Читать книгу Surma maskid. Dresdeni toimikute sarja viies raamat. Sari "Sündmuste horisont" - Jim Butcher - Страница 3

Mõned asjad lihtsalt ei ole määratud kokku käima. Nagu õli ja vesi. Apelsinimahl ja hambapasta.

Võlurid ja televisioon.

Prožektorid lõõskasid mulle silma. Nende kuumus ähvardas tuua näole higitriibud isegi läbi paksu grimmi, mille tülpinud lavatööline oli mulle mõne minuti eest peale plätserdanud. Tuled kaamerate peal süttisid üksteise järel põlema, jutusaate tunnuslaul läks käima ja stuudiopublik hakkas skandeerima: „La-RRII, La-RRII, La-RRII!”

Stuudio tagaseinas olevatest ustest ilmus Larry Fowler, lühike mees laitmatus ülikonnas, ja hakkas lava poole kõndima, välgutades portselannaeratust ja surudes möödudes kätt tosinal rea otsas istuval inimesel. Publik vilistas ja hõiskas, kui ta seda tegi. Ülal laval pani müra mind istmel võpatama ja ma tundsin, kuidas higinire valge ülikonnasärgi ja pintsaku all üle ribide alla voolab. Mõtlesin korraks, kas mitte karjudes põgeneda.

Mitte et mul tuleks rambipalavik või midagi sellist, saate aru. Sest mul ei tule. Seal üleval oli lihtsalt tõeliselt palav. Lakkusin huuli ja käisin pilguga kõik tagavaraväljapääsud üle, lihtsalt igaks juhuks. Ei või kunagi teada, millal on vaja kiiresti välja saada. Tuled ja kära raskendasid veidike keskendumist ja ma tajusin, kuidas loits, mille olin endale ümber kudunud, võbisema lõi. Sulgesin viivuks silmad, kuni sain selle jälle stabiilseks.

Kõrvaltoolil istus viiekümnele lähenev jässakas kiilanev mees, seljas ülikond, mis nägi välja minu omast palju parem. Mortimer Lindquist ootas rahulikult, viisakas naeratus näol, aga pomises suunurgast: „Oled kombes?”

„Mulle on mõnikord põlevas majas ka rohkem meeldinud kui siin.”

„Sina palusid seda kokkusaamist, mitte mina,” ütles Mortimer. Ta kortsutas kulmu, kui Fowler pikalt ühe noore naise kätt surus. „Eputis.”

„Arvad, et see võtab kaua aega?” küsisin Mortylt.

Ta vaatas ühte tühja tooli enda ja teist minu kõrval. „Kaks üllatuskülalist. Sellega võib vist üksjagu aega minna. Nad filmivad rohkem materjali ja monteerivad kokku kõige paremad osad.”

Ohkasin. Ma käisin Larry Fowleri saates vahetult pärast detektiiviks hakkamist ja see oli viga. Mul andis vaeva näha, et saatega seotud halvast kuulsusest lahti saada. „Mis sa teada said?” küsisin.

Mort kiikas närviliselt minu poole ja sõnas: „Suurt midagi.”

„No kuule, Mort.”

Ta avas vastamiseks suu, aga vaatas siis üles, kui Larry Fowler mööda astmeid lavale sörkis. „Mitte praegu. Oota reklaamipausi.”

Larry Fowler kepsles meie juurde ja raputas võrdselt liialdatud innukusega algul minu ja siis Morti kätt. „Tere tulemast saatesse,” ütles ta käsimikrofoni ja pööras siis näoga lähima kaamera poole. „Meie tänane teema on „Nõidus ja võlukunst – võlts või vapustav?”. Meiega on oma vaateid jagamas kohalik meedium ja ülemeeleline nõustaja Mortimer Lindquist.”

Rahvas plaksutas viisakalt.

„Ja tema kõrval on Harry Dresden, Chicago ainus elukutseline võlur.”

Seekord kaasnes aplausiga naerukihin. Ei või öelda, et oleksin rabatud olnud. Tänapäeval ei usu inimesed üleloomulikke asju. Üleloomulikud asjad on hirmutavad. Palju mugavam on kindlalt ja turvaliselt teada, et keegi ei saa võlukunsti abil sinuni küündida ja sind vaikselt ära tappa, et vampiirid on olemas vaid filmides ja deemonid on vaid psüühilised häired.

Täiesti vale, aga palju mugavam.

Mu nägu hakkas hõõguma, olenemata tunnete eitamise suhtelisest tasandist. Mulle ei meeldi, kui minu üle naerdakse. Vaikne vana haavumine segunes närvilisusega ja ma pingutasin, et summutusloitsu alal hoida.

Jaa, ma ütlesin loits. Vaadake, ma olen tõepoolest võlur. Ma teen võluvärki. Ma olen kokku sattunud vampiiride ja deemonite ja mitmesuguste vahepealsete elukatega ja mul on sellest armid ette näidata. Probleem oli selles, et tehnoloogia ilmselt ei naudi eksisteerimist koos võlukunstiga. Minu läheduses jooksevad arvutid kokku, pirnid põlevad läbi ja autoalarmid kukuvad põhjuseta joobnud häälel lõõritama. Olin välja töötanud loitsu endaga kaasa kanduva võlukunsti summutamiseks, vähemalt ajutiselt, nii et mul oleks mingigi võimalus jätta stuudios lambid ja kaamerad läbi põletamata või tuletõrjehäire tööle panemata.

See oli juba olemuselt peenike värk ja äärmiselt keeruline paigas hoida. Esialgu oli kõik hästi, aga ma nägin, kuidas lähim kaameramees võpatas ja peakomplekti kõrvast eemale rapsas. Peakomplektist kostis plekiselt vinguv tagasiside.

Sulgesin silmad ning ohjeldasin oma ebamugavustunnet ja piinlikkust, keskendudes loitsule. Tagasiside vaibus.

„Olgu siis pealegi,” ütles Larry pärast pooleminutilist lõbusat loba. „Morty, sina oled nüüd mitu korda saatekülaline olnud. Kas sa räägiksid meile natuke sellest, millega tegeled?”

Mortimer ajas silmad pärani ja sosistas: „Ma näen surnud inimesi.”

Publik naeris.

„Aga tõsiselt. Peamiselt korraldan ma seansse, Larry,” ütles Mortimer. „Teen, mida suudan, et aidata neid, kes on kaotanud armsa inimese, või kellel on vaja lähedasega teispoolsuses ühendust saada, et lahendada maa peal tegemata jäänut. Pakun ka ennustamisteenust, et aidata klientidel otsustada ettetulevate probleemide üle ja püüda neid võimaliku ohu eest hoiatada.”

„Tõesti,” lausus Larry. „Võiksid sa meile oma oskusi näidata?”

Mortimer pani silmad kinni ja toetas parema käe sõrmeotsad silmade vahele. Siis ütles ta õõnsal häälel: „Vaimud ütlevad mulle… et peatselt saabub veel kaks külalist.”

Publik naeris ja Mortimer noogutas neile lahedalt naeratades. Ta teadis, kuidas rahvas konksu otsa saada.

Larry naeratas Mortimerile leplikult. „Ja miks sa täna siin oled?”

„Larry, ma tahan lihtsalt suurendada üldsuse teadlikkust ülemeelelise ja paranormaalse valdkonnast. Peaaegu kaheksakümmend protsenti hiljutisse uuringusse kaasatud Ameerika täiskasvanutest väitis, et usub surnute vaimude, kummituste olemasolu. Ma lihtsalt tahan aidata inimestel mõista, et need on olemas ja leidub teisigi, kellel on olnud nendega kummalisi ja seletamatuid kokkupuuteid.”

„Tänan sind, Morty. Ja Harry – kas ma tohin sind Harryks kutsuda?”

„Ikka. Sina maksad,” vastasin ma.

Larry naeratus muutus pisut rabedaks. „Saaksid sa meile natuke rääkida, millega sina tegeled?”

„Ma olen võlur,” laususin. „Ma otsin kadunud asju, uurin paranormaalseid juhtumisi ja treenin inimesi, kes satuvad hätta oma ootamatult tärganud võimetega.”

„Kas on tõsi, et sa nõustad ka Chicago politseiameti erijuurdluste osakonda?”

„Vahetevahel,” ütlesin. Kui võimalik, tahtsin vältida erijuurdluste osakonnast rääkimist. Larry Fowleri saates reklaami saada oleks viimane, mida Chicago politseiamet tahaks. „Paljud politseiametid üle riigi palkavad niisuguse nõustaja, kui kõik muud juhtlõngad on liiva jooksnud.”

„Ja miks sina täna siin oled?”

„Sest mul on näpud põhjas ja sinu produtsent maksab mulle kaks korda rohkem kui mu tavaline taks.”

Rahvas naeris jälle, seekord soojemalt. Larry Fowleri silmad välkusid prillide varjus kannatamatult ja naeratus muutus hammaste kiristamiseks. „Ei, päriselt, Harry. Miks?”

„Samadel põhjustel nagu Mort – uh, nagu ka Morty,” vastasin. Mis oli ka tõsi. Olin tulnud siia Mortiga kohtuma ja temalt infot saama. Tema oli tulnud siia minuga kohtuma, sest ta keeldus end tänaval minu läheduses näitamast. Küllap võib öelda, et mul pole maailma ohutuim kuulsus.

„Ja sa väidad, et suudad nõiduda,” sõnas Larry.

„Seda jah.”

„Võiksid sa meile näidata?” uuris Larry.

„Võiksin, Larry, aga ma ei pea seda mõistlikuks.”

Larry noogutas ja heitis publikule elutarga pilgu. „Ja miks siis?”

„Sest tõenäoliselt rikuks see su stuudioseadmed.”

„Muidugi,” ütles Larry. Ta tegi publikule silma. „No seda me ju ei tahaks, eks ole?”

Rahva seast kostis veel naeru ja mõned rahulolematusehüüded. Pähe turgatasid lõigud „Carriest” ja „Tulesüütajast”, aga hoidsin end vaos ja summutusloitsu paigas. Enesedistsipliini meister, seda ma olen. Aga ma heitsin veel ühe pika ja igatseva pilgu lava kõrval oleva tagavaraväljapääsu poole.

Larry tegeles jutusaate jutuosaga, arutades kristallide ja selgeltnägemise ja tarokaartide üle. Enamasti rääkis Mort. Mina kiitsin aeg-ajalt ühesilbiliste sõnadega takka.

Kui nii oli läinud mitu minutit, sõnas Larry: „Pärast neid teadaandeid oleme taas teiega.” Lavatöölised tõstsid üles sildid kirjaga „APLAUS” ja kaamerad liikusid suumides üle publiku, kuni see vilistas ja huilgas.

Larry vaatas mind pahaselt ja marssis lavalt minema. Kulisside taga hakkas ta meikijapiiga kallal oma juuste pärast võtma.

Kallutasin end Morti poole ja ütlesin: „Hea küll. Mis sa teada said?”

Jässakas ektomant vangutas pead. „Ei midagi konkreetset. Ma püüan ikka veel surnutega ühenduse võtmisega tagasi joone peale saada.”

„Sul on isegi siis sellel alal rohkem kontakte kui mul,” ütlesin mina. „Minu allikad ei pea täpset arvet selle üle, kes on või pole hiljuti surnud, nii et ma võtan, mis antakse. On ta vähemalt elus?”

Ta noogutas. „Ta on elus. Nii palju ma tean. Ta on Peruus.”

„Peruus?” Oli tohutu kergendus kuulda, et ta pole surnud, aga mida paganat tegi Susan Peruus? „See on Punase Koja ala.”

„Osalt,” nõustus Mort. „Ehkki suurem osa neist on Brasiilias ja Yucatanis. Ma püüdsin teada saada, kus ta täpselt on, aga mind blokeeriti.”

„Kes blokeeris?”

Mort kehitas õlgu. „Ma ei oska kuidagi vahet teha. Anna andeks.”

Raputasin pead. „Ei, pole midagi. Aitäh, Mort.”

Naaldusin uudiseid seedides tooli seljatoele.

Susan Rodriguez oli reporter Midwestern Arcane’i nimelise piirkondliku kollase ajakirja juures. Ta oli hakanud minu vastu huvi tundma, kui olin äsja oma büroo avanud, ja ajas mind armutult taga, et saada rohkem teada kõiksugu olevustest, kes ööpimeduses ringi kolistavad. Meil tekkis suhe ja esimesel kohtingul lõpetas ta alasti maas, samal ajal, kui välk konnakujulist deemonit lögasteks tükkideks küpsetas. Pärast seda sokutas ta paar kirjeldust sellest, kuidas ma mõningate elukatega kohtusin, meedialiidu laia levikuga väljaande veergudele.

Paar aastat hiljem sattus ta hoolimata kõigist mu vastupidistest hoiatustest minu järel vampiiripessa, kus olid parasjagu käimas tähtsad asjatoimetused. Vampiiride Punase Koja aadlinaine oli ta kinni krabanud ja alustanud tema moondamist surelikust vampiiriks. See oli kättemaks ühe minu teo eest. Kõnealune vampiiriaadlik arvas, et tema positsioon Punases Kojas tagab talle puutumatuse, et ma ei taha pahandusi kogu Kojaga. Ta ütles mulle, et kui hakkan Susani tagasisaamise pärast võitlema, alustan üleilmset sõda võlurite Valge Nõukogu ja vampiiride Punase Koja vahel.

Seda ma ka tegin.

Vampiirid pole mulle andeks andnud, et Susani neilt tagasi võtsin. Küllap sellepärast, et selle käigus sai neist üksjagu tuhaks põletatud, üks aadlisoost isik kaasa arvatud. Sellepärast ei tahtnudki Mort end koos minuga näidata. Ta polnud sõjaga seotud ja tahtis, et see nii ka jääks.

Igatahes polnud Susani moondumine lõpuni jõudnud, aga vampiirid olid andnud talle oma verejanu ja kui ta sellele kordki järele annab, saab temast üks Punase Koja omadest. Palusin teda endale naiseks, lubasin talle, et leian viisi ta inimlikkus taastada. Ta andis mulle korvi ja lahkus linnast, ilmselt selleks, et asjad omapäi selgeks saada. Püüdsin ikka veel leida moodust, kuidas ta vaevast päästa, aga pärast ta äraminekut olin saanud temalt vaid ühe kirjakese ja paar-kolm postkaarti.

Kahe nädala eest oli ta toimetaja mulle helistanud ja öelnud, et veerud, mida ta tavaliselt Arcane’i saatis, hilinevad, ning küsinud, kas ma tean, kuidas temaga ühendust saada. Ma ei teadnud, aga hakkasin otsima. Ei leidnud tuhkagi ja pöördusin Mort Lindquisti poole, et vaadata, kas tema vaimumaailma kontaktid tasuvad rohkem ära kui minu omad.

Palju ma teada ei saanud, aga ta oli vähemalt elus. Mu seljalihased lõdvenesid veidi.

Vaatasin üles ja nägin Larryt oma tunnusmuusika saatel tagasi lavale tulemas. Kõlarid vilistasid ja ragisesid, kui ta rääkima hakkas, ja ma taipasin, et olen kontrolli jälle lõdvaks lasknud. Summutusloits oli põrgumoodi raskem, kui ma arvanud olin, ja läks iga hetkega raskemaks. Püüdsin keskenduda ja kõlarid jäid vaikseks, vaid hooti katkendlikult popsudes.

„Tere tulemast tagasi saatesse,” ütles Larry kaamerasse. „Täna vestleme inimestega, kelle harrastused on paranormaalse vallast, ja kes on siin, et jagada oma seisukohti stuudiopubliku ja kodus vaatajatega. Et neid küsimusi põhjalikumalt arutada, palusin siia paar vastandlike vaadetega asjatundjat ja siin nad on.”

Publik aplodeeris, kui lava kummastki servast ilmus nähtavale üks mees.

Esimene istus toolile Morty kõrval. Ta oli keskmisest veidi pikem ja kõhn, nahk päikesest parkunud. Vanuselt võis ta olla kus tahes neljakümne ja kuuekümne vahel. Ta juuksed olid hallinemas ja korralikult lõigatud ja ta kandis musta ülikonda, kurgu all valge vaimulikukrae koos palvehelmeste ja krutsifiksiga. Ta naeratas ja noogutas Mortile ja mulle ning surus Larry kätt.

Larry lausus: „Lubage esitleda isa Vincenti, kes on tulnud pika tee Vatikanist siia, et täna meiega kohtuda. Ta on katoliku kiriku juhtiv õpetlane ning uurinud nõiduse ja võlukunsti valdkonda nii ajaloolisest kui ka psühholoogilisest perspektiivist. Tere tulemast saatesse, isa.”

Vincenti hääl oli veidi kare, aga ta rääkis inglise keelt niisuguse kultuurse aktsendiga, mis tundus näitavat kallist kooliharidust. „Tänan sind, Larry. Mul on suur rõõm siin olla.”

Pöörasin pilgu isa Vincentilt teisele mehele, kes oli asunud minu kõrval olevasse tooli, täpselt siis, kui Larry sõnas: „Ja tervitagem maailmakuulsat uurijat ja üleloomulike nähtuste paljastajat doktor Paolo Ortegat Brasiilia ülikoolist Rio de Janeiros.”

Larry hakkas veel midagi ütlema, aga ma ei kuulnud teda. Ma lihtsalt jõllitasin meest enda kõrval ja tundsin ta üha kindlamalt ära. Ta oli keskmist kasvu ja veidi turske, laiade õlgade ja kummis rinnaga. Ta oli tõmmunahaline, mustad juuksed siledaks kammitud, hallikashõbedane ülikond stiilne ja maitsekas.

Ja ta oli Punase Koja hertsog – iidne ja surmatoov vampiir, naeratamas mulle vähem kui käesirutuse kauguselt. Mu pulss kerkis kuuekümnelt saja viiekümnele miljonile, hirm pani mööda liikmeid sähvima hõbedased välgud.

Tunded on vägi. Need on kütus suurele osale minu võlukunstist. Hirm valdas mind ja surve summutusloitsule kahekordistus taas. Lähimast kaamerast sähvatas valgus ja kerkis suitsupahvak ning operaator vankus sellest eemale, rebides kõrvaklapid peast vandesõnadega, mis tuleb päevastest saadetest välja monteerida. Kaamera hakkas jõudsasti suitsema, oli tunda põleva kummi lõhna ja stuudio monitorid kriiskasid.

„Nonii,” sõnas Ortega vaikselt. „Kena teid jälle näha, härra Dresden.”

Neelatasin ja kobasin taskus ringi, seal oli mul paar võlurividinat, mida ma enesekaitseks kasutan. Ortega pani käe mu käsivarrele. Polnud märgata, et ta oleks pingutanud, aga ta sõrmed sulgusid mu randme ümber nagu käerauad, küllalt kõvasti, et valujutid mööda käsivart õlani jookseksid. Vaatasin ringi, aga kõik vahtisid rikkiläinud kaamerat.

„Rahune,” sõnas Ortega tugeva ja ähmaselt ladinapärase aktsendiga. „Ma ei kavatse sind televisioonis tappa, võlur. Olen siin selleks, et sinuga rääkida.”

„Käed eemale,” ütlesin. Mu hääl oli kile ja värisev. Neetud rambipalavik.

Ta laskis mu lahti ja ma rapsasin käe eemale. Meeskond veeretas suitseva kaamera tahapoole ja režissööri moodi kõrvaklappidega tüüp tegi ühe käe sõrmedega edasikerimist matkiva liigutuse. Larry noogutas talle ja pöördus Ortega poole.

„Vabandan selle pärast. Me lõikame selle osa pärast välja.”

„Sellest pole lugu,” kinnitas Ortega talle.

Larry jäi korraks vait ja ütles siis: „Tere tulemast saatesse, doktor Ortega. Teid tuntakse kui üht juhtivat paranähtuste analüütikut maailmas. Olete tõestanud, et väga mitmesugused niinimetatud üleloomulikud juhtumused olid tegelikult kavalad hanekstõmbamised. Kas võite meile veidi sellest rääkida?”

„Muidugi. Olen neid sündmusi mitmeid aastaid uurinud ja pole veel leidnud ühtegi, mida ei saaks piisavalt ära seletada. Näiteks osutusid väidetavad tulnukate viljaringid kõigest väikese Briti talunike rühma lemmikajaviiteks. Muud kummalised sündmused on kindlasti ebatavalised, kuid mitte mingil juhul üleloomulikud. Isegi siin Chicagos oli kohalikus pargis konnasadu, mida nägi pealt tosinaid või koguni sadu inimesi. Ja hiljem selgus, et veider torm oli need mujalt kaasa haaranud ja siia kandnud.”

Larry noogutas tõsiselt. „Te siis ei usu neisse juhtumustesse.”

Ortega naeratas Larryle üleolevalt. „Ma usuksin hea meelega, et niisugused asjad on tõsi, Larry. Maailmas on nii vähe maagiat. Aga ma kardan, et kuigi osake meist kõigist tahab uskuda imepärastesse olenditesse ja fantastilistesse võimetesse, on tõde see, et tegemist on lihtlabase ebausuga.”

„Siis teie arvates on üleloomulike asjadega tegelejad…”

„Petised,” sõnas Ortega kindlalt. „Ma ei taha loomulikult teie külalisi solvata. Eeldades, et tegu pole enesepettusega, on kõik need niinimetatud meediumid lihtsalt osavad näitlejad, kes on omandanud inimpsühholoogia põhialused ja teavad, kuidas seda ära kasutada. Nad suudavad kergeusklikke lihtsalt petta, panna need uskuma, et suudavad surnutega ühendust saada või mõtteid lugeda või et nad on tegelikult ise üleloomulikud olendid. Tõesti, ma olen kindel, et vähese vaeva ja õige lavakujundusega suudaksin veenda keda tahes siinviibijaist, et olen ise vampiir.”

Inimesed hakkasid jälle naerma. Põrnitsesin Ortegat, jälle rohkem ärritudes ja suurendades survet summutusloitsule. Õhk mu ümber hakkas soojem tunduma.

Teine kaameramees kiunatas ja rapsas kriiskavad kõrvaklapid peast, ta kaamera hakkas aeglaselt alusel keerlema, kerides toitekaableid ümber teraskarkassi, millele toetus.

Eetrisoleku tuled kustusid. Larry astus vaese kaameramehe peale karjudes lavaservale. Kulisside tagant ilmus vabandava näoga režissöör ja Larry koondas tähelepanu temale. Mees kannatas noomimise härjaliku kannatlikkusega ära ja vaatas siis kaamera üle. Ta pobises midagi peakomplekti ja hakkas koos vapustatud kaameramehega rikkis kaamerat minema veeretama.

Larry seadis käed kannatamatult vaheliti, pöördus siis külaliste poole ja lausus: „Vabandust. Andke meile paar minutit varukaamera valmis seadmiseks. See ei võta kaua aega.”

„Pole probleemi, Larry,” rahustas Ortega teda. „Me võime lihtsat natuke lobiseda.”

Larry kiikas minu poole. „On teiega kõik korras, härra Dresden?” küsis ta. „Te tundute veidi kahvatu. Sooviksite ehk juua või midagi?”

„Mina küll sooviks,” ütles Ortega, pilk minul.

„Lasen kellelgi tuua,” ütles Larry, marssis lavalt minema ja suundus oma juuksuri poole.

Mort oli alustanud vaikset keskustelu isa Vincentiga, väga kindlalt seljaga minu poole. Pöörasin jälle Ortega poole, valvsalt, selg kange, ning võitlesin viha ja hirmuga. Tavaliselt on pöörane hirm teatud määral kasulik. Võluvägi tuleb tunnetest ja hirm on käepärane kütus. Aga siin polnud õige koht, kus hakata välja kutsuma tuuleiile või tulesähvatusi. Ümberringi oli liiga palju inimesi ja oleks liiga lihtne kedagi vigastada või koguni tappa.

Pealegi oli Ortegal õigus. See polnud koht võitlemiseks. Kui ta oli siin, tahtis ta rääkida. Muidu oleks ta mulle lihtsalt siseparklas kallale karanud.

„Hea küll,” ütlesin lõpuks. „Mida sa öelda tahtsid?”

Ta kummardus veidi lähemale, et ei peaks häält tõstma. Sisemiselt tõmbusin kössi, aga eemale ei põrganud. „Ma tulin Chicagosse teid tapma, härra Dresden. Aga mul on teile ettepanek ja ma tahan, et te kõigepealt selle ära kuulaksite.”

„Avanguid pead sa tõesti veel harjutama,” ütlesin. „Ma lugesin ühte raamatut läbirääkimiste kohta. Võiksin sulle laenata.”

Ta naeratas mulle rõõmutult. „Sõda, Dresden. Sõda teie ja minu rahva vahel on liiga kulukas, meile mõlemale.”

„Üldiselt öeldes on sõda üpris rumal valik,” sõnasin ma. „Mina seda ei tahtnud.”

„Aga teie alustasite seda,” ütles Ortega. „Te alustasite seda põhimõtte pärast.”

„Ma alustasin seda inimelu pärast.”

„Ja kui palju rohkemaid päästaksite seda praegu lõpetades?” küsis Ortega. „Mitte ainult võlurid ei kannata selle tõttu. Sõjaga tegelemine vähendab meie suutlikkust hoida ohjes oma Koja metsikumaid elemente. Me paneme järelemõtlematut tapmist pahaks, aga meie Koja haavatud või juhita liikmed tapavad tihti ka siis, kui seda pole tegelikult vaja. Kui sõda nüüd lõpetada, päästaks see sadu, võib-olla tuhandeid elusid.”

„Samamoodi mõjuks, kui tappa kõik planeedi vampiirid. Mis su jutu mõte on?”

Ortega naeratas hambaid paljastades. Ainult tavalised hambad, mitte pikad silmahambad või muud sellist. Punase Koja vampiirid näevad välja inimese moodi – kuni hetkeni, mil nad moonduvad justkui halvast unenäost välja astunuks. „Jutu mõte on selles, Dresden, et sõda on tulutu, soovimatu. Teie olete minu rahva jaoks selle sümboolne põhjus ning tüliõun meie ja teie oma Valge Nõukogu vahelises riius. Kui teie olete surmatud, nõustub Nõukogu rahupakkumistega ja Koda niisamuti.”

„Nii et sa palud mul vaikselt kõrvad pea alla panna? Ei ole teab mis pakkumine. Sa peaksid tõesti seda raamatut lugema.”

„Ma teen teile ettepaneku. Astuge kahevõitluses mulle vastu.”

Ma ei naernud talle päriselt näkku. „Miks kuradi päralt ma seda peaksin tegema?”

Ta pilk olid ilmetu. „Sest kui te seda teete, pole sõdalased, kelle ma endaga linna tõin, sunnitud teie sõpru ja liitlasi ründama. Siis ei pea surelikud palgamõrvarid, kelle me oleme palganud, saama lõplikku kinnitust, et tappa mitu klienti, kes on viimase viie aasta jooksul teid värvanud. Kindlasti pole mul tarvis nimesid mainida.”

Hirm ja viha olid hakanud vaibuma, kuid tulvasid jälle tagasi. „Selleks pole põhjust,” laususin. „Kui sõdite minuga, siis jäägu see nii.”

„Rõõmuga,” ütles Ortega. „Ma ei kiida sellist taktikat heaks. Astuge mulle vastu Kokkuleppe duelliseaduste järgi.”

„Ja mis saab pärast seda, kui ma su tapan?” küsisin. Ma ei teadnud, kas suudaksin teda tappa, aga polnud põhjust lasta tal arvata, et ma selles kindel pole. „Järgmine kõva Punane Hertsog teeb täpselt sama?”

„Alistage mind ja Koda on nõus, et sellest linnast saab neutraalne territoorium. Et siinsed elanikud, sealhulgas te ise ning teie sõbrad ja kaaslased on rünnakuohust priid, kuni nad siin viibivad.”

Vaatasin teda viivu pingsalt. „Chicago-blanca¹, mh?”

Ta kergitas nõutult kulmu.

„Pole oluline. Pärast sinu aega.” Vaatasin kõrvale ja tõmbasin keelega üle higise ülahuule. Tuli lavatööline paari pudeliveega ning ulatas need Ortegale ja mulle. Võtsin lonksu. Loitsu surve tõi silme ette vilkuvad värvitäpid.

„Sa oled rumal, kui minuga võitled,” ütlesin. „Isegi kui sa mu tapad, tuleb mu surmaneedus sinu peale.”

Ta kehitas õlgu. „Ma pole nii oluline kui kogu Koda. Ma võtan selle riski.”

Kirevase päralt. Pühendunud, austusväärsed, vaprad, ennastohverdavad napakad on absoluutselt kõige hullemad inimesed maailmas, kellega kokku minna. Proovisin ühte viimast riugast, lootes, et see ära tasub. „Ma peaksin saama selle kirjalikult. Üks koopia läheb Nõukogule ka. Ma tahan, et kõik oleks tunnustatud, Kokkuleppe kohaselt ametlik.”

„Te nõustute duelliga, kui see on tehtud?”

Hingasin sügavalt sisse. Veel ühe üleloomuliku jõletisega kakelda oli viimane asi, mida ma tahtsin. Vampiirid kohutasid mind. Nad olid tugevad ja üleliia kiired ja nad mõjusid hirmus okseleajavalt. Nende sülg oli sõltuvust tekitav narkootikum ja ma olin sellega kokku puutunud piisavalt, et see mind vahel tõmblema sunniks, ja mõtlema, kuidas tunduks veel üks doos saada.

Praegusel ajal ei käinud ma pimedas eriti väljaski, sest ei tahtnud rohkem vampiire kohata. Duell tähendaks ausat võitlust ja ma vihkan ausaid võitlusi. Neid on liiga kerge kaotada, nagu ütles üks tapahimuline haldjakuninganna.

Muidugi, kui ma Ortega pakkumisega ei nõustu, siis võitlen temaga ikka, tõenäoliselt tema valitud ajal ja kohas – ja mul oli tunne, et Ortega ei ilmuta ülbust ja liigset enesekindlust, mida olin teiste vampiiride juures märganud. Miski tema juures ütles, et kuni mul hing väljas on, ei hooli ta suuremat sellest, kuidas see juhtus. Mitte ainult seda, uskusin ka, et kui ta mind kätte ei saa, siis läheb ta nende kallale, kellest ma hoolin.

Tähendab et, no kuulge. See oli klišeelik kaabaklus oma halvimal kujul.

Ja salgamatult tõhus mõjutusvahend.

Mulle meeldiks öelda, et kaalusin hoolikalt kõiki tegureid, mõtlesin kõik läbi, kuni jõudsin läbimõeldud järelduseni, ja tegin mõistuspärase otsuse võtta kalkuleeritud risk, aga ma ei teinud seda. Tõde on see, et mõtlesin, kuidas Ortega ja kompanii teevad halba mõnele inimesele, kellest ma hoolin, ja tundsin end äkki nii vihasena, et oleksin võinud talle sealsamas kallale minna. Pöörasin näoga tema poole, silmad vidukil ega vaevunud viha kontrolli all hoidma. Summutusloits hakkas murenema ja ma ei vaevunud seda alal hoidma. Loits lagunes ja kuhjunud metsik energia sööstis vaikselt ja nähtamatult üle stuudio.

Laval olevatest kõlaritest kostis häirete kahinat, seejärel andsid need valjude plaksatuste saatel otsad. Pea kohal paiknevad prožektorid plahvatasid äkitselt eredalt sähvides sädemepilvedesse, mis langesid kõigi lavalolijate peale. Üks kahest tööle jäänud kaamerast lahvatas põlema, korpusest kerkimas sinakad leegid, ja piki seinu asuvad võimsad pistikupesad hakkasid sülgama oranže ja rohelisi sädemeid. Larry Fowler kiunatas ja hüppas õhku, laksates endale vastu vööd, enne kui hõõguva mobiiltelefoni põrandale virutas. Tuled kustusid ja inimesed hakkasid hirmunud paanikas kisendama.

Ortega, keda valgustasid vaid langevad sädemed, paistis morn ja kuidagi innukas, varjud tantsisklemas üle näojoonte, silmad tohutu suured ja tumedad.

„Hea küll,” ütlesin. „Too see mulle kirjalikult ja kaup on koos.”

Avariivalgustus läks põlema, tulekahjuhäire hakkas tuututama ja inimesed rüselesid väljapääsude poole. Ortega naeratas paljahambuliselt ja liugles lavalt minema, kadudes kulisside vahele.

Tõusin kerge värinaga. Paistis, et millegi küljest oli tükk alla kukkunud ja tabanud Morti pähe. Ta peanahal oli väike lõikehaav, kust juba immitses verd, ja ta tuikus ebakindlalt, kui üritas püsti tõusta. Aitasin ta jalule ja sama tegi isa Vincent tema teisel käel. Tirisime väikese ektomandi tuletõrjeväljapääsu poole.

Saime Morti mõnest trepist alla ja majast välja. Chicago politseiamet oli juba kohal, sinised ja valged tuled vilkumas. Just parajasti lähenesid mööda tänavat tuletõrjemasin ja paar-kolm kiirabiautot. Sättisime Morti väiksemate vigastustega inimeste ritta ja astusime eemale. Me mõlemad hingeldasime kergelt, kui päästeameti meditsiinitehnikud hakkasid haavatuid seisundi järgi jaotama.

„Tegelikult pean teile midagi üles tunnistama, härra Dresden,” sõnas isa Vincent.

„Heh,” ütlesin ma. „Ärge arvake, et selle jutu iroonia minu jaoks kaduma läheb, padre.”

Vincenti parkunud huuled väändusid pingul naeratuseks. „Ma ei tulnud tegelikult Chicagosse ainult saate pärast.”

„Ei?” ütlesin ma.

„Ei. Ma tulin siia tegelikult selleks, et…”

„Minuga rääkida,” pistsin vahele.

Ta kergitas kulmu. „Kuidas te teadsite?”

Ohkasin ja võtsin taskust autovõtmed. „Lihtsalt on selline päev olnud.”