Читать книгу Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu - Jessica Fellowes - Страница 4

Guy Sullivan oli juba hommikul kella kaheksast alates valvelauas istunud ja tegelenud seni üksnes kolme juhtumiga. Keegi vana daam oli tulnud selleks, et tänada kena noort seersanti, kes oli eelmisel päeval tema kassi Tibblesi katuselt alla aidanud; üks mees toodi jaoskonda avalikus kohas purjutamise ja korrarikkumise eest ning ta magas nüüd kambris peatäit välja; ja keegi oli leidnud tänavasillutiselt kuldsõrmuse, kummalisel kombel just Golden Square’il². Guy oli sõnumi, ütluse ja kadunud eseme hoolikalt registrisse kandnud ning igaühe kohta allkirja võtnud ja seisis nüüd laua taga, püüdes mitte küüru vajuda ning viiendat korda järjest haigutada. Kell oli pool üksteist hommikul, mis tähendas, et tal oli jäänud veel vähemalt kaks tundi lõunapausini ning seitse tundi tööpäeva lõpuni. Ta ei tahtnud oma ametikoha eest tänamatu olla. Kas ta polnud mitte unistanud Londoni politseiteenistuse seersandiks saamisest? Ta tundis ikka veel uhkust, kui oma kiivri külge kinnitatud ametimärki puhastas, ja tema saapad olid nühitud läikivaks nagu peegel, aga vahel oli raske öelda, mis kasu temast on või kuidas edasi liikuda. Guy oli töötanud politseinikuna – tähendab päris politseinikuna, mitte raudteepolitseis nagu enne – juba peaaegu kolm aastat ja tahtis teada, millal ta võiks hakata taotlema uurija ametikohta.

Vestlus, mida ta püüdis algatada sel teemal oma ülemuse, inspektor Cornishiga, läks rappa juba enne, kui see üldse alata jõudis. Cornish tuletas noorele seersandile üleolevalt meelde, et ta töötab maailma parimas politseiteenistuses, ja kui ta tahab ametikõrgendust, siis peab ta neile tõestama, mis põhjusel on ta selle ära teeninud, mitte ühe koha peal passima ja ootama, et tasu talle kandikul ette tuuakse. Aga niikaua, kuni teda hoitakse jaoskonnas, nagu viimase seitsme kuu jooksul, ei osanud Guy näha ainsatki võimalust, kuidas ta saaks initsiatiivi ilmutada. Politseinikud, kes tulid valvelauda juhtumeid registreerima, ei tahtnud, et temasugune oma nina vahele topiks, ning need inimesed, kes ise sinna pöördusid, tuli suunata mõne teise seersandi jutule, sest Guyl ei olnud lubatud oma kohalt lahkuda.

Guy silus sel hommikul juba sajandat korda juukseid ja hõõrus prillid puhtaks. Ta murdis pead, kas asi võib olla tema silmanägemises, mis oli nii vilets, et tal ei lubatud sõjas võidelda – võib-olla oli see põhjuseks, miks ülemus talle ühtegi märkimisväärset juhtumit lahendada ei anna. Üksvahe oli teda narritud, et ta ei suuda tuttavat nägugi ära tunda, sest ühel hommikul ei märganud ta tervitada jaoskonna ülemkomissari, kes ilma mundrita välisuksest sisse tuli. Guy oli püüdnud vaielda, et asi polnud mitte tema silmanägemises, vaid selles, et ta pole harjunud ülemat erariietes nägema, aga see üksnes lisas õli tulle. Kuidas siis, küsisid irvhambad, suudaks Guy maskeeritud kurjategija ära tunda? Cornish kuulis kogu seda lõõpimist pealt ja küsis, mis toimub, ning tollest päevast peale polnud Guy enam õieti hoogu üles saanud. Vähemalt nii see tundus.

Kui Guy mõtiskles parasjagu, kas panna väljaminevad kirjad tähestiku järgi ritta või kasta välisukse kõrval seisvat potitaime, köitis tema tähelepanu äkki noor mundris naine, kes valvelauale lähenes. See oli üsna haruldane vaatepilt. Käis jutt, et naisi oli kogu politseiteenistuse kohta ainult viiskümmend. Alles paar aastat tagasi said naissoost konstaablid vahistamisõiguse, mis põhjustas meeste seas üsna palju kära. Sellest hoolimata saadeti naisi tavaliselt leebemaid ülesandeid täitma, näiteks eksinud lapsi ära viima või kadunud kasse otsima. Guy oli mõnega neist vaid üksiku sõna vahetanud. Seda naist oli ta jaoskonnas korra või paar varemgi näinud ja kahtlemata pannud tähele tema ilusat naeratust, aga täna oli tema juures kõige märkimisväärsem see, et ta hoidis kõrvast kinni ühel vintskleval poisikesel. Ta marssis Guy laua juurde ja jäi hingeldades selle ette seisma, näol ühtaegu raevukalt otsusekindel ja enesega rahulolev ilme.

„Nabisin ta kinni, kui ta St Jamesi turul käru pealt õunu varastas,” teatas ta niisugusel hääletoonil, mis pidi Guy arusaamist mööda mõista andma, nagu tooks ta pidevalt paadunud kurjategijaid Vine Streeti politseijaoskonna valvelauda. Ta otsustas kaasa mängida.

„Kindlasti pole see esimene kord, kui ta niisuguse asjaga hakkama sai?”

Naispolitseinik naeratas tänulikult. „Ei. Kindlasti mitte.” Ta hingeldus andis järele, aga poisi kõrvast ta lahti ei lasknud. Poiss – kes nägi välja umbes neljateistaastane – oli oma ea kohta väikest kasvu ja kiitsakas, aga oleks sellegipoolest võinud kergesti lahti rabeleda. Tõenäoliselt polnud tal midagi väikese puhkuse vastu kongis, kus pakuti suppi ja leiba. „Ma mõtlen, et paneme õige ta andmed kirja ja arutame siis ülemaga, mida edasi teha.”

„Loomulikult, konstaabel,” vastas Guy ja see pani naise jälle heameelest naeratama, mis Guyle omakorda vägagi meeldis. Uhkustunne sundis teda oma pikka, kõhetut kogu veelgi enam sirgu ajama, nagu oleks ta kass, kes end edevalt sirutab. Viimane neiu, kes talle niimoodi mõjus, oli olnud Louisa Cannon, ja Guy raputas selle mõtte peale pead. Tagasi töö juurde asudes pani ta kirja poisi nime ja aadressi, mis olid ilmselt valed, ning kutsus teise konstaabli, kes ta kongi viis. Naispolitseinik lasti vabaks kohe, kui mundrimees saabus, ja Guy nägi, kuidas naise näole valgus pettumus.

„Tubli töö,” ütles ta. „Juba üks vahistatu kirjas ja isegi lõunaaeg pole veel käes.”

„Nojah, küllap vist,” vastas too nukralt. Guy silmitses tema kena figuuri laitmatult sirgeks pressitud politseivormis ja saledaid sääri, mis justkui ei sobinud kokku tema mustade rohmakate nöörsaabastega. Naine vaatas ringi, kontrollides, et keegi ei kuule. „Asi on lihtsalt selles, et …”

„Milles?”

„Mul ei lasta kunagi päris tööd teha. Teate küll, õiget politseitööd. Ma mõtlesin, et mul lubatakse ta vähemalt kongi viia, aga küllap nad lasevad ta niikuinii juba pärastlõunal välja, eks?”

Guy kehitas õlgu ja otsustas siis, et liigne ilustamine mõjuks üleolevalt. „Jah,” tunnistas ta, „tõenäoliselt lasevad küll. Pole piisavat alust, et talle süüdistust esitada. Aga te tegite siiski õigesti. Kindlasti mõtleb ta nüüd järgmine kord järele, enne kui midagi niisugust teeb.”

„Jah, võib-olla tõesti. Aitäh.” Naine kohendas end, justkui valmistudes lahkuma, kuid pöördus siis uuesti Guy poole. „Muide, kuidas teie nimi on?”

„Seersant Sullivan,” ütles ta. Ja siis lisas vaiksemalt: „Aga mind võib ka Guyks kutsuda.”

„Hea meelega,” vastas naine, „aga ainult siis, kui sina mind Maryks kutsud. Mina olen konstaabel Moon.”

„Mary Moon?”

„Jah, aga ära mitte üritagi. Ma olen kuulnud selle kohta kõiki nalju, mida sa suudad ette kujutada, ja peale selle veel mõningaid, mida sa ei suuda.”

Hetkel, kui nad mõlemad selle peale naersid, tuli valvelaua juurde üks teine seersant, seekord Guy poole pealt. „Kui teil kahel pole midagi paremat teha, kui siin seista ja itsitada, võite koosolekuruumi tulla. Cornish kutsub kokku kõik, kes pole täna väljas patrullimas.” Seepeale eemaldus ta järgmist ettejuhtujat nurka suruma.

Mary nägu lõi veelgi enam särama ja ta hakkas kohe minema, kuid siis peatus ja vaatas tagasi. „Kas sa ei tulegi?”

„Ma ei saa,” vastas Guy, „ma ei tohi lauda valveta jätta.”

„Ainult viieks minutiks?”

Guy raputas pead, tundes end nagu viimane tola.

Mary tuli tagasi. „Tead mis – mine sina ja ma seisan senikaua siin laua ääres. Ma olen kindel, et saan siin mõnda aega hakkama.”

„Nojah, aga mis siis saab …?”

„Nad ei lase mul niikuinii midagi teha. Käi seal ära ja räägi pärast mulle ka.”

Guy püüdis veel veidi venitada, näitamaks Maryle, et too ei pea seda ohvrit tooma, kui ta ei taha, aga see oli puhas teesklus. Ta janunes meeleheitlikult selle võimaluse järele.

Koosolekuruum oli rahvast täis ja inspektor Cornish, kes seisis kõige ees, oli juba alustanud oma pöördumist teotahteliste politseinike poole. Guy lipsas sisse ja jäi seina äärde seisma, kõrvad lausa laperdamas soovist paremini kuulda. Cornish oli tuntud oma karmide ja otsekoheste ütlemiste poolest, aga ta saavutas häid tulemusi, niisiis kannatati tema karune kõnepruuk välja ning paljud leidsid, et nende ameti juures see ongi paslik. „Kui see on sinu jaoks liig, siis mida sa üldse politseist otsid?” oli lause, mida Guy oli korduvalt kuulnud, õnneks mitte kunagi otseselt endale suunatuna. Cornishi ülikond oli parema lõikega, kui ühelt inspektorilt oleks võinud oodata, ja ta sõitis imekauni uue Chrysleriga, mis näis tema palka arvestades samuti pisut kummaline. Käis kõlakaid äraostmisest ja altkäemaksudest, aga ühtegi neist polnud suudetud kunagi tõestada ning nende kuulujuttudega käis sageli kaasas teatav ükskõikne õlakehitus, justkui tahtes öelda „ja mis siis?” – see refrään oli Guyle alati kuidagi masendavalt mõjunud. Aga pärast kolme aastat Londoni politseiteenistuses ei olnud ta näinud just kuigi palju sellist, mis viitaks inimeste õilsale loomule.

„Teie siin arvate, et jõulud tähendavad seda, et üks paks mees ronib korstnast alla ja toob teile käpikud,” haugatas Cornish parasjagu, „või et Pisi-Tim³ saab eriti suure täidetud kalkuni,” – ta tegi pausi, et ise oma nalja peale naerda hirnuda –, „aga kõigi nende pättide jaoks seal tänavatel on see võtmise, mitte andmise püha. Ja nemad ei oota, kuni advendikalendril esimene luuk avatakse.” Mõned politseinikud pugistasid viisakalt naerda, justkui julgustades estraadiartisti esietendusel. „Nii, meil on põhjust uskuda, et preili Alice Diamond on kõigi jõududega väljas ja tegutseb koos oma „Neljakümne röövliga” Oxford Streetil, Regent Streetil ja Bond Streetil. Viimase aasta või kahe jooksul oleme teda kõvasti pitsitanud, nii et ta on selle asemel tegutsenud provintsis ja väiksemates linnades. Aga paistab, et ta on jõuludeks koju tagasi saabunud, ja seekord peame suurema võrgu välja heitma, et ta kätte saada. Ühesõnaga, ma tahan, et teid oleks tänavatel nii palju kui võimalik ja iga vahetuse lõpus kannate mulle ette. Selge?” Ta põrnitses kokkukogunenuid. „Tore. Võtke järjekorda, seersant Cluttock siin annab teile ülesanded kätte. Te peate töötama paarides ja erariietes.” Ta saatis veel viimase kõõrdpilgu sirgeselgsete meeste poole ja lahkus ruumist.

Guy vaatas abitult ringi. Kõik leidsid endale ruttu paarilise, sageli üksnes kerge silmapilgutuse või noogutuse abil, mis kinnitas vankumatut partnerlust. Guy tundis teravat puudust oma endisest kaaslasest Harryst, kes oli küll jäänud Londoni, Brightoni ja Lõunaranniku Raudteepolitseisse tööle pärast seda, kui Guy Scotland Yardi üle toodi, aga loobunud sellestki tööst mõni kuu tagasi, et tegutseda džässmuusikuna ööklubides, mida kesklinna üha juurde sigines. Loomulikult oli Guyl jaoskonnas ka sõpru või vähemalt häid tuttavaid, aga siin polnud asi ju selles, kes on piisavalt kena inimene, et sööklas tema kõrval istuda ning hakklihavormi ja kartuliputru süüa. Siin oli küsimus selles, kes aitaks sul piisavalt suure suli kätte saada, et Cornishi tähelepanu püüda, milline partner tooks sulle tunnustust, kiitust ja ametikõrgendust. Seitse kuud valvelauas ei olnud andnud Guyle sellise politseiniku mainet, kes suudaks edukalt jälgi ajada ja luurata. Ta jälgis halvatuna, kuidas ruum tühjenes, ikka paarikaupa, nagu loomad astumas võidukalt Noa laeva pardale. Kui viimased olid väljunud, meenutades mõnevõrra kahte naeru haukuvat hüääni, hakkas seersant Cluttock oma pabereid kokku lappama ja valmistus lahkuma. Guy astus tema laua juurde ja hakkas rääkima, kuid ta suu oli kuiv ja hääl kõlas nagu krooksatus.

„Vabandage, söör.”

Cluttock vaatas teda ja ta vuntsid sädelesid. „Mis on?”

„Ma mõtlesin, et kas mina saaksin ka ülesande, söör?”

Cluttock tegi liialdatud pealiigutuse tühjade toanurkade poole. „Ma ei näe, et teiega kedagi kaasas oleks. Kuulsite küll, mida boss ütles. Te peate tegutsema paarides.”

„Jah, söör. Mul on partner olemas, lihtsalt …” Ta peatus ja mõtles, mitte kauem kui sekundi murdosa. „Ta on praegu seoses ühe ülesandega väljas. Aga ta jõuab varsti tagasi ja siis me saaksime minna koos seda salaülesannet täitma.”

„Nimi?”

„Minu nimi, söör?”

„Ei, Inglismaa kuninga saapapuhastaja oma. Jah, teie nimi.”

„Seersant Sullivan, söör. Ja minu partner on konstaabel Moon.”

Cluttock vaatas oma nimekirja üle. „Te võite minna Great Marlborough Streetile. Seal on väiksemad poed, mis pole kuigi tõenäolised sihtmärgid, aga ei või iial teada. Täpselt kella kuueks olete tagasi ja kannate ette. Loomulikult märkige üles, kui midagi kahtlast näete, rääkige müüjannadega ja nii edasi. Teate isegi, kuidas see käib.” Ta kergitas kulmu ja vaatas Guyle otsa. „Te ikka teate, kuidas see käib?”

„Oh jah, söör. Tänan väga, söör.” Guy naeratas laialt, nagu ta oleks just oma jõulusoki sisse vaadanud ja leidnud, et seal on šokolaadimüntide asemel kullast mündid. Ta jättis järele, kui sai aru, et Cluttock põrnitseb talle otsa. „Ma olen ikka veel siin, jah, söör?”

„Paistab nii, seersant Sullivan.”

„Mitte enam kauaks, söör.” Guy tormas ruumist välja ja tagasi valvelauda.

Mary lausa hüples rõõmust, kui Guy talle uudisest teada andis. „Sa ütlesid talle, mis mu nimi on?” küsis ta kolmandat korda järjest. „Ja ta ei keelanud mul seda teha?”

Guy kinnitas talle veel kord. „Jah, ütlesin küll. Ei, ta ei keelanud. Aga meil on veel üks probleem.”

„Mis siis?”

„Ma peaksin ju valvelauas tööl olema.”

„Noh … äkki saad öelda sellele, kes graafikut paika paneb, et sulle anti eriülesanne? Nad peavad siia siis kellegi teise leidma.” Ta ajas meelega oma silmad hästi suureks ja surus käed kokku. „Palun proovi. See on mu ainus võimalus ennast tõestada. Ma pean seda tegema.”

Guy teadis väga hästi, mida Mary tunneb. Ta noogutas ja läks ruttu küsima, enne kui närvid võiksid teda alt vedada. Tema meeldivaks üllatuseks oli ülemus sellega nõus, esitamata liiga palju küsimusi. Küllap olid ka temani jõudnud kuuldused, et kõiki olemasolevaid jõude oli vaja Alice Diamondi ja tema Neljakümne röövli tabamiseks. Guyle ja Maryle tundus, et neil õnnestus rekordajaga kodust läbi käia ja politseivorm tavariiete vastu vahetada, ning peagi suundusidki nad Great Marlborough Streetile, et jahtida riigi üht kuulsamat naiskurjategijat ja tema jõuku.