Читать книгу Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu - Jessica Fellowes - Страница 3

1925

Iga lapse elus jõuab kord kätte hetk, mis märgib lõplikult tema jõudmist täiskasvanuikka. Pamela Mitfordi jaoks, kes seisis värisedes ja tujukalt Mayfairis asuva kõrge elumaja trepil, ei olnud see aeg veel saabunud. Õhtu oli karge ja külm, kuid teda pani värisema hoopis palavikuline erutus. Tema kõrval seisev Louisa Cannon teadis liigagi hästi, et heledapäine Pamela on teisel pool ust asuvas lõvikoopas kerge saak.

„Ütle Kokole, et ta mulle vastu tuleks,” palus Pamela, selg ukse poole. „Ma ei taha, et sina mu sisse viiksid. See jätab mulje, nagu ma oleksin mingi mudilane.”

„Ma ei saa. Ma lubasin su emale, et saadan sind. Ja pealegi ei tea siin mitte keegi, et ma teie lapsehoidja abiline olen,” vastas Louisa ja mitte esimest korda. Sõit Oxfordshire’is asuvast Asthalli mõisast Londonisse oli tundunud pikk, hoolimata sellest, et rongi teekond oli tuttav ja takso ilmus Paddingtoni jaama ette peaaegu samal hetkel, kui nad välja astusid.

„Palun. Mine ja kutsu Koko.”

Koko all pidas ta silmas Nancyt, vanimat Mitfordide pere kuuest õest ja nende ainsast vennast. Louisa oli viis aastat selle perekonna juures töötanud ja orienteerus nende omavahelistes hüüdnimedes nii hästi, et oleks võinud selles eksami sooritada. Ta helistas vastu tahtmist kella ja ukse avas ehmatavalt kiiresti tütarlaps, kes nägi välja peaaegu nagu Louisa peegelpilt: umbes sama pikk, samasuguste kahvatupruunide juustega, kuigi tema omad olid tanu alla kinni pandud, ja kleidiga, mis paistis olevat hästi õmmeldud, aga kantud, niisiis ilmselt kellegi käest saadud, just nagu Louisal oli seljas Nancy vana kleit. Tema puhtal näol oli väsinud ilme, aga samas muutsid nöbininal asuvad tedretähed ta väljanägemise kuidagi erksamaks. Ta märkas Pamelat, kes seisis nende poole seljaga, ja kaks teenijannat vahetasid pilgu, milles leidus mõistmist, et nad on mõlemad samas paadis.

„Tere õhtust,” ütles Louisa. „Öelge palun, kas preili Nancy Mitford on siin?”

Toatüdruk oli sellise näoga, nagu võiks iga kell naerma pahvatada. „Peaksin vist küsima, et kes küsib,” päris ta ning viisist, kuidas ta sõnu hääldas, tabas Louisa, et ta on pärit lõuna poolt jõge.

„See on tema õde, preili Pamela,” vastas Louisa. „Ainult et ta ei taha koos minuga sisse tulla ja mul ei ole luba teda omapäi lasta. Kas ma tohiksin korraks sisse astuda ja preili Nancyga rääkida?”

Neiu noogutas ja lasi ta uksest sisse. „Tulge minuga kaasa.”

Koridoris osutas toatüdruk ühele uksele ja kadus siis ise teise ukse taha. Louisa meelest oli kummaline, et teda ametlikult sisse ei juhatatud, aga ta mõistis peagi, miks. Hämaralt valgustatud elutoas seisis kaks kulunud välimusega tugitooli, mis olid keeratud pragiseva ja praksuva kaminatule poole. Kummastki sirutus teise poole pikk kõhn käsivars. Esimene oli naise oma ja seda kattis pikk must siidkinnas, mis ulatus üle küünarnuki; teine kuulus mehele, kelle rannet varjasid valge tärgeldatud mansett ja smokingivarrukas ning labakäsi oli paljas, kui välja arvata jäme kuldne pitserisõrmus. Nende kokkupõimitud sõrmed mängisid justkui omalaadset nukuetendust, mehe käsi rünnates ja pareerides, naise oma kergelt torgates ja tagasi tõmbudes, lastes end kergesti taas püüda.

Louisa oli jälginud seda kübekese liiga kaua, kui kinnastatud käe omanik toolikorju tagant välja kiikas. Jahmatusest Nancy lühikese soengu pärast oli Louisa juba mõni aeg tagasi üle saanud ja nüüd ta lausa imetles seda. Neiu nägu ei olnud tavapärases mõttes kaunis, aga tal oli oma võlu – tumepunaseks värvitud ümarad huuled, mida filmikriitikud oleksid nimetanud „roosisuuks”, nöbinina ja suured ümmargused silmad, mis olid praegu pilukile tõmmatud ja takseerisid oma kunagist lapsehoidja abilist. Louisa nägi neist hoovamas tuttavat kiindumuse ja ärrituse segu.

„Andestust, preili Nancy,” ütles Louisa. „Tulin teile teatama, et preili Pamela on siin.”

Seepeale küünitas ka mees tema poole vaatama. Tal olid väga nurgelised näojooned ning tema juuksed olid kammitud nii siledaks ja peadligi, et nägid välja nagu kullast plaat, mis on pealuu külge sepistatud. Sebastian Atlas. Ta oli mõned korrad koos Nancyga Asthalli mõisas käinud, hoolimata sellest, et lord Redesdale tõmbus teda nähes alati näost lillaks, mis valmistas ta tütrele omajagu heameelt ja tema abikaasale leedi Redesdale’ile nördimust, kuigi too väljendas seda märksa tagasihoidlikumalt. Kui lord Redesdale’i iseloomustasid tulisus ja raev, siis leedi Redesdale’i jäisus ja viha.

„Noh, aga miks ta siis sisse ei tule?” venitas Sebastian Nancy sõrmi eemale nipsates ja vajus tugitooli lösakile. Tema teine käsi sirutus välja ja haaras viskiklaasi.

Nancy ohkas teatraalselt ja tõusis püsti. Ta kohendas oma kortsusiidist kleiti, mille palistuse muutsid raskeks tuhanded tillukesed siksakmustrina paigutatud mustad ja valged helmed. See oli tema kõige moodsam, võib-olla ainuke moodne kleit, ja ta kandis seda nii sageli, et see ajas Nanny Blori endast välja.

„Vabandust, preili Nancy,” ütles Louisa, otsustanud kiiresti, et hetkel on targem tiitlitest mitte loobuda, kuigi neil oli olnud alles üsna hiljuti kombeks omavahel palju vabamalt rääkida. „Aga preili Pamela ei taha, et mina ülakorrusele tuleksin. Ta arvab, et jätab endast lapsiku mulje, kui tal lapsehoidja kaasas on.”

Nancy näoilmes peegeldus nüüd midagi vanast ajast tuttavat ja ta vaatas Louisale kergelt muiates otsa. „On vast tobu,” ütles ta. „Seltsidaamid on jälle peaaegu moeasi, aga ega tema seda ju ei tea.”

Nancy oli see, kes tegi vanematele ettepaneku, et Pamela tuleks Londonisse, osaleks koos temaga paaril peol ja sõlmiks uusi tutvusi, et nad saaksid kutsuda mõned neist kuu aja pärast Pami sünnipäeva auks korraldatavale ballile.

„Muidu on nii,” tegi Nancy selgeks, „et kui sa kutsud neid võhivõõra inimese peole kusagil kolkas, siis nad arvavad, et me oleme meeleheitel. Need asjad ei käi nii nagu vanasti. Praegu on aasta 1925, Farve.”

„Ma ei saa aru, mis tähtsust on siin aastanumbril,” oli isa talle järsult vastanud.

„Sellel on väga suur tähtsus. Sa pead liikuma õiges seltskonnas. Sa ei saa minna lihtsalt mingile suvalisele peole.” Mis ei olnud tegelikult päris tõsi, nagu Nancy Louisale nelja silma all ütles. „Õige seltskond” ilmus suurima heameelega kohale igale suvalisele peole, kus voolas ojadena veini ja pakuti võimalust kirglikult tantsu vihtuda. Nad teadsid, et nemad on iga koosviibimise süda ja hing ning kõik teised jäävad nende sähviva sära kõrval varju. Louisa teadis väga hästi, et see võis küll olla Pamela sünnipäev, aga tegelikult oli Nancyl kavatsus muuta see enda peoks.

Tol õhtul nägi plaan ette pidulikku einet leedi Curtise, Adriani ja Charlotte’i ema majas. Nancy oli kohanud Adriani tänu Sebastianile möödunud suvel Oxfordis, nädalal, mil peeti iga-aastaseid kaheksapaatide regatte – see oli ainus aeg aastas, mil naissoost külalised võisid osaleda õhtusöögil ülikooli kollaste kivimüüride vahel. Ta oli ainult mõned kuud varem hakanud ukulelet mängima ja kinnitas Louisale, et sealsetele meestele mõjus see lausa peibutusloitsuna, nagu oleks ta maotaltsutaja Marrakechis.

Kutsunud Pamela välistrepilt tuppa, astusid nad kolmekesi halli. Toatüdruk oli silmapiirilt kadunud, aga ülalt imbus allapoole grammofonilt kostvat džässmuusikat.

„Kas sa pead tõesti kaasa tulema?” sosistas Pamela Louisale, kui nad ettevaatlikult mööda kitsast trepikäiku üles ronisid, vanem õde teed juhatamas. „Ma olen ju ometi Nancyga koos.”

„Ma lubasin leedi Redesdale’ile,” tuletas Louisa meelde. Tal oli oma kasvandikust üksjagu kahju, sest oli kuulnud, kuidas too varem vannitoas nuuksus, enne kui sealt viimaks välja tuli, seelikuvärvli küljest lahti hargnenud nööp peos. Pamela ei öelnud midagi, vaid ulatas selle Louisale, kes samamoodi sõnagi lausumata tõi nõela ja niidi ning õmbles selle õrnalt luksuva tüdruku ees seistes seeliku külge tagasi.

Sel ajal kui nad kolmekesi trepist üles ronisid, püüdis Louisa end eesseisvaks ette valmistada. See, et ta oli Nancy sõpru Asthallis vilksamisi näinud, polnud samaväärne võimalusega kohata neid nende loomulikus keskkonnas, kus neil on vabadus järgida uue ajastu kombeid. Tuppa astumine tundus sukeldumisena Tatleri seltskonnaelu lehekülgedele, ainult et kõik oli värviline. Louisal läks hetk aega, enne kui ta silmad virvarriga kohanesid – seal oli lähestikku koos terve hulk noori mehi ja naisi, kelle näojooni ühtaegu pehmendasid ja tõstsid esile hubisev kaminatuli ning siia-sinna paigutatud värvilised Tiffany lambivarjud. Tema pilk tabas üksikasju: punase huulepulga jälg tühjal klaasil, pikkades suitsupitsides hõõguvad sigaretid, mis ähvardasid kõrvetada iga lähedalseisja juukseid, peapaelad, mille küljest rippusid alla uhked suled, ning uljalt lillad sokid, mis paistsid välja, kui mõni mees istudes jala üle põlve viskas. Pamela oli kadunud rahva keskele nagu Joonas vaala kõhtu, niisiis otsis Louisa endale seina ääres istekoha, kust tal oli võimalik oma kasvandikul ja Nancy sõpradel silma peal hoida.

Suure kamina ees, sõrmeotsad tasakaalu hoidmiseks kaminasimsil, seisis Adrian, viskiklaas täitmiseks välja sirutatud, kuid samas eirates muretult noormeest, kes talle viskit juurde valas. Louisa teadis teda nii Nancy kirjelduse kui ka ajalehefotode järgi, tavaliselt mõne skandaalse pealkirja all, mis kajastas „säravate noorte inimeste”¹ pööraseid tegusid. Tema kõlav hääl mõjus jahmatavalt – see justkui ei sobinud ta keha juurde, mis oli vilajas nagu nastikul. Juuksepumat, mida ta kasutanud oli, ei suutnud tema tumedaid lokkis juukseid täielikult taltsutada, ja kuigi tema helesinised silmad paistsid klaasistunud, puurisid need tähelepanelikult Nancy dekolteed, kui too lähemale astus. Mehe kikilips oli lahti harutatud ja tema särgi rinnaesisel oli märg plekk, sest ta oli oma klaasiga hooletult ümber käinud. Louisa teadis, et Adriani peeti võtmetegelaseks – kui tema tuleb Pamela peole, on ta just see doominokivi, mis paneb järgemööda ka kõiki teisi kutset vastu võtma.

„Kelle sa mulle täna tõid, mu armas?” küsis Adrian, pöördudes küll Nancy poole, aga vaadates otsa tema nooremale õele. „Ta näeb välja nagu ohvritall, vaene kullake.” Ta naeris ja rüüpas oma klaasi tühjaks.

„See on Pamela,” vastas Nancy. „Ta on alles seitseteist, nii et ta ongi alles talleke. Vaata, et sa temaga kenasti käitud, A.” Louisa mõistis, et pilk, mille Nancy mehele saatis, ütles täpselt vastupidist.

Pamela sirutas käe ette ja ütles nii täiskasvanulikul toonil, kui suutis: „Kuidas käsi käib, härra Curtis?”, mis pani viimase üksnes naerust möirgama.

„Kui vanamoodne,” ütles ta tütarlapse kätt hooga eemale pühkides. „Meie ei räägi niimoodi, mu kullake. Kutsu mind Adrianiks. Mida me sulle juua võime pakkuda?” Ta pööras ümber, et viskipudelit hoidvale mehele õlale koputada, aga teda katkestas pahane häälitsus, mille tõi kuuldavale lähedalasuval toolil istuv naine. Tolle lokid moodustasid märksa käharama pahmaka, sest neil oli lastud pikaks ja kahuseks kasvada, ning kuigi ta silmad olid pruunid, mitte sinised, sarnanes ta Adrianiga tänu samasugustele pahuralt pruntis huultele. Ka naine oli kõhn ja tema kõrged põsesarnad andsid tunnistust suguvõsa sajanditepikkustest pingutustest, et oma aadliverd puhtana hoida.

„Palun ärge tehke minu vennast välja,” ütles ta, „ta on igavene tüütus ja tõesti liiga ebaviisakas. Mina olen muuseas Charlotte.”

„Mina olen Pamela.” Ta ei öelnud rohkem midagi, vaid seisis vaikides. Kui mõned Prantsusmaal veedetud kuud välja arvata, oli Pamela veetnud kogu oma elu lastetoas venna ja õdede või Nanny ja Louisa seltsis. See siin oli tema jaoks tundmatu territoorium.

„Tule istu siia,” ütles Charlotte end toolilt püsti ajades, napsas kandikult kaks joogiklaasi ja ulatas teise neist Pamelale. Pamela võttis Charlotte’i käest joogi vastu, tänas ja rüüpas, kuid ajas selle kohemaid kurku, ning kui ta käeseljaga suud pühkis, määris laiali kogu huulevärvi, mille taksos nii uljalt peale oli pannud.

„Oh jeerum küll!” hüüatas ta ja see väljend pani Charlotte’i itsitama.

„Sa oled nii armas,” ütles Charlotte. „Tule siia, mul on taskurätik, katsume sind puhtaks teha. Aga sa pead tunnistama, et see oli ju päris naljakas.”

Pamela noogutas kergendatult ja kihistas ka ise naerda.

Kuid enne kui Charlotte oli Pamela lõua puhastamise lõpetanud, peatus ta hetkeks ja põrnitses Nancyt. Louisa märkas, et too keeras parasjagu kaminasimsil seisvat messingist kella. „Kas see jäi seisma?” küsis Charlotte.

Nancy peatus ja pilgutas talle liialdades silma. „Peokellaaeg,” ütles ta. „Ma keeran alati kellad pool tundi tagasi, et meile natuke rohkem aega anda.”

„Hea nali,” ütles Charlotte ja jätkas oma tegevust.

Louisa pööras pead ja märkas rõõmuga, et toa teisest otsast läheneb Clara Fischer. Clara, kellele Mitfordid viitasid kui „sellele ameeriklannale”, oli oma peaaegu kahekümne ühe eluaastaga vanuselt lähemal Nancyle, kuid sai paremini läbi hoopis Pamelaga. Nad olid veetnud Asthallis kahekesi aega koertega mängides, lobisenud omavahel sundimatult koertele iseloomulikest omadustest ja sellest, kuidas nad sooviksid, et loomad oskaksid rääkida, ning püüdes mõistatada, mida nood öelda võiksid. Clara oli vaieldamatult ja nauditavalt ilus naine; tema blondid juuksed olid keeratud lokitangidega täiuslikesse lainetesse ning ta huuled olid roosad ja täidlased. Ta kandis alati heledates toonides ja kergest, õrnast kangast rõivaid, mis jätsid mulje, justkui oleks neid võimalik seljast lahti kerida nagu šifoonist pakkepaela.

Ta astus Pamela juurde. „Tervitus … Ma ei teadnudki, et sina ka täna siia tuled.”

„Hädavaevu õnnestus tulla,” vastas Pam. „Farve polnud sellest mõttest just eriti vaimustuses.”

„Arvata võib.” Clara naeratas irooniliselt. „Ausalt öeldes saan ma temast väga hästi aru. See siin on üks allakäinud kamp.”

Pamela vaatas ringi. „Mulle nad küll nii hirmsad ei tundu.”

„Ära lase ennast petta. Tee mulle ka ruumi, las ma istun.”

„Clara,” ütles Charlotte, kuid tema hääles ei olnud kuigi palju soojust. „Ega sa Tedi pole näinud? Ta hiilib pidevalt minema, et oma neetud Dollyle helistada, on ju nii?”

„Jah. Näe, seal ta on.” Clara heitis pilgu eemale kamina poole, kergitades oma täiuslikult kitkutud kulmu. „Huvitav, mis vandenõu need kolm seal omavahel peavad.”

Nancy kõrval seisid Adrian ja keegi väiksemat kasvu, tumedama peaga mees, kellel oli esileulatuv lõug ja nii sügavad silmakoopad, et ta silmi oli vaevu näha. Clara ja Charlotte olid kutsunud teda Tediks, aga Louisa tundis ta ajalehtede järgi ära kui lord De Cliffordi. Kolmik ei jätnud endast just kuigi kainet muljet, sest kordamööda pahvatasid nad üksteise jutu peale mürinal naerma, enne kui kõneleja oli jõudnud lausegi lõpetada. Küllap Nancy tundis, et neid jälgitakse, sest ta pööras ümber ja lehvitas.

„Tulge siia,” hüüdis ta. „Me plaanime üht võrratut asja.”

Charlotte läks nende juurde, kuigi tema mõõdukatest sammudest võis lugeda välja teatud tõrksust; Clara järgnes talle, kuid pööras siis ümber, et Pamela endaga kaasa tõmmata. „Ta kutsus sind ka.”

„Tulge lähemale, semud,” hõikas Adrian. Ta tegi valju häält ning selle käsu peale ilmus justkui eikusagilt välja Sebastian ja nihkus Charlotte’ile külje alla, kael õieli. Tema ilme väljendas igavust, aga Louisa teadis, et Nancy ja tema sõprade jaoks oli see pigem lihtsalt harjumuspärane poos. Ka Louisa tõusis, et kuulata, kui kõik kamina ette ringi kogunesid. Adriani hääl ei olnud oma valjust kaotanud, aga ta kõne hakkas aeglustuma ja segasemaks muutuma nagu valel kiirusel mängiv grammofoniplaat.

„Tedil tuli võrratu idee. Me korraldame aardejahi.”

„Mis asja, praegu või?” Charlotte’i suu tõmbus veelgi pahuramalt viltu. „Ma ei saa aru, miks sa pead kogu aeg ringi tormama nagu need lollakad …”

„Ei, mitte praegu,” vastas Adrian. „Neid asju on vaja ette planeerida. Järgmisel kuul Pamela ballil.” Ta naeratas laialt ja tõstis käed üles nagu tsirkuse konferansjee, kes on just kuulutanud, et pärast õhuakrobaate tulevad lavale tiigrid.

Pamela kahvatas. „Oh, ma ei usu, et Farve …”

„Kuule, jää vait, Naine.” Louisa võpatas, kuuldes Nancy suust seda kõige õelamat hüüdnime, mille too oli leiutanud mitu aastat tagasi, kui Pamela figuur hakkas enneaegselt naiselikuks muutuma. „Tema ei pea sellest midagi teadma. Teeme seda siis, kui vanurid on voodisse kobinud. Siis saame kogu maja läbi joosta, isegi küla, kui tahame.”

„Palju mõnusam on teha seda nii, et mõni totakas seltskonnareporter meil jälle sabas ei tolgenda,” sõnas Sebastian, vaadates seda öeldes Tedile otsa. Kõmulehtedel oli alati õnnepäev, kui mõni noor aristokraat lasi end Londoni aardejahi pöörastesse seiklustesse kaasa haarata. Mitte et see poleks neile meeldinud: Louisale tuli meelde, et ta oli kuulnud, kuidas lord Rothermere ise lasi ühe vihje Evening Standardis ära trükkida.

Clara lõi käsi kokku. „Sa mõtled õues, keset Inglise maastikku? Oo, seal on kindlasti kottpime ja kohutavalt õudne! Absoluutselt täiuslik mõte!”

„Jah,” vastas Adrian, „ja Nancy ütles, et neil on otse aia taga surnuaed.” Ta kihistas vaikselt ja vajus veidi tahapoole, enne kui end taas sirgu ajas. Nancy naeris selle peale.

„Ja ei mingit autodega ringipaarutamist. Teeme kogu selle asja jalgsi. Igaüks võib kirjutada ühe vihje, mille vastuseks on mingi tavaline ese. Palun öelge kõik jah ning siis me saame paarides tööle hakata.” Nutikas plaan, et külaliste arvukat osavõttu garanteerida, mõtles Louisa.

„Kes siis lõpuks võidab?” uuris Clara.

„Viimane, kes ellu jääb, loomulikult,” vastas Adrian.

Ja nii juhtuski, et kahekümne kahe aastane Adrian Curtis kavandas ette omaenda surma kolm nädalat hiljem.