Читать книгу Kehade mets - Jim Ashilevi - Страница 2

Tüdrukud. Laura, Karolin, Doris, Stella, Renate, Piia. Kas saaksingi teile öelda midagi, mida te juba ei tea?

See oli läinud aastasaja neljanda veerandi lõpul, kui ma ilmale tulin ja ma ei pea sellest teile rääkima, sest te teate täpselt, kuidas see asi käib. Kuidas sündimine käib. Kuidas lapsepõlv käib. Kuidas üles kasvamine käib. Te olete seda omal nahal kogenud. Te teate seda lugu ammu ja te teadsite mind juba enne, kui ma suu lahti tegin.

Ma õppisin teie järgi rääkima. Algul liigutuste ja nägudega, hiljem sõnade ja kirjaga. Numbritega. Ma tulin siia, et olla teie nägu. Et ühel päeval ütleksite: vaat see on hea inimene. Sellest kasvas hea ja väärikas inimene. Tahan olla hea inimene. See on kõik, mida ma tahan. Teie ju teate, kuidas heaks inimeseks kasvamine käib.

Lapsena ma ei olnud hea. Niipea, kui jalad juba kandsid ja käed allusid tahtele, hakkasin piire ületama. Kõigepealt ronisin hällist välja, seejärel akendest ja ustest. Ema tavatses mind panna akna alla magama, kui me kahekesi kodus olime. Ta tegi akna lahti, õõtsutas ja kussutas mu värske õhu käes magama ning läks pesu pesema. Seda lugu on mulle terve elu jutustatud, see tundub nagu päris mälestus. Nagu oleksingi seal olnud. Oma korvis avatud akna all. Taevas lendasid kajakad, kes olid suuremad kui mina. Tiirutasid majade kohal nagu valged lohed. Me kõik teame, mida teha, kui akna taga lendab lohe – tuleb hüpata talle selga!

Mõeldud, tehtud. Kui ema vannitoas pesumasina ukse kinni lõi ja elutuppa vaatas, nägi ta oma last suure lahtise akna peal. All oli viis korrust tühjust. Ülespoole jäi lohedest kubisev taevas. Ja nii ma siis hüppasin. Sirutasin käed välja nii pikalt kui sain, et krahmata kinni lähima kajaka tiivast, aga see jäi mu pingutusele vaatamata liiga kaugele. Ma kukkusin alla. Aga maja ette asfaldile prantsatamise asemel maandusin ema süles. Ta surus mind kõvasti enda vastu ja värises. Ta oli mind viimasel hetkel akna pealt ära võtnud. Ju siis kartis, et lohed oleksid mu nahka pistnud. Igal juhul lahtise akna alla mind enam ei jäetud, vähemalt mitte ilma püsivalveta ja miskipärast hoidsid ka lohed edaspidi eemale. Ju siis ehmatasid ema näoilme peale ära.

Ema ja isa pidid mind palju hoidma ja kaitsema, et ma ära ei sureks. Iga päev oli täis teravaid laua- ja kapinurkasid. Iga vaas võis pähe kukkuda, iga pistik võis teha minust röstlapse. Iga juhe võis mind puua ja kägistada. Minust võis kausitäies vees saada merehädaline. Sahtlid olid iga päev valmis mult näppe küljest hammustama. Köök oli surmakamber täis säriseva õliga panne, podisevaid katlaid täis keevat vett ja giljotiine lõikelaual. Köögis varitsesid kahvlid, mis tahtsid mul silmi peast torgata, ja teravad noad, mis olid justkui loodud selleks, et ma neid jala peale pillaksin.

See polnud üldse hirmus. Ärge saage valesti aru. Minu ja ohtude vahel seisid vanemate kaitsvad käed. Ma nägin ohtu läbi nende pikkade sõrmede.

Ma ei jõua kokku lugeda neid kordi, kui ema mind pesumasina trumlist leidis. Minu jaoks oli see allveelaev. Maailmas pole piisavalt sõrmi, et üles lugeda need korrad, kui isa mind ahjust leidis, kus ma sauna mängides lillekimbuga vihtlesin. Kui palju seikluseid võib mahtuda ühte väikesesse korterisse, kahte-kolme tuppa!

Ja kui palju seikluseid mahub õue! Nende seikluste üles lugemiseks tuleks ka kõik maailma varbad abiks võtta ja ikka jääks väheks. Alles seal algas elu.

Ma mäletan ainult suvesid ja talvesid. Mitte midagi vahepealset. Mäletan helesinist taevast ja ääretut kuumust. Mäletan kergust, paljaid jalgu muru peal. Kuuma krobelist parkla asfalti paljaste taldade all. Päikese käes tuliseks läinud kive ja kivisõdasid. Naeru ja katkiseid hambaid. Halva hambumusega laste laia naeru. Lõhkiseid põlvi ja arme kätel. Teeservast korjatud lehti, mida sai haavale plaastriks peale panna ja edasi mängida. Ma läksin õue ja leidsin endale sõbrad.

Minu esimene sõber oli vastasmaja Jonte. Ta tuli mu juurde ühel talvepäeval, kui ehitasin õue peal lumememme.

Miks su lumememmel nina pole? küsis ta.

Sest mul pole porgandit, vastasin.

Jonte jooksis tuppa ja tõi ilusa oranži porgandi. Niimoodi leidsin endale liitlase ja meie kuulsusrikas sõprus võis alata.

Niimoodi need sõbrad tulevad – eikusagilt. Otsekui nii pidanukski alati minema. Nagu see oleks olnud saatuse poolt ette määratud. See kohtumine pidi toimuma. Me sündisime, imesime emade rinnad tilgatumaks, roomasime mööda põrandat, ajasime end mööbli najal püsti, sõime, sõime ja sõime ning kasvasime, kuni uks tehti suure talve ees lahti. Õu oli lund täis. Ühest majast jooksin välja mina, teisest Jonte. Mina veeretasin lumepalle ja Jonte tuli porgandiga.

Jonte polnud kogu aeg vastasmajas elanud. Enne meie kohtumist elas ta koos isa ja emaga koguni ühes teises linnas, Viljandis. Ma polnud seal kunagi käinud ja nii väga kui ma ka ei püüdnud ette kujutada elu Viljandis, ei suutnud ma seda siiski teha. Tallinn kõlas rohkem nagu linn, aga Viljandi kõlas nagu viljapõld. Niisiis kujutlesingi, et Jonte kasvas üles viljapõllul. Nisu või rukki sees. Hunnitutel kollastel rapsiväljadel. Põõnas lageda taeva all samal ajal kui ema ja isa põllu peal vilja korjasid, millest leiba ja makarone teha. Minu kujutluses olid nad seal kolmekesi ilma ühegi teise hingeliseta. Seal oli alati soe ja päikseline, mistõttu nad riideid ei kandnud. Käisid alasti ringi nagu paradiisiaias. Nüüd aga seisis Jonte paksu kasukaga lumes ja ka Jonte ema käis ringi mornides talveriietes, murekortsud näos. Jonte elas Mustamäel ainult emaga.

Ma ütlen, jumal tänatud, et Jonte nüüd riideid kandis, sest Tallinna külmas oleks ta paljana ära jäätunud ja ma oleksin samahästi võinud talle porgandi nina otsa pista. Ja jumal tänatud, et ta vanemad Viljandis lahku läksid, sest muidu poleks me kunagi kohtunud.

Lumememm oli alles algus. Me ehitasime sel talvel Jontega terve linna. Lumememmest sai valvur. Meie linnas oli pood, kust sai osta erinevaid lumest tooteid, näiteks lumepalle ja jääpurikaid. Meie linnal oli torn, mille otsa torgatud oksa küljes lehvis lipuna iga päev erinev kilekott. Meil oli uisuväljak, mille jää all elas merekoletis. Suur valgekarvaline madu, kes vahel suurema nälja korral ka lume all lapsi varitses. Meie linnas olid tänavad, kus liigeldi kelkudega. Meil oli keskväljak. Selle ääres oli loss. Ja lossis oli printsess. Laura.

Printsess tuli koos lossiga. Ma polnud Laurat varem kunagi näinud. Kui aga loss valmis sai, ilmus ta ühtäkki välja, nagu ta oleks ammu oodanud, millal saaks juba mänguga liituda. Nüüd lõpuks tal oli, kuhu tulla. Enne ju ei olnud. Ikkagi printsess.

Nüüd oli kõik olemas, mis ühes linnriigis olema peab. Majandus õitses, kuna naabruskonna lapsed käisid muudkui poes mänguraha laiaks löömas. Linn kasvas, rahvast vooris sisse ja välja. Inimesed lasid liugu. Niimoodi möödusid õnnelikud alguspäevad täis ootust ja elevust.

See kõik lõppes ühel päeval, kui Laura kutsus mind Jontega lossitagusesse lumeonni. Seal oli hea rääkida. Vähe privaatsem. Meie kolmepealine valitsus oli seal nii mõnegi majanduspoliitilise või logistilise otsuse langetanud. Seekord oli jutt eriti tõsine. Laura ütles, et ta on nüüd valmis abielluma. Kandidaadid olid loomulikult mina ja Jonte. See oli veel meeldiv osa vestlusest. Edasi läks asi kehvemaks. Laurale tegi muret Lumemadu. Arvestades, kui palju lapsi ja täiskasvanuid iga päev uisuväljakul käis, kasvas iga päevaga oht, et Lumemadu murrab läbi jää ja tirib kellegi vee alla. Nii ei saanud see jätkuda. Laura pakkus välja lahenduse: see, kes toob talle Lumemao naha, saab teda kosida. Kõlas arusaadavalt ja mõistlikult. Lubasime Laurale, et ta ei pea selle mao pärast enam kaua muretsema. Koosolek oli lõppenud.

Aga minu ja Jonte vahel polnud enam miski endine.

Imelik, kuidas asjad muutuvad. Me läksime lumeonni sõpradena, aga väljusime sealt konkurentidena. Meie vahele oli löödud jäine lõhe. Ja minu süda põles Laura peale mõeldes. Põles ja hõõgus nagu ahjuroop kurgu all.

Jonte oli sihikindel ja kartmatu. Tema silmis oli tapjapilk. Ta oli minust palju tugevam. Mina pidin uisuväljaku poole vaadates püksi tegema. Laste kilked ajasid mul ihukarvad püsti. Olin juba ette kaotanud.

Tol ööl ma väga magada ei saanud. Kui magasin, nägin unes, kuidas ma kajaka seljas uisuväljaku poole sööstan, kuidas Lumemadu jää all varitseb ja kuidas me väljaku kohal tiirutame, kuni madu jääst läbi murrab ja kihvad liiga madalal lennanud kajaka tiiba lööb. Kuidas ma kukun peaga vastu jääd ja vaatan pealt, kuidas madu sipleva kajaka alla neelab. Kuidas üritan jalule saada ja koju joosta, aga libisen ja kukun. Kuidas madu mulle aeglaselt ja õrritavalt lähemale roomab ja mu kandasid limpsib, niimoodi riivamisi. Kuidas mu kehast lööb järsku valukramp läbi ja ma näen tagasi vaadates, et madu on mulle kihvad säärde löönud. Jalg muutub äkki tuimaks ja ma karjun, püüdes end küüntega mööda jääd edasi tõmmata. Kuidas ta lohistab mind aeglaselt jääaugu poole. Kuidas ma upun.

Sel ööl, kui mina märgade linade vahel vähkresin, tappis Jonte Lumemao. Vähemalt nii ta järgmisel päeval väitis. Ta oli keetnud mitu kannutäit vett ja käinud seda muudkui jää peale valamas, kuni jää sisse tekkis auk. Seejärel kükitas ta jääaugu ääres ja pistis sõrme söödaks vette. Tükk aega ei toimunud midagi. Ainult näpp külmus lillaks ja muutus tundetuks. Jonte oli vahepeal pika ootamise peale uniseks muutunud ja kaotas valvsuse. See maksis talle peaaegu terve käe, sest Lumemadu otsustas just siis pinnale tulla. Jonte aga tõmbas käe viimasel hetkel veest välja ning virutas maole kannuga vastu pead. See oli säärase obaduse saanud, et kihvad läksid pooleks. Jonte võttis oimetul maol natist kinni ja tiris ta karvupidi uisuväljaku äärde. Sealsamas ta vaese looma ka nülgis. Paljaste kätega, nii palju kui mina asjast aru sain. Kuuvalgel, paneelmajade vahel.

Järgmisel päeval oli laulatus. Panin lossi ees Jonte ja Laura paari.

Küsisin: kas sina, prints Jonte, võtad printsess Laura endale naiseks ja lubad teda armastada elu lõpuni?

Jonte vastas: jah.

Seejärel küsisin Lauralt: kas sina, printsess Laura, võtad prints Jonte endale meheks ja lubad teda armastada elu lõpuni?

Printsess vastas: jah.

Võite suudelda, ütlesin.

Nad musitasid. Laura vaatas mind oma kaunite silmadega. Tema põsed õhetasid pakase käes ja huuled olid kõverdunud vaevumärgatavaks naeratuseks. Ta vaatas mulle pikalt otsa ja siis otsustas midagi.

Põlvili, ütles ta.

Laskusin põlvili.

Sina oled nüüd meie ori, ütles ta.

See tuli Jontelegi ootamatult. Ta kõhkles korraks, aga ütles mulle siis: põlvita, ori. Asjatult, sest olin juba põlvili. Mulle see asi ei meeldinud.

Aga mis see siis tähendab, kui ma ori olen? küsisin püsti tõustes.

See tähendab, et sa pead tegema kõik, mis me käsime, ütles Laura. Põlvili!

Laskusin uuesti põlvili ja heitsin pilgu maha. Seejärel lõi Jonte mulle jalaga näkku. Kukkusin külili lumme ja nad jooksid minema.

Lamasin lossi ees nagu ori. Nutsin kibedaid pisaraid nagu ori. Ja tõusin uuesti püsti nagu ori. Kui ori, siis ori, mõtlesin. See oli alles meie seikluste algus.

Ajapikku sulas lumelinn ära ja uisuväljakust sai hiigelsuur lomp. Jälgisin aknast, kuidas lumememm iga päevaga kokku vajus, kuni temast sai kole hall ja krobeline jääkamakas koerasitaga kaetud mudase muruplatsi ääres. See sümboliseeris päris täpselt minu ja Jonte sõprust. Õnneks nii see ei jäänud. Päike tuli kiirelt tagasi ja tegi kõik korda. Pani puud punguma ja putukad lendama. Muru läks roheliseks ja muda kuivas. Juba viisimegi isaga talveriided keldrisse.

Olgugi, et väljas läks aina valgemaks, oli kelder ikka pime nagu lapsetapja südametunnistus. Seal lõhnas alati kassikuse ja suusamäärde järele. Inimesed hoidsid seal oma tolmuseid kartulikotte ja mööblit, mida korterisse enam ei tahetud. Mõtlesin, mis juhtuks, kui peaksin siia ükskord kinni jääma. Keldis oli üks vastik nurgatagune, mis oli teistest panipaikadest veidi eemal. Laetuli sinna ei ulatunud, seal oli vist eraldi lamp, mis käis põlema eraldi lülitist. Mingi tume jõud elas seal, see oli selgemast selgem. Seetõttu ei saanud keldrisse kunagi minna ilma mõõgata. Mul oli kaevurilamp kummipaelaga peas, et käed oleksid võitluseks vabad. Enne keldrist lahkumist haarasin tavaliselt seina äärest esimese ettejuhtuva kartuli, mõtlesin selle granaadiks ja viskasin selle põrkega pimedasse nurgatagusesse. Seejärel tuli ülikähku keldrist välja joosta, sest plahvatus toimus juba mõne sekundi pärast. Pane uks kinni, pane uks kinni! ütlesin kohapeal hüpates, kui isa võtmetega kohmerdas. Just siis, kui ukselukk viimase klõpsatuse tegi, käis maa all kõmakas. Oht oli vähemalt selleks korraks möödas.

Trepikojas käis ilge kisa. Need olid meie alumise korruse naabrid, kes jälle tülitsesid. Meie peres kutsuti neid Pagariteks. Hommikuti nad küpsetasid saiu ja käisid neid turul müümas, lõunast hakkasid jooma ja õhtuks oli mees kodust välja visatud. Nüüd lendaski uks hooga lahti ja väike, kiitsakas naabrimees tormas sealt sussides ja lahtise särgiga välja. Naine käratas talle veel midagi ukse vahelt järele, aga nähes mind ja isa, sulges kiirelt ukse. Nägin ainult tema suurt punast nägu ja vihast värelevaid veekalkvel silmi. Ta oli suur naine, palju suurem kui mees. Mõtlesin alati hirmuga, kuidas naine selle mehe ükskord maha lööb. Murrab pooleks ja viskab aknast välja. See oli ainult aja küsimus. Naabrimees tervitas meid mühatades ja väljus majast.

Pagarid esindasid abielu halvimat võimalikku varianti. Küpsetamine oli mõnus. Mulle meeldis, kui terve trepikoda lõhnas pühapäeva hommikul kaneeli ja kuuma pärmitaigna järele. Aga see kaklemine oli verdtarretavalt õudne. Kuigi meie elasime viiendal korrusel ja nemad esimesel, oli mõnel õhtul isegi meie juurde üles kuulda, kuidas all korteris asju vastu seinu ja põrandat puruks visati. Vahel tardusin voodis hirmunult naise kisa peale, kui ta akna peal appi karjus. Küpsetamise ajal oli aga alati vaikus majas. Ju see tegevus neid ühendaski. Nad panid oma armastuse saiakestesse. Aga nad panid seda sinna liiga palju. Nad küpsetasid kogu armastuse ära ja viisid turule laste, tuvide ja partide kõhurõõmuks. Nad jagasid oma armastuse laiali ja läksid oma õnnetusse uberikku kaklema. Tõmbasin end teki all kerra ja vahtisin pimedas toas lakke, mõeldes, et kui abielu tähendab lõputut küpsetamist ja kaklemist, siis unustage ära. Mina selles asjas kaasa ei tee.

Ega mul endal armuasjades väga palju paremini polnud läinud. Jonte hoidis nüüd ikka Laura lähedale ja mina sörkisin sabas. Vahel Jonte või Laura pool kodu mängides sain mängida last, aga muidu olin ikka ori. Näiteks ükskord Laura juures arsti mängides oli inimkonda tabanud viirus, mis sulatas inimestel näod peast. Jonte ja Laura pidid ravimi välja mõtlema ja kuna laborirotid surid kõik sellesama viiruse kätte, toodi välja ori. Mind seoti radiaatori külge kinni. Laura tõi märja kaltsu ja mässis terve mu pea selle sisse. Jonte pani pesulõksud mu varvaste ja nibude otsa ning Laura värvis mu ribid ja tallad ema huulepulgaga punaseks. Seejärel tõi Laura köögist vett, mida pidin klaas klaasi järel ära jooma, kuni see lõpuks kõik välja purskus. Oksendasin ta vaiba täis. Just sel hetkel saabus koju Laura ema. Nähes Laura toas avanevat vaatepilti sai ema väga kurjaks ja ajas kõrvaltoast välja Laura vanema õe, kes meie valvamise asemel lihtsalt telekat oli vaadanud. Laura ema oli vihane Laura õe peale, Laura õde oli vihane Laura peale ja Laura oli vihane minu peale. Ainult Jonte oli rahul. Ta ütles mulle trepikojas uhkusega, et saime viirusest võitu. Läksin koju kergendustundega, et mu nägu jääb mulle pähe alles.

Kui ilmad olid juba päris soojad ja suvi virutas inimestele päiksega vastu vahtimist, toimus Jonte sünnipäev. Jonte ema oli katnud laua kartulisalati, praetud viinerite, morsi ja tordiga. Seal oli Jonte sugulasi ja lasteaiakaaslaseid. Täiskasvanud seisid seina ääres ja sõid vaikides salatit. Jonte ema keetis kohvi, endal selline nägu peas, nagu keegi oleks tal käskinud just kõige halvemal ajal seda pidu korraldada. Kõik justkui tüütas teda. Ta nägi välja õnnetum kui kleenuke ja nälginud roheline Jeesus, kes elutoa seinal risti küljes norutas. Ma ei saanud kunagi aru, miks Jonte ema nii masendavat asja enda seinal hoiab. Naelutatud inimest.

Laura oli ka loomulikult kohal, ingellikum kui kunagi varem oma valges kleidikeses ja valge lehviga juustes. Jonte käis talle suuga peeruhäält kõrva puristamas. Laura muudkui pühkis oma nägu tatipritsmetest kuivaks ja põrnitses Jontet vihaselt. Jonte jooksis naerdes elutoa ja magamistoa vahet. Laura läks laua alla peitu. Võtsin südame rindu, tulin tooli pealt maha ja liitusin temaga. Laura ütles, et Jonte on idioot. Nõustusin temaga. Nende suhe oli ilmselgelt karidel. Liiga vähe romantikat, liiga palju peerunalju. Ütlesin Laurale, et mina ei peeretaks talle iial näkku. Ma tean, ütles Laura. Sa oled hoopis teistsugune.

Saabus tordiaeg. Jonte puhus küünlad ära ja ema hakkas tunglevale lastekarjale torditükke jagama. Need kippusid taldrikutel kummuli kukkuma, mistõttu hoidsin enda taldrikut ekstra hoolikalt paigal ja aitasin sõrmedega tükil tordilabida pealt taldrikule libiseda. Tükk jäi püsti. Vaatasin Laurat, kes juba oma torti mugis. Teadsin, et kui maailmas on veel kübetki õiglust, on mul üks abielu soolas. Jonte hiilis Laurale selja taha ja puristas talle peeruhäält kuklasse. Laura ehmatas ja lõi küünarnukiga selja taha, aga Jonte hüppas eest ära. Laura vaatas mulle etteheitva pilguga otsa. Rohkemat polnud vajagi. Võtsin torditüki kätte ja viskasin sellega Jontet. Ta põikas ka selle eest kõrvale ja torditükk lendas lärakaga nälginud Jeesusele näkku. Lapsed naersid kreemiste suudega. Jonte ema tuli lapiga Jeesust nühkima. Ta tegi seda piinlikult kaua, kuni kõlas uksekell ja tuppa astus Jonte isa. Jonte ema muutus seepeale kangeks nagu pulk.

Jonte sai isalt sünnipäevaks suure veepüssi, jõhkra kollasest plastikust punase ballooniga kahuri. Meid kupatatigi kohe õue, et Jonte ema saaks lauda koristada. Keegi lastest tuli lagedale mitme kotitäie veepommidega. Käisime neid Jonte vannitoas täitmas ja loopisime neid vastu autosid ja majaseinu puruks. Ühel hetkel kükitasin Jontega rõdul. Jonte oli rõdunurgast leidnud ämbri. Ta seisis nüüd selle kohal ja kuses sellesse keskendunult, keeleots huulte vahele surutud. Juba enne, kui ta oli lõpetanud, käskis ta mul sama teha.

Pissi ka siia, ütles ta itsitades. Tule nüüd. Muidu sa pead selle ära jooma.

Mu suu venis allapoole kõveraks ja mul pidid kartulisalat, viinerid ja kõik koogitükid üles tulema, kui kujutlesin Jonte vahutavat kust oma kurgust alla voolamas. Aga kes teab, pärast peangi jooma? Orja asi polnud keelduda. Jonte tõmbas püksid üles ja lükkas jalaga ämbrit mulle lähemale. Soe kusi loksus põhjas.

Joo ära, ütles ta.

Ei joo, vastasin.

Siis pissi.

See võttis mul kaua aega. Küürutasin tükk aega ämbri kohal, püksid rebadel. Päike jõudis vahepeal kaare majade katuste kohal ära teha.

Noh, kiirustas Jonte mind takka.

Ruttu, tüdrukud lähevad ära ju.

Laura mängis tüdrukutega all muru peal. Lõpuks sain kuidagi oma roostetanud kraani lahti ja lasin sorinal kogu päeva jooksul kaanitud morsi välja. Jonte käskis mul nüüd ämber tüdrukutele pähe kallata. Ma polnud nõus, sest Laura oli ju ometi seal ja see oleks olnud maailma lõpp. Nähes, et mind ei ole ähvarduste ega käskudega kerge veenda, lubas Jonte mulle nädalaks ajaks oma veekahurit laenata, kui ma asja ära teen.

Nädalaks? küsisin.

See kõlas juba paremini. Niisiis võtsingi ämbri kätte ja ootasin õiget hetke. Piilusin üle rõduääre. Tüdrukud istusid endiselt pahaaimamatult otse rõdu all murul. Hüüdsin: Laura! Ta vaatas üles ja sai sooja sahmaka kaela. Sellega oli Laura peomeeleolu lõplikult rikutud.

Jonte isa tuli meid noomima ja ähvardas, et võtab Jontelt veepüssi üldse ära. Silmad maas lubasime edaspidi käituda nagu normaalsed inimesed ja mitte teha teistele liiga, eriti tüdrukutele. Jonte isa ütles, et praegu me naerame, aga kui me ei õpi tüdrukutega normaalselt käituma, hakkab elu väga varsti ja väga kiiresti allamäge minema. Mõtlesin kohe Pagarite peale. Praegu viskasin Laurale ämbritäie kust kaela, aga kui ma niimoodi jätkan, oleme varsti abielus ja ma püüan teda vanni uputada. Doominoefekt. Üks asi viib teiseni.

Ära käitu nagu sitapea, ütles Jonte isa. Minu poeg ei ole sitapea.

Jonte korrutas: jaa-jaa.

Kas käitute edaspidi viisakalt? küsis Jonte isa.

Jah, käitume, ütlesime.

Kui ma ühe korra veel sellisest jamast kuulen, siis ma viin selle veepüssi poodi tagasi.

Ei! protesteeris Jonte.

Siis lähete ja palute Lauralt vabandust, ütles Jonte isa.

Kui Laura oma korteri ukse peale tuli, oli ta juba pesemas käinud ja kuivad koduriided selga pannud. Palusime talt vabandust ja lubasime teda enam mitte veesõjas kusega üle kallata.

Enam ei peereta ka, ütles Laura. Ma vihkan seda.

Jonte lubas ka selle jama ära lõpetada. Laura võttis meie vabandused vastu. Me kutsusime teda tagasi õue, aga ta ütles, et ei viitsi enam tulla. Tule siis pärastpoole, ütlesin, aga Laura hakkas juba ust sulgema. Ta oli minus pettunud. Ta arvas, et ma olen teistsugune.

Niisiis pidin talle tõestama, et olen teistsugune.

Ronisime õues turnikatel. Jonte isa tegi auto kõrval suitsu ja rääkis pojaga juttu. Siis viskas suitsu maha, kallistas Jontet ja sõitis minema. Läks tagasi Viljandisse üksipäini kaera korjama. Jonte ema oli akna peal kaame nagu kummitus. Miskipärast oli mul tunne, et Jonte isa polnud sünnipäevale oodatud. Miskipärast oli mul tunne, et Jonte isa oli ka sitapea.

Mina ei taha selliseks muutuda, mõtlesin. Ma ei taha olla see mees, kes oma naise krampi ajab. Paraku olin selliseks meheks juba saamas. Kui vaatasin üles Laura akende poole, seisis ta köögiaknal üsna sarnase näoga nagu Jonte ema paar korrust allpool. Suu nagu kriips ja nägu kahvatu. Kui meie pilgud kohtusid, lahkus Laura aknalt. Rohkem ma teda sel päeval ei näinud.

Kodus ootas mind loeng eetika ja käitumise teemadel. Laura ema oli minu emale helistanud ja kõik ära rääkinud.

Mis su peas toimub? küsis ema justkui iseendalt ja vangutas pead.

Me tegime lihtsalt nalja, ütlesin.

Ei olnud väga naljakas, ütles ema. Niimoodi käituvad ainult rõvedad inimesed. Sellistega ei taha mitte keegi suhelda. Sul ei ole varsti enam sõpru. Keegi ei taha sellist inimest enda sünnipäevale kutsuda.

Pidin nõustuma, aga enda kaitseks tuli öelda, et see oli Jonte idee.

Mul ükstaskõik, kelle idee see oli, ütles ema. Sul omal ei ole aru peas või? Kas sa teed kõike, mida Jonte käsib?

Siinkohal pidin vaikima. Oleks olnud liiga raske selgitada emale, et ma polnud enam vaba otsustama, mida ma teen ja mida mitte. Ma ei hakanud rääkima, kuidas Jonte tappis paljaste kätega Lumemao ja kuidas orjaks olemine tagab mulle vähemalt mingisugusegi ligipääsu Laurale.

See, et Jonte on peast lollakas, ei tähenda, et sina peaksid samasugune olema, ütles ema. Jonte on Jonte ja sina oled sina.

Mind pandi nädalaks koduaresti. Nädal aega toas. Ei ühtegi telefonikõnet, kirja ega telegrammi. Nädal aega ilma telekata. Võisin ainult raamatuid lugeda. Hommikuti alt postkastist ajalehe toomine oli ainus tegevus, mis võimaldas mul korterist väljuda. Päevad möödusid vaibal aeledes. Kuulasin laste kilkeid ja kajakate naeru. Suvi põles akna taga nagu lõke. Iga päev kogunesid naabruskonna lapsed selle lõkke ümber naerma ja tantsima. Vahel kuulsin Jonte häält ja jooksin aknale vaatama, kuidas ta poistekambaga majade vahel ringi jookseb. Ma nägin, kuidas Laura suure rannapalliga autosse istus ja perega mere äärde sõitis. Nägin, kuidas kajakad taevalaotuses liuglesid ja tänavalampide otsas rajooni valvasid. Veetsin päevi akna peal kassi kombel linde vaadates.

Tegelikult oli korterist väljumiseks üks võimalus veel, aga esimesel paaril päeval ei tihanud ma seda kasutada. Nimelt käis isa iga päev keldris oma töökojas. Sisuliselt olin neil arestipäevil tema valve all, sest ema sõitis hommikuti linna õmblema. Kaks päeva suutsin toas üle elada, aga kolmandal päeval ajas läbi akende kostev rõkkamine, majaseintelt kajavad palli põrgatamise hääled ja imeilus suveilm juba hulluks. Karistuse kandmist ei kergendanud ka Jonte, kes aeg-ajalt akna all hõikas: kus mu ori on? Ori, tule välja! Sel ajal hakkas ka kogu see orjavärk mulle juba pisut kahtlasena tunduma. Hea küll, mäng mänguks, mõtlesin, aga kaua see asi kestab? Hea küll, ma olin oma orjapõlve ära teeninud ja nalja sai, aga siin ma nüüd olen. Mitte enam isegi ori, vaid vang. See on ju veel hullem. Ori saab vähemalt õues käia, aga vang istub lihtsalt trellide taga ja vaatab pealt, kuidas suvi saab otsa. Nii see enam kesta ei saanud.

Niisiis läksin kolmandal päeval isaga keldrisse kaasa. Seal oli muidugi samuti igav, aga vähemalt oli seal hämar ja vaikne. Ainult raadio mängis. Päike ei paistnud mulle süüdistavalt näkku ja ma ei kuulnud isegi Jonte rõvedat häält. Väiksest aknast paistsid inimeste jalad. See tekitas hea salajase tunde, olla niimoodi maa all varjul. Isa nokitses töölaua taga. Tal oli peas selline äge ühetorulise binokli moodi luup, millega ta kellade sisemust uuris. Just selline luup nagu filmides juveliiridel, kelle kätte tuuakse musta sametisse pakitud teemant, mida ta näpitsate vahel uurib, kuni tõstab paljutähenduslikult pilgu ja kuulutab, et tegu on mõne 3000 aastat tagasi surnud valitsejanna kroonijuveeliga. Riiulid olid täis peenikesi tööriistu ja teravaid kruvikeerajaid. Mulle meeldis eriti, kui isa pidi jootekolbi kasutama. See paistis olevat väga ohtlik ja vastutusrikas töö. Võtta kätte üks hõõguv konks ja sulatada sellega metalliplönne kokku niimoodi, et ise kõrvetada ei saa ning lõpuks jääb ka ilus ja korralik. Mu isa on julge, täpne ja põhjalik inimene. Tõsine ka, aga oma ujedal moel naljakas.

Lõuna ajal läksime üles tagasi ja isa tegi meile süüa. Istusime köögilaua taga nagu kaks täiskasvanut, tema oma määrdunud teksatunkedes ja mina oma määrdunud dressides. Isa jõi kohvi ja luges ajalehte. Mina kaanisin limonaadi. Vähemalt ei pandud mind vee ja leiva dieedile. Jõin limonaadi ja ajasin šokolaadiglasuuriga maapähkleid näost sisse. Jonte kraaksuv hääl kutsus akna all endiselt orja välja, aga mina ei teinud seda märkamagi. Kogu see arestiasi pani mind mõtlema elu ja tuleviku peale laiemalt.

Küsisin isalt, kui kaua ta seal keldris kavatseb töötada.

Niikaua, kuni parema koha leian, ütles ta.

Ma arvan, et sa peaks kiiremini juba parema koha leidma, ütlesin.

Miks nii? küsis ta.

Esiteks seal on väga pime, sa rikud oma silmad ära. Teiseks, kui sa töötaksid kesklinnas, siis seal oleks palju rohkem inimesi, kelle kellasid parandada.

Isa pani ajalehe lauale ja rüüpas mõtlikult kohvi.

Jah, ütles ta. Ega ma ei taha igaveseks jääda kellasid parandama. Ma tahaks neid ise teha.

Siis peab kindlalt linna minema, ütlesin. Seal on paremad töökojad kõigi masinatega, mida sul kellade tegemiseks vaja läheb.

Isa nõustus taaskord. Mulle meeldis, et temaga sai tõsiselt juttu ajada, nagu võrdne võrdsega, olgugi, et ta rääkis tühipalja orjaga. Vangiga. Rõveda inimesega.

Mis su ettepanek siis on? küsis ta.

Ma arvan, et sa peaks alustuseks käepäraste vahenditega tegema mingi posu kellasid valmis ja siis me peaksime neid müüma. Nii nagu Pagarid käivad turul oma saiakesi müümas. Meie müüme kellasid. Ma aitan sind. Ja kellade müümisest saadud raha paneme kõrvale, kuni meil on piisavalt, et osta sulle linna suurem töökoda.

Vat just see müümise osa ei ole mu kõige tugevam külg, ütles isa. Mulle ei meeldi asju müüa, mulle meeldib asju teha.

Siis nii teemegi, et sina teed ja mina müün, ütlesin.

See oleks hea, ütles isa.

Lõime käed ja läksime tagasi keldrisse.

Ma ei hakanud isale kõige suuremast keldris töötamisega kaasnevast ohust rääkima. See pime nurgatagune. Sealt õhkus midagi väga tumedat ja kurjakuulutavat. Ma ei tahtnud, et isa selle peale mõtlema peaks, eriti nüüd, kus tal tuli veel rohkem tööd teha, et jõuda kellade parandamise kõrvalt mõni kell ka ehitada. Niisiis seisin mõõgaga valves ja käisin vahepeal patrullimas, ega nurga tagant midagi jubedat välja ei rooma. Mu kaevurilambi valgusvihus oli kõik väga selgesti näha ja granaadivaru oli ammendamatu. Õnneks pääses isa töökotta ja välja eraldi ukse kaudu, mis viis kohe maja taha, seega ei pidanud me liiga tihti läbi keldrikoridori käima ja ohtlikust tsoonist mööduma, et koju minna.

Töökoja ukse kelluke tilises ja sisse astus keegi tundmatu paks vanamees kirstusuuruse karbiga. Tervitasime teda. Ta hingeldas raskelt, pani karbi lauale ja hakkas isale vene keeles midagi seletama. Karbist tuli välja suur ja piklik pendliga seinakell. Ma olin varem selliseid ainult multifilmides näinud. Selline kell, millel avaneb täistunnil luuk ja välja tulevad laulvad käopojad. Isa kuulas meest ja põrnitses kella. Ta noogutas ja ütles midagi vastu, selle peale mees tänas teda ja lahkus.

Küsisin: issi, kas see on selline kell, millest linnud välja tulevad?

Siit on kõik linnud juba välja lennanud, vastas isa.

Aga mis siis saab? küsisin.

Tuleb uued linnud sisse panna, ütles ta.

Aga siis me peame minema metsa kägusid püüdma ju, ütlesin.

Kes ütles, et me siia käo peame panema? küsis isa.

Teised linnud ei oska ju teha kuku, ütlesin.

Me võime siia ükskõik millise linnu panna, ütles isa. Me võime siia kas või pardi panna. Tuleb välja, teeb prääks.

See ajas mind naerma, see oli nii loll mõte.

Ei, mitte part, naersin.

Või paneme kella nahkhiiri täis? pakkus isa. Kui kell lööb 12, lendab luugist nahkhiireparv välja.

Ei, hull oled peast või? ütlesin. Ega sa seda kella Batmanile ei tee.

See mees ei olnud vist tõesti Batman, nõustus isa. Aga mõtle siis välja, milline lind siia panna. Ta tahab juba homme oma kella tagasi saada.

Ma mõtlen selle peale.

Järgmisel päeval oli ema kord mind vanglast välja ekskursioonile viia. Sõitsime hommikul trolliga tema töö juurde õmblustöökotta. See oli hoopis teistsugune töökoda kui isal. Palju suurem, lausa mitmekorruseline. Suurte akendega punastest tellistest maja. Seal oli alati soe ja valge, erinevalt isa töökojast, kus pärast suve kiskus külmaks ja rõskeks. Küllap talle meeldis seal keldripimeduses üksi nikerdada. Keegi teda seal väevõimuga kinni ei hoidnud. Mis takistas isal kolida oma väike töökoda ema töökojaga ühte majja, kus oli ruumi ülegi? Ma arvan, et see oli ainult läbirääkimiste küsimus.

Kõigepealt viisime suure kotitäie kodust kaasa võetud musta pesu alumise korruse pesuruumi ja siis sõitsime liftiga üles kolmandale korrusele. Ema töötas koos trobikonna naistega, kes kogunesid tööpäeva alguses kööki ja jõid kohvi. Silja ja Merike olid mind nähes väga rõõmsad. Paitasid ja silitasid mind. Küsisid, kas tulin emale appi. Ütlesid, et olen tõeline härrasmees. Ema ütles, et poiss on koduarestis. Küsis, kas tahan Siljale ja Merikesele rääkida, mis ma tegin. Väga härrasmehelik tegu ei olnud.

Mu maine vajas parandamist. Kui tavaliselt oleksin veetnud päeva mööda töökoda ringi joostes, siis nüüd olin naiste teenistuses. Ma olin nobe käskjalg niidirullidega. Aitasin emal suuri kangalahmakaid hiiglaslikust riiulist välja tirida ja lauale tassida. Käisin all pesumasinat kontrollimas. Kui see oli töö lõpetanud, aitasin emal pesu kuivatisse panna. Selleks ajaks olid juba kõik masinad töös. Tuba oli kuuma pesuvee auru täis ja kõik lõhnas puhtalt. See oli elujaatav lõhn. Masinad hüplesid märjal põrandal. Pesu keerles tsentrifuugides ülehelikiirusel. Voolikud sülgasid pesuvett äravoolutorudesse ja aknad higistasid.

Silja pakkus mulle üleval Geisha komme. Oleksin tal terve paki käest söönud, aga nii polnud viisakas, seega pakkusin vastutasuks abi.

Millega ma saaksin sind aidata, tädi Silja?

Ma ei teagi nüüd, ütles Silja. Äkki teritad nõelad ära?

Muidugi!

Silja oli ju töökoja kiireim õmbleja. Tema töölaua kohal ilutses diplom, mis seda kinnitas. Ema ei pääsenud talle ligilähedalegi. Aga emal polnud ka selliseid prille nagu Siljal. Need prillid olid suured nagu aknad ja paksud nagu pudelipõhjad, aga nendega vist nägi ka kuradi teravalt. Silja ükskord ütles, et ta näeb nende prillidega isegi kirpusid nõela otsas tsirkust tegemas. Tõenäoliselt nägi isa oma ühesilmse luubitoruga veel väiksemaid asju, aga õmblejale piisas prillidest. Niisiis oli töökoja kiireimale õmblejale vaja nõelateritusteenust ja ma ei raisanud aega. Küsisin emalt küüneviili ja teritasin Silja nõelad ära. Silja andis mulle palgaks veel peotäie komme. Sõna heast teritajamehest läks töökoja peal liikvele ja varsti tahtsid kõik naised, et ma nende nõelad ära teritaks. Kuidas nad varem minuta hakkama said, seda ma ei tea.

Tootlikkus kasvas pärast seda päeva hüppeliselt. Naised tasusid mulle, nagu said, enamasti kommide ja küpsistega. Kuna aga Merikesel polnud maiustusi kaasas, pistis ta mulle viiekroonise pihku. Ma oleks nagu puuga pähe saanud. Ka ema oli üllatunud.

No tubli poiss, ütles ta. Sa teenisid juba rohkem, kui mina terve päevaga teenin.

Oh sa poiss, kuidas see mind innustas.

Kui ma selle raha sulle annan, kas ma võin siis jälle õue minna? küsisin.

Ei, ütles ema. Päris nii need asjad ei käi.

Ema ütles, et minu arest on rangemat sorti, ilma kautsjonivõimaluseta.

Parem kogu raha ja osta Laurale midagi ilusat, soovitas ta.

Vaat see oli alles hea idee. Osta Laurale midagi ilusat. Midagi sellist, mis näitaks talle, et ma hoolin ja et mind saab tõsiselt võtta. Mida oli Jontel selle kõrvale panna? Tal polnud sentigi. Ainult see lollakas veepüss ja selle ta sai ka isalt. Emalt ei saanud ta ammugi midagi peale tasuta joogatundide.

Asusin teenuseid välja mõtlema ja esitasin osakondadele pakkumisi. Olin postiljon, tõin neljandalt korruselt jooniseid alla ja viisin adressaatideni. Istusin all valvelauas, et valvuritädi saaks vetsus käia. Pesin naiste kohvikruuse. Tohterdasin katki lõigatud näppe. Käisin teisel korrusel kangastelgedel töötavaid naisi lõbustamas, lugedes neile ajalehest anekdoote ette. Mõni voki taga sõtkuv naine ei põlanud ära ka jalamassaaži. Ma tegin kõike. Tühjendasin isegi suitsuruumi tuhatoose. Avastasin, et raha teenida on lihtne. Tuleb anda inimestele seda, mida nad vajavad. Mu taskud olid sentidest rasked ja kõlisesid, kui ma maja peal ringi käisin. Läksin ema juurde ja ladusin rikkused uhkusega lauale. Minu üllatuseks sai ta kurjaks ja käskis kogu raha tagasi viia. Ta ütles, et hindab mu initsiatiivi, aga nii need asjad ei käi. Tagastasin maja pealt kokku korjatud raha ja olin päeva lõpuks jälle vaene mees. Ainult viiekroonise lubas ema mul alles jätta. Ühesõnaga, tühi tiir. Võtsime oma pesu alt kaasa ja läksime väsinuna koju.

Mina pidin välja mõtlema, kuidas viie krooni eest armastust osta. Selleks oli mul veel terve pikk nädalavahetus. Vastus saabus pühapäeval turul. Olin mõelnud tobedatest roosidest, aga kujutluspilt viis krooni maksnud roosiga Laura ukse taga seismisest tundus kuidagi häbiväärne. Mida rohkem ma seda mõtet peas ketrasin, seda hädisem see tundus. Ehete ostmiseks polnud mul piisavalt raha, rääkimata Laurale uue kleidi ostmisest või millestki sellisest. Viimaks selgus, et vastus oli mul kogu see aeg olnud otse nina all. Juba laupäeval oli trepikoda Pagarite saiakeste magusat lõhna täis. Kui pühapäeva hommikul turul emaga nende leti juures peatusime, et naabritele tere öelda, läks mul pea kohal pirn põlema.

Tähtis ei ole, mida sa teisele kingid. Loeb hoopis mõte. Mõttes on tähendus ja tähendus on nagu kingitus kingi sees. Pagarid olid kogu oma armastuse saiakestesse pannud. Mina tahtsin võita Laura südant. Tahtsin, et ta mind armastaks. Ja armastus käib teatavasti kõhu kaudu. See oli geniaalne ja imelihtne võrrand. Kõik oli ühtäkki selge ja ma ütlesin kõva selge häälega: palun mulle kolm kaneelisaia. Naabrinaine pakkis oma suurte jõuliste kätega mulle kolm saiatäit armastust kilekotti ja andis veel raha tagasigi. Inimestele tuleb anda seda, mida nad vajavad. Nii tulevad raha ja armastus. Naabrimees istus oma priske kaasa varjus jalg üle põlve, kimus suitsu ja viipas meile hüvastijätuks käega.

Tol päeval tuli see asi ära teha. Minu vangipõlve viimasel päeval. Ma pidin saiad Laurale viima, kuni need olid veel värsked. Sain selleks puhuks isegi eriloa välja minemiseks. Laura kiikus turnikate kõrval. Vaatasin teda köögiaknast, samal ajal kui ema kolm saiakest väiksesse karbikesse pakkis, et oleks kenam üle anda. Saiad pakitud, võtsin südame rindu, panin botased jalga ja läksin.

Laura ei teinud mind märkamagi. Kiikus ja rääkis sõbrannadega juttu.

Ta ei taha sinuga rääkida, ütles üks neist.

Mine ära, ütles teine.

Ütlesin Laurale, et mul on talle kingitus.

Laura vaatas pakki.

Tõid koerakakat vä? küsis kiikuv sõbranna.

Ei toonud, need on kaneelirullid, ütlesin.

Laura võttis hoogu maha ja sirutas käe. Ulatasin talle paki ja läksin punastades koju tagasi.

Raskem osa oli möödas. Laura võis mu peale veel vihane olla, aga see ei saanud enam kaua kesta. Need polnud ometi mingid tavalised saiad. Need olid võlusaiad. Oleks ma tollal teadnud sõna „afrodisiaakum“, oleksin Laurale öelnud: need on afrodisiaakumirullid.

Kui ma oma toas jälle akna peale läksin, nägin tüdrukute ümber kajakaparve. Plikad loopisid saiatükke õhku ja linnud sahmisid laiade valgete tiibadega, püüdes üksteise nokkade vahelt palukesi napsata. Tuvidki olid platsis, aga neil oli raske löögile pääseda. Pahaaimamatult ja rõõmsalt pildusid tüdrukud magusat armastust tükk tüki haaval röövlindudele. Kajakad ajasid Laurat lausa õue peal taga. Ja siis nägin kõige hullemat vaatepilti. Turnika otsas istus Jonte ja järas saia.

See oli mu vangipõlve viimane päev, aga ma polnud kindel, kas ma üldse enam välja tahtsin minna. Mul polnud enam kuskile minna ja mul polnud enam midagi anda. Isa tuli ja kutsus mind telekat vaatama. Ma keeldusin ja süvenesin Legodesse.

Isa ütles: noh, sa ei öelnudki mulle, millist lindu kella sisse panna.

Pidin vanduma hakkama. Ei öelnud jah. See oli mul täiesti meelest läinud.

Kas nüüd on juba hilja? küsisin.

Nüüd on juba hilja, ütles isa.

Mis linnu sa sinna siis panid? küsisin.

No kuna mul ühtegi paremat mõtet ei tulnud ja metsas polnud aega käia, siis ma pistsin sinna esimese ettejuhtuva linnu.

Mis linnu? küsisin.

Kajaka, vastas isa.

Ei! hõikasin. Mitte kajaka!

Mis teha, ütles isa. Teinekord, kui lubad aidata, siis aita ka.

Ei! kordasin meeleheites, näoli maas.

Isa sulges ukse. Lamasin Lego varemete keskel, süda tühjust täis. Õuest kostsid laste kilked. Peagi oligi juba õhtu käes ja kilked vaibusid, sest kõik lapsed kutsuti tuppa. Ehitasin Legodest suure sünge vanglatorni, mille tippu ääristasid teibasse aetud inimeste pead. Õhtupäike langes mu seljale ja tornile. Kajakate karmid varjud liuglesid üle Lego-meeste elutute nägude.