Читать книгу Surma maskid. Dresdeni toimikute sarja viies raamat. Sari "Sündmuste horisont" - Jim Butcher - Страница 5

Isa Vincent juhtis mind motelli, mis asus natuke O’Hare’ist põhja pool. See oli riigile kuuluv kett, odav, aga puhas, uste rida parkla poole. Sõitsin kulmu kortsutades tänavalt ära motelli taha. See ei näinud välja nagu koht, kus peatuks keegi Vincenti-sugune. Preester oli autost väljas vaata et kiiremini, kui mina seisupiduri peale tõmbasin, ruttas lähima ukse juurde ja lipsas sisse niipea, kui ukse lukust lahti sai.

Järgnesin talle. Vincent sulges meie järel ukse, lukustas selle ja sättis siis kardinaid, kuni need olid ees. Ta noogutas toas oleva väikese laua poole ja ütles: „Palun istuge.”

Tegin seda ja sirutasin jalad välja. Isa Vincent tõmbas lahti lihtsa kummuti sahtli ja võttis välja kausta, mida hoidis kinni lai kummipael. Ta istus minu vastu, võttis kummipaela maha ja lausus: „Kirik on huvitatud teatava varastatud omandi tagasisaamisest.”

Kehitasin õlgu ja ütlesin: „Kõlab nagu politsei töö.”

„Juurdlus on käimas ja ma teen teie politseiametiga igati koostööd. Aga… Kuidas seda nüüd viisakalt sõnastada…” Ta kortsutas kulmu. „Ajalugu on hea õpetaja.”

„Te ei usalda politseid,” ütlesin. „Selge pilt.”

Ta krimpsutas nägu. „Asi on lihtsalt selles, et minevikus on Chicago politsei olnud seotud mitmesuguste allilmategelastega.”

„Praegu juhtub seda enamasti filmides, padre. Te pole ehk kuulnud, aga kogu see Al Capone värk sai juba ammu läbi.”

„Võib-olla,” ütles ta. „Võib-olla mitte. Mina püüan lihtsalt teha kõik, mis minu võimuses, et varastatud ese tagasi saada. See hõlmab sõltumatu ja diskreetse detektiivi kaasamist.”

Ahah. Nii et ta ei usalda politseid ja tahab, et ma salaja tema heaks töötaksin. Sellepärast kohtume odavas motellis, mitte seal, kus ta tegelikult peatub. „Mille ma peaksin teie jaoks üles otsima?”

„Ühe reliikvia,” ütles ta.

„Mis asja?”

„Ühe artefakti, härra Dresden. Iidse eseme, mis on mitu sajandit kirikule kuulunud.”

„Ah selle,” sõnasin ma.

„Jah. Ese on õrn ja väga vana ja me arvame, et seda ei säilitata küllalt hästi. On hädavajalik, et saaksime selle tagasi võimalikult kiiresti.”

„Mis sellega juhtus?”

„See varastati kolm päeva tagasi.”

„Kust?”

„Püha Ristija Johannese katedraalist Põhja-Itaalias.”

„Päris kaugelt.”

„Me usume, et artefakt toodi mahamüümiseks siia Chicagosse.”

„Miks?”

Ta võttis kaustast kaheksa korda kümnese läikiva mustvalge foto ja ulatas mulle. See kujutas üpris räsitud laipa munakivisillutisel lebamas. Verd oli voolanud kivide vahele ja ka surnukeha ümber lombiks kogunenud. Ma arvan, et tegu oli mehega, aga kindlalt öelda oli raske. Kes iganes see ka polnud, ta nägu ja kael olid sõna tõsises mõttes ribadeks lõigutud, täpsete, sirgete, teravate lõigetega. Professionaalne noatöö. Väkk.

„See mees on Gaston LaRouche. Ta on end kirikurottideks nimetava organiseeritud vargakamba ninamees. Nad on spetsialiseerunud pühamute ja katedraalide röövimisele. Ta leiti röövijärgsel hommikul surnult väikese lennuvälja lähedalt. Tema portfell sisaldas mitut võltsitud Ameerika isikutunnistust ja lennupileteid siia.”

„Aga mitte seda mis iganes asja.”

„Ah, täpselt nii.” Isa Vincent võttis välja veel paar fotot. Ka need olid mustvalged, aga teralisemad, nagu oleks neid mitu korda suurendatud. Mõlemal olid keskmist kasvu ja keskmise kehaehitusega naised, tumedate juuste ja päikeseprillidega.

„Jälitusfotod?” küsisin.

Ta noogutas. „Interpol. Anna Valmont ja Francisca Garcia. Me usume, et nad aitasid LaRouche’i varguses, siis mõrvasid ta ja lahkusid riigist. Interpol sai vihje, et Valmonti on nähtud siinses lennujaamas.”

„Kas te teate, kes on ostja?”

Vincent raputas pead. „Ei. Aga see ongi see juhtum. Ma tahan, et leiaksite allesjäänud kirikurotid ja võtaksite artefakti tagasi.”

Vaatasin fotosid, kulm kortsus. „Jajah. Nemad tahavad ka, et te seda teeksite.”

Vincent vaatas mulle hämmeldunult otsa. „Mida te silmas peate?”

Raputasin kannatamatult pead. „Keegi. Vaadake seda fotot. LaRouche’i ei tapetud seal.”

Vincent kortsutas kulmu. „Miks te nii ütlete?”

„Verd pole nii palju. Ma olen näinud inimesi, kes kisti lõhki ja jooksid verest tühjaks. Verd tuleb kuradi palju rohkem.” Vakatasin ja ütlesin siis: „Vabandage väljendust.”

Isa Vincent lõi risti ette. „Miks siis laip sealt leiti?”

Kehitasin õlgu. „Talle tegi otsa peale proff. Vaadake lõikeid. Need on metoodilised. Tõenäoliselt oli ta teadvusetu või uimastatud, sest inimest pole väga lihtne paigal hoida, kui noaga ta näo kallale lähed.”

Isa Vincent surus käe kõhule. „Ah nii.”

„Seega on teil laip, mis leiti kuskil keset tänavat, põhimõtteliselt silt kaelas, et kaup on Chicagos. Üks kahest, kas keegi oli uskumatult rumal või püütigi teid siia juhtida. See on professionaalne mõrv. Keegi tahtis, et laip oleks juhtlõng.”

„Aga kes niisugust asja teeks?”

Kehitasin õlgu. „Küllap oleks hea teada saada. On teil neist kahest naisest paremaid pilte?”

Ta raputas pead. „Ei. Ja neid pole kunagi vahistatud. Karistusregistris neid pole.”

„Siis teevad nad oma tööd hästi.” Võtsin fotod. Piltide taha olid kirjaklambriga kinnitatud väikesed toimikud, kus olid loetletud teadaolevad pseudonüümid ja asukohad, aga ei midagi eriti kasulikku. „See ei käi kähku.”

„Väärt eesmärgini jõutakse harva kähku. Mida te minult vajate, härra Dresden?”

„Käsiraha,” vastasin. „Tuhandest piisab. Ja ma vajan selle artefakti kirjeldust, mida täpsemat, seda parem.”

Isa Vincent noogutas mulle asjalikult ja tõmbas taskust lihtsa terasest rahatasku. Ta luges sealt välja kümme Ben Franklini portreed ja ulatas mulle. „Artefakt on piklik linase riide tükk, pikkus neliteist jalga kolm tolli, laius kolm jalga seitse tolli, kootud käsitsi, toimses koes, kalasabatehnikas. Riidel on mitmeid laike ja plekke ja…”

Tõstsin laupa kortsutades käe. „Oodake hetk. Mida te ütlesitegi, kust see varastati?”

„Püha Ristija Johannese katedraalist,” lausus isa Vincent.

„Põhja-Itaalias,” ütlesin mina.

Ta noogutas.

„Täpsemalt Torinos,” lisasin.

Ta noogutas taas, nägu kinnine.

„Keegi kurat varastas Torino surilina?” nõudsin ma.

„Jah.”

Seadsin end toolil mugavamalt ja vaatasin veel kord fotosid. See muutis asja. See muutis kohe kõvasti asja.

Surilina. Väidetavalt see haualina, millesse Joosep Arimaatiast mähkis pärast ristilöömist Kristuse surnukeha. Suurte algustähtedega. See lina, mis oli väidetavalt Kristuse ümber, kui ta üles tõusis, mille peale on jäänud tema kujutis, tema veri.

„Ohoh,” ütlesin ma.

„Mida te surilinast teate, härra Dresden?”

„Mitte just palju. Kristuse haualina. Seitsmekümnendatel tehti hunnik katseid ja keegi ei suutnud seda väidet lõplikult kummutada. Oleks mõne aasta eest äärepealt ära põlenud, kui katedraalis tulekahju süttis. Räägitakse, et sellel on tervendamisvõime, või et selle eest hoolitseb seniajani kaks inglit. Ja veel üksjagu lugusid, mis mulle kohe meelde ei tule.”

Isa Vincent toetas käed lauale ja kummardas minu poole. „Härra Dresden, surilina võib olla kiriku üks kõige elutähtsam artefakt. See on võimas ususümbol ja sellesse usuvad paljud inimesed. See on ka poliitiliselt oluline. Roomale on hädavajalik, et see kiriku hoole alla tagasi jõuaks nii soodsal viisil kui võimalik.”

Põrnitsesin teda viivukese ja püüdsin hoolikalt sõnu valida. „Kas te solvute, kui ma pakun, et väga tõenäoliselt on surilina, ee… maagilises mõttes oluline?”

Vincent surus huuled kokku. „Mul pole selle suhtes illusioone, härra Dresden. See on riidetükk, mitte võluvaip. Selle väärtus tuleneb ainuüksi selle ajaloolisest ja sümboolsest tähendusest.”

„Mhmh,” ütlesin. Pagana pihta, sellest tuli suur osa võluväge. Surilina oli vana, seda peeti eriliseks ja inimesed uskusid sellesse. Sellest üksi võis piisata, et surilinale teatav vägi anda.

„Mõned inimesed võivad teisiti arvata,” ütlesin.

„Muidugi,” nõustus ta. „Sellepärast võivadki teie teadmised kohalikest salateadustest osutuda hindamatuks.”

Noogutasin järele mõeldes. See võib olla midagi täiesti ilmalikku. Keegi võis olla varastanud vana seenetanud riidetüki, et müüa see põrunule, kes arvab, et tegu on nõidusliku voodilinaga. Võib-olla polnud surilina midagi enamat kui sümbol, vanaaegne ese, ajalooliselt moodne värk nagu Pop-Tarts, aga kokkuvõttes mitte väga tähtis.

Loomulikult oli olemas võimalus, et surilina on ehtne, et see tõesti puutus kokku Jumala pojaga, kui too surnust üles äratati. Heitsin selle mõtte kõrvale.

Kui surilina oli maagilises mõttes midagi erilist, olenemata sellest, miks või kuidas, siis võis see tähendada täiesti uut ja vastikumat mängu. Mulle ei meenunud kõigi surilinaga pageda võinud kummaliste, mustade või pahatahtlike vägede hulgast ühtegi, kes teeks sellega midagi lustakat. Mängus võisid olla kõiksugused üleloomulikud huvid.

Isegi kui seda võimalust mitte arvestada, näis ka surelike surilinajaht piisavalt surmatoov. John Marcone võib juba olla seotud nagu ka Chicago politsei, tõenäoliselt Interpol ja FBI samuti. Kui asi oli inimeste ülesotsimises, tegid võmmid oma tööd ka üleloomulike võimeteta kuradi osavalt. Võis täitsa olla, et nad leiavad vargad mõne päevaga ja toovad surilina tagasi.

Pöörasin pilgu fotodelt raha poole ja mõtlesin, kui palju arveid ma saaksin tänu isa Vincenti kenale priskele tasule ära maksta. Kui mul veab, ei pea ma end selleks ehk ohtu seadmagi.

Muidugi.

Ma uskusin seda.

Panin raha taskusse. Siis võtsin ka fotod. „Kuidas ma teiega ühendust saan?”

Isa Vincent kirjutas motelli kirjaplokki numbri ja andis lehe mulle. „Siin. See on minu automaatvastaja, kuni ma linnas olen.”

„Hea küll. Ma ei saa lubada midagi kindlat, aga ma vaatan, mis teha saan.”

Isa Vincent tõusis ja lausus: „Tänan teid, härra Dresden. Teate, isa Forthill on teist äärmiselt heal arvamusel.”

„Ta on täitsamees,” nõustusin ma tõustes.

„Vabandage mind, mul on kokkulepitud kohtumised ees.”

„Võib arvata. Siin on mu kaart, kui teil on vaja ühendust saada.”

Andsin talle visiitkaardi, surusin kätt ja lahkusin. Põrnika juures seisatasin, tegin pakiruumi lahti ja panin haavlipüssi sinna tagasi, olles padruni kambrist välja võtnud ja veendunud, et kaitseriiv on peal. Siis tõmbasin välja oma käsivarrest veidi pikema puust kepi, üleni kaetud nikerdatud ruunide ja nõiamärkidega, mis aitasid mul oma võluväge palju täpsemalt suunata. Viskasin pintsaku üle relva ja koukisin taskust välja hõbekäevõru, mille küljes kõlkus tosin tillukest keskaegses stiilis kilpi. Kinnitasin selle vasakule käele, lükkasin paremasse kätte sõrmuse, võtsin siis oma tulekepi ja panin autosse istudes kõrvalistmele.

Uut juhtumit, maffiamõrtsukat ja hertsog Ortega väljakutset arvesse võttes tahtsin teha kuradi kindlaks, et mind jälle ei tabata, võluvägised püksid rebadel.

Sõitsin Põrnikaga koju, oma korterisse. Ma üürin keldrikorterit ilmatu suures vanas naksuvas pansionis. Selleks ajaks, kui tagasi jõudsin, oli kesköö möödas ja veebruarilõpu õhk täpiline harvadest märgadest lumehelvestest, mis maapinnale jõudes vastu ei pea. Larry Fowleri saatest ja selle järgsest palgaroimari rünnakust tingitud adrenaliinitulv oli lahtunud ning ma valutasin, olin mures ja väsinud. Väljusin autost, et otsusekindlalt voodisse suunduda, siis varakult ärgata ja Vincenti juhtumi kallal tööle asuda.

Äkiline külma energia virvendus ja paar summutatud mütsatust alla minu korteri juurde viivalt trepilt muutsid mu meelt.

Tõmbasin tulekepi välja ja seadsin kilbikäevõru vasakul randmel valmis, aga enne kui jõudsin trepi juurde astuda, lendasid astmetest üles kaks kogu ja maandusid raskelt poolkülmunud maapinnal kruusase parkimisplatsi kõrval. Nad võitlesid veereldes, kuni üks hämar kogu sai jala enda peal olija alla ja tõukas.

Teine kogu lendas kakskümmend jalga läbi õhu, maandus õhku välja kõõksatades mütsuga kruusale, kargas siis püsti ja tormas minema.

Astusin ettepoole, kilp valmis, enne kui kohale jäänud sissetungija tõusta sai. Sundisin tahtepingutuse läbi tulekepi, pannes ruunid sellel erkpunaselt hõõguma. Tuli sulandus kepiotsale kokku, ere nagu ohuvalgusti, aga ma hoidsin edasi astudes lööki tagasi, lükates tulekepi otsa alla sissetungija poole. „Liiguta vaid ja ma grillin su ära.”

Punane valgus langes ühe naise peale.

Tal olid jalas teksad, seljas must nahkjakk ja valge T-särk ning käes kindad. Ta pikad kesköömustad juuksed olid hobusesabaks seotud. Tumedad viltused silmad hõõgusid pikkade ripsmete alt mulle vastu. Ta kaunil näol oli valvas lõbusus.

Mu süda hakkas äkki valusalt ja erutatult pekslema.

„Noh,” ütles Susan, tõstes pilgu särisevalt tulekepilt minu näole. „Armuleegist olen ma kuulnud, aga see on naeruväärne.”