli Morriganile pähe pilt hiirest, kes püüab kaitsta hunti. „Miks riskida sellega, et t-ta võetakse … teiste laste sekka?”

Morrigan tundis, kuidas ta nägu hakkas tulitama. Nad rääkisid temast nagu haigusest.

Morrigan oli üksteist aastat oma elust uskunud, et ta on neetud. Et kõik halb, mis juhtus – tema peres, linnas, peaaegu kogu Wintersea vabariigis, kus ta oli üles kasvanud –, on tema süü. Ta oli eelmise aasta lõpus teada saanud, et tegelikult pole see nii. Kuid tunne, et ta on äraneetud, püsis tüdrukul selgelt meeles ja tal polnud mingit tahtmist seda uuesti kogeda. Tal tekkis kihk joosta mööda pikka sissesõiduteed ja otse välja lilledega kaetud väravast, kuid siis tundis ta oma õlal Jupiteri sooja, rahustavat kätt.

„Ah et te eelistaksite, et ta oleks kusagil eemal?” küsis vanem Saga teravalt, trampides sõrgu. „Omaette? Tegelemas tont teab millega?”

„Jah!” raius Hester. „Ja olen kindel, et sedasama eelistaksid kõik teised patroonid siin ja kandidaadid ka.”

„Sel juhul võivad nad lahkuda,” ütles vanem Quinn rahuliku, mõõdetud häälega. Hester ja ülejäänud patroonid näisid rabatud. Vanem Quinn kallutas pea küljele. „Kui nad seda soovivad. Tegemist ei ole ju tavapärase olukorraga. Ma mõistan asja tõsidust ja teie muret. Kuid teised vanemad ja mina oleme küsimust põhjalikult arutanud ega viska preili Crow’d 919. üksusest välja. See otsus on lõplik.”

Baz Charlton sisistas pead vangutades endamisi: „Uskumatu.”

„Uskuge seda siiski!” nähvas vanem Quinn ning Baz Charlton tõmbas pea keebikrae varju.

Hester paistis arvavat, et vanem Quinn blufib. „Kogu austuse juures,” ütles ta kokkupressitud hammaste tagant, „ma kahtlen väga, kas selts soovib jääda ilma kaheksast andekast liikmest ainult selleks, et saada enda hulka ühte ohtlikku isikut. Olen kindel, et muudate meelt, kui olete neid kaheksat hiilgavat last väravast välja marssimas näinud. Lähme, Francis.” Ta hakkas trepist alla ja puudega ääristatud sissesõidutee poole minema.

„Tädi Hester,” ütles Francis vaikse paluva häälega, „ma tahan siia jääda. Palun. Isa tahaks, et ma …”

„Mu vend ei tahaks iialgi, et sa oma eluga riskiksid!” ütles Hester, keerates end järsult tagasi nende poole. „Ta ei tahaks iialgi, et sa oleksid V-vundersepa läheduses.”

Vanem Quinn köhatas. „Patroonid, teie ei saa seda otsust oma kandidaatide eest teha. Lapsed, kui keegi teist soovib 919. üksusest lahkuda – vunderlaste seltsist lahkuda –, võite nüüd ette astuda ja rinnamärgid tagasi anda. Teid ei kritiseerita ega karistata. Me soovime teile kõike head ja tuult tiibadesse.”

Ta seisis, käsi välja sirutatud. Kõik oli vaikne, ainult kusagilt kaugelt kostis varahommikust linnulaulu. Isegi õhk tundus tardunud, olles täis patroonide ja nende kandidaatide hingeõhu valgeid jäiseid pilvi. Kõikide peale Morrigani; tema suutis vaevu hingata.

Anah’ värisevad sõrmed liikusid aeglaselt rinnamärgi poole ja ta hammustas huulde. Francis heitis tädile süüdlasliku pilgu, kuid Cadence isegi ei vaadanud Bazi suunas. Ta ei pilgutanud silmagi.

Keegi ei andnud rinnamärki ära. See mõte oli muidugi täiesti pöörane. Kujutada ette, et pärast kõike seda, mida nad olid eelmisel aastal tuleproovide käigus läbi elanud, loobub keegi neist sellest pisikesest kuldsest v-tähest ja kõigest, mida see kätkeb? Mõeldamatu.

„Nojah siis,” sõnas vanem Quinn, lastes käel alla langeda, „kui te olete kindlad. Aga üks asi olgu selge, õpilased – ja patroonid.” Ta heitis terava pilgu Hesterile ja Bazile, kes mõlemad olid äärmiselt pahase moega. „Preili Crow ebatavaline …” – ta vaikis, saades nagu sabast kinni sõnal „kunts” – „olukord jääb täielikku saladusse seni, kuni vanematekogu arvab, et seda võib ülejäänud seltsiga jagada, sest me ei saa riskida sellega, et väljaspool Vunselit saadakse asjast teada. Tõe avaldamine põhjustaks massilise paanika. See tähendab, et kui välja arvata mõned vajalikud erandid – näiteks kooliemandad ja 919. üksuse konduktor –, peab tõsiasi, et meie ridades on Vundersepp, jääma saladuseks, mida teavad vaid hetkel siin viibijad. Meie õpetajatel keelatakse preili Crow’ kuntsi kohta pärida ja selle üle arutada, ning emandad tegelevad uudishimulike õpilastega just nii, nagu nad õigeks peavad.”

Ta pöördus üheksa lapse poole, kes tundusid olevat väiksemaks jäänud nüüd, kui hirmus uudis oli nende võiduka õhtu nurjanud.

Naise hääl oli kindel kui teras. „Te olete nüüd üksus. Te vastutate üksteise eest. Te annate üksteisele aru. Seega, kui keegi – ükskõik kes teie seast – meie usaldust rikub …” Vanem Quinn vaikis tõsisel ilmel. Ta vaatas kordamööda kõigile otsa, kuni tema pilk langes lõpuks Morriganile. „… siis visatakse kõik üheksa Vunselist välja. Kogu eluks.”