Читать книгу Tühikatk. Jaht Morrigan Crow´le - Jessica Townsend - Страница 5

Hästi valgustatud garderoobis asuval läikivmustal uksel oli tilluke, valgust tuikav kuldne ring ja selle keskel väike kumav v-täht.

Astu sisse, tundus see iga kerge tuksega ütlevat. Tee kiiresti!

Morrigan Crow nööpis oma tärgeldatud valge triiksärgi lõpuni kinni, tõmbas selga musta mantli ja kinnitas hoolikalt reväärile kuldse v-tähte kujutava rinnamärgi. Kui see tehtud, vajutas ta sõrme säravale ringile ja, justnagu ta oleks keeranud võtit lukuaugus, avanes uks tühja rongijaama.

Neist tasastest, rahulikest hetkedest oli saanud Morrigani lemmikaeg. Enamikul hommikutel saabus ta 919. jaama esimesena. Talle meeldis vaid mõneks viivuks silmad sulgeda ja kuulata kauget rongimüra vundermetrootunnelites. Need rongid olid nagu unest ärkavad mehaanilised lohed. Valmis miljoneid inimesi mööda keerulist rööbaste piltvaipa Nevermoori linna laiali viima.

Morrigan naeratas ja hingas sügavalt sisse.

Sügissemestri viimane päev.

Ta oli selleni jõudnud.

Tema ülejäänud üksus hakkas saabuma; rahu ja vaikus said lõhutud, kui platvormi ääres paisati lahti ülejäänud kaheksa ust – alustades Mahir Ibrahimi nikerdatud punasest uksest ühes otsas ja lõpetades Anah Kahlo väikese, kaarja, värvimata puituksega teises otsas – ning pisike jaam täitus jutuvadaga.

Morrigani parim sõber Hawthorne Swift saabus oma tüüpilises hommikuses olekus: sületäie loheratsavarustuse all looka vajumas, hall särk korralikult kinni nööpimata, kammimata pruunid lokid naljakalt peas turritamas, sinised silmad säramas mingist ulakusest, millest ta oli kas äsja und näinud või mille ta oli nüüdsama ellu viinud (Morrigan ei tahtnud teada, kumb oli õige vastus). Archan Tate – kes käitus ja riietus alati laitmatult – võttis Hawthorne’ilt sõnagi lausumata pool kohe-kohe laialilendavat kuhja ja osutas vargsi peaga tema valesti nööbitud särgi poole.

Cadence Blackburn jõudis sel hommikul viimasena. Ta jooksis platvormile viimasel hetkel – jäme musta värvi punupats selja taga hüplemas, pikad pruunid jalad suuri samme võtmas – ja saabus just siis, kui üksik, pisut päevinäinud vagun popsudes ja endast valgeid aurupilvi jättes nähtavale ilmus. Vaguni küljele oli maalitud tuttav v-täht ja number 919 ning uksest kõlkus poole kerega välja nende konduktor preili Cheery.

See oli kodurong, spetsiaalselt nende, vunderlaste seltsi 919. üksuse jaoks mõeldud transpordivahend ja teine kodu. Selle sees olid kott-toolid, vana mühklik diivan, hunnik patju, puupliit, mille alla tehti talviti alati tuld, ja jääkaru kujutav keraamiline küpsisepurk, mis oli harva tühi. See oli Morrigani jaoks üks lemmikumaid ja mugavamaid paiku maailmas.

„Hoooommikust!” hüüdis konduktor suu kõrvuni naeratades ja peotäie paberilehtedega nende poole lehvitades. „Rõõmsat semestri viimast päeva, õpilased!”

Preili Cheery roll 919. üksuse ametliku „konduktorina” oli huvitav – ta oli pooleldi transpordioperaator, pooleldi õppe­nõustaja. Tema ülesanne oli esimesel viiel aastal siluda nende teed Nevermoori kõige elitaarsemas ja nõudlikumas organisatsioonis. Vunderlaste selts koosnes erakordsetest talentidest, aga enamik neist oli omaenda erakordsetesse ettevõtmistesse selleks liialt süvenenud, et seltsi noorimatele uusliikmetele eriti tähelepanu pöörata. Konduktorita oleks 919. üksus selle kõige keskel olnud nagu peata kanad.

Preili Cheery* oli Morrigani tutvusringkonnast ainuke inimene, kelle olemus vastas täielikult tema nimele: ta oli tõeline päikesekiir. Ta oli nagu värskelt vahetatud voodipesu, linnulaul videvikus, täiuslikult röstitud sai. Ta kandis vikerkaarevärvilisi riideid, tal oli laitmatu rüht, sügavpruun nahk ja tohutu lai naeratus ja kui päike tema lokkis mustade juuste pilvetaolise oreooli tagant paistis, meenutas ta Morriganile inglit … kuigi midagi nii imalat ei oleks tüdruk muidugi iialgi valjusti välja öelnud.

Kuna preili Cheery oli neid juhatama määratud täiskasvanu, oli range väärikus ilmselt ainuke asi, mida tal oleks pidanud rohkem olema. Aga 919. üksusele meeldis ta täpselt sellisena, nagu ta oli.

„Viimane! Päev! Viimane! Päev! Viimane! Päev!” skandeeris ta, viibutades jalgu rõõmsalt ukse vahelt välja, enne kui rong üldse peatunud oli.

Anah hüüdis murelikul häälel vastu: „Preili Cheery, see EI OLE turvaline!”

Vastuseks manas preili Cheery naljatlevalt näole õudust täis grimassi ja vehkis kätega, nagu ta hakkaks kohe välja kukkuma – ning kukkuski siis päriselt platvormile, kui rong äkitselt peatus.

„Minuga on kõik kombes!” ütles ta, karates püsti, et kummardust teha.

Teised naersid ja plaksutasid, kuid Anah pöördus igaühele otsa põrnitsema, ise näost roosa, blondid lokid hoogsalt lehvimas. „Oi, jaa, väga naljakas. Aga kes peab verejooksu peatama, kui ta rööbastele kukub ja oma sääreluu pooleks murrab? Vean kihla, et teist mitte keegi isegi ei tea, kuidas jalga lahasesse panna.”

„Sellepärast oledki meil sina, Anah.” Archan naeratas talle, lohukesed kahvatutes põskedes, ja kummardus, et vaba käega aidata preili Cheeryl laiali pudenenud pabereid kokku korjata.

„Jah, doktor Kahlo,” lisas jõuline Thaddea Macleod, müksates Anah’le vastu külge ja lükates ta seetõttu peaaegu pikali. (See oli Thaddea standardite järgi õrn müks, aga mõnikord unustas ta oma märkimisväärse jõu ära.)

Anah krimpsutas end sirgu ajades nägu, kuid Thaddea kasutatud sõna „doktor” tundus teda pisut maha rahustavat.

„Preili, mis …” Archan vaatas ainiti ühte paberilehte ja kortsutas segadusse sattunult kulmu. „Kas need on uued tunniplaanid?”

„Aitäh, Arch. Aita mul need laiali jagada, eks,” vastas konduktor, viibates 919. üksuse rongile. „Tulge, kõik marss peale, muidu jääme hiljaks. Francis, pane palun kann tulele. Lam, lase küpsisepurk ringi käima.”

Hawthorne heitis preili Cheeryle hämmeldunud pilgu, kui too talle tema tunniplaani ulatas. Oli semestri viimane päev ja tavaliselt said nad ühe uue tunniplaani nädalas. „Te juba andsite meile tunniplaani esmaspäeval, preili. Mäletate?”

Ta räntsatas kott-toolile istuma, samal ajal kui Morrigan seadis end sisse Cadence’i ja Lambethi vahele diivanile ning uuris oma tunniplaani. Nii palju kui Morrigan aru sai, oli see täpselt samasugune kui see, mis talle oli antud nädala alguses: selles oli teisipäevane ebasurnute dialektide töötuba ja kolmapäevane planeetide liikumise jälgimise meistriklass, millele järgnes viienda allkorruse spionaažitiivas tund nimega informaatorite kasvatamine ja kohtlemine (see oli seni olnud Morrigani selle nädala lemmiktund – tuli välja, et ta oli spioonivärgis päris osav).

„Jah, ma mäletan tõesti,” lausus preili Cheery. „Ehkki olen kahekümne ühe aastasena juba ütlemata auväärses eas, Hawthorne, laseb mu jõuetu aju mul endiselt tervelt nelja päeva tagustes kaugetes mälestustes sobrada.” Ta naeratas kulmu kergitades. „Need on uued tunniplaanid. Palun vaadake tänaseid muudatusi.”

Morrigan viis pilgu reedesele tulbale ja küsis muutust märgates: „Mis asi on O&T?”

„Mul on ka see tund,” ütles Hawthorne. „O&T, teisel allkorrusel. Päeva viimane tund.”

Mahir tõstis käe üles. „Mul ka!”

Tekkis jutupomin, kõik võrdlesid tunniplaane ja õppurid avastasid, et neil kõigil on sama tund. Enamalt jaolt olid nende tunniplaanid individuaalsed – preili Cheery koostatud, et aidata igaühel oma ainulaadset annet edasi arendada ja nõrkuste kallal töötada – ning 919. üksusel polnud kogu grupiga juba paar kuud mitte ühtegi tundi koos olnud.

„Preili, mida O&T tähendab?” päris Francis Fitzwilliam pisut mureliku häälega. Tema pruunid silmad läksid suureks. „Kas tädi Hester ikka teab sellest? Ta ütleb, et peab minu tunniplaani mis tahes muudatused heaks kiitma.”

Morrigan kergitas kulmu Hawthorne’ile, kes omakorda tegi tema suunas grimassi. Francise perekond oli mitmendat põlve vunderlaste seltsis, mõlemalt poolt – kuulsad Fitzwilliamid ja imetletud Akinfenwad. Tema patroon – seltsi liige, kes oli poisi liikmeks esitanud ja seega tema haridusteest huvitatud – oli tema isapoolne tädi Hester Fitzwilliam. Ta oli väga range ja Morrigani meelest paras krõhva.

„Ja ta ütleb, et ma ei tohi teha midagi, mis võib mu olfaktoorse tööriista ohtu seada,” jätkas Francis.

„Sinu toore mille?” küsis Thaddea.

„Mu nina,” selgitas poiss. „Mis on? Ära naera – haistmismeel on koka suurim vara.” Ta pigistas ärevalt oma helepruuni, pisut tedretähnilise olfaktoorse tööriista otsa.

„Sul pole vaja oma nosu pärast muretseda, Francis,” ütles preili Cheery salapärase muigega. „Aga ma ei saa sulle midagi öelda.”

Üheksa innukat nägu pöörati üles tema poole, lastes oli hoobilt tärganud huvi.

Hawthorne istus sirgemalt. „Kas see on … Osavus ja, noh … too teine asi?”

„Ei. Aga hea pakkumine.”

„Ohutus ja taplus,” lausus Thaddea. Ta keeras oma pikad punased juuksed pealaele krunni ja kääris halli särgi varrukad üles, nagu ta kibeleks otsekohe peale hakkama. „Me hakkame kokkupõrget vältivaid võitlusvõtteid õppima, eks ole? Lõpuks ometi.”

„Ooper ja teater?” pakkus Mahir.

„Oi! Oravad ja taksikoerad!” Anah plaksutas käsi ja hüppas oma padjal üles-alla. „Kas me saame oravate ja taksikoertega mängida?”

Selle peale hakkas preili Cheery naerma. „Armas mõte, Anah, aga mitte päris.” Ta tõstis käed õpilaste vaigistamiseks üles. „Palun lõpetage nüüd arvamine. Minu suu on lukus. Ma hoian saladust kindlalt.”

Anah’ õlad langesid pettumusest längu ja ta andis küpsisepurgi edasi Mahirile.

„Lef’selah,” lausus poiss, mis tähendas „aitäh” jalahani keeles, ühes kolmekümne kaheksast keelest, mida ta oskas rääkida soravalt nagu emakeelt. Viimasel ajal oli ta ülejäänud üksusele oma lemmikkeeltest õpetanud enda meelest „tähtsaid asju” – enamasti seda, kuidas küsida teed, kuidas öelda „palun” ja „aitäh”, solvanguid ja ebaviisakaid sõnu. (Morrigan oli märganud, et kõige enam õpetas Mahir neile ebaviisakaid sõnu, kuigi see võis olla nii sellepärast, et Hawthorne neid muudkui küsis.)

„Hish fa rahlim,” kõlas Anah’ pahur vastus, kui ta oma küpsist hammustas.

Mahir vaatas talle ühtaegu ehmunult ja lõbustatult otsa ning Morriganil vajus suu lahti.

„Mis on?” küsis Anah, endal suu keedukreemi täis.

„See ei tähenda „pole tänu väärt”, kui sa seda öelda tahtsid,” lausus Mahir, püüdes kõigest väest naeru tagasi hoida, kuid ei saanud sellega hakkama.

„Ah, sa ju tead, et ma ei oska keeli.” Anah puhises pahuralt. „Mida ma siis ütlesin?”

Mahir, Hawthorne ja Thaddea hüüdsid rõõmsalt kooris lause ebasündsa tähenduse. Anah läks näost tulipunaseks, preili Cheery oli vapustatud ilmega ja ülejäänud üksus ei suutnud kogu ülejäänud rongisõidu ajal itsitamist lõpetada.

Proudfooti jaama jõudes oli kodurongi hubasest soojusest räbal tunne lahkuda. 919. üksus lehvitas tuule eest kühmu tõmmates preili Cheeryle hüvastijätuks ja tõttas Vinguva metsa küsitavat kaitset pakkuvasse rüppe.

Vunselis – vunderlaste seltsi neljakümne hektari suuruses linnakus, mis asus Nevermoori südames – oli talv järsku saabunud varem kui selle müüride taga olevas linnas. Nüüdseks oli külmalaine, mis külmutas tilkuvas ninas tati ka ära, kestnud juba mitu nädalat. Salapärane „Vunseli ilmaks” nimetatav nähtus tähendas, et Nevermoori uduvihmased päevad olid seltsi valdustes pigem päevad, mil kallas paduvihma ja tuli lörtsi.

Milline tahes oli ilm väljaspool Vunselit, seespool oli kõike pisut rohkem. Kui Nevermooris oli kerge äikesetorm, oli Vunseli kohal taevas must ja elektrit täis, valgusnooled sähvisid nagu diskol ja valdustes ringi kõndides oli oht saada piksevardaks.

Täna tundsid lapsed külmust sügaval kontides, aga olukorra tegi talutavamaks väeti talvepäike ja teadmine, et niipea kui nende viimane tund on läbi saanud, jätavad nad Vunseli kaks nädalat kestvateks pidustusteks kus seda ja teist. Morrigan ei jõudnud seda ära oodata. Teist säärast nagu tema kodu, Deukalioni hotell – jõulude ajal –, polnud lihtsalt olemas. Ta oli kogu talve unistanud munapunšist, ahjuhanest ja vürtsikatest šokolaadi-rummipallidest.

Selleks et mõtteid külmalt ära saada, tegi 919. üksus pikal jalutuskäigul Proudfoot House’i juurde aina pöörasemaid pakkumisi selle kohta, mis too O&T võib olla.

„Oo – aga äkki oraaklid ja tuhaks tegemine?” Hawthorne’i nägu lõi selle mõtte peale särama. „Äkki nad teevad meist KÕIKVÕIMSAD JUMALAD.”

„Või oodi laulmine ja tantsimine,” lausus Lam.

„Või oad ja tangupuder?” ütles Francis.

Selle viimase lootusrikka pakkumise peale rõkkasid kõik naerda, aga isegi naerulagina taustal ei jäänud Morriganil kuulmata, kuidas keegi lausus sisinal: „Vundersepp,” kui kamp vanemaid õpilasi neist metsateel möödus.

Ta oli sellega nüüdseks harjunud, kuid see pani teda ikkagi võpatama. Peaaegu kaks kuud oli möödunud sellest, kui tema saladus kogu vunderlaste seltsile paljastati. Mõnikord kui Morrigan vajas julgust, mõtles ta vanem Quinni sõnadele: Ta võib ju Vundersepp olla, kuid tänasest päevast edasi on ta tõesti meie Vundersepp.

Suurem osa Vunseli inimesi olid piisavalt lahked ja mõistlikud, et kuulata vanematekogu ning võtta Morrigani kui ühte endi seast, kuigi nad polnud eriti rõõmsad selle üle, et nende hulgas on „niivõrd ohtlik isik”. Oli neid, kes haarasid endiselt igast võimalusest Morriganile näidata, et ta pole siin soovitud, aga sel polnud suuremat tähtsust. Morrigan oskas sosinaid ja põrnitsevaid pilke üha paremini eirata ning teadmine, et üksus teda toetab, oli suureks abiks. Viimase aasta jooksul oli 919. üksuse lojaalsus viimase piirini proovile pandud. Vahepeal oli Morrigan tõesti tundnud, et ta jääb alatiseks autsaideriks, aga nüüd ta teadis, et kuulub nende hulka.

Cadence oli samuti sosinat kuulnud. Ta hüüdis hetkegi kõhklemata: „Hammusta keelde!” ning sekund hiljem kostis valukarjatus ja summutatud: „Ai!”, kui pahategija talle kuuletus. Cadence muigas Morrigani poole, kes kinkis vastu tänuliku naeratuse. Ta oli tahes-tahtmata pisut rahul; see oli omamoodi kasulik, kui sul on hüpnotisöörist sõber.

„Ma nägin seda, Cadence,” lausus Anah vaikselt, tulles nende juurde. „Sa ju tead, et me ei tohi oma kuntse kaasõpilaste peal kasutada.”

Cadence oigas ja pööritas silmi. „Ja sina ei tohi olla igav vinguviiul, kes ütleb kogu aeg teistele, mida teha, aga ometi seda sa oled.”

Anah põrnitses teda. „Kui sa seda veel teed, räägin su kooliemandale ära.”

Kui ta neist mööda rada ette trampis, pomises Cadence Morriganile: „Ta meeldis mulle siis rohkem, kui tal polnud meeles, kes ma olen.”

Morrigan mõtles, et kui Anah tõesti kavatseb sellest kõigest müstiliste kunstide kooli emandale rääkida, siis saab see tal päris raske olema. Tema ise oli nüüdseks juba mitu nädalat proua Murgatroydiga rääkida püüdnud, aga see osutus võimatuks. Iga kord, kui ta naist Proudfoot House’i koridorides nägi, tundus too rahva sekka kaduvat või – hullemgi veel – muutus järsku maiste kunstide kooli emandaks, jõledaks preili Dearborniks. Seda oli viimasel ajal juhtunud nii sageli, et Morrigan hakkas arvama, et Murgatroyd väldib teda ehk meelega … või et äkki püüab Dearborn vahele segada.

Umbes kuus nädalat tagasi oli Morrigan olnud veel hall­varrukas – maiste kunstide kooli õpilane, täpselt nagu Hawthorne, Anah, Mahir, Arch, Francis ja Thaddea. Maiste kunstide kool, mida juhatas kooliemand Dulcinea Dearborn, oli üks kahest vunderlaste seltsi kooliharust, millel oli kolm osakonda: praktiliste ainete oma kolmandal, humanitaarainete oma neljandal ja ekstreemainete oma viiendal allkorrusel.

Müstiliste kunstide koolis käis palju vähem inimesi, aga sellele oli siiski eraldatud sügaval Proudfoot House’i viiekordse punastest tellistest hoone all kolm maa-alust korrust, kuhu pääsesid vaid müstiliste kunstide õppijad.

Seal oli palju raskem orienteeruda kui maiste kunstide kooli korrapärase planeeringuga korrustel. Müstiliste kunstide kooli ruumid polnud jagatud kolmeks osakonnaks, pigem oli seal loendamatul arvul nõiagruppe, töötubasid, ringe, laboratooriume, ülisalajasi miniühinguid ja üli-ülisalajasi gilde, mis tegelesid mitmesuguste esoteeriliste valdkondadega, ja ükski neist ei paistnud omaenda ega teiste olemasolu kinnitavat. Müstiliste kunstide koolis oli kohutavalt palju suletud uksi ja vastamata küsimusi, aga viimasel kuuel nädalal oli Morrigan õppinud minema lihtsalt sinna, kuhu tunniplaan teda saadab, ja mitte kuhugi mujale – näiteks kohe kindlasti mitte ühte salapärasesse uduga täidetud koridori, mida päev varem polnud seal olnud. Selliste kõrvalepõigete pärast jäädi tundi raudselt hiljaks.

Dearborn oli olnud maruvihane, saades teada, et Murgatroyd oli Morrigani maiste kunstide koolist müstiliste kunstide omasse üle viinud. Loomulikult mitte sellepärast, et tal olid Morrigani vastu soojad tunded – tegelikult hoopis vastupidi. Dearborni meelest ei oleks Morrigan üldse pidanud vunderlaste seltsis olema; ta ei talunud mõtet, et tüdruk saab koolist peale minimaalsete teadmiste veel midagi enamat. Morrigan mõtles, et tema haridustee eemalt saboteerimine oleks väga jäise, hõbehallide juustega kooliemanda moodi.

„Sul on paranoia,” sõnas Cadence, kui Morrigan seda samal pärastlõunal mainis. Nad tegid seitsmendal allkorrusel ühes koridoris aega parajaks ja ootasid Lami, et kõik koos oma semestri viimasesse tundi minna. „Üleüldse, miks sa tahad Murgatroydiga rääkida? Mina isiklikult püüan seda igal võimalusel vältida.”

Morrigani meelest püüdis enamik inimesi rahutuks tegeva proua Murgatroydiga suhtlemist igal võimalusel vältida, ja põhjusega … aga ta eelistas teda ikkagi preili Dearbornile.

„Vaata seda.” Ta ohkas, sirutas oma tunniplaani välja ja osutas hommikuste tundide nimekirjale. „Tulevikku kiikamine. Oma väelooma leidmine. Eile oli mul surnutega vestluse alustamine.”

„Sa ütlesid, et see tund meeldis sulle väga! Sulle meeldib igasugune õudne värk.”

„Meeldiski,” tunnistas tüdruk. „Meeldibki. Ma lihtsalt ei tea, miks Murgatroyd saadab mind kõikidesse nendesse kummalistesse ainetesse, kui ta ise ütles, et peaksin õppima …” Morrigan vaikis ja vaatas end ümber ringi, veendumaks, et keegi ei saa teda pealt kuulata. Ta tasandas veidi häält. „Näruseid kunste.”

Cadence’i näolt võis korraks välja lugeda ebamugavustunnet. Ta teadis närustest kunstidest niisama palju kui Morrigan – ehk siis suurt mitte midagi.

Morrigan teadis, et närused kunstid olid niinimetatud osava Vundersepa tööriistad ja et ta peab õppima neid kasutama, kui tahab kunagi aru saada, mida Vundersepaks olemine päriselt tähendab. Ta oli paar väiksemat asja selgeks saanud ja neid omaette harjutanud. Aga terves riigis oli veel vaid üks inimene, kes oskas näruseid kunste kasutada – ja see, et tal on midagi nii olulist ühist temaga, tekitas tõepoolest rahutust.

„Ma mõtlen lihtsalt … ma ei ole selgeltnägija!” jätkas Morrigan. „Ega oraakel ega võlur ega nõid ega …”

„Jah, ma tean, sa oled võimas Vundersepp. Pühi pisarad, sõber,” vastas Cadence vaikselt. Ta märkas, et tavapärase hajevil olekuga Lambeth tuleb välja oma transtsendentaalse meditatsiooni tunnist, ja viipas tema tähelepanu püüdmiseks.

Müstiliste kunstide õpilasi polnud üldse nii palju kui maiste kunstide omi, aga neile lisandusid õpetajaskond, vilistlased, akadeemikud ja teadustöö tegijad ning veel külalised kuningliku nõiakunsti nõukogust, paranormaalsusliidust ja Nevermoori nõidade liidust, nii et tavaliselt kihasid sealsed koridorid elust. Täna olid need täis nooremaid ja vanemaid õpilasi, kes tähistasid semestri lõppu nii, nagu enamikul neist oli väljaspool müstiliste kunstide kooli rangelt keelatud teha. Illusioonikunstide õppijad võisid oma kunsti Vunselis igal pool harjutada, sest illusioonikunst oli – Murgatroydi sõnul – „ports süütuid kelmustükke”. (Morrigani meelest läks selline vabadus illusioonikunsti õppijate puhul täiesti raisku, sest enamjaolt kasutasid nad seda inimestes vastikustunde tekitamiseks, manades koridoridesse võltse koerajunne ja sibavaid rotte. Nende jõu­­pingutused ei avaldanud muljet isegi Hawthorne’ile, kellele meeldis väga inimestes vastikust tekitada; ta nimetas neid äärmiseltvaimuvaesteks.)

Aga kui noor õppur tabati väljaspool müstiliste kunstide kooli korruseid – näiteks – võlu- või nõiakunstiga tegelemast, siis tuli tal seda kohe kindlasti kahetseda. Murgatroydil olid mõned lemmikkaristused: näiteks tavatses ta ära lõigata pahategija talvemantli varrukad või raseerida tema kulmud, samuti riputada inimesi pahkluid pidi Proudfooti jaama jalakäijate sillalt alla.

Aga müstiliste kunstide kooli ruumides ei olnud midagi keelatud.

Sel pärastlõunal oli kamp võlukunsti õppureid semestrilõpu mingi kummalise tähistamise käigus varastanud nõiakunstide tiivast kohvri sildistamata eliksiiripudelitega, raputasid neid, utsitasid üksteist neist jooma ja huilgasid tulemuste peale, olgu siis naeru või valu tõttu. Üks õppur kõrvetas ära oma kurgu, kui oli tervelt minut aega sisse hinganud kuuma auru, teisel läksid lõhki kõik silmaveresooned ning kolmas armus sügavalt ja kõigi nähes esimesse elutusse esemesse, millele ta pilk langes – tulekustutisse.

„Lam, tee kiiresti,” oigas Cadence, kui nägi, et sõber on neist mitu meetrit taha jäänud.

„Seis,” ütles Lam kätt üles tõstes. Morrigan ja Cadence jäid mõlemad otsemaid seisma, täpselt enne seda, kui nad oleksid jõudnud kahe pika koridori ristumiskohta.

Lam oli andekas lähitulevikku nägev oraakel … mis tähendas, et ta nägi tulevikku, aga ainult vahetut tulevikku, vaid mõni hetk ette. 919. üksus oli nüüdseks aru saanud, et Lami hoiatuste kuulamine oli neil sageli aidanud vältida väiksemaid õnnetusi, näiteks varvaste äralöömist või tee mahaloksutamist. Mõnikord päästis see isegi elusid, nagu Morrigan oli kogenud eelmisel kõigi pühakute ööl, kui ta oli Lami salapärase ennustuse läbi hammustanud ja ebaseadusliku Koleturu kinni pannud – just õigel hetkel, et päästa Cadence ja Lam oksjonil kõrgeima hinna pakkujatele mahamüümisest.

Kui Morrigan poleks ennustusest aru saanud, oleks keegi kohe kindlasti maksnud palju raha, et Cadence’ilt tema kuntsi varastada … aga Lami saatus oleks olnud veel kõvasti hullem. Sest nende sõber Lambeth Amara oli tegelikult printsess Lamya Bethari Amati Ra, pärit Ra kuninglikust perekonnast Silklandsist, Far East Sangist. Ta oli Wintersea vabariigist Vabasse osariiki eba­seaduslikult smugeldatud, et ta saaks vunderlaste seltsi liikmeks pürgida, täpselt nagu Morrigan – aga erinevalt Morriganist oli tema pere plaanist teadlik, ja kui kunagi peaks välja tulema, et nad on Wintersead valitseva partei reetnud, võidakse nad hukata. Vabariigis nimelt ei tohtinud keegi isegi teada, et Vaba osariik on olemas.

919. üksus oli vandunud, et nad hoiavad Lami saladust. Oli muidugi ka teisi, kes seda teadsid – loomulikult Lami patroon ja preili Cheery ja vanematekogu. Ja mõned halvad inimesed, kes olid Koleturu hävingust põgenema pääsenud ja öösse sibanud. Aga 919. üksus tundis, et kui nad saladuse üheskoos maha matavad ja sellest mitte kunagi valjusti ei räägi, siis suudavad nad Lami kaitsta kõigi eest, kes võivad talle halba soovida.

Cadence ohkas kärsitult, vaadates käekella. „Lam, me peame tõesti …”

„Oota.”

LÄRTS! Zzzzzzzzzz …

Morrigan ja Cadence vaatasid õudusega, kuidas üks võlurite osakonna poistest koridori kaugemas otsas pihustab mööduva vanema õppuri üle segi raputatud eliksiiripudeli sisuga. Tüdruk mattus musta pigitaolise vedeliku alla, mis tema nahaga kokkupuutel muutus … mesilasteks. Vihasteks, sumisevateks mesilasteks, mis kogunesid tema ümber kobarasse, nagu ta oleks kaetud õietolmuga. Tüdruk jooksis kriisates mööda koridori, püüdes neid vehkides minema peletada, samal ajal kui pooleldi naervad ja pooleldi kohkunud võluripoisid teda taga ajasid ja aidata püüdsid.

Lam lasi lõpuks käel alla langeda.

„Jätkake,” ütles ta, lonkides Morriganist ja Cadence’ist mööda, näol ma-ju-ütlesin-teile-ilme.

Morriganil polnud mitte kunagi teisel allkorrusel tundi olnud – kuigi ta käis seal enamikul päevadel, sest seal asusid söögisaalid, köögid ja moonaladu. Kui Morrigan, Cadence ja Lam kohale jõudsid, ootas ülejäänud 919. üksus juba neile määratud klassiruumi ukse taga.

„Odavise ja tuuletaskud,” ütles Hawthorne, pöörates end näoga teiste poole ja tõstes käe risti üle ukse, et nad sisse ei pääseks. „See on mu viimane pakkumine. Kas keegi pakub veel? Viimane võimalus.”

„Ah, tee lihtsalt uks lahti,” oigas Thaddea temast mööda trügides.

Ruum oli väike – võib-olla veerand tavalisest klassi suurusest – ja tühi. Seal oli ka väga pime. Kuni kogu rühm sisse tuli, kompas Morrigan seinu.

„Kus on lüliti?” küsis ta.

„Ai! See oli mu jalg, Francis, pimesikk selline.”

„Anna andeks, ma ei näinud …”

KÕMM. Uks langes nende taga kinni ja rühm jäi vait.

„Kus meie õpetaja on?” sosistas Anah veidi väriseva häälega.

„Kuss,” ütles Lam vaikselt. „Vaadake seina. Kohe algab.”

* Cheery ingl „rõõmsameelne”. – Tlk.