Читать книгу Kehade mets - Jim Ashilevi - Страница 4

Tordid olid imemaitsvad. Jäätisetordid. Hugo Bossi ema võttis neid suurest metalluksega külmikust välja, karp karbi järel. Hugo Bossi vanaisa lõikas neid lahti ja pani väikestele taldrikutele. Ma ei hoolinud sellest, et Bossi vanaisa lõikamisega vaheldumisi oma näppe jäätisest puhtaks limpsis. See oli rikka inimese sülg rikastel sõrmedel. Oleksin ta näpud ise puhtaks lakkunud, kui ta oleks palunud. Valge tordinuga (just nimelt, spetsiaalne nuga, millega sai torti lõigata ja mis toimis ka tordilabidana) viilutas jäätisetorti ja õhuke šokolaadiglasuur prõksus. Bossi vanaisa jagas taldrikuid laiali. Lapsed istusid pika laua taga ja ootasid maiuspala.

Soolane toit oli kõigil juba söödud. Hugo Bossi ema lasi nõusid kraani alt läbi, et ketšupit maha pesta, ja ladus neid masinasse. Ahjuplaadil oli veel jahtunud kuldpruune friikartuleid ja mõned üksikud viinerid, mida lootsin pärastpoole veel süüa. Ootasin magustoitu ja samas ootasin kannatamatult, et kõht uuesti tühjaks läheks. Hugo Bossi ema lükkas sügavkülma sahtli kinni ja avas külmiku ülemise osa, mille riiulitelt paistsid suured Coca-Cola ja Fanta pudelid.

Kes veel juua tahab? küsis ta.

Lapsed sirutasid oma plastiktopsid Bossi ema poole.

Kellele Fantat, kellele kokat? küsis ta.

Mina tahan segu, ütles Hugo Boss laua otsast.

Selle peale tahtsid kõik lapsed segu, mina nende hulgas.

Ajasime jäätisetordid näost sisse ja läksime ülemisele korrusele, kus ootasid Bossi avamata sünnipäevakingitused. Lapsed täitsid oma topsid uue seguga ja jooksid tema kannul üksteise järel üles. Boss istus ülemise korruse elutoa põrandal ja avas kinke. Pakkidest tuli välja igasugu väiksemaid ja suuremaid imesid. Teismelisi mutantninjakilpkonnasid, jojosid, autokaarte, Digimonidega sokke, Kaubamaja kinkekaarte, Star Warsi Legosid. Mina kinkisin Hugole kilekaantega fotoalbumi 36 pildile. Ta sai veel kokkupandava Luftwaffe mudellennuki, dinosaurustega pusle, igavese nooruse eliksiiri ja karbitäie jahvatatud ükssarve sarvepulbrit. Tema tuppa paigaldati telepordiputka ja talle kingiti pilet Gotham Citysse, kus Batman lubas teda Batmobiiliga linna peale viia. Talle kingiti läbipaistev korvpall, mille sees oli Lennart Meri pea. Talle kingiti 5 tonni M&M᾽se ja ridaelamu katusele pandi suur batuut, millega Hugo sai nii kõrgele hüpata, et oleks võinud limapalliga vastu Kuu heledat põske lajatada.

Hugo istus värviliste ja läikivate pakkepaberite vahel ja küsis: millise ma järgmisena avan?

Lapsed näitasid näpuga kõige suurema paki poole. Juba kolmekümnendat korda.

See! Tee see lahti!

Hugo jättis selle meelega viimaseks, sest ta teadis, mis seal sees on. Me kõik teadsime, aga sellest räägiti ainult sosinal ja vihjamisi. Mitte keegi ei söandanud selle nime suhu võtta. Mine tea, äkki sõnub veel ära? Aga kui Hugo oli ka Megazone᾽i VIP-kliendikaardi ümbrikust välja võtnud, millega ta sai aasta otsa tasuta lasersõda mängimas käia ja kui ka igavad uued Nike᾽i dressid ja tossud ja Headi reketid olid lahti pakitud, ei jäänud tal muud üle, kui võtta ette viimane ja suurim pakk.

Hugo irvitas ja ütles vanematele: ei tea, mis see küll olla võib.

Hugo Bossi isa ütles: lillepotid. Sa ju tahtsid hakata lilli kasvatama.

Kõik naersid närviliselt.

Aa, ütles Hugo. No siis ma ei hakka lahti tegemagi.

Ei! karjusid lapsed.

Plikad imesid kõrtest segujooki ja poisid kratsisid põlvi. Hugo rebis pakilt paberi ümbert ja me kõik nägime seda, mille nimel me siia tulnud olimegi. Sony PlayStation 2. Värskelt välja tulnud kuuenda põlvkonna konsool. Koos kolme mänguga: „FIFA 2001“, lumelauamängu „SSXi“ ja kaklusmängu „Tekken Tag Tournamentiga“. Poisid surid ja läksid taevasse. Tüdrukud haigutasid ja läksid õue.

Nüüd oli vaja selgeks teha, kes esimesena mängida saavad. Kõiki mänge oli võimalik mängida kahekesi, aga poisse oli kümne ringis. Küsimus oli selles, kes esimeses mängus Hugo paariline saab olla, kes järgmise ringiga puldid kätte saavad haarata ja nii edasi. Järjekord selgitati välja keerulise süsteemi abil, kuhu kuulus tikkudega loosi tõmbamine, vanade teenete meelde tuletamine ja uute lepingute sõlmimine, mille alusel kutid lubasid Hugo eest koduseid ülesandeid ära teha, õpetajatel päid otsast lõigata ja Karolini kirikutornist alla visata.

Karolini tol sünnipäeval polnud. Seal polnud üldse ühtegi tüdrukut meie klassist. See oli viimane poisid-omavahel-aasta. Need kolm või neli neidu, kes Hugo majas ja õuel ringi jooksid, olid tema sugulased. Hugol oli ka vanem õde ja vend, aga nemad olid juba nii suured, et elasid ja õppisid välismaal. Nõnda elas pesamuna Boss oma neljakorruselises ridaelamuboksis vanemate peopesa peal.

Tema isa kandis ülikondasid ja Marc O᾽Polo särke ning naeratas kavalalt, otsekui maakera käiks ringi salajase kokkuleppe alusel, millele tema alla kirjutas. Ta oli inimene, kes pidevalt esindas midagi. Tundus, et ta on kogu aeg kas töölt tulemas või tööle minemas. Ta esindas iga päev oma liftifirmat, ta esindas Põhja- ja Ida-Euroopa kõrghooneid, kus tema liftid inimesi kõrgustesse sõidutasid. Ta esindaski kõrguseid. Samal ajal, kui lapsed all köögis topse täitsid ja krõpsu sõid, ühendas Hugo Bossi isa ühele põlvele toetudes mängukonsooli plasmateleri külge, mis oli nii suur, et selle korpuse sisse oleks saanud Bossi dobermanni kinni panna. Niimoodi teleri kõrval juhtmetega pusides esindas Hugo Bossi isa pereisasid, kes tahavad oma lastele kõike kõige paremat. Praegu veel kallas Bossi isa raha Hugo haridusse, trennidesse ja muudesse hobidesse, aga varsti õppis Boss isa järgi raha tegema. Nüüd on ka Hugo Boss ise liftiärimees. Tema liftid sõidutavad inimesi näiteks renoveeritud Tallinna Teletorni tippu.

Ma ei kujuta ette, et ma oma isaga koos pereäri-värki ajaksin. Ma ei kujuta ette temaga koos võidunud tunkedes Mustamäe paneelmaja keldris kellade parandamist, mis enamasti seisneb lihtsas ja nüris patareide vahetamises. Ma ei kujuta ette temaga vaikides töölaua kohal küürutamist. Ma ei kujuta ette väikeste hammasrataste tohterdamist ja vedrude pingutamist. Ma ei kujuta ette murdunud antenniga tolmuse Aiwa raadio vaevukuuldavat krabinat. Ma ei kujuta seda ette, sest isa tahtis enamasti üksi olla. Ta tahtis, et teda rahule jäetaks. Lapsena ma ei mõelnud selle peale, aga see oli kogu aeg olnud ilmselge. Kui inimene veedab oma päevi vabatahtlikult maa all vaikuses ja pimeduses, siis ilmselt ta eelistabki vaikust ja pimedust kõigele muule. Hugo Bossi isa seevastu kõndis ühest hästi valgustatud kontorist teise, esindades mehaanikute, disainerite ja müügimeeste töökaid masse. Ta oli selline mees, kelle reisikohver oli alati pakitud ja kes puhkepäevi ei tunnistanud, kuid kes vajaduse korral tootis pere jaoks aega juurde. Sõitis oma parima liftiga universumi servale, lükkas suure paugu kaja nädala võrra tagasi ja viis pere päikese kätte puhkama.

Sellise mulje ta mulle jättis. Ma kadestasin Hugo Bossi, see oli ju selge. Kadestasin tema heal järjel, hästi toidetud ja hästi päevitunud perekonda. Kadestasin Hugo Bossi vanaisa, kes lakkus oma jämedatelt kõveratelt sõrmedelt jäätist, kaotamata seejuures Skandinaavia turisti väärikust. Ta oli selline vanaisa, kes kandis puhtaid ruudulisi särke, trakse ja nahast sandaalkingasid ning mängis aias plikatirtsudega minigolfi. Ta oli selline vanaisa, keda vaadates ei jõudnud ära oodata, millal ometi saaks juba ise vanaks jääda. Millal ometi saaks juba ise olla natuke elevandi moodi – aeglane, tark ja paksu nahaga.

Bossi ema oli vastupidiselt oma elevandist isale alati jooksus ja närviliselt rõõmsameelne. Ta kandis heledatoonilisi õhukesi dresse ja muudkui siblis ringi, sõidutades poega kooli, trenni ja koju, tehes majapidamistöid ja askeldades aias. Tema alati naeratav nägu oli kartlik ja õrn, meenutades mulle õhukest valge šokolaadi glasuuri jäätisetordil, millest Bossi vanaisa noa läbi torkas. Habras. Mulle tundus, et kui Bossi isa oleks korraga ema peale niimoodi vihastanud, et oleks talle lahtise käega vastu vahtimist virutanud, oleks ema pea purunenud nagu koljukujuline jäätisetort ja Bossi isa käsi oleks tilkunud kallist vanillijäätisest. Aga sellist jama selles peres muidugi ei juhtunud. Selles peres liikus meesliinipidi uhkus ja lootus. See polnud minu ega Jonte pere, kus meesliini pidi anti edasi häbi ja alandust.

Umbes sel ajal sain teada, et mu kõhutunne Jonte isa sitapäisuse kohta ei olnudki olnud vale. Jonte põgenes emaga Viljandi viljapõldudelt Tallinnasse sellepärast, et Jonte isale meeldis oma naist ja last peksta. Või no kas just meeldis, aga miskipärast jäid Jonte ja tema ema liigagi sageli isa rusikatele ette. Jonte emal oli peas mündisuurune kiilas laik, sest Jonte isa oli sealt kunagi tüki välja hammustanud. Sellist paska Hugo Bossi peres ette ei tulnud. Siin elati uuseurooplaste kombel arengu ja uute avastuste nimel. Bossi vanemad hääletasid paar aastat hiljem Euroopa Liidu poolt, aga meie vanemad ei käinudki hääletamas. Sedasorti vahe, kui see teile midagi ütleb. Hugo Bossi kodus valitses kõikelubav ja andestav õhkkond, ehkki vabadusel rippus küljes hinnasilt. Sellel sildil oli kirjas, et Hugo peab meheikka jõudes oma koerused heastama ja küllusliku lapsepõlve tagantjärele välja lunastama. Ning seda asjalikkuse ja kohusetundlikkusega. Aga selleni oli veel aega. Praegu mängis Hugo Boss oma tuliuue PlayStationiga isu täis ja kutsus siis külalisi keldrisse sauna ja ujuma. Mina mängisin kolmandas vahetuses Hugo nõbuga „FIFAt“ ja liitusin spaa-seltskonnaga natuke hiljem.

Hüppasime basseini pommi. Kelder kajas meie ülemeelikutest karjetest. Hugol oli avamata kaheliitrine Coca-Cola pudel käes. Ta väitis, et suudab sellega basseinipõhja sukelduda, seal pudeli avada, ühe sõõmuga tühjaks juua ning lõpuks veel korgi tagasi pealegi panna – ja seda kõike niimoodi, et pudelist ei voola tilkagi kokat vette. Juba tehti panuseid, kas Hugo saab sellega hakkama või mitte. Ervin vangutas basseiniservas pead ja ütles, et see on igatpidi võimatu. Sedapuhku olid kõik kutid Erviniga sama meelt. Panused muudkui tõusid. Algul lubati üksteisele koolipuhvetist saiu ja limpsi osta, nagu tavaliselt, siis aga hakati juba rääkima rahast ja kui Hugo nägi, et mitte kellelgi polnud temasse usku, lubas ta järgmist:

Kui ma hakkama ei saa, siis ostab mu isa teile kõigile PlayStation kahed.

Ja kui sina võidad? küsis Ervin.

Hugo ligunes vees enda ette põrnitsedes ja pinnal hulpivast avamata koolapudelist kinni hoides. Kui mina võidan, ütles Hugo, siis igaüks teist peab täitma mu kolm soovi. Ja te ei tohi keelduda.

Poisid naersid.

Basseiniserval kükitav vetikanägu Kaarel kutsus Bossi kuldkalakeseks.

Davai, ütles Ervin ja pühkis oma märga nägu.

Kutid ei suutnud oma kõrvu uskuda. Kõik hõõrusid mõttes käsi kokku, sest kõigil olid PlayStationid soolas. See oli enam kui selge.

Davai, ütles Hugo. Kes kolmeni loeb? Ervin, sina loed.

Ervin hakkas lugema.

Üks, kaks …

Kolme peal tõmbas Hugo suure sõõmu õhku kopsudesse ja sukeldus pudeliga basseini põhja. Kõik jäid vait. Kutid kummardusid basseini ääres vee kohale, kaelad hane kombel välja sirutatud ja pilgud Hugo lapikul lainetaval kujul. Hugo pistis avamata pudeli otsa suhu ja järgmisel hetkel hakkas mõlema käega pudelit pigistama. Esialgu oli sellest vee lainetuse tõttu raske aru saada, aga seejärel nägime kõik, kuidas pudel Hugo käte vahel vähehaaval kokku vajus ja jook tõepoolest kuskile Hugo sisse kadus. See protsess kestis terve igaviku. Mul hakkas basseiniserval kükitades lausa jahe ja kananahk kerkis ihule, aga Hugo istus ikka veel basseinipõhjas ja kaanis Coca-Colat. Mitte keegi ei suutnud oma silmi uskuda.

Täitsa perses, ütles Ervin poolenisti naerdes, poolenisti kohkunult. Mine perse.

Hugo ajas vee all konna asendis kükitades pea kuklasse ja pudel saigi täiesti tühjaks. Ta tõusis järsku tagasi pinnale, tõstis lapiku pudeli üles ja sülitas punase pudelikorgi suust välja. See jäi pinnale ujuma. Hugo hingas ja köhis, võttis pudelikorgi kätte ja keeras selle tagasi pudelile. Ta kogus ennast, viskas pudeli kaarega vastu saunaust ja ütles: nonii, nahhui. Pärast hetkelist vaikust prahvatasid kõik üheskoos naerma ja üürgama. Kutid hoidsid peast kinni. Mul oli tunne, et tulnukad on mu ära röövinud ja järsku oli mul kange tahtmine koju minna.

See õhtu jäi meile kõigile meelde terveks eluks. Sellest õhtust räägitakse siiani legende. Sellist asja ei unusta. Keegi ei tea tänaseni, kuidas ta seda tegi. Teooriaid on igasuguseid. Ervin arvas, et pudel oli juba algusest peale tühi ja muutis vee all värvi. Kaarel arvas, et Hugo kükitas äravoolutorule piisavalt lähedal, et Coca-Cola voolas kõigile märkamatult läbi võrestiku. See kõlas kuidagi eriti kahtlaselt. Aga toimunu oligi väga kahtlane ja keegi ei tea, mismoodi sai Hugo-sugune 11aastane laps sellise vägiteoga hakkama. Isegi klassi kõige pikem poiss Ervin polnud suuteline kahte liitrit kokat ühe sõõmuga ära jooma. Märgatavalt lühem Hugo tegi seda vee all, keerates varem avamata pudelilt korgi pealt maha. Suuga. See õhtu ajas meil kõigil mõnes mõttes eluks ajaks juhtme kokku. Mina isiklikult arvan, et Hugo tegigi vee all pudeli keele ja hammastega lahti ning jõigi ausalt kogu Coca-Cola korraga ära. Ainult et Hugo Boss ei ole inimene. Kuulake edasi. Me olime kõik sellele tunnistajaks. Me kõik nägime, mis me nägime. Ja minu jaoks on ainus usutav seletus see, et Hugo on reptiil. Reptiloid, noh.

Olin juba teist korda elus oma vabaduse maha mänginud. Koduõue peal Jonte ja Laura ees põlvitades määrati mind orjapõlve. Hugo Bossi sünnipäeval sai minust palgamõrvar. Nii ta meid kutsus – oma palgamõrvariteks. Hugol polnud ühtegi sõpra, ainult jüngrid ja vaenlased. Ta oli viienda klassi maffiaboss, väike Tony Soprano, meie reptiilprints.

Meie klass oli pooleks löödud kuningriik. Ühel troonil istus Hugo Boss, kelle jalge ees põlvitas palgamõrvarite armee. Teisel troonil istus Karolin, püha häbistatud Madonna, keda ümbritses 10 000 neitsit. Või olgu, 16 neitsit, õigemini isegi 15, sest Iirisel oli üheksandast klassist peika Raul ja kõikide juttude kohaselt käis Iiris nädalavahetuseti Rauli pool rutiinselt lapsi tegemas. Väidetavalt sellepärast olid Iirisel ka hinded nii halvad. Sest ta tähelepanu oli mujal. Vähemalt niimoodi rääkis klassijuhataja. Aga see selleks. See pole praegu üldse oluline. Oluline on see, et koolis algas poiste- ja tüdrukutevaheline sõda.

Kõik algas üsna süütult. Kui Kaarel tuli kooli oma uue Limp Bizkiti plaadiga vehkima, palus Hugo seda endale ja Kaarel andis. Kui matemaatikas oli tunnikontroll, palus ta Lauri laitmatut tööd tunni lõpus endale ja kirjutas sellele oma nime peale. Sedasorti värk. Algul ei pidanud keegi kedagi mõrvama. Pööre toimus siis, kui kooli sööklas serveeriti seljankat.

Nagu ikka, istusid populaarsed tüdrukud Karolini kõrval. Neist paar lauda tagapool istus Hugo oma jõuguga. Nüüd kuulus ka minule koht Hugo Bossi lõunasöögilauas. Luristasime suppi ja ajasime pläma, kui Hugo äkki ütles: Fatmel on täna pidupäev.

Fatme istus noorema klassi plikade lauas, kuna kuskile mujale teda ei tahetud.

Hugo nuusutas õhku ja ütles: Fatme on täna nii palju parfüümi peale pannud, et terve söökla lõhnab supi järele.

Kutid närisid leiba ja rüüpasid piima, oodates, kuhu Hugo oma jutujärjega jõuab.

Davai, Karla, ütles ta Kaarlile. Sa oled mulle veel kaks teenet võlgu. Tänases tantsutunnis tantsid Fatmega.

Kõik irvitasid. Ma olin küll oma tantsutreeningud katki jätnud, aga selle nimel tasus isegi kohale minna. Kiusatusele vaatamata ei julgenud ma siiski tol õhtul tantsutunnis oma nägu näidata ja pidin ootama järgmist päeva, et kuulda, kuidas Kaarlil läks.

Järgmisel päeval tuli Mandariin minuga koolikoridoris rääkima. Ta küsis, mis värk meil Fatmega on. Miks kõik teda kiusavad? Väitsin, et ma ei tea asjast midagi. Mandariin ütles, et Kaarel oli Fatme tantsima võtnud ja siis pesulõksu endale nina otsa pannud. Ta oli niimoodi tantsinud pool õhtut, sest treener jättis õpilased vahepeal omapäi ja tuli alles tunni lõpus tagasi. Mandariin vaatas mind nii tõsise näoga. Surusin naeruturtsatuse alla.

Igal juhul väga nõme, ütles ta.

Pidin temaga nõustuma.

Jüngrid jätkasid Hugo soovide täitmist. Janno vehkis sisse bioloogiaklassi nurgas seisnud luukere kolba. Viktor toppis selle silmakoopad paugukaid täis ja lasi kooli taga õhku. Sander varastas spordipäeval seitsmenda klassi tüdrukute spordikottidest tampoone ja ummistas nendega mõlemad õpetajate toa WC-potid. Ivo tõi kooli paki erootilisi mängukaarte, kleepis neid paberlennukite külge ja pani akna peal põlema. Lauluklassist sai lennujaam. Samast aknast, kust kunagi Karolini koolikoti välja viskasin, lendasid nüüd välja põlevad pornostaarid. See oli uutmoodi märtsipommitamine. Suurte leegitsevate tissidega emalendurid hõljusid kooliõue kohal poiste naerulagina saatel ja tüdrukud vaatasid jälestusega pealt. Alanud oli uus sigaduste ajastu.

Käisime päris sageli Hugol külas. Kõik tahtsid nüüd „FIFAt“ mängida, mistõttu polnud ebatavaline, kui mõnel päeval sadas Hugo koduuksest sisse koos viie-kuue matsiga, kes sõid külmiku tühjaks ja hõivasid ülemise korruse. Sellises kambas saab igaüks väga vähe mängida ja Hugolgi viskas karjade võõrustamine üpris kiirelt üle. Millegipärast võisin mina tal siiski edaspidigi külas käia. Ju ma tundusin vähenõudlikum. Vähemalt ükskord pärast tunde leppis Hugo minuga kokku, et võin tema poole tulla juhul, kui ma kellelegi teisele ei ütle. Kohe olidki juba jalkasõbrad Hugo ümber ja nurusid poolt tunnikest PlayStationiga. Hugo valetas, et tal on trenn ja peab pärast veel ema ühe ebamäärase arvutiasjaga aitama. Exceli tabeli koostamise või millegi sellisega. Ta läks välja ja mina jäin veel kooli passima, teeseldes, et loen raamatut. Kui ahvid olid läinud, sõitsin järgmise trolliga Hugole külla.

Nii jätkus see mitu õhtut järjest. Me saime Hugoga üpris lähedasteks. Nii lähedaseks, kui annab saada klassivennaga, keda sa vahelduva eduga kadestad ja vihkad. Käisin Hugo kodus ringi nagu vampiir, kes toitub võõrast kodutundest. Jätsin tubasid meelde, salvestasin põrandate lõhnasid ja puudutasin ukselinke, kujutledes, et ma ei peagi kunagi ära minema. Et see ongi mu kodu. Mitte see väike kolmetoaline korter Mustamäel, kus Aksel kisas ja isa sõi tuima näoga võileibu. Ma tahtsin kuulda Hugo kodu hääli, tema dobermanni küünte klõbinat esikuparketil, nahkdiivanite pehmet krudinat, hea võimendusega ühendatud muusikakeskuse häält. Ma tahtsin olla Hugo. Tahtsin temaga kohad vahetada. Tahtsin, et see kõik oleks minu oma. Jõusaal pööningul, isa tubakalõhnaline kabinet pruuni antiikse mööbliga, kus klaasustega riiulitel olid tumehallid paksud köited reas. Liftide manuaalid ja maailma juhtimise ABC. Ma tahtsin tüdineda kodutöödest ja minna alla kööki, kus ema teeb mulle põdralihaga võileibu. Tahtsin hiilida isa kabinetti ja nuusutada Cohiba sigarikarpi. Tahtsin tõmmata Fidel Castro sigareid. Tahtsin naeratada isa kavalat naeru, Cohiba Robusto hammaste vahel. Sedasama naeratust, millega Hugo mind esimest korda rõdule suitsu proovima kutsus. Ta oli kuskilt isa punase Marlboro kätte saanud. See oli veel Taist toodud, mistõttu kaunistas pakki pilt marineeritud kopsudest. Hugo tõi näidata ka teisi pakke, kus olid pildid mädanevatest jalgadest, pragunenud nahast ja lagunenud hammastest. Me naersime kõva häälega, eriti hammaste pildi peale.

See pole ju isegi inimese suu, naeris Hugo. See on gorilla puts!