Читать книгу Tühikatk. Jaht Morrigan Crow´le - Jessica Townsend - Страница 6

Mõni hetk vaikust möödus pimeduses ja siis ärkas sein ilmekate, liikuvate piltidega ellu. Morrigan pilgutas ootamatu ereduse peale silmi.

Nad vaatasid projektori abil seinale näidatavat filmi õhtust, mida ta mäletas hästi.

Üheksa last olid rivis vunderlaste seltsi aia ees. Väravaid kattis uhke, päris lilledest tehtud vaip ja väänlevad rohelised väädid moodustasid sõnad:

Tulge sisse

ja liituge meiega.

919. üksuse liikmed seisid rabatult, vaadates aastataguseid ise­­endid ja imestades, mis selle uue veidra asja taga on. Või noh – vähemalt enamik neist.

„Kas mu juuksed on päriselt ka nii kohevad?” sosistas Hawthorne Morriganile kõrva.

„Jah.”

Poiss noogutas. „Lahe.”

„Mida me peame tegema?” küsis ekraani Thaddea. Ekraani Morrigan kiikas kõrvale tema poole, paistes väiksem ja hirmunum, kui ta mäletas end tundnud olevat.

Ja siis juhtus filmis midagi, mis tõi Morriganile hoobilt kananaha ihule ja pani judinad mööda ta käsi üles-alla jooksma. Midagi, mida ta ei mäletanud.

Ta tundis, kuidas keegi ta randmest haaras, kui Cadence lähemale astus ja küsis: „Mis … need veel on?”

Isegi kui Morrigan oleks vastust teadnud, poleks ta praegu suutnud sõnu suust välja saada.

919. üksuse üheksa teadmatut liiget seisid kevade eelõhtul kell kaksteist Vunseli ees, elevil ja ootusärevad, oodates hingetuna, et nad saaksid alustada uut elu Nevermoori kõige elitaarsema organisatsiooni liikmena.

Ja kogu see aeg roomasid nende selja taga pimedusest välja kümned … Morrigan ei teadnud, mis need olid. Ta oletas, et koletised.

Need olid tumedate soomustega olendid, lihajad ja paljude jäsemetega, mitte just päris vunderita loomad, aga hädavaevu ka inimesed. Nad roomasid maas, tõmbasid end edasi tugevate küünarvarte abil ja vedasid enda järel pikka, lihaselist saba. Nende kummalised humanoidinäod olid nurgelised ja laiad, nende silmad niisama mustad kui soomused ja hiilgasid kui mardikad.

Morrigan polnud elu sees midagi nendetaolist näinud. Nad olid nagu lörri läinud eksperimendi tulemus. Maod, kellest olid peaaegu saanud inimesed … või vastupidi. Tüdruk tundis neid isegi filmist vaadates oma sisimas ürgset tungi jooksu pista. Kuid ometi oli ta paigale tardunud.

„Kas see on mingi nali?” küsis Anah. Tema hääl oli kõrge ja värisev. „Kas see on mingi jube nali? Sest see pole eriti naljakas.”

Ta pööras ringi ja jooksis ukse juurde, kuid avastas, et see on lukus.

„See ei ole NALJAKAS!” hüüdis ta taas.

Ülejäänud 919. üksus tõmbus instinktiivselt tihedamini kokku, vaadates ligi pugeva õudusega, kuidas madusid meenutavad olendid libisesid nende ekraani-minade taha. Kui Morrigan poleks seda õhtut ise kogenud, kui ta poleks teadnud, kuidas see lõpeb, oleks ta olnud veendunud, et näeb kohe, kuidas koletised teda ja ta sõpru ründavad ning nad ära söövad.

Seda loomulikult ei juhtunud. Mõni hetk enne seda, kui luusivad olendid oleksid nendeni jõudnud, ilmus pimedusest veel varje – seekord inimesi, Vunseli musta värvi mantlites võlureid – ja nad karjatasid elukad vaikides tagasi pimedusse, vehkides põlema pistetud oksadega ja kiigutades kummalisi suitsevaid talismane.

Ebareaalsel – võimatul – kombel ei olnud mineviku 919. üksus mitte midagi tähele pannud. Nende pilgud olid ainiti väraval, mis avanes kriginal, kutsudes neid võimaluste ja seikluste salamaailma.

Kõigil peale Lambethi, märkas Morrigan nüüd. Ta jälgis ekraanil olevat tüdrukut teraselt. Lam seisis lasterivi lõpus ja vaatas selja taha pimedusse, silmad õudusest suured.

„Sa ei öelnud kunagi midagi,” sõnas Morrigan vaikselt, pöördudes Lami poole vaatama. Projektor valgustas ta nägu. „Miks sa meile ei rääkinud?”

Lami lõug värises pisut. „Ma … lihtsalt … lahkem tundus seda mitte teha.”

Üheksa last marssisid innukalt Vunseli valdustesse, kõik peale Lami teadmatuses nende taga olevast ohust.

Morrigan hingas kergendunult välja ja vaatas hämaras klassiruumis Hawthorne’i ja Cadence’it , kes omakorda vaatasid talle tumma hämminguga otsa. Lõpuks, kui värav oli filmilaste järel sulgunud ja koletisi polnud enam näha, tundus, nagu ruumi oleks pisut õhku tagasi tulnud. Seejärel hakkas keegi filmi taustal valju häälega kõnelema ja nad kõik võpatasid ehmatusest.

„Te kõik ilmselt imestate, miks te siin olete.”

Morrigan tundis selle hapra hääle ära. See oli vanem Quinn.

Gregoria Quinn oli vanematekogu liige, üks kolmest kõige auväärsemast inimesest vunderlaste seltsis. Vanematekogu koosseisu valimiseks korraldati iga ajastu alguses hääletus, milles osalesid kõik Vunseli liikmed, ning vanematekogu ülesanne oli neid kuni järgmise ajastuni juhtida ja valitseda. Morrigan mõistis, miks oli sellele austatud kohale valitud just vanem Quinn; ta võis ju olla pisikest kasvu ja habras ja väga-väga vana, aga ta oli muljetavaldav naine. Teised vanemad – Helix Wong ja Alioth Saga – olid peaaegu niisama muljetavaldavad, mõtles Morrigan. (Aga mitte päris.)

„Palju aastaid,” kajas vanem Quinni hääl nende ümber, „on vunderlaste seltsil olnud üks missioon. Üks salajane eesmärk, mis väljendub kahes eraldiseisvas, kuid siiski võrdselt tähtsas ülesandes. Seda eesmärki nimetame uhkema nime puudumisel ohjamiseks ja tähelepanu hajutamiseks.”

„Nii et oad ja tangupuder see siis pole,” sosistas Hawthorne ja see oli nii absurdne, et Morrigan pidi käe suu ette laksama, et hüsteerilist naerukihinat alla suruda.

„Kuss,” ütles Cadence teda küünarnukiga müksates. „Vaata.”

Vanem Quinni jutu ajal läks film edasi – inauguratsiooni­õhtust, mis oli hoopis teistsugune kui see, mida nemad olid kogenud. Aga sellegipoolest oli tegemist sama õhtuga.

Morrigan mäletas, kuidas ta oli marssinud mööda sissesõiduteed Proudfoot House’i juurde, olles ehk pisut närvis, aga mitte hirmunud. Ta mäletas, kuidas ta oli näinud vunderlaste seltsi mantlites liikmeid, küünlad käes, istumas kõrgel sissesõiduteed ääristavate surnud tuliõiepuude otsas, ja nende sealviibimine oli talle mõjunud kummaliselt trööstivalt. Ta mäletas, kuidas oli mõelnud, et raske osa on möödas. Et ta oli tuleproovid läbinud, seltsi pääsenud ja edaspidi hakkab kõik olema lihtsam.

Ta oli loomulikult eksinud. Aga alles nüüd teadis ta täpselt, kui väga ta oli eksinud.

Üheksa uue õpilase taga puude otsast alla kargavad varjud ei olnud vunderlaste seltsi liikmed. Need polnud isegi inimesed … nad lihtsalt oskasid hästi teeselda, et on.

„Seitsme piirkonna nimel, mis asja me vaatame?” ahhetas Arch.

Varjud paistsid oma ebamäärasest inimkujust laiali valguvat ja võtsid ilmselt oma tegeliku vormi, igaüks neist muutus tohutult suureks raisakotkast meenutavaks olendiks, kühmus ja piinatud moega, kollaste silmade ja võimsate, konkse meenutavate küünistega.

Morrigan ei suutnud uskuda, et tema ja ülejäänud üksus olid saanud niimoodi teadmatuses olla.

„Jookske, armas aeg,” sosistas Arch seinale projitseeritud 919. üksusele, tajumata selle mõttetust. Morrigan mõistis seda kihku. Ta tahtis oma mineviku mina raputada, sundida seda teist Morrigani ringi pöörama ja ohtu nägema.

Sest asi polnud üksnes varjudes, mis libisesid välja pimedusest ja istusid puude otsas. Asi oli palju-palju enamas.

Ta oli uskunud – nad kõik olid uskunud –, et inauguratsiooni hiilguse ja vaatemänguga tahetakse tähistada nende edu.

Nüüd taipas ta, et tegemist ei olnud tähistamisega. See oli tähelepanu hajutamine. Hulk täpselt lavastatud, tähelepanu hajutavaid asju, mis pidid nende pilgud täpselt õigesse kohta suunama, et nad ei märkaks kõike muud, mis nende ümber toimub.

Marssivad muusikud, kes saatsid neid mööda teerada Proudfoot House’ini, olid nende tähelepanu eemale viinud raisakotkaid meenutavatelt olenditelt, kes olid kogunenud laste selja taha.

Sätendav, küütlev vikerkaarevõlv oli neid pimestanud ja nad ei märganud tõsiasja, et Proudfoot House’i igast aknast oli hakanud jooksma verd – paksud, immitsevad punased nired tilkusid mööda telliskiviseina alla nagu mõnes õudusjutus.

Pasundav elevant oli marmortrepi ees nende tähelepanu püüdnud just siis, kui salk Vunseli liikmeid oli sundinud üle 919. üksuse kingade minema sibama nii umbes tuhandepealise ämblikuarmee.

Mitte keegi neist ei olnud midagi märganud.

Ja kui nad olid aukartusega üles vaadanud, et näha, kuidas üksuseliikmete üheksa nime lohetule abil taevasse kirjutati, jäi neil nägemata võib-olla ehk kõige erakordsem vaatepilt: Vinguva metsa servas oli puuderühm juured maast välja kiskunud ja marssis – aeglaselt, väga aeglaselt – Proudfoot House’i poole nagu mingi iidne neetud puudearmee.

Seda oli hirmus näha, aga samal ajal ka … erakordne. Isegi õudu tundes oli Morrigan tahes-tahtmata rabatud sellest, et tema ja teised olid teinud täpselt seda, mida nad pidid tegema, ilma et neil oleks olnud õrna aimugi, et nad seda tegema peavad. Nad olid vaadanud täpselt sinna, kuhu neid suunati vaatama, pööranud sinna, kuhu nad pididki pöörama, täpselt õigel hetkel, täpselt nii kauaks, nagu seda oligi vaja olnud. Ta oleks nagu vaadanud iseennast laval esinemas ja täiuslikult esitamas balletti, mida ta polnud kunagi harjutanud.

„Kes iganes seda tegi, on haige,” lausus Mahir.

„Ei.” Morrigan raputas pead. „Kes iganes seda tegi, on geenius.”

„Te läbisite oma viienda ja viimase tuleproovi – kõige tähtsama, lojaalsustuleproovi – ja alustate peagi oma teist aastat vunderlaste seltsi liikmena,” kõlas taas vanem Quinni hääl, sellal kui filmis näidati, kuidas õpilased lähevad oma patrooni kannul marmortrepist üles. „Tõestades, et olete meie usaldust väärt, olete meie ridades avanud ukse sügavamate teadmiste ja suurema vastutuse juurde.”

Morrigan krimpsutas nägu. Nad olid viienda tuleproovi läbinud alles kuue nädala eest ja see oli kibe mälestus, 919. üksuse lojaalsus üksteise suhtes oli proovile pandud väljapressimise teel. Igaüks neist oli saanud pöörase nõudmise, mille täitmata jätmise korral ähvardas anonüümne väljapressija kogu ülejäänud seltsile paljastada, et Morrigan on Vundersepp – ja see oli saladus, mida vanematekogu oli käskinud 919. üksusel kaitsta, vastasel juhul oleksid nad Vunselist kogu eluks välja heidetud. See oli kogu aasta olnud Morrigani suurim mureallikas, aga lisaks sellele, et see osutus tuleprooviks … oli see ka tuleproov, mille oli korraldanud vanematekogu ise.

Ja kõige saatanlikum kogu asja juures oli see – isegi praegu ei suutnud tüdruk sellele mõelda hambaid kiristamata –, et oma tuleproovi läbimiseks oli Morrigan pidanud paljastama, et ta on Vundersepp. Nii et nüüd teadis kogu selts tõde nagunii.

Noh, mõtles ta kibestunult. Vähemalt me läbisime selle.

Seinale kuvatud filmis sulgusid Proudfoot House’i uksed 919. üksuse ja nende patroonide taga. Projektor seiskus. Neid ümbritses taas pimedus.

Vanem Quinni tungiv hääl jätkas, täites kogu ruumi.

„Neist uutest kohustustest esimene ja kõige tähtsam on see, et näeksite tõde meie armastatud linna kohta ja oma õiget kohta selles.”

Morrigan tundis, kuidas tal hakkab kuklanahk surisema. Tal oli kihk öelda: Ei, aitäh. Ma pigem ei näeks Nevermoori kohta tõde. Täna mitte.

„Selleks et mõista oma tulevikku vunderlaste seltsis, peate teadma, mis on toimunud meie minevikus,” jätkas vanem Quinn. „Selts asutati väga erilisel eesmärgil. Veel pisut enam kui sada aastat tagasi oli kogu meie missioon toetada üheksa inimese tööd. Neil üheksal – kõigist teistest kõrgemal seisval – oli oma missioon: teenida ja kaitsta meie kuningriigi kodanikke ning muuta nende elu paremaks.

Nemad olid Vundersepad. Üheksa inimest, kelle olid paljude meelest välja valinud vundervaimud ise – iidsed jumalused, kes olevat kunagi meie kuningriigi üle valvanud. Vastutasuks võimete eest, millega neid oli õnnistatud, pidid Vundersepad pühendama kogu oma elu sellele, et täiustada oma oskusi ja täielikult kasutada oma võimeid teiste hüvanguks. Ja kui nende üheksa Vundersepa elu sai otsa, sündis neist igaühe hing – nii räägitakse – uuesti kelleski järgmises, kes täitis nende koha ning teenis vunderlaste seltsi juhtimisel ja toel kuningriiki. Nii käis see ringiratast, üks põlvkond asendas järgmise, unustamata, kes nad on: üheksa vundervaimu esindajad, kes on siin, et teha nende tööd.”

Morrigan mõtles, kas see tõesti võib nii olla. Kas ta on lihtsalt ühe algse Vundersepa uusim versioon, kes oli sündinud Morrigan Crow’ kehas? Koopia koopia koopia? See kõlas nagu väljamõeldis, nagu mingi fantastiline fakt, mida võib tavaliselt leida mütoloogiaraamatutest.

„Aga lõpuks,” jätkas vanem Quinn, „ei suutnud selts oma missiooni täita.”

Morrigan tundis viivuks ebamugavust. Isegi pimeduses tundis ta endal kaheksat silmapaari.

„Üheksat Vunderseppa hakati kummardama ja järgima, isegi fanaatiliselt. Me lasime neil uskuda, et nemad ise on jumalused, end tavainimestest kõrgemal asetsevaks pidada, nii et mõned neist muutusid rikutuks ja hoolimatuks. Ohtlikuks. Võimunäljaseks. Paljud ütleksid, et kurjaks.

Lõpuks otsustas üks nende seast, et tema aeg on käes. Nii nägigi ta salaja vaeva, et luua koletiste armee, omaenda jubeda loomingu leegion, ja püüdis teised Vundersepad valitseja vastu ristiretkele viia.

See loomulikult ebaõnnestus. Ta saadeti oma kuritegude eest maalt välja ja temast sai mees, keda tunneme kui viimast Vunderseppa. Ezra Squall püüdis meie linna vallutada ja meid orjastada. Me ei ole seda unustanud. Me ei unusta seda kunagi.”

Morriganil hakkas halb. Ta tahtis kõrvad kinni katta või minema joosta, aga tundis ka vastupandamatut tungi rohkem teada saada.

„Vunderlaste seltsi eesmärk on nüüd kaitsta Nevermoori – ja kogu Vaba osariiki – nende rikutud ja ohtlike olendite eest, kelle kunagised Vundersepad loonud on. Kaose eest, mis siin endiselt õilmitseb. Kaose, mille me ise siia linna lubasime, kuna olime nõrgad ega suutnud õigel ajal tegutseda.

Me peame oma mineviku eksimused heastama,” kõmistas vanem Quinni hääl. „Me peame vanad haavad sulgema, isegi kui neist jäävad järele armid.”

„Hoidke millestki kinni,” lausus Lam.

„Mis sa ütlesid?” küsis Anah jahmunud häälega. „Mida ta ütles?”

Aga Morrigan ja Cadence olid end juba pisikese toa seina vastu surunud, sest millestki muust polnud kinni hoida. Hawthorne talitas nende järgi ning Mahir, Arch ja Thaddea järgisid kiiresti tema eeskuju.

Kostis midagi õhuvihina sarnast, seejärel krigin ja mütsatus ning äkitselt oli tunne, nagu maapind oleks nende jalge alt kadunud. Anah ja Francis, kes ei olnud Lami nõuannet piisavalt kiiresti kuulda võtnud, kukkusid maha ja pidid end kiiresti püsti ajama, roomates klassiruumi nurga poole.

Tuba liikus. See langes ärevaks tegeva kiirusega pimeduses allapoole.

„Mis toimub?” hüüdis Anah.

„Ole tasa!” nähvas Morrigan, sest nende liikumisest tekkinud müra taustal kõneles endistviisi rahulikult vanem Quinn ja tüdruk ei tahtnud ilma jääda ühestki sõnast.

Langemine katkes järsult ja tuba liikus edasi nagu rong tunnelis, paisates lapsed vastu tagumist seina.

„Paljude ajastute jooksul ja tänu väsimatule, täpsele tööle,” jätkas vanem Quinn, sellal kui tuba edasi kihutas, „on meil õnnestunud mitu Nevermoori koletiste populatsiooni oma kontrolli alla saada. Me oleme seda teinud võlukunsti, nõidumise, toore jõu ning mõnel juhul vana hea diplomaatia ja läbi­rääkimiste abil. Me teeme seda salaja, et kaitsta oma linna surmavate ja kaost külvavate jõudude eest, mis muidu peaksid linnaelanikele jahti.”

Kolks. Nad peatusid taas järsult ja kui tuba suunda muutis, paisati kõik parempoolse seina vastu.

„Ma hakkan vist oksele,” oigas Hawthorne.

„Ära mitte MÕTLEGI!” hüüdis Cadence talle.

Vanem Quinni hääl jätkas, naine oli ruumis toimuvast draamast teadmatuses. „Mõned ohud, mida äsja nägite, on vunderlaste seltsi range kontrolli all. Näiteks voolid – need kujumuutvad, teisi matkivad lindolendid, keda nägite puude otsas. Voolide populatsioon kujutas kunagi nevermoorlaste elule tõsist ja laialt levinud ohtu. Selleks kulus üle viiekümne aasta, aga nüüd on nende arvukus – ja käitumine – kontrolli alla saadud. Voolidega toimetulek on ehk meie suurim edulugu.

Mõnede koletiste puhul, keda nägite, ei saa öelda, et nad meie kontrolli all oleks, aga pärast ajastutepikkust hoolikat diplomaatiat on nad meie liitlasteks tehtud ning selts võtab neid kui Nevermoori ja Vaba osariiki kaitsvaid jõude. Näiteks Vinguva metsa puud olid teie inauguratsioonile kutsutud külalised, nad on ise innukalt valmis kaasa lööma asjas, mida me peame oma kõige uuemate liikmete oluliseks väljaõppevahendiks.

Ja lõpetuseks, mõned selles demonstratsioonis kasutatud koletised on kaasatud nende etteaimatava käitumise pärast. Olendeid, keda nägite Vunseli värava taga, kutsutakse ling­vaimudeks. Nendega me läbirääkimisi ei pea. Lingvaimude peal diplomaatia ei toimi. Õnneks on nad etteaimatavad ning neid saab nii ohjata kui ka vältida. Me anname endast parima.

Teie inauguratsiooniõhtu oli hoolikalt juhitud sündmuste jada, mille eesmärk oli harida ja informeerida, ning me loodame, et see on aidanud teil mõista, mida püüame organisatsioonina saavutada.”

Selle pika kõne ajal muutis tuba veel kord suunda, siis teist ja kolmandat korda ja siis ühe korra veel – järsult vasakule, üles, jälle vasakule, paremale ja uuesti alla. Oli tunne, et nad läbivad aina kiiremini kilomeetreid, aga viimaks aeglustas tuba käiku ja peatus. Tuled läksid taas põlema.

Morrigan tegi silmad lahti. 919. üksuse liikmed istusid põrandal, seljad vastu seina surutud, ja püüdsid hinge tõmmata. Mitte keegi ei öelnud midagi. Uks avanes ja sisse astus vanem Quinn. Ta ehmus pisut, kui neid põrandal nägi.

„Helde aeg,” lausus ta, osutades laest rippuvatele rõngastele, mida ükski laps polnud tähele pannud. Ta tegi sõrme kõveraks. „Kas mitte keegi teist ei võtnud sirmi kaasa?”

Morrigan pani uuesti silmad kinni ja sundis vaikides lõunasööki jääma sinna, kus see oli.

Pisut räsitud ja täiesti pahviks löödud 919. üksus läks vanem Quinni järel väikesest toast välja ja sammus mööda pikka, eredalt valgustatud koridori. See oli lai ja üsna uhke, ääristatud eelmiste vanematekogu liikmete portreedega ja seintele kinnitatud gaasilampidega, ning meenutas Morriganile Deukalioni hotelli.

„Ohjamine ja tähelepanu hajutamine on umbes sama, mis püüda ainult kümne sõrme abil kinni toppida tuhandet tillukest lekkivat auku,” ütles vanem Quinn neile, liikudes edasi kärmemini, kui Morrigan oli teda suuteliseks pidanud. „See on lõputu, tänamatu, räpane, ohtlik, üksluine töö, aga see on töö, mille tegemise privileeg on meile antud. Ja nüüd kuulub see privileeg ka teile.”

Ta pööras pead mõlemale poole, heites pilgu enda järel sibavatele õpilastele.

„Ma tean, mida te kõik mõtlete. Sedasama, mida mõeldakse igal aastal. Mida see teie jaoks tähendab? Kas teid on enda teadmata värvatud sõjaväkke, et võidelda pimeduse jõudude vastu, ja peate kogu ülejäänud elu öiste olenditega sõdima?”

Seda polnud Morrigan siiani üldse mõelnud, aga nüüd küll.

„Noh, võib-olla tõesti. Kui seda tahate. Kui olete selles osavad. Aga võib-olla ei pea te enam kunagi neid näruseid olendeid nägema. Võib-olla on teie saatus, teie eluaegne roll vunderlaste seltsis, tuua pimedusele tasakaaluks maailma valgust, ükskõik mis vormis – muusikat, kunsti, poliitikat või tõeliselt oivalist kartuli-porrusuppi tehes. Inimeste tähelepanu sellelt hajutada. Et see Nevermoori endasse ei haaraks.”

Vanem Quinn peatus koridori lõpus uste juures ja pööras end 919. üksuse poole näoga. Ta oli enamikust neist mitu sentimeetrit lühem, aga Morriganile tundus, nagu talle vaataks ülevalt alla hiiglane.

„Ma ei tea, mis rolli teist igaüks vunderlaste seltsi tähtsas töös mängima hakkab,” lausus naine vaiksel häälel. „See sõltub teist enestest.”

Uksed tema selja taga avanesid.

„Tere tulemast Kogunemiskohta.”