Читать книгу Tühikatk. Jaht Morrigan Crow´le - Jessica Townsend - Страница 7

See meenutas pisut Trollosseumisse astumist. Ainult et see koht asus siseruumides, oli pimedam ja väiksem ning otsekui areeni ümber paigutatud istekohad olid hõivanud üsna hästi käituvad vunderlaste seltsi liikmed, mitte ohjeldamatud juhmardid, kes Trollosseumis oleksid lõuates julgustanud trolle rohkem verd valama ja üksteisel pead otsast virutama.

„Selle nädala kogunemine on juba alanud,” pomises vanem Quinn, juhatades nad amfiteatri tagumises otsas olevate tühjade istekohtade juurde. „Tavaliselt istuvad nooremüksused ruumi keskosale lähemal, nagu näete, aga kuna osalete siin esimest korda, võite taga istuda ja kõike jälgida.”

Ta jättis nad end sisse seadma ja suundus mööda vahekäiku ringikujulise ruumi keskele, kus vanem Saga oli talle kohta hoidnud. Vanem Wong seisis poodiumil ja juhatas koosviibimist.

Mõned vanemad seltsiliikmed pöörasid ringi, et uudis­himulikult 919. üksuse poole kiigata, ja ehkki see võis olla üksnes Morrigani ettekujutus, jäid tema arvates nende pilgud talle pidama kauemaks kui teistele.

Ta tundis oma õlgadel raskust. Vanem Quinni lausutud sõnad kõlasid tal endiselt peas ja äkitselt mõistis ta oma kohta seltsis paremini.

Talle oli nüüd veel selgem, miks ta oli tajunud nii palju vaikset vaenulikkust pärast seda, kui vanemad õpilased olid teada saanud, et ta on Vundersepp. Asi polnud ainult selles, et Nevermooris teadsid kõik, et Vundersepad on ohtlikud. Selts teadis täpselt, kui ohtlikud nad on. Millist kaost ja segadust nad külvavad, kuidas täpselt nende teod – isegi paljude aastate tagused – võivad linnale jätta arme ja paranemata haavu, mida võis märgata igal pool. Nad teadsid seda, sest nad likvideerisid endiselt selle segaduse tagajärgi.

Ikkagi, ütles Morrigan endale, istudes pisut sirgemalt ja raputades endalt tusatuju. Seda ei teinud mina. Mina ei loonud tervet karja ussolendeid ja raisakotka-inimesi, jumal hoidku.

Talle ei meeldinud, et teda pandi ühte patta Ezra Squalli ja kõikide teiste Vunderseppadega, kes on iial elanud. Ta ei olnud enam äraneetud laps, kes peitis end Crow’ häärberi teises elutoas ning kirjutas untsuläinud moosilaari ja murdunud puusaluude pärast vabanduskirju. Tal oli niisama palju õigust siin olla kui kõigil teistel.

Morrigan lõi pea püsti, hoidis oma silmad vanem Wongil ega teinud ühestki vargsi taha visatud pilgust välja.

„… ja taas esindab kummaliste geograafiliste nähtuste eskadroni täna Adriana Salter 871. üksusest,” ütles vanem Wong parasjagu. „Proua Salter, kas te olete ainuke, kes kummaliste salgas tööd teeb – miks ma siin mitte kunagi teisi ei näe? Öelge Milesile, et järgmine kord me ootame teda. Vunderita loomade ja naturalismi osakonnast doktor Valerie Bramble …”

Tutvustamine kestis veel mõnda aega ja Morriganil oli raskusi kõikide mainitud organisatsioonide meeles pidamisega. Kui vanem Wong nimesid lausus, tõusid püsti kõik ebatavaliste insenerilahenduste ja infrastruktuuri nõuandekomitee, arhitektuursete anomaaliate ühenduse ja Gobleiani raamatukogu esinda­jad ning viipasid põgusa aplausi peale.

„… maadeuurijate liidust,” jätkas vanem Wong ja Morrigani kõrvad läksid kikki, „kapten Jupiter North 895. üksusest …”

Jupiter oli siin! Morrigan polnud kunagi näinud oma patrooni Vunselis, kui see just polnud kuidagi seotud temaga. Ta ajas end sirgu ja vaatas üle endast palju kõrgemale ulatuvate pearidade alla, et näha vägevat erkpunaste juuste pahmakat poolenisti habeme taha peidetud säravalt naeratava näo kohal. Mees oli riietunud endale omase teatraalsusega, märkas Morrigan: nätsuroosa viisakas vest ja püksid, taevasinine särk, mille varrukad olid küünarnukkideni üles keritud, ja sätendavad, elektrisinised helkivad kingad.

Tema juba teab, kuidas end ka tagumistele ridadele nähtavaks teha, mõtles Morrigan, naeratades sel pärastlõunal esimest korda.

Kui Jupiter püsti tõusis, et tänada aplausi eest, mis oli palju entusiastlikum (sekka isegi mõned huilged), kui teistele oli osaks saanud, liikus ta pilk otsivalt üle ringikujulise ruumi. Morrigan teadis, et mees otsib teda. Tal oli liiga piinlik, et inimesi täis ruumis tähelepanu endale tõmmata, aga Hawthorne’il seda probleemi ei olnud.

„Jupiter! Me oleme siin üleval!” hüüdis ta, vehkides mõlema käega pea kohal.

Morrigan libistas end toolil mitu sentimeetrit allapoole ja tõmbas pea nii sügavale õlgade vahele, et ta oleks vabalt võinud oma kaenlaauke kõrvarõngastena kanda. Õnneks ei kuulnud marulise aplausi taustal Hawthorne’i mitte keegi, nii et Morrigan sirutas kiiresti käe välja, et poissi särgiseljast tagasi istuma tõmmata.

„… ja viimasena elukate divisjonist Gavin Squires 899. üksusest. Nõndaks, härra Squires, te vist soovite alustada?”

„Tänan, vanem Wong!” hüüdis Gavin Squires püsti hüpates; lavale minnes vedas ta enda järel väikest käru varustusega. Ta oli sihvakas, energiline mees ja kaetud pahklike armidega. Selle põhjal, et ta kandis külmal päeval varrukateta särki ja lühikesi pükse, kahtlustas Morrigan, et mees on oma armide üle üsna uhke. „Nonii, rahvas. Te kõik vist juba teate, et saabumas on väga eriline aeg aastas …”

Publiku hulgast kostsid mõned teadvad oiged ja keegi ütles lausa: „Oo EI.”

Gavin naeratas võltsilt, väike lõbustatud helk silmis. „Oo jaa. Oo JAA, mu sõbrad, aasta kõige imelisem aeg on kiiresti lähenemas – see eriline päev, mida me kõik pikisilmi ootame –, daamid ja härrad, te teate seda ja see meeldib teile väga …”

Ta tegi pausi, et varustuse kallal kohmitseda, ja hetk hiljem projitseeriti avarasse ruumi üles tohutu suur, liikuv, kolme­mõõtmeline kujutis kõige inetumast olendist, keda Morrigan oli oma elus näinud. Ta tundis end päriselt tagasi põrkumas ja ta ei olnud ainuke.

„… täpselt nii, käes on lühike, kuid nõiduslik NEVERMOORI SOOMUSELISE RENTSLIELUKA poegimisperiood!”

Morrigan oli Nevermoori soomuselisest rentslielukast kuulnud, aga ta polnud seda kunagi varem näinud ja tõtt-öelda polnud ta ka päris kindel olnud, kas see elukas ikka tegelikult olemas on. Õhus oli kummaline, kollakasvalge maotaoline olend, kelle piimjaid punaseid silmi katsid läbipaistvad silmalaud. Tema mugulat meenutav kõht rippus maadligi ja tal oli kuus sisalikujalga, mis lõppesid pikkade teravate küünistega. Eluka soomused olid karedad ja paiknesid laiguti, olles suvalistes kohtades täiesti puudu ja paljastades soomuste all oleva erkroosa naha. Tal oli pikk, võimas saba, mis liikus ähvardavalt küljelt küljele. Tema lõuad läksid laialt lahti, tuues nähtavale suu, mis oli täis üle mõistuse paljusid teravaid, kumeraid hambaid, ja kaheharulise, sinkjasmusta keele.

„Heakene küll siis, heakene küll,” jätkas Gavin, tõstes käed vaikuse saamiseks üles. „Te teate, kuidas see käib, inimesed. Soomuselise rentslieluka poegimisperiood toob sadu vastikuid väikesi beebisid oma vastikute väikeste mürgihammastega meie kanalisatsioonisüsteemi ja kui me populatsiooni kasvu ei ohja, kubiseb Nevermoor neist hiiglaslikest emme ja issi koopiatest …” (ta osutas kuvatud pildile) „vaid mõne lühikese kuu pärast, sest need armsad vennikesed kasvavad kiiresti.

Ma tean, et see pole mitte kellegi lemmiktöö – paljud meist on iga-aastasel rentslifestil vigastada saanud ja hais kaob sõõrmetest alles mitme päeva pärast –, aga keegi peab käe püsti tõstma, et aidata meil neid pisikesi elukaid lõksu püüda, märgistada ja linnast välja viia. Elukate divisjonis on meid kuusteist ja ma arvan, et vajame veel umbes tosinat abilist. Kui ma piisavalt palju vabatahtlikke ei saa, võidakse mõnda teist vabatahtlikuks määrata. Niisiis, käsi püsti, palun: kes tahab Nevermoori rentsleid selle kõige soomuselisemast nuhtlusest vabastada?”

Mõned vanemad õppurid tõstsid tõrksalt käe ja käputäis vanemaid liikmeid samuti. Kuid Thaddea käsi kerkis õhku nii kiiresti, nagu sellel oleks mootor küljes. Ülejäänud 919. üksus vahtis teda õudusega.

„Thaddea, sa ei taha ometi tõsimeeli rentslisse ronida, et neid … asju kokku koguda?” küsis Anah hämmeldunult sosistades.

„Sa ei arva ometi tõsimeeli, et ma loobun võimalusest võidelda Nevermoori soomuselise rentslielukaga?” sosistas Thaddea talle vastu, peaaegu et hüpates toolil üles-alla, et Gavin teda näeks.

„Nii, see teeb kokku kaheksa vaprat vabatahtlikku, suur tänu teile,” lausus Gavin. „Ja ma võtan ka Mitty Haywardi, Susie-Lee Waltersi, Phyllis Lightyeari – jah, ma tean, et sa tegid seda eelmisel aastal, sõbrake, sellepärast ma tahangi, et tuleksid jälle. Ei tohiks esimesel korral nii head tööd teha, kui ei taha, et sind uuesti välja valitakse.” Kõlas naerumügin, kui Phyllis tegi ebaviisaka käežesti Gavinile, kes seda eiras. „Oi! Meil on seal taga veel üks vabatahtlik … Mis on sinu nimi, mu noor sõber?”

Tüdruk hüppas püsti. „Taganematu Thaddea Macleodide klannist.”

Morrigan vaatas kordamööda Hawthorne’ile ja Cadence’ile otsa, püüdes mitte itsitada. Mis Thaddea Macleodide klannist?

„Kuulutan uhkusega, et olen sündinud ja kasvanud mägismaal, Vaba osariigi kolmandas piirkonnas,” jätkas Thaddea kõlava häälega. „Südamesööja Mary ja Malbe Malcolmi tütar, Surmatooja Deirdre lapselaps, Alistumatu Eileeni lapselapselaps, Tujuka Ailsa lapselapselapselaps ja Ühe Hoobi Betty lapselapse­lapselapselaps ja lapselapselapselapseLAPSElaps kuulsale …”

„Noh, Taganematu Thaddea Macleodide klannist,” katkestas Gavin teda kätt tõstes ja laialt naeratades, „kui sa tahad nii meeleheitlikult oma käsi-jalgu ohtu seada ja päevade viisi väljaheidete järele haiseda, siis kes olen mina, et sind takistada? Tere tulemast pardale.”

Vanemad üksused plaksutasid Thaddeale pisut vapustatult, kui tüdruk istet võttis, ja kõik tundsid kergendust, et missioonil on nüüd kohad täidetud ja rohkem ei pea keegi end vabatahtlikuks pakkuma.

„Täielik veidrik,” pomises Cadence üsna innutult plaksutades.

„Veidrik, kes saab öösel rentslisse minna ja koletisi jahtida,” märkis Thaddea võidukalt, just nagu talle oleks nüüdsama osaks saanud parim kingitus, mida võib ette kujutada. Cadence vaatas Morriganile otsa ja nad raputasid hämmeldunult pead.

Gavin andis soomuselise rentslieluka meeskonnale edasi juhised järgmisel päeval kohtuda ja strateegiat arutada ning seejärel läks sõnajärg Holliday Wu’le avalikkuse tähelepanu hajutamise osakonnast.

Morrigan polnud kindel, kas tal oli üldse kunagi varem olnud põhjust või soovi kasutada sõna „vaimustav”, aga preili Wu’d polnud võimalik teistmoodi kirjeldada. Tal olid kõige kõrgema kontsaga ja läikivamad kingad, mida Morrigan oli iial näinud, tulipunaseks võõbatud huuled ning rätsepatööna valminud ploomi­karva pükskostüüm. Tema mustad juuksed olid silutud kõrgele hobusesabasse, mille alt olid juuksed ära pöetud, ja tema vasakut kõrva ääristasid ridamisi pirakad teemantkõrvarõngad. Ta oli veel paremini riides kui Jupiter. Ta oli vaimustav.

„Nõndaks, ebatavaliste insenerilahenduste meeskond paneb kinni kogu Nevermoori kanalisatsioonisüsteemi ja vundermetroovõrgustiku, kuni elukate divisjon neid vastikuid olendeid jahib,” teatas ta igasuguse sissejuhatuseta. „Gavin kinnitas mulle, et ta saab töö tehtud kahe või kolme tunniga. Nad alustavad videvikus, sest siis on see Nevermoori inetu rentsliasi kõige aktiivsem ning seega kõige lihtsamini leitav.

Seda silmas pidades: me vajame tohutut, kõiki linnaosi haaravat tähelepanu hajutamist, millega hoida linnatäit inimesi tegevuses argiõhtusel tipptunnil, ja nii, et nad ei saa selle ajal kasutada ronge ega tõmmata vetsus vett. See ei ole lihtne ülesanne ja viimane asi, mida tahame, on tekitada massilist paanikat.” Holliday projitseeris õhku Nevermoori kaardi, millel oli mitu kohta tähistatud suure punase ristiga. „Me peame ka tagama, et inimesi hoitakse eemale just neist kolmeteistkümnest kohast, mida elukate divisjon on märkinud kõrge ohutasemega piirkonnaks – Nevermoori hirmsa okseolevuse kõige tõenäolisemateks poegimiskolleteks. Me peame neist kohtadest eemale viima võimalikult palju inimesi, ka need, kes seal elavad. Niisiis, nagu tavaliselt …”

„Miks?” hõikas Morrigan, enne kui ta üldse taipas, et oli suu lahti teinud. Ruum jäi vait ja kõik pöörasid end tema poole.

„Mis miks?” küsis Holliday, kulm segadusest kortsus.

Morrigani nägu tulitas. See küsimus oli tal kuklas kummitanud vanem Quinni 919. üksusele tehtud kõnest saadik. Aga ta polnud tegelikult kavatsenud seda valjusti esitada. Tema pilk hüppas Jupiterile ja ta nägi, et mees naeratab talle. Jupiter noogutas talle kergelt julgustuseks. Morrigan köhatas ja ajas end rohkem sirgu.

„Miks … me peame inimeste tähelepanu hajutama?”

Mõned itsitasid esimestes ridades, aga enamik inimesi oli lihtsalt jahmunud näoga. Kuid Holliday tõmbas silmad kahtlustavalt kissi.

„Kas sa püüad nalja teha?”

„Ei!” ütles Morrigan kiiresti. „Ma lihtsalt mõtlen … noh. Miks ei või inimesed Nevermoori kohta tõde teada? Nad elavad siin. Kas see poleks pisut … lihtsam? Ja võib-olla turvalisem? Kui kõik teaksid, siis nad saaksid lihtsalt rahu säilitada ja … noh … mitte tee peal ees olla.”

Ta jäi vait, sest tema küsimusele kõlas vastuseks mürisev naer. Paljud vanemad seltsiliikmed vangutasid pead.

Aga just siis, kui ta soovis, et mõni suur röövlind tuhiseks tuppa, napsaks ta toolilt ja viiks väga kaugele ära, astus lavale vanem Saga, vunderhärg, kelle põrnitsuse peale jäid kõik vait. Tal oli aukartustäratav pilk, mille tegid veel enam muljetavaldavaks tema tohutu suured sarved, lai karvane rind ja heidutav komme sõrgadega trampida.

„See pole põhjendamatu küsimus,” lausus Saga oma madala, kõmiseva häälega. „On olukordi, kui me räägime sellest inimestele – vähemalt mõnedele inimestele. Neile, kellel on vaja seda teada. Meie enda organisatsioonisisene õiguskaitse teeb näiteks regulaarselt koostööd Nevermoori politseiga ja Vaba osariigi kõigi seitsme piirkonna võimudega. Mõnikord me isegi jagame teavet peaministri kantseleiga, kes edastab seda avalikku­sele nii, nagu vajalikuks peab. Aga üldiselt on see viimane abinõu.”

Morrigan neelatas ja küsis ikkagi uuesti: „Miks?”

„Sest sageli on nii, preili Crow, et kui inimestele öelda, et neid varitseb oht, tekitab see teistsuguse, mõnikord veel suurema ohu. Inimesed on hirmununa ohtlikud. Pidage seda meeles.”

Need viimased sõnad lausus vanem Saga kogu ruumile, naelutades neile oma kaubamärgiks saanud kõigutamatu pilgu, ning andis siis sõna Holliday Wu’le, kes jätkas, nagu mitte mingit katkestust poleks olnudki.

„Nagu tavaliselt, me arvestame nurinaga. Seda me ei saa vältida. Aga saame vältida olukorda, kus inimesed jäävad meie teele ette, saavad viga ja rikuvad meie jaoks kõik ära.” Holliday pani käed rinnal risti ja heitis hobusesaba üle õla. „Kas on mõtteid?”

„Äkki korraldame sama, mis eelmisel poegimisperioodil?” hüüdis üks vanematest õpilastest. „Ilutulestikuõhtu? Kõik vaatasid siis üles, mitte alla.”

Naine raputas korraks järsult pead. „See hirmutas ka rentsli­elukad sügavamale peitu. Kõige lollim mõte, mis meil on iial olnud, kui aus olla – liiga lärmakas, liiga kulukas.” Holliday ilme oli rahulik, aga tema lõuajoon tõmbus õige pisut pingule. Morrigan nägi, et selle läbikukkumise mälestus näris tal endiselt hinge. „Veel keegi?”

Istekohtadelt hõigatud mõtete hulgas olid paraad, kogu linna hõlmav elektrikatkestus ja juhitud tornaado, kuid Holliday tegi kõik ideed maatasa.

„No kuulge, inimesed, te nimetasite just äsja kõiki asju, mida oleme teinud neljal eelneval aastal. Kui õige prooviks olla uuenduslikud.”

„Me võime teisele piirkonnale sõja kuulutada!”

Holliday heitis salvava pilgu inimesele, kes selle ettepaneku tegi. Morrigan polnud üldse üllatunud, et tegemist on jõleda Baz Charltoniga, Cadence’i patrooniga.

„Idioot,” sosistas Cadence tema kõrval.

„Ja mis edasi?” küsis Holliday Bazilt tuima häälega.

Mees kehitas õlgu. „Ja siis … tühistame selle?”

Holliday pööritas silmi ja uuris taas publikut. „On teil mõtteid, mis ei tekitaks omakorda massilist paanikat?”

Kogunemiskohas tekkis vaikne pomin, inimestel tundus aur otsa saavat. Lõpuks tõstis Jupiter käe ja pomin lakkas otsekohe. Morrigan peaaegu et tajus, kuidas kõik ruumis viibijad kummardusid ette, et kuulda, mida kapten Jupiter Northil öelda on.

„Äkki võiduõhtu?”

„Võiduõhtu,” kordas Holliday ja tema ilme läks mõtlikuks. Ta koputas sõrmega vastu suud. „See on täitsa mõeldav … kui palju viimasest möödas on, kaksteist aastat?”

„Minu meelest neliteist,” lausus Jupiter. „Seitsmeteist­kümnenda aasta kevad, poeetide ajastu. Ühel vundermetroorongil tekkis tundlikkus ja ta hoidis maa all teisi ronge pantvangis. See nõudis erakordset tähelepanu hajutamist.”

Morrigan, Hawthorne ja Cadence vaatasid üksteisele otsa. See oli väga spetsiifiline pilk, milles olid segunenud lõbustatus, õud, meeleheide ja alistumine. Selline pilk, mida hoitakse erilisteks puhkudeks, näiteks kui oled äsja teada saanud, et rongid võivad ellu ärgata ja teisi ronge pantvangis hoida ja et sina oled enda teadmata liitunud organisatsiooniga, mis kubiseb inimestest, kes on mingil põhjusel otsustanud sedasorti asju mitte lähemalt uurida, ja kui sa üldse ei taha end asjasse segada, aga pead lihtsalt vooluga kaasa minema, sest kõik teised teevad seda. Sedasorti pilk.

„Varamu ei luba meil seda eriti tihti korraldada – aru­­saadaval põhjusel,” lisas Jupiter. „Aga see on alati tõhus. Peaaegu garanteerib kaheksakümne viie kuni üheksakümneprotsendilise osalusmäära.”

Morrigan tahtis teada, mis see „arusaadav põhjus” on. Mis asi see võiduõhtu üldse oli?

„Viisteist protsenti mitteosalejaid – sellega saame hakkama,” sõnas Holliday käega rehmates. „Selge, võiduõhtu. Kõlab paljutõotavalt. Arutame seda lähemalt.”

Nad jätkasid veel tund aega ning koosolekust sai hoogne strateegiline planeerimine, milles puudus igasugune seaduspära ja mille käigus maiste ja müstiliste kunstide kooli igas vanuses liikmed pistsid vahele oma soovitusi, kritiseerisid ja pakkusid abi. Morriganile tundus, et ta näeb lõpuks ometi tõelist vunderlaste seltsi tegevuses.

Lõpuks sai kokku põhjalik, lollikindel plaan, mille abil hajutada kogu Nevermoori elanikkonna tähelepanu operatsioonilt „Soomuseline rentslielukas”. Isegi 919. üksusel, välja arvatud Thaddeal, oli selles väike osa … asi, mida Morrigan pisut pelgas.

Mõnikord tundus, et seltsis on kõik mingi proovilepanek. Tuleproov. Ja just siis, kui arvasid, et oled läbinud kõik tule­proovid, mis saavad üldse olemas olla, vupsas välja järgmine.

Ole aus. Ole tark. Ole julge. Ole ustav.

Nüüd see.

Ole kasulik.

Jupiter oli Morrigani selle eest hoiatanud tervelt kaks aastat tagasi, kui ta oli esimest korda selgitanud, mida vunderlaste selts pakub. Austust, seiklusi, kuulsust! Oma istekohta vundermetroos! Ta oli seda nimetanud märgiprivileegiks.

Aga see oli privileeg, mis tuli seltsi ootuste kohaselt välja teenida mitte ainult üks kord, mitte ainult sisseastumiseks vajalike tuleproovidega, vaid üha uuesti ja uuesti, elu lõpuni.

Toona ei olnud Morrigan sellele eriti mõelnud. Aga Jupiter oli teda hoiatanud.

Morrigan oli lootnud, et saab Jupiteriga pärast koosolekut rääkida, aga mees paistis Holliday Wu’ ja vanem Sagaga süvenenult vestlevat. Tüdruk virvendas veidi nende juures, aga varsti haaras Kogunemiskohast lahkuvate inimeste vool tema ja 919. üksuse kaasa; ta oli sooviga hiljaks jäänud.

Proudfoot House’is oli peomeeleolu. Nende ümber oli rõõmus, elevil jutuvada, kui nooremad õpilased arutasid oma jõulupühadeplaane, aga Morrigan ja tema sõbrad ei vestelnud omavahel tükk aega. Keegi oleks nagu äsja nende sekka visanud käsigranaadi. Neil oli olnud ähmane tunne, et vunderlaste selts tegeleb millegi enamaga, kui nemad teavad – vanematekogu oli ju sellele vihjanud. Aga mitte keegi ei olnud kunagi maininud, et Vundersepad on peaaegu kõikide nende probleemide allikaks ja nende töö tulipunkt. Jupiter polnud seda igatahes küll öelnud. Morrigan tahtis temaga sellest rääkida.

Morrigan teadis, et peab seda esimesena ütlema, aga kui nad astusid Proudfoot House’ist aia jahedusse, kohtusid nad kamba vanemate õpilastega, kes olid neid ilmselt oodanud.

„Nüüd sa siis tead, miks kõik Vunderseppasid vihkavad,” ütles üks poiss 917. üksusest, võttes tal sõnad suust. „Sest me peame kogu aeg teie tekitatud jama korda ajama.”

„Ma ütlesin, et ta on ohtlik!” Tuttav samblaroheliste juuste ja põrnitseva pilguga tüdruk astus tülinorival moel Morrigani ette ja toksis nii muuseas terasest visketähte vastu reit.

Heloise Redchurch oli üks Morrigani kõige vähem lemmikuid inimesi maailmas (ja sinna nimekirja kuulusid ka Baz Charlton ja Dulcinea Dearborn, nii et juba see ütles nii mõndagi). Ükskord oli ta lasknud oma sõpradel Morrigani vastu puud suruda ja loopinud tema pea suunas visketähti, nii et Morrigan arvas, et selles nimekirjas võib Heloise’ile isegi kuuluda esikoht.

„Võib-olla sellepärast hoidiski vanematekogu su kuntsi nii kaua saladuses,” sõnas poiss. „Nad muretsesid, et me paneme su Ezra Squalli tegude eest vastust andma.”

Heloise irvitas õelalt. „Äkki me peaksimegi seda tegema.”

Morrigan tundis sõrmeotstes kerget surinat ja kuigi tal oli suur kiusatus vunderit esile kutsuda, et Heloise’il oleks, mida päriselt karta, polnud ta iroonilisel kombel päris kindel, mida sellega siis peale hakata.

Ohtlik, mõtles Morrigan. Ei no muidugi.

Ta avas suu, et midagi öelda, kuid Cadence katkestas teda.

„Jah, ta on ohtlik.” Hüpnotisöör astus väga kaalutletud sammu ette. „Mina ka. Tahad proovida?”

Morrigan oli üllatunud, aga Heloise ja teised vanemad õpilased lausa võpatasid ehmatusest; oli selge, et nad ei olnud üldse tähele pannud, et Cadence seal seisab (mis juhtumisi oligi osalt see, mis tegi hüpnotisöörid nii ohtlikuks).

„Mina ka.” Thaddea astus ette, käed puusas. Morrigan pidi kurgust välja tungiva ehmunud naerumugina alla suruma. „Ma oskan kuut erinevat võitluskunsti ja sepavasarat viibutada nagu jojot. Kas näitan?”

„Jah, ja mina tunnen lohesid,” lausus Hawthorne. „Paljusid.”

Selle peale hakkas Morrigan tahes-tahtmata naeru kihistama. Üksuse ülejäänud kaheksa liiget kogunesid tema ümber ja Morrigani süda täitus äkitselt soojusega. Tüdruku kõrvus kõlasid sõnad vunderlaste seltsi vandest, mida nad olid oma inauguratsioonil lausunud: Õed ja vennad. Elu lõpuni truud.

„Mul on kodus mürgiseeni,” lisas Francis kurjakuulutavalt.

„Ja … mina võin teil SKALPELLIGA maksa välja lõigata!”

See viimane, närviline teadaanne tuli inimeselt, kellest seda kõige vähem oleks oodata osatud.

„Anah!” hüüatas Morrigan vapustatult.

„Noh … võin ju,” raius Anah ja tema hääl värises vaid õige pisut. „Loomulikult steriilsetes oludes ja ainult siis, kui nad on üldnarkoosis.”

Ülejäänud üksus puhkes naerma, Thaddea patsutas Anah’le seljale, Mahir hüüdis: „Brava!” ning ühtäkki oli vastasseisu tekitatud pinge lahtunud. 919. üksus trügis üheskoos vanematest õpilastest mööda, jättes ehmunud ründajad endast maha marmortrepile.

Morrigan naeratas Anah’le laialt, kui nad läbi aia Vinguva metsa poole marssisid. „Tead, oma kuntsi ei tohi kaasõpilaste peal kasutada.”

„Ah, ole kuss,” kõlas Anah’ pisut ebalev vastus.

Aga ta paistis endaga üsna rahul olevat.

Üsna pea pärast seda, kui Morrigan oli koju jõudnud, kõlas tema magamistoa uksel koputus.

Ta teadis kohe, kes teisel pool seisab, kui ta ukse avab. Viivuks mõtles tüdruk karjuda, et seisja ära läheks ja tagasi tuleks alles siis, kui on otsustanud, et ei varja tema eest üsna olulisi asju.

Aga ta muutis meelt, kui pisut murelik hääl koridorist hüüdis: „Mog? Mog, oled sa seal? Mul on kooki.”

Ja tõesti, ukse avanedes ilmus nähtavale tohutu suur punane habe, häbelikud sinised silmad ja naeratus, mis oli vähemalt seitsmekümne protsendi ulatuses uje grimass. Jupiter hoidis vaevaga püsti tõeliselt hiiglaslikku kandilist kooki, mis oli kaetud kahvatukollase võikreemiga ja mille peale olid erkroosa glasuuriga kirjutatud sõnad. Näis, et ta oli kirjavahemärgid ja kirja loetavuse ohvriks toonud, et mahutada koogile kogu sõnum:

ANNA ANDEKS ET MA EI RÄÄKIND SULLE O&T KOHTA AGA MA EI SAA SULLE ALATI KÕIGEST RÄÄKIDA & MA TEAN ET SEE POLE IDEAALNE AGA NII ON MÕNIKORD MA PEAN KAITSMA TEISI INIMESI & PIDAMA KINNI TEISTEST LUBADUSTEST AGA MA VANNUN ET EI VALETA KUNAGI MILLEGI KOHTA MIS VÕIB SIND OHTU SEADA SEST ISEGI KUI SULLE KÕIKIDE SALADUSTE RÄÄKIMINE EI SAA MINU JAOKS OLLA KÕIGE TÄHTSAM LUBAN ET SINU KAITSMINE ON SEDA ALATI. PARIMATE

SOOVIDEGA JUPITER

PS. TOREDAT SEMESTRI VIIMAST PÄEVA

Morrigan luges terve sõnumi läbi, huuled tummalt sõnu lausumas, ja seejärel uuesti. Jupiteri käed värisesid hiiglasliku koogi hoidmise pingutusest, aga Morrigan ei teinud ettepanekut seda käest panna ning – kui mehele au anda – too ka ei palunud seda.

„Parimate soovidega?” lausus tüdruk viimaks.

„Kavatsesin kirjutada „armastusega”, aga mõtlesin, et sul oleks siis äkki piinlik.”

„Hmm. Mis kook see on?”

„Kihiline kook sidrunimaitselise ja vaarikatriipudega või­­kreemiga, millele on lisatud beseetükid, täidiseks vaarikakreem,” lausus mees lootusrikka näoga. „Sinu lemmik.”

See oli tõesti tema lemmik.

„Hea küll.” Morrigan noogutas ja astus kõrvale, et meest tuppa lasta. „Loodan, et võtsid taldrikud kaasa.”