Читать книгу Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu - Jessica Fellowes - Страница 6

Tund aega hiljem istusid nad laua taga Elephant and Castle’i nimelises pubis Southwarkis, tiheda liiklusega teedesõlme nurgal. See osa Londonist võis küll asuda üksnes Thamesi teisel kaldal, aga jättis endast mulje, nagu oleks tegu teise riigiga. Tänavavalgusteid oli vähem ja need töötasid ikka veel gaasiga, mitte elektriga. Kõik näis robustsem, tumedam ja aeglasem. Autosid oli vähem kui hobukaarikuid; väikesed lapsed silkasid tänavatel, lipsates täiskasvanutest riivamisi mööda – või isegi neil jalge vahelt läbi –, nii et nende vilkaid kogusid saatsid pahased hüüded: „No kuule!” Naised kiirustasid oma teed või ootasid bussi, lobisedes lakkamatult mahlakas kõnepruugis, vokaale eriliselt rõhutades. Mehed kõndisid pikkade ja otsusekindlate sammudega, pilk maas, sigaret suunurgas. Bussid rappusid mööda, rahvast lõhkemiseni täis nagu konservikarp vihmausse, vähemalt viis sõitjat nurgaposti külge klammerdumas.

Pubi tundus olevat sama rahvarohke nagu tänav, aga see oli säravalt valgustatud. Messingist sisseseade sätendas ja puidust baarilett oli hoolikalt läikima poleeritud. Kahtlemata varjas kirju mustriga vaip paljusid mineviku patte, kuid palja silmaga vaadates jättis pubi endast mulje, et omanikud peavad seda uhkusega, ning klientidel olid seljas riided, mida Louisa ema oleks kutsunud pühapäevarõivasteks. Siin-seal leidus üksikuid mehi, vanemaid härrasid, kes vaikselt õlut libistasid või kaarte mängisid. Aga suurem osa klientidest olid naised ja Louisa märkas ühtaegu jahmunult ja imetlusega, et nad ostsid oma joogid ise, vahel lausa mitu tükki korraga, ning pani isegi tähele, kuidas ühele mehele saadeti kann õlut, mispeale too tõstis klaasi ja noogutas tänulikult oma karvase lõuaga. Ja need naised olid noored, umbes Louisa vanused. Oli aru saada, et nad pole südalinnast – selleks ei olnud nende rõivad piisavalt moodsad ega luksuslikud –, aga nende käitumisest ja hoiakust kumas miljonäri abikaasaga võrdset enesekindlust. Nad ei olnud allasurutud, nende käes olid ohjad. Ta ei mõistnud, kuidas see võimalik oli, sest nende elu pidi ometi seisnema samasuguses töörügamises nagu naistel, kelle kõrval Louisa oli üles kasvanud.

Siis avanes üks pubi välisustest, keegi naine astus sisse ja peatus hetkeks lävel, justkui oodates, kuni üleüldine lobisemine sumbub. Ta jäi sinna veel minuti murdosaks ja häälekõmin algas taas, kuigi vaiksemalt kui enne. Dulcie tonksas Louisat küünarnukiga ribidesse.

„See on Alice Diamond,” sosistas ta aupaklikult. „Ma lootsin, et ta ilmub täna välja, aga alati ei saa ju kindel olla.”

Alice Diamond oli pikka kasvu nagu mees, tal oli seljas paks brokaatmantel ja igas sõrmes sätendas suur sõrmus teadagi milliste vääriskividega. Ta juuksed olid lühikesed ja laines, sama tooni nagu mahagonist baarilett, aga jume kahvatu, näojooned justkui taignasse vermitud, lohk lõual ja hõbedane arm triibuna vasaku silma all. Talle järgnesid mõned sammud tagapool salgana kolm naist, väljavalitud õuedaamid, kes saatsid oma monarhi.

„Kes ta on?” sosistas Louisa vastu.

„Kuninganna,” vastas Dulcie, kes julges nüüd jälle valjemini rääkida, sest lärm oli saavutanud oma endise taseme. „Siin kandis käib elu tema taktikepi järgi.”

Louisa jälgis, kuidas Alice istus nurgalauda, mis oli kummalisel kombel vabaks jäänud, kuigi ülejäänud pubi oli rahvast pilgeni täis. Nüüd mõistis Louisa, miks – see oli Alice’i territoorium. Kaks naist istusid tema kõrvale, samas kui kolmas läks baarileti juurde, viibutades ühenaelase paberrahaga. Üks naistest oli tüüakas ning ilmetu ja ebasõbraliku välimusega, teisel oli vaieldamatult ilus nägu pikkade tumedate ripsmete ja õrnajoonelise ninaga. Dulcie jälgis Louisa pilku ja nõjatus taas lähemale.

„See on Beebinägu, tema leitnant, kui nii võib öelda. Ära lase tema välimusel ennast petta. Tema on neist kõige ohtlikum. Ta on ühe teise naise žiletiga ründamise eest kinni istunud.”

Kui noor ettekandja, kellel kandik käte vahel värises, oli joogid naiste ette lauale asetanud, rüübati need mürisevate naerupahvakute vahele kiiresti tühjaks. Louisa tajus peaaegu füüsiliselt, kuidas kõik ruumisviibijad selle peale kergendatult lõdvestusid. Alice Diamondil oli täna hea päev olnud ja tal oli tuju seda tähistada. See tähendas, et kõik võisid kaasa lüüa.

„Mille kuninganna ta täpsemalt on?”

„Neljakümne röövli,” vastas Dulcie ülahuulelt õllevahtu pühkides. „Need on kõik naised. Ja teine on Elephant and Castle’i jõuk, kes on kõik mehed. Kaks erinevat kampa, aga … tegelikult mitte, kui sa mõistad, mida ma öelda tahan. Nad kõik elavad siit poole miili raadiuses.”

Louisa noogutas seepeale. Need nimed tulid talle pisut tuttavad ette, aga samas ta soovis jätta Dulciele muljet, nagu oleks selline info tema jaoks normaalne, isegi igapäevane. Ta ei tahtnud, et paistaks välja, nagu oleks ta šokeeritud või naiivne.

„Ma olen Neljakümnest röövlist kuulnud,” ütles Louisa, andes järele kiusatusele vihjata oma minevikule. Omamoodi veider asi, millega kiidelda. „Kui me vanasti onuga raudteejaamades tegutsesime, siis teadsime, et Oxford Streeti poodidesse on targem oma nina mitte toppida.”

Dulcie naeratas laialt. „Tõsijutt, kuigi viimasel ajal on nad pidanud Londonist eemale hoidma. See oli meisterlik lüke, et ta Neljakümne kamba provintsi viis. Birmingham ja Nottingham, Liverpool, sellised kohad. Mulle need ei istunud …” Ta peatus ja heitis Louisale vandeseltslasliku pilgu.

„Sina …?”

Dulcie noogutas. „Aga enam mitte.” Ta võttis lonksu. „Veel üks?”

Louisa noogutas ja samal ajal, kui Dulcie oli baarileti ääres, silmitses veel kord kogu ruumi. Alice’i saabumine oleks vaatepildile justkui luubi ette asetanud – kõik tundus teravam, klaarim. Louisa taipas, et kuigi Alice võis tema vaadeldava seltskonna üle valitseda, lõikasid tema alamad – kõik naised – samuti tema positsioonist kasu. Kuigi mõnel neist oli mantel küünarnukkide kohalt kulunud ja saapad vajasid uusi taldu, paistis enamik piisavalt moekana, et jätta endast suurtes kauplustes mulje kui tavalisest jõukast kliendist. Paar tükki nägid isegi välja nii, et neid tervitataks avasüli Harrodsi karusnahkade osakonnas. Veel enam, viisis, kuidas nad end ülal pidasid, oli midagi, mis andis märku, et nad kandsid selliseid riideid, sest see meeldis neile. Kas mitte Louisa isegi polnud surunud paari Nancy kleiti oma keha vastu mõnel juhuslikul hetkel peegli ees, kui ta võttis neid toolilt sülle, et parandusse või pessu viia? Kord oli ta hoidnud üht kleiti õlgadest, tõmmanud käega oma talje ligi ja keerutanud sellega ringi. Siidkleidis ei oskaks keegi teda teenijaks pidada. Aga siis kuulis ta proua Windsorit koridoris lähenemas ja heitis kleidi kiiresti üle oma käsivarre, lootes, et õhetus on põskedelt taandunud selleks ajaks, kui ta trepist alla pesuruumi jõuab.

Dulcie pani nende joogid lauale. „Millest sa mõtled?”

„Oh.” Louisa raputas pead. „Ei millestki. Ma …”

Teda katkestas üks naine, kes tuli Dulcie juurde ja lajatas oma turske käe tema õlale, surudes ta taburetile istuma. Tema tihedad mustad juuksed jätsid rohkem kiivri kui poisipea mulje ja lõualuu ümber oleks justkui habemetüügas sinetanud. Ta tõi kuuldavale häälitsuse, mis pidi vist olema naerupahvak, aga kõlas rohkem haugatusena.

„Kes see on?” Ta viitas lõuaga Louisa poole, kes võpatas. „Me ei luba siia võõraid.”

„Ta on üks meie hulgast,” ütles Dulcie. „Pole vaja muretseda.”

Louisa polnud päris kindel, mis tundeid see vastus temas tekitas.

Naine kissitas silmi. „Äsja värvatud või? Ma ei mäleta, et keegi oleks selle kohta midagi öelnud.”

„Ei,” vastas Dulcie, „aga ta on ka samas äris. Ta ei lähe kitse panema.”

„Hmh.” Näis, et naine jäi vastusega rahule, või siis ei tahtnud tüli üles kiskuda. Kell oli alles vähe. „Sina vastutad. Me hoiame sul silma peal.”

„Ma tean.” Dulcie pigistas endast välja väikese naeratuse. „Ma tulin, nagu lubasin, et nägu näidata, eks ole? Ma ei ole mitte kusagile jalga lasknud.”

Tümpsakas naine noogutas ja marssis minema, et baari tagumises otsas valvekoera positsioon uuesti sisse võtta, toetudes küünarnukkidele ning libistades õlut, samal ajal kui ta hoolikalt ümbrust jälgis.

„Vabandust,” ütles Dulcie. „Asi ei ole alati nii hull, aga ma olen praegu veidi ebasoosingus.”

„Miks?” Louisa oli jahmunud.

„Sest ma tahan lahkuda. Mu õde abiellus väljapoole ja nad kardavad, et kui mina ka lähen, siis me anname nad üles. Nii et ma olen proovinud nendega üht tehingut sõlmida.”

„Mis sorti tehingut?” Louisa ajas selja rohkem sirgu.

„Ma pean ennast välja ostma. See on viimane asi, mis ma nende jaoks teen, ja siis olen ma vaba. Tegelikult ma mõtlesin, et …” Ta heitis ujeda pilgu.

Louisa ei öelnud midagi. Ta ei olnud kindel, kas ta tahab kuulda, mis järgmiseks tuleb. Mõistus keelas teda, aga süda peksis rinnus ja elevus, mida ta sisimas tundis, oli parem kui miski muu, mida ta kaua aega tundnud oli.

„Ma lootsin, et äkki sa saad mind aidata.”