Читать книгу Kehade mets - Jim Ashilevi - Страница 3

Otsiv süda rassib edasi ka siis, kui enam midagi otsida pole. Ma otsisin alati teises inimeses kodu. Otsiv süda on kodutu. Ta äratab vahel kaastunnet, sageli aga haletsust. Mida vähem kodutu süda haiseb, seda lähemale julgevad inimesed talle astuda. Tavaliselt minnakse kaarega mööda. Mõni viskab möödaminnes mündi, mõni isegi peatub, et juttu teha, tundes muret, kas kodutul ikka ulualune on olemas, kuhu pugeda, kui õues läheb liiga külmaks. Kodutu süda mädaneb kõigi nähes ja äratab möödujates pahameelt, sest ta nõuab midagi. Kui sa mädaned avalikult teiste silme ees, siis sa nõuad midagi. Sa nõuad, et keegi võtaks su endaga kaasa ja viiks koju. Nõuad surma ähvardusel. Jah, nõuad, mitte ei palu. Mädanev süda ütleb möödujale: kui sa mind endaga kaasa ei võta, siis ma roiskun. Mädanev süda tuksub keset linnaväljakut ja pritsib verd möödujate mantlitele.

Süda on nagu ilmatusuur jaanalinnumuna, mille sisse lööb esimene armastus mõra. See on parandamatu mõra, millest voolab välja uut ja tundmatut vedelikku. See on voolus, millega ei harju elu lõpuni, sest see on muutliku lõhna ja värviga ning alati üllatav. Vahel see saab otsa ja süda kuivab ära. Siis mööduvad mõned aastad. Sa kõnnid mööda tänavat ja tunned äkki ammu unustatud lõhna, mis raputab su meeled ärkvele. Vahel me isegi ei tea, kui surnud me oleme olnud enne, kui miski meid surnuist ei ärata. Sellepärast ma pole ka kunagi surma kartnud. Ma arvan, et surres inimene lihtsalt unustab elu ära. Unustab ennast ära. Samamoodi nagu unustasime lastena sündimise ära. Ka süda unustab. Ilmatusuur jaanalinnumuna voolab tühjaks ja kajab õõnsalt, kui tuul tema sisse pesa teeb.

Minu veri voolas Laurale veel kuid ja kuid. Kuigi ma ei mäleta enam täpselt Laura nägu, suudan siiani meenutada seda tunnet – tema armastamise tunnet. See oli truu tunne. Ma tundsin, et olen talle truu. Mida iganes ma ka ei teinud või öelnud, hoidis mu süda ikka tema poole nagu väljasirutatud käsi. See oli minu esimene päris armastus. Esimene mõra minu jaanalinnumunas. Laura.

Lapse elu on muutlik nagu ilm ja justnagu ilma puhul pole sinna midagi parata. Sellega tuleb arvestada, kaasa minna ja leppida. Kohaneda. Need on vääramatud muutused. See, et Laura Mustamäelt ära kolis ja ma teda enam kunagi ei näinud, oli vääramatu muutus. Sama paratamatu nagu pilved, mis üksteisest lahku triivivad ja kuju muudavad. Laurast sai viirastus õue peal. Mälestus mänguväljakul. Kiikuv kummitus. Tuul puhus hallide majade vahelt läbi, pühkides minema Laura lõhna ja näo. Ma unustasin tema käed. Unustasin ta hambad ja hääle. Alles jäi valge lehv tumedates juustes ja süüdistav pilk: ma arvasin, et sina oled teistsugune.

Nüüd ei tunneks ma teda enam äragi. Võib-olla oleme teineteisest vahepealsetel aastatel korduvalt mööda käinud, olles täiesti teadmatud teineteise kohalolust. Võib-olla teda polegi enam olemas? Eks see teeb sama välja. Meile anti need lühikesed suved ja talved lapsepõlvekodu õue peal. Need möödusid välgukiirusel ja jätsid ka jälje nagu välk, mis inimesse lööb. See on pehme välk, mis murrab su keskelt pooleks nagu puu. See on valu, mis on täis valgust. See paneb sind tahtma ronida äikesetormide ajal elektripostide otsa. See paneb sind tahtma visata köis vilkuvasse äikesepilve ja vinnata end üles, et kolida elektri sisse elama. See on sama elekter, mis hoiab südant käimas. Sama elekter, mille jõul mõtted peaajus sädemeid pildudes ringi kihutavad. See on pikne, mis üsna valimatult lööb südamest südamesse. Otsiv süda lööb kuhu iganes. Ta on pimestatud omaenda valgusest.

Selleks ajaks, kui kooli läksin, olin Laura juba täielikult unustanud. Ühtlasi oli meie peresse sündinud teine laps, minu vend Aksel. See tähendas uut vastutusekoormat ka minu jaoks. Kuna vanematel läks Aksli hoidmisele palju auru, pidin ka mina vähemalt natukenegi mehistuma ja olema vanematele toeks, nii nagu oskasin. Aitasin neid majapidamistöödes rohkem kui varem, lõbustasin venda, kui keegi temaga parasjagu tegeleda ei saanud, ja valvasin, et ta kajakate kutse peale lahtisele aknale seisma ei läheks.

Sel ajal kui tema alles silmavaadet sirgeks ajas ja jalgu alla proovis võtta, tormasin mina juba mööda koolikoridore ringi. Mu esimesed kooliaastad möödusid mööda treppe üles-alla joostes. Trepid, trepid, trepid. Mu esimesed kooliaastad on linoleumi lõhn ja tulised ketsitallad. Mu esimesed kooliaastad on kolpa purustav koolikell, mis meid järjekordsesse tundi karjatas. Mu esimesed kooliaastad on täissoditud aknalauad ja tati värvi seinad Mustamäe rajoonikoolis. Mu esimesed kooliaastad on trellidega garderoobis kõõluvad ahvipoisid ja mööda põrandat tolmuseks lohistatud koolikotid. Mu esimesed kooliaastad on kajav söökla ja valjuhäälsed söögitädid valgete mütside ja kartulipudruste kulpidega. Mu esimesed kooliaastad on lahtise suuga söömine ja naerdes kurku läinud toidu kätte lämbumine. Mu esimesed kooliaastad on uued sõbrad, kes olid juba siis sama nägu nagu praegu, täiskasvanutena. Uus elu. Uus armastus. Mu esimesed kooliaastad on Karolin.

Suhkrust ja jahust ja maasikavahust Karolin. Armastus annab inimesele miljard sõna, aga võtab ära suu. Armastus teeb tummaks. Sellepärast usun tänini, et armastus on tegudes. Armastus on see, mida sa teisele inimesele teed. Sõnad on õhk ja õhk võib käia nii suu kui nina kaudu, aga võib käia ka perse kaudu. Ma ütlen kohe ära, et Karolin ei saanud kunagi teada, mida ma tema vastu päriselt tundsin. Kui ma tema koolikoti viienda korruse lauluklassi aknast välja viskasin, oli see küll halb käitumine, aga ainus tegu, mis mulle pähe tuli, mille kaudu talle sõnadeta öelda: ma armastan sind. Oleksin ma tollal teadnud „metafoori“ tähendust, oleksin seda nimetanud metafoorseks käitumiseks. Koerustükid asendasid armastuskirju, kius asendas flirti. Kuulge, kuidas siis veel käituda, kui oled tehtud tiigrist ja konnast ja kutsikahännast?

Karolin oli viimane tüdruk, kellele ma tahtlikult või õigemini vabatahtlikult liiga tegin. See oli rumala lapse rumal kiindumus. Ma ei valinud vahendeid, millega end talle märgatavaks teha. Tähtis oli talle kuidagigi mõjuda, vahet polnud, kas hea või halvaga. Loomulikult helistati aknast välja lennanud koolikoti asjus mu vanematele. Loomulikult olid nad vihased. Ema ähvardas panna mind erikooli, niinimetatud raskesti kasvatatavate laste kooli, kus minu teada käisid retsid. See oli ohtlik väljavaade. Ma olin ulakas poiss, aga mitte kriminaal. Jah, mu vanemad pidid Karolinile ostma uue koolikoti. Jah, tema mata õpikul tuli kaas lahti ning jah, koos kotiga kukkus surnuks ka tema kollane Tamagochi. Jah, sel nädalal õppisin selgeks mõisted „moraalne ja varaline kahju“. See ei tähendanud, et ma väärinuks idiootide kooli saatmist, kus mingi vesipea oleks mult sööklajärjekorras traadiga neeru välja tõmmanud. Idiootide koolist veel enam hirmutas mind isa vaikiv hukkamõist. Ta lihtsalt istus köögilaua taga ja vaatas aknast välja. Justkui ta poleks suutnud mulle otsa vaadata või nagu hinnanuks ta meie suhet ümber. Seesama köögilaud, mille taga alles mõni aeg tagasi olime istunud kui võrdsed, arutanud tööasju ja tulevikuplaane.

Sa vist ei saa ikkagi asjadest aru? küsis ema.

Kuna ma ei teadnud tollal, mida tähendab „retooriline“, küsisin kohe vastu: millistest asjadest?

Ema vaatas mind nagu võõrast inimest.

Päris täpselt ei teagi, mis sinu peas toimub, ütles ta.

Vähemalt niipalju sain aru, et seda ütles ta endamisi.

Kui mind oma tuppa kodutöid saadeti tegema, hakkasin mõtlema, et äkki ma olengi idioot. Ma polnud selle peale varem niimoodi mõelnud. Aga tõsi ta ju oli ja tõsi ta ju on, et maailmas on targemaid ja rumalamaid inimesi. On inimesi, kes teevad halba, ja inimesi, kes teevad head. On inimesi, kes mõistavad asju paremini kui teised, ja on inimesi, keda tuleb nende enda rumaluse eest kaitsta. Ruudulise vihiku kohal pliiatsit närides lõi mulle silme ette kujutluspilt trellitatud akendega internaatkoolist, kus õpilased kannavad suukorve. Kujutlesin, kuidas pere mind külastuspäeval vaatama tuleb. Kuidas Aksel põrnitseb mind isa selja tagant, julgemata mulle lähemale astuda, sest mine sa hullu tea. Kuidas isa hoiab pilku maas, otsekui ennast süüdistades, et ta sellise peletise sigitas. Kuidas ema embab mu armiliseks piitsutatud kiitsakat keha ja nutab. Kuidas me istume vaikuses ja vahetame mõned kohmetud sõnad. Küsin neilt elu kohta välismaailmas, kas Eesti on veel vaba ja kas internet on juba kõigis kodudes. Siis saab külastusaeg läbi ja nad seavad end minekule kergendustundega, et nüüd ei pea enam tükk aega tulema ega minu peale mõtlema. Akslist kasvab suurepärane inimene, sest ta teeb kõik endast oleneva, et mitte minu sarnaseks muutuda. Mina lähen tagasi loomaaeda, kus õpetajad isegi ei märka, kui ma ühel päeval enam tundi ei ilmu, sest mu toakaaslane on unetul ööl pulli pärast mulle padjaga näo peale istunud ja mind surnuks lämmatanud.

Uus elu. Uus armastus. Mu esimesed kooliaastad tegid mind tuttavaks süütundega. Minu uus sõber süü. Kui koolis algasid peotantsu kursused, ei tahtnud Karolin mulle paariliseks tulla. Ta tantsis hoopis Hugoga, klassi kõige rikkama poisiga. Õigemini olid Hugol rikkad vanemad. See andis talle õiguse nõuda klassikaaslastelt, et teda kutsutaks Hugo Bossiks. Täielik värdjas. Igal kolmapäeval ilmus Hugo Boss läikivate lakk-kingadega aulasse. Poisid rivistusid ühele poole võimlat ja tüdrukud vastasseina äärde. Tervitasime üksteist aupaklikult ja õpetaja pani maki käima. Algas avavalss. Noormehed kõndisid neidude juurde, et neid tantsule paluda. Tormata ei tohtinud, kuigi pinge oli poiste rutakas kõnnakus tajutav, sest keegi ei tahtnud jääda viimaseks. Sest kõige aeglasem kutt oli sunnitud tantsima Fatmega, kellel olid vohavad punased juuksed ja kes lõhnas nagu supp. Samal ajal kui teised kutid närvilisel mõõdetud sammul tüdrukutereale lähenesid, kõndis Hugo nagu vana rahu ise, enesekindel irve näol. Tal oli Karoliniga kokkulepe, et kumbki neist ei tantsi kellegi teisega. Kui treener käskis mõnes tunnis siiski vahetada paarilisi, läksid Hugo ja Karolin näost ära nagu häbistatud aadlikud, kes peavad vaikides taluma nõmedust. Hugo tantsitas sellegipoolest teisigi neidusid hoo ja hoolega, kuigi tema lugupidav hoiak oli külm. Tüdrukud palusid talt vabandust, kui nad sammudega eksisid. Šarmantne Hugo pööras need olukorrad naljaks. Karolin oli teiste poistega tantsides tõsine. Kui enamikku meist ajas härrade ja prouade mängimine itsitama, siis tema tuli igal kolmapäeva õhtul tantsupõrandale tööd tegema. Ta oli seal, et tantsud selgeks õppida, sest temast pidi saama seltskonnadaam. Kui muidu polnud laste improviseeritud pidurõivastel väga vigagi ja tundus normaalne, et mõni kutt tuli trenni teksades, triiksärgi ja vestiga, siis Karoliniga tantsides läks pilt liiga kontrastseks. Karolinil oli kollane peotantsukleit, mille lühikesed käised olid õlgade ümber puhvis. Tema randmeid ja käsi kaunistasid pikad pitskindad. Oli ilmselge, et ainus võrdväärne partner temale oli Hugo Boss, kes erinevalt teistest poistest kandis tantsutrennis musta ülikonda ja lipsu, mille sõlme ta sidus enne trenni riietumisruumis täiesti ise. Nähes, kuidas Hugo peegli ees seistes lõuga kergitas, et lips kiire viguriga sõlme siduda, hakkasin tasapisi endale tunnistama oma mahajäämust. Kui enne kooli ja päris esimestes klassides olid lapsed olnud enam-vähem võrdsed ja põhimõtteliselt oli igal lapsel olnud loomulik sünniga kaasa antud luba minna teisele omasugusele ligi ja teha tutvust, siis nüüd kerkisid meie vahele nähtamatud müürid.

Kui õpetaja käskis Karolinil minuga sambat tantsida, läks Karolin pingile istuma, sest tal „hakkas kõht valutama“. Tegelikult ootas ta pingil Hugo Bossi tagasitulekut. Istus seal oma ilusas kleidis, mis oli samasugust kollast värvi nagu tema surnud Tamagochi. Mina tantsisin teisel pool saali üksinda sambat, kui avanes uks ja sisse astus Amanda.

Amanda, minu tulevane paariline tantsus ja sõpruses. Amanda käis paralleelklassis. Pidin seda talt üle küsima, kui me tantsupõranda ääres kohtusime, sest tõtt-öelda polnud ma teda tolle õhtupoolikuni kunagi tähele pannud. Tagantjärele on see imekspandav, sest tema juustel oli silmatorkav oranž värv. Sellest ja tema eesnimest tuletati ka tema hüüdnimi – Mandariin. Ja kuigi see hüüdnimi talle sugugi ei meeldinud, jäi see talle külge alatiseks. Täna on mul imelik mõelda temast kui Amandast. See kõlab nagu võõra vanainimese nimi, kel pole Mandariiniga mitte mingisugust pistmist. Kui ta end mulle tutvustas, siis ta ütleski: tere, minu nimi on Amanda, aga kõik kutsuvad mind Mandariiniks. Mõtlesin, et ahhaa, tema ongi see Mandariin, ja ütlesin talle: meeldiv tutvuda, mina olen Sidrun.

Ma pole kunagi väitnud, et olen koomik.

Me olime võitmatud. Mitte küll peotantsus, aga ega seal mingeid võistluseid ei toimunudki. Võistlemine käis staatuse pärast. Liidripositsiooni hoidsid enda käes muidugi härra ja proua Boss. Kõik lasid neil võita. See on mõnes mõttes tore, kui inimesed saavad, mis nad tahavad. Kui mina oleks tantsutunde nii tõsiselt võtnud, kui nemad kaks, löönud end iga kord üles ja pannud oma liigutustesse kuraasi, oleksin minagi nõudnud respekti. Paraku polnud ma kaugeltki nii pühendunud. Minu suur katsumus oli kõigepealt tantsupartnerile silma vaatamine. Tantsupõrandal tuleb jälgida, et te partneriga teisi paare ei müksaks, aga ühtlasi tuleb jälgida teineteist, et te teineteise varvastel ei talluks ja et mõlema liigutused oleksid kooskõlas. Mõlemad peavad olukorrast ühtemoodi aru saama. Millal tuleb mis samm ja millal milline pööre. Kas anda hoogu juurde või võtta maha. Mees peab juhtima naist. Naine peab leidma mehe pilgust tuge ja mehe haardest julgustust. No unustage ära. Nagu kõik teised, vaatasin ka mina tantsides ükskõik kuhu peale partneri silmade. Sest mida seal jõllitada? See on nii kohatu ja olukord on niigi pingeline. Kõik need poisid ja tüdrukud, kes muidu pudeliski paigal ei püsi ja kes on valmis vastassugupoole esindajal käest kinni hoidma ainult juhul, kui tegu on õe või vennaga, peavad nendel veidratel kolmapäeva õhtutel ühtäkki teisteks inimesteks muutuma ja teesklema, nagu nad vabal ajal muud ei teekski, kui tantsivad teiste lastega tša-tšat, vaadates klaasistunud pilgul üksteisele silma nagu maailma polekski olemas. Ja tagatipuks, kuidas saab samme pähe õppida, kui kogu tähelepanu läheb partnerile? Silmside on keeruline asi. Sellega ju öeldakse teisele inimesele midagi. Silmadega räägitakse. Mida oli mul tol hetkel võhivõõrale Mandariinile öelda? Ainult seda, et mul oli piinlik. Ja see on õnneks üks asi, mida saab öelda teisele inimesele otsa vaatamata.

Pärast tundi hakkas riietusruumis lõõp pihta. Vahetasime riideid, et kähku koolimajast jalga lasta. Klassi kõige pikem poiss Ervin tõmbas T-särgi ja kampsuni selga, toppis triiksärgi hooletult seljakotti ja koukis kotipõhjast kaks mandariini välja. Ta tegi, nagu hakkaks ühte koorima, siis vaatas mulle otsa ja pakkus mõlemaid mulle, öeldes: näe, võta parem endale. Ma kuulsin, et sulle maitsevad mandariinid.

Ja lõõpimise olümpiamängud võisid alata.

Kui esimest korda Mandariiniga tantsides suutsin talle vaevalt otsa vaadata, siis edaspidi tantsisin temaga niimoodi, nagu me ei viibiks isegi samas ruumis. Kui irvlõustad minust mööda valssisid, muigasin vandeseltslaslikult vastu, nagu see kõik oleks osa suuremast naljast kellegi teise kulul. Tüübid tiirutasid meie ümber nagu raisakullid, kes on raipe lõhna ninna saanud. Kui ma järgmisesse tantsutundi hilinesin, küsis hüääni kombel naeratav rulapoiss Kaarel: mis tegid, koorisid mandariini vä? Samal ajal kui Hugo Boss ja Karolin tangoga tantsupõranda tuliseks ajasid, olid teiste snaipripilgud pööratud minule ja Mandariinile, valmis tulistama. Kui juba klassi kõige vaiksem ja lühem poiss Hanno oma nääpsukese partneriga meist möödus ja moka otsast midagi poetas, sai mul mõõt täis. Jätsin tantsu katki ja lõin Hannot jalaga. Kuna ta tõmbas oma tantsupartneri Liisi kiirelt endale kilbiks ette, sai hoopis tüdrukunääps löögi alaselga. Ta vajus seljast kinni hoides küüru, istus põrandale ja kukkus ulguma nii, et terve aula kajas. Õpetaja pani muusika kinni ja tormas Liisi juurde.

Mis juhtus? küsis ta.

Liisi ei saanud rääkida, ainult üürgas nutta. Ja kui ta viimaks rääkis, avanesid põrguväravad. Aula akende tagusest pimedusest lähenes mühin. See oli süülaine. See kõrgus linna kohal ja liikus koolimaja poole. See pühkis oma teelt autod ja majad, nagu need oleksid väiksed plastiknupud lauamängul. Kui tantsuõpetaja kägaras vappuvat Liisit hoides mulle otsa vaatas, kustusid aulas kõik tuled ja süülaine murdis läbi seina, viies mind endaga kaasa lõpmatusse pimedusse. Sekund hiljem olin ookeanipõhjas, kus puhkavad kõik vastikud lapsed.

Õpetaja saatis mind tunnist minema. Olin esialgu isegi rahul, et varakult õhtale sain, sest ma polnud tantsutunde tõtt-öelda kunagi nautinud. Vahetasin tühjas garderoobis riided ja marssisin isegi kerge uhkusega aula kaudu koolikoridori ja majast välja. Hüäänipoiste vaikselt kõhisev naer saatis mind. Trollipeatusesse jõudes vajus tinane raskus mulle kaela ja ühtäkki ei saanud ma enam paigalt liikuda. Istusin peatuses, koolikott süles ja tagumik pingi küljes. Üsna kohe tuli ka minu troll, aga peale ma ei läinud. Istusin paigal nagu kivikuju pattu kahetsevast lapsest. Korraks oli tunne, nagu kõik eelnev polekski juhtunud minuga. Nagu see poleks olnud mina, kes seda tegi. Tundus, nagu oleksin kogu aeg selles peatuses istunud, kuni ühtäkki käis klõps ja film aulas toimunust lõppes. Mulle tundus, nagu mind oleks une pealt pandud sellesse täbarasse olukorda, millest end nüüd leidsin. Säh, siin on sulle selline mälestus. Sa tegid seda, seda ja seda. Sina oled süüdi. Nüüd oled sa siin. Kuidas edasi käituda? Minna koju? Joosta ära ja elada tänaval? Hüpata järgmise trolli rataste alla?

Trollid tulid ja läksid. Varsti oli aeg juba sealmaal, et tantsutund sai läbi ja teisedki lapsed hakkasid ükshaaval kooliuksest välja tilkuma. Ma ei tahtnud, et mind nähtaks, seetõttu ma ei saanud enam peatuses passida. Kangutasin tagumiku pingi küljest lahti ja kõndisin eemale. Ekslesin äraolevalt kõrgete elumajade vahel. Akendest paistsid tuled. Inimesed sõid õhtust ja vaatasid telekat. Keegi tegi rõdul suitsu. Ma ei osanud niimoodi sihitult lonkides midagi tarka välja mõelda, pealegi hakkas kõht ka tühjaks minema, nii et kõndisin lõpuks tagasi trollipeatusesse ja sõitsin koju.

Olin trollis jõudnud hellitada lootust, et kui ma kodus midagi ei ütle, siis äkki ei juhtu midagi. Kui vanemad peaksid küsima, miks ma nii hilja koju jõudsin, siis ütlen, et tund kestis lihtsalt tavapärasest kauem. Õppisime uut tantsu, millega paljudel raskusi oli ja nii edasi. See plaan isegi rahustas mind mõnevõrra. Kui trolli pealt maha tulin ja koju kõndisin, tundus mulle korraks isegi kummaline, et ma seda asja nii tõsiselt olin võtnud. Nähes aga maja ees üles vaadates ema nägu köögiaknal, kukkus süda saapasäärde ja ma teadsin, et kõik on läbi. Enam polnud tagasiteed. Pidin oma saatusele vastu kõndima. Avasin trepikoja ukse ja vantsisin trepist üles. Ema juba ootas lahtise ukse peal.

Kus sa olid? küsis ta. Mis sinuga toimub?

Võtsin üleriided seljast ja mõmisesin midagi uue tantsu õppimisest.

Kas sa tead ka, mis kell on? küsis ta.

Võtsin botased jalast ja vaatasin, ega isa köögis ei istu. Aga köögis teda polnud.

Meil läks täna kauem, ütlesin emale ja läksin elutuppa.

Isa istus diivanil. Telekas ei mänginud. Ta istus tardunult põrandalambi kõrval üsna sarnaselt nagu mina olin mõne tunni eest trollipeatuses istunud.

Ja mis teil tantsutunnis täna juhtus? küsis ema.

Ma ei vastanud midagi. Mida mul öelda oli? Aksel hakkas vanemate magamistoas nutma. Ema kisas ja Aksel kisas. Läksin oma tuppa ja panin ukse kinni. Istusin voodiservale ja kuulasin, kuidas Aksel kriiskas. Siis lendas uks lahti ja isa tuli tuppa.

Mis teil seal juhtus? küsis ta.

Midagi, vastasin.

Vaata mulle otsa, ütles ta. Mis sa tegid tantsutunnis?

Enne kui vastata jõudsin, võttis isa vöö pükstelt ja käskis mul tagumiku paljaks võtta. Raputasin taganedes pead. See ei saanud ju ometi päriselt juhtuda. Isa pani ukse kinni ja surus mind nurka. Ta hakkas mind rihmaga peksma. Siplesin voodis ja tõmbasin seina äärde kägarasse, püüdes end löökide eest kaitsta, aga mingit kaitset polnud. Ta tõmbas mulle rihmaga vastu sääri ja tagumikku. Kui püüdsin end kätega kaitsta, sain vastu näppe ja see oli veel kõige valusam. Kui nüpeldamine lõppes, pani ta rihma tagasi pükstele ja lahkus sõnagi lausumata toast.

Aksel nuttis teises toas, mina nutsin oma toas. Nutsin tülgastusest iseenda vastu. Mu keha kipitas. See oli soe tunne, mis mattis mind. See sulas kokku toa hämarusega ja vajus mulle peale nagu paks tekk. Ma nutsin, kuni ka silmad kipitasid, ja mõtlesin, kuidas aega tagasi pöörata. Kuidas minna tagasi punkti, kus kõik oli veel korras, ja proovida uuesti. Elada uuesti. See osutus võimatuks. Ükskõik kui palju ma selle peale ka ei mõelnud, jäi olukord ikka samaks. Ma olin isale pettumust valmistanud. Ma olin läbi kukkunud. Ja järgmisel päeval tuli uuesti kooli minna.

Enne magama minekut tuli ema minuga rääkima.

Miks sa meile valetad? küsis ta.

Ta oli helistanud klassijuhatajale, saanud temalt tantsuõpetaja numbri ja kuulnud siis lõpuks temalt, mis tunnis juhtus. Ainult selle vahega, et ta ei teadnud, mis tegelikult juhtus. Õpetaja ei rääkinud midagi Hannost, kes Liisi mulle ette tõmbas. Õpetaja ei rääkinud midagi Ervinist, Kaarlist ega teistest ahvidest, kes minu ja Mandariini kallal nädalast nädalasse nokkisid.

See ei olnud minu süü, ütlesin emale.

Kuidas see siis ei olnud sinu süü, kui sina Liisit jalaga lõid? küsis ema voodiservale istudes.

Teised poisid narrisid mind, ütlesin. Ma ei saa tantsida, kui nad kogu aeg naeravad mu üle. Ja ma tahtsin üldse Hannot lüüa, aga Hanno ise lükkas Liisi mulle ette.

Miks nad sind narrivad? küsis ema.

Mina ei tea, ütlesin. Niisama.

Võib-olla sellepärast narrivadki, et sa oled nii kergesti ärrituv, ütles ema. Nad meelega provotseerivad sind. Kui sa nii kergesti kaasa ei läheks, siis nad ei viitsiks narrida ka.

Nad narrivad mind sellepärast, et ma tantsin Mandariiniga, ütlesin.

Kes see Mandariin on? küsis ema.

Mu paralleelklassiõde, ütlesin. Teda kutsutakse Mandariiniks.

Ema ohkas.

Ära tee neist välja, ütles ta. Näita, et sa oled üle sellest. Nad teavad, et sa ärritud kergesti ja sellepärast nad su kallal nokivadki. Neil on lõbus vaadata, mida sa järgmisena teed. Aga ära paku neile seda lõbu, ära mine sellega kaasa. Vaata, kui igav neil siis hakkab. Näita, et sa oled väärikas mees. See, kui sa rusikad käiku lased ja tüdrukuid jalaga lööd, näitab, et sa oled nõrk. Et sa ei saa neist teistmoodi jagu, kui pead kallale minema. Aga ära mine kallale. Näita, et sa oled cool, ütles ema.

Cool? Ma ei tundnud end tol õhtul oma voodis eriti cool᾽ilt. Olin nuttev ennastpõlgav sitahunnik. Ma ei tundnud ka järgmisel päeval end eriti cool᾽ilt. Ma juba teadsin, mis juhtuma hakkab. Kui ma kooli jõudsin, siis Kaarel, Ervin ja paar teist varem kohale jõudnud ahvi praktiliselt aplodeerisid. Ma oleks tahtnud võtta garderoobist Kaarli rula ja lüüa selle talle vastu pead pooleks. See vastik suure suuga lõust, mille tukk oli nii pikk, et silmad ei paistnud välja. Nii ta seal naeris. Üks suur lõkerdav suu koledate harali hammastega. Kui ma neist möödusin, küsis Ervin, kas olen juba kuulnud, et pean Liisi seljaoperatsiooni ja ratastooli kinni maksma. Kohkusin selle peale väga ja ootasin närviliselt tunni algust, oodates Liisit. Teda ei tulnud ega tulnud. Lõpuks, kui kell helises, jooksis ka tema garderoobist üles ja läks klassi, ilma et oleks minu poole vaadanud. Vähemalt nägin, et ta oli täiesti ühes tükis ja liikus ilma karkudeta.

Liisi vältis mind terve päeva. Tahtsin temaga rääkida, aga ei pääsenud löögile. Kutid jälgisid, kuidas ma vahetunnis koridoris konutan ja teda vahin. Liisit ümbritses nüüd igal hetkel kaitsev tüdrukutekari. Ta hoidis Karolini lähedale. Seda polnud varem juhtunud. Ühine valu oli neid ühtäkki liitnud ja järsku oli neil nii palju, millest omavahel rääkida.

Poisid viskasid vahetunnis limapalle vastu seina. Need olid värvilised geelist pallid, mida kõik poisid tol aastal pilapoest ja putkadest kokku ostsid. Need jätsid koridoriseintele ja lakke tumedaid rasvaseid laikusid. Kõige vägevam limapall oli loomulikult Hugo Bossil. Kui teiste kuttide omad olid pinksipalli suurused, siis Hugo Bossil oli tennisepalli suurune roheline limapomm, mille sees hakkasid värvilised LED-tulukesed põlema, kui see vastu seina või lage lendas. Hugo Bossi isa oli toonud selle Ameerikast. Muidugi, kust mujalt? Kõik kutid tahtsid Hugo Ameerika limapalli katsuda. Hugo tegi koridoris diile ja rentis oma limapalli välja. Kutid ostsid Hugole koolipuhvetist saiu ja pirukaid, et vilkuvat limapalli terveks päevaks enda kätte saada. Hugo luges raha ja jõi Coca-Colat.

Söögivahetunnis lendas limapall Liisile juustesse. Ervin näitas näpuga minu peale ja ütles, et mina viskasin. Ma polnud seda kordagi puutunudki, aga vahet ei olnud. Liisil ja Karolinil oli söögiisu rikutud ja nad vaatasid mind jälestusega. Ma ei jõudnud veel midagi öeldagi, kui Hugo astus minu kaitseks välja, öeldes Ervinile: mine putsi, ise sa viskasid. Hugo tõusis lauast ja kõndis vihaselt Liisi juurde, võttis oma limapalli, puhastas selle Liisi juuksekarvadest ja läks tagasi sööma. Mandariin vaatas mind teisest söökla otsast ja sõi mannavahtu piimaga.

Kui Mandariin sööklast lahkus, jooksin talle järele ja ütlesin talle, et ma ei tule enam tantsutundi.

Okei, ma saan aru, ütles ta. See ei olnud sinu süü.

Vabandust, et nad sind narrisid, ütlesin.

Mul suva, ütles Mandariin.

Ja ma nägin, et tal tõepoolest oligi suva. Ma nägin seda sellepärast, et ma vaatasin talle esimest korda otsa. Ja sel hetkel ma sain aru, mida tähendab, kui inimene on cool. Mandariin oligi cool.

Enne kui päev läbi sai, oli mul siiski vaja ka Liisiga rääkida, et talt vabandust paluda. Ta pani garderoobis parasjagu salli kaela ja valmistus minekuks. Võtsin nagist oma üleriided ja vahetasin rutakalt jalanõud ära. Kui Liisi juba välisukse poole kõndis, läksin kiiremal sammul tema juurde. Kui ta mind nägi, jooksis ta koolimajast välja.

Lõpuks kirjutasin talle kirja. Jätsin selle talle vahetunnis päeviku vahele. Väike kirjake sõnumiga: palun vabandust, ma ei tahtnud nii teha ja Hanno on tropp. Järgmises tunnis jälgisin tagapingist pingsalt, millal Liisi päeviku avab ja kirja avastab. See juhtus alles tunni lõpus, kui õpetaja koduseid ülesandeid jagama hakkas. Liisi põrnitses päeviku vahele pistetud paberilipakat ja ulatas selle enda ees istuvale Karolinile, kes luges mu vabandust ning andis selle siis silmi pööritades Liisile tagasi. Koolikell tirises ja klass voolas tühjaks. Liisi viskas kirjakese prügikasti. Ei mingit andestust.

See jätkus samamoodi, kuni tuli talv. Lund oli nii palju, et sõiduteed muutusid peaaegu kasutuskõlbmatuks. Kooli peal liikusid jutud, et kui natuke veel sajab, jääb kool mõneks päevaks üldse suletuks. Nii me siis palvetasime kõigi jumalate poole, et nad linna lume alla mataksid.

Pärast tunde käis kooli õue peal lumesõda. Põsed õhetasid ja suud aurasid. Lapsed pühkisid kinnastesse tatti. Pallid lendasid ja igaüks võitles enda eest. Isegi tüdrukud sõdisid. Hugo Boss sumpas varjendite vahel ja juhatas vägesid. Kõik poisid kuulasid. Asi oli selles, et Hugo Bossil oli sünnipäev tulekul, kuhu kõik tahtsid minna, aga kuhu kaugeltki mitte kõik polnud oodatud. Sel lumisel tapaväljal oma lojaalsuse üles näitamine oli nii mõnelegi viimaseks võimaluseks pälvida Bossi poolehoid ja teenida välja kutse kõigi aegade vägevaimale sünnipäevapeole.

Minul oli esmajoones vaja Hannole kätte maksta, kuna tema selle pasarahe algatas. Hanno käitus lahinguväljal nagu hiireke. Kükitas suurema osa ajast lumekuhjade taga peidus. Kui mõni tüdruk juhtus tema poole seljaga olema, viskas Hanno plikale kuuli kuklasse ja pistis naerdes plehku. Hoidsin Hannol pidevalt silma peal, aga niimoodi, et tema sellest aru ei saaks. Jooksin ringi ja ründasin suvalisi vastaseid. Tegin, nagu ma isegi ei mõtleks selle peale, et Hanno samas lumesõjas osaleb. Tegelikult oli tema minu ainus sihtmärk. Valmistasin talle mõeldes lausa erilise lumepalli. Nimelt leidsin kooli nurga tagant värske hunniku koerasitta, mille pealt koukisin puuoksaga ettevaatlikult ühe paraja julga ja pakkisin selle ühe piraka lumepalli sisse. Hannol polnud aimugi, mis tulemas oli. Ta silkas üle kooliõue ja kilkas nagu väike plika. Olin tohutult kannatlik ja teadsin, et pean rünnates olema täpne. Mul oli ainult üks võimalus ja tabamus pidi olema otse kümnesse. Oleksin tahtnud liikuda Lumemao kombel pinna all nähtamatult, et siis Hannol jalast haarata ja teda maa alla tõmmata, enne kui ta piuksugi jõuab teha. Kuna Hanno väga kedagi rünnata ei julgenud ja tegeles peamiselt enda varjamisega, oli talle peaaegu võimatu ligi pääseda. Mu võimalus saabus siis, kui Hanno lahinguväljalt minema hiilis, et kooli aia ääres põit kergendada. Jooksin talle järele ja varjasin end nurga taha. Kui Hanno põõsaste juurde jõudis, läksin ümber nurga ja hiilisin välitreppi mööda alla keldriukse juurde. Ma ootasin, lehkav tapariist käes. Ootasin, et ta põõsastest välja tuleks ja keldrikäigust mööduks. Kohe kui ta koolimaja nurga peale jõuab, hüppan maa alt välja ja viskan talle sitapommi näkku. Natukese aja pärast kuulsingi lähenevat lume krudinat. Sammud tulid juba päris lähedale. Valmistusin trepist üles sööstmiseks. Sammud peatusid. Teritasin kõrvu ja surusin palli pihkude vahel kokku. Siis taipasin järsku üles vaadata ja seal seisiski Hanno, kes lajatas mulle palliga otse silma.

Korraks läks pilt eest. Nägin punaseid ja siniseid täppe ja silmast voolas vett. Nägu surises. Jooksin raevuhoos Hannole järele. Ta oli juba üsna kaugele jõudnud. Kooliõue keskel tabasid mind igast suunast uued lumepallid. Jooksin küürutades edasi ega lasknud teda sekundikski silmist. Ta oli päris hirmul. Sumpasin talle järele nagu metslane. Tegime Hannoga õuele mitu tiiru peale ja viimaks jooksis ta üldse kooli peitu. Sinna ma talle järele ei läinud. Passisin hoopis tükk aega kooli ukse taga, aga mul hakkas enne igav, kui jõudsin ära oodata, millal ta ükskord tagasi välja tuleb.

Naasin lahinguväljale, kus sõdijad olid vahepeal jagunenud kahte leeri, ühel pool tüdrukud ja teisel pool poisid. Õue keskmine osa oli nüüd tühi. Poiste salk oli kogunenud ühele poole lahinguvälja pikka kaevikusse ja tüdrukud varjusid teisel pool väljakut erinevate lumekuhjade taha. Üle välja ei julgenud keegi joosta. Pallid lendasid risti-rästi kaares üle õue. Jooksin poiste poole ja sain tabamuse selga, enne kui jõudsin kraavi, kus suurem osa poistest olid väejuhi ümber kogunenud. Hugo Bossil oli plaan. Ta joonistas selle näpuga lume sisse.

Väljak on kolmest küljest kaitstud, ütles ta. Tüdrukute taga ja vasakul küljel on müür, paremalt kaitseb neid koolimaja ja sinna suunda saaksid nad ka ära joosta. Neli meest peaksid paremalt poolt tormijooksu tegema ja põgenemistee ära blokeerima. Samal ajal peaksid mõned tüübid jääma kraavi, et hoida lõunapoolset kaitseliini pidevalt töös. Pidevalt peaks loopima palle, et tüdrukud siia ei jookseks. Kamikaze᾽d peaksid ajama tüdrukud väljaku nurka ja kui nad on nurka aetud, lendame kogu mansaga peale. Davai, kes kamikaze᾽d tahavad olla, tõstavad käe.

Kohe oli neli kätt püsti.

Väga hea, ütles Hugo Boss.

Kutid hakkasid lumepalle tegema. Hugo kummardus ettepoole ja andis märku, et tal on üks oluline teadaanne veel. Poisid katkestasid tegevuse ja kui kõigi pilgud olid temale pööratud, ütles ta sosinal: kes esimesena Karolinile lumepalli püksi paneb, võib mu sünnipäevale tulla.

Kui kõik sõdurid olid uue laskemoonaga varustatud, ütles Hugo: läks. Neli klassivenda jooksid koolimaja poole, üritades justkui lahinguväljalt põgeneda. Tüdrukud loopisid neid pallidega ja kutid varjasid nägusid, nagu nad kardaksid haiget saada. Siis muutsid nad järsku suunda ja sööstsid palle loopides tüdrukute poole. Koolimajale lähemal olevad plikad tahtsid kohe poiste kaeviku poole joosta, aga sealtpoolt tabas neid veelgi suurem valang. Kamikaze᾽d pressisid peale ja tüdrukud põgenesid tagumise õuenurga poole. Nad hülgasid üksteise järel oma valvepostid.

Nüüd, nüüd, nüüd! hüüdis Hugo kraavist. Lendame peale! Kõik lendame peale!

Kraavis varjul olnud poistekari jooksis karjudes tüdrukutekamba poole. Kõik läks nii, nagu Hugo oli plaaninud. Tüdrukud aeti nurka ja poisid tormasid igast suunast peale. Ainus põgenemistee oli üle müüri. Nii nad siis ronisid üksteise järel üles. Mõni tüdruk kisti müürilt alla. Teised juba müürile jõudnud tüdrukud aitasid klassiõdesid üles. Mõni vapper ja üleni lumine plika võitles visalt vastu, loopides poistekamba poole pimesi kiiruga kokku pakitud palle, mis juba õhus lagunesid. Keegi vähkres ja kiljus müüri ääres lumes. Ervin hoidis Karolini lumes pikali ja tüdruk vehkis jalgadega. Tema jope alt paistis paljas selg ja mida rohkem ta siples, seda rohkem talle lund särgi alla ja krae vahele läks. Tema erk tamagochikollane sall vedeles maas. Kaarel tallus selle peal. Ervin käskis Kaarlil võtta Karolini jalgadest kinni. Kaarel haaraski tal jalast, aga Karolin virutas talle kohemaid vaba jalaga kõhtu. Ervin tõmbas Karolini endale lähemale ja tõstis ta selja tagant üles. Karolin siples nüüd õhus, rippudes abitult tornikõrguse Ervini käte vahel. Kaarel proovis uuesti Karolinile läheneda, aga Karolin vehkis jalgadega niimoodi, et Ervin kaotas tasakaalu ja kukkus selg ees vastu müüri. Karolin pääses korraks vabaks ja roomas neljakäpakil Ervinist eemale, aga see sai kohe oma pikkade kämmaldega tüdruku jalgadest kinni. Nüüd oli Karolin kõhuli maas. Kaarel istus talle turjale. Teised tüdrukud karjusid müüril poiste peale, et nad ära lõpetaks. Ervin ja Kaarel ei kuulnud midagi. Nad olid nii õhinal. Suud aurasid ja silmad põlesid. Ervin haaras Karolini pükstest ja hakkas neid alla kiskuma. Plikad hüppasid müürilt alla ning läksid Ervinile ja Kaarlile kallale. Nad rebisid poisid Karolini küljest lahti ja sõimasid neid šimpansite kombel kriisates. Hugo Boss kükitas müüri ääres ja naeris. Tüdrukud peksid Ervinit ja Kaarlit käte ja jalgadega. Poisid üritasid end kuidagi kaitsta, aga kuna tüdrukud olid selges ülekaalus, pistsid mõlemad jooksu. Karolin nuttis lumes, paljas selg külmetusest punane. Nähes oma võimalust, hiilisin Karolini taha, krahmasin maast peotäie lund ja pistsin selle talle püksi. Hugo hoidis kätt suu ees ja vajus hääletult naerdes kägarasse. Otsisin ta pilku, et saada kinnitust, kas olin nüüd sünnipäevakutse välja teeninud või mitte. Ilmselgelt olin. Põgenesin sündmuskohalt.

Hannole mõeldud lumepomm oli mul ikka veel teises käes. See oli juba täitsa kõvaks läinud. Jooksin koolimajja, lootes kohata Hannot, aga ta oli juba läinud. Leidsin garderoobist hoopis Hugo Bossi seljakoti. Ja mul tuli nii hea mõte, et seest läks soojaks. Tegin Bossi koti lahti, tõstsin õpikud ja vihikud välja ning panin koerasitaga lumepalli kotipõhja. Seejärel panin asjad kotti tagasi ja tõmbasin luku kinni. Siis võtsin oma koti selga ja läksin naeratades koju.