Читать книгу Surma maskid. Dresdeni toimikute sarja viies raamat. Sari "Sündmuste horisont" - Jim Butcher - Страница 4

Hakkasin auto poole astuma ja viipasin isa Vincenti endale järgnema. Ta tegi seda ja ma kõndisin küllalt kiiresti, et sundida teda järelejõudmiseks pingutama. „Te peate aru saama,” ütles ta, „et ma pean nõudma ranget konfidentsiaalsust, kui oma probleemi teile ära räägin.”

Vaatasin talle kulmu kortsutades otsa ja ütlesin: „Te arvate, et parimal juhul olen ma peast põrunud ja halvimal šarlatan. Miks te tahate, et ma teie juhtumiga tegelema hakkaksin?”

Mitte et ma oleksin kavatsenud talle ära öelda. Ma tahtsin ta juhtumi võtta. Noh, täpsemalt öeldes tahtsin ma võtta ta raha. Ma polnud rahaliselt nii halvas seisus kui eelmisel aastal, aga see tähendas ainult, et võlausaldajaid tuli eemale tõrjuda pigem pesapallikurika kui karjapiitsaga.

„Mulle on räägitud, et selleks olete teie linna parim detektiiv,” sõnas isa Vincent.

Kergitasin kulmu. „Teil on juhtunud midagi üleloomulikku?”

Ta pööritas silmi. „Ei, muidugi mitte. Ma pole naiivne, härra Dresden. Aga mulle öeldi, et te teate okultsest kogukonnast rohkem kui ükski teine eradetektiiv linnas.”

„Aa,” ütlesin. „Seda.”

Mõtlesin veidike ja leidsin, et küllap on see tõsi. See okultne kogukond, mida ta silmas pidas, oli tavaline new age’iga tegelev, kristallide, kaartide ja käejoonte järgi tulevikku ennustav seltskond, mis on olemas igas suuremas linnas. Enamik neist olid kahjutud ja paljudel oli vähemalt veidike võluvõimeid. Lisage näpuotsatäis feng-shui’ga tegelejaid, visake sisse rohkesti maigu ja siiruse poolest erinevaid wiccalasi, segage juurde mõni tagasihoidliku andega harrastaja, kellele meeldib miksida kokku usku ja võlukunsti, mõni voodooga tegeleja, mõni santeria-usuline ja tibake sataniste ja garneerige kõik see noortega, kellele meeldib kanda musta, ning saategi selle, mida enamik inimesi nimetab „okultseks kogukonnaks”.

Loomulikult leidsite sealt redutamast ka mõne sortsi, nekromandi, koletise või deemoni. Tõsised, vastikut sorti tegijad suhtusid sellesse kampa nagu kümneaastane piparkoogimajakestega lõbustusparki. Mu mõttelises hoiatussüsteemis hakkas tuututama kujuteldav pasun.

„Kes mind teile soovitas, padre?”

„Oh, üks kohalik preester,” sõnas Vincent. Ta võttis taskust väikese märkmiku, avas selle ja luges: „Isa Forthill, Inglite Püha Maarja.”

Pilgutasin üllatusest silmi. Kogu usuvärgi suhtes olime isa Forthilliga eri arvamusel, aga ta oli tubli mees. Võib-olla natuke igav, aga ta meeldis mulle ja ma olin talle varasemast teeneid võlgu. „Seda oleksite pidanud kohe ütlema.”

„Te võtate selle juhtumi vastu?” küsis isa Vincent, kui siseparklasse suundusime.

„Ma tahan kõigepealt täpsemalt kuulda, aga kui Forthill arvab, et ma saan aidata, siis ma aitan.” Lisasin kiiresti: „Kehtib minu tavataks.”

„Loomulikult,” lausus isa Vincent. Ta näppis kaelas rippuvat krutsifiksi. „Võin ma eeldada, et säästate mind sellest maagijurast?”

„Võluri,” ütlesin.

„Seal on mingi vahe?”

„Maagid teevad laval mustkunsti. Võlurid võluvad päriselt.”

Ta ohkas. „Ma ei vaja meelelahutajat, härra Dresden. Ainult detektiivi.”

„Ja mul pole vaja, et te mind usuksite, padre, piisab maksmisest. Me saame kenasti läbi.”

Ta heitis mulle ebakindla pilgu ja ütles: „Aa.”

Jõudsime mu auto juurde, see on päevinäinud vana Volkswagenimutukas, mida ma kutsun Siniseks Põrnikaks. Paljud väidaksid, et sellel on oma iseloom, aga minu meelest on tal palju kokkusobimatuid asendusosi. Alguses võis auto ju sinine olla, aga nüüd oli talle külge poogitud roheliste, valgete ja punaste Volkswagenite tükke esialgsete asemel, mis said ühel või teisel viisil kahjustada. Riidepuukonks pidi kapotti kinni hoidma, et see auto rappudes üles ei kargaks, ja eesmine põrkeraud oli ikka veel lömmis eelmisel suvel sõiduki abil toime pandud koletisetapmisekatsest. Võib-olla saan lasta selle ära parandada, kui Vincenti töö hästi maksab.

Isa Vincent vaatas hämmeldunult Põrnikat ja küsis: „Mis juhtus?”

„Põrkasin vastu puid.”

„Sõitsite autoga vastu puud?”

„Ei. Puid, mitmuses. Ja siis vastu prügikasti.” Kiikasin kohmetult tema poole ja lisasin: „Need olid väikesed puud.”

Ta ebakindel ilme süvenes päriselt murelikuks. „Aa.”

Keerasin ukse lukust lahti. Kuigi ma tegelikult ei muretse, et keegi mu auto ära varastab. Üks autovaras pakkus kunagi, et hangib mulle sõbrahinnaga midagi paremat. „Ma arvan, et täpsemalt soovite rääkida mõnes veidi privaatsemas kohas?”

Isa Vincent noogutas. „Jah, muidugi. Kui saaksite mind hotelli viia, seal on mul mõned fotod ja…”

Kuulsin kingakraapsatust betoonil just õigel ajal, et näha silmanurgast püssimeest, kes tõusis üks rida kaugemale pargitud autode vahelt. Hämar valgus helkis relvalt vastu ja ma viskusin temast eemale üle Põrnika kapoti. Põrkasin vastu isa Vincenti, kes üllatusest ja ehmatusest viiksatas, ja me kukkusime kahekesi põrandale, kui mees laskma hakkas.

Püssituli ei lõhestanud kõuekõminal õhku. Tavaliselt relvad seda teevad. Need on põrgumoodi lärmakamad kui miski muu, millega enamik inimesi päevast päeva kokku puutub. See relv ei möiranud, haugatanud ega isegi paukunud. See tegi nagu natuke valjemat häält. Võib-olla nii valju nagu siis, kui keegi lajatab lauale paksu sõnaraamatu. Püssimees kasutas summutit.

Üks lask tabas mu autot ja põrkas kapotikaarelt tagasi. Teine läks mu peast mööda, kui isa Vincentiga heitlesin ja kolmas purustas mu kõrvale pargitud uhke sportauto turvaklaasi.

„Mis toimub?” kokutas isa Vincent.

„Olge vait,” käratasin. Püssimees liikus, ta sammud lohisesid betoonil, kui ta mu auto ümbert ringi läks. Sirutasin käe ümber Põrnika esitule ja kohmitsesin mehe lähenedes kapotti kinni hoidva traadi kallal. See andis järele, kapott loperdas lahti ja mina pistsin käe pakiruumi.

Vaatasin üles ja jõudsin näha, kuidas mees – keskmist kasvu, keskmine kehaehitus, kolmekümnendate keskpaigas, tumedad püksid ja jakk – tõstab väikesekaliibrilise püstoli, ots vabrikusummutist raske. Ta tulistas, aga polnud sihtimiseks aega võtnud. Meie vahel polnud kahtkümmend jalgagi, aga ta laskis mööda.

Tõmbasin auto pakiruumist haavlipüssi ja lükkasin laengut sisse torgates kaitseriivi pealt. Püssimehe silmad läksid pärani ja ta pööras põgenema. Ta laskis mind tee pealt veel korra, purustades ühe Põrnika esituledest, ja jätkas tuldud teed tagasi plagades minu suunas tulistamist.

Tõmbasin end uuesti auto varju ja hoidsin pea maas, püüdes laske loendada. Ta jõudis ühe- või kaheteistkümneni ja siis jäi relv vait. Tõusin, haavlipüss juba õlal ja sihtisin. Püssimees põikas betoonsamba taha ja jooksis edasi.

„Neetud,” sisistasin ma. „Minge autosse.”

„Aga…” kokutas isa Vincent.

„Minge autosse!” hüüdsin ma. Tõusin püsti, väänasin kapoti riidepuukonksu oma kohale tagasi ja ronisin sisse. Vincent asus kõrvalistmele ja ma lükkasin püssi tema kätte. „Hoidke seda.”

Ta kohmitses sellega, silmad suured, sel ajal, kui mina Põrnika möirgama panin. Hea küll. Mitte just möirgama. Volkswageni põrnikad ei möirga. Aga see nagu urises ja ma lükkasin käigu sisse enne, kui preester ukse päris kinni sai.

Sõitsin hooga kaldteedest üles ja kurvidest läbi siseparkla väljapääsu poole.

„Mida te teete?” nõudis isa Vincent.

„See on maffia mees,” turtsusin. „Neil on väljapääs kaetud.”

Keerasime kriginal ümber viimase nurga ja kihutasime parkla väljapääsu suunas. Kuulsin, kuidas keegi hingetult röögatas, ja üle tänava pargitud autost väljus just parajasti paar suurt ja ebasõbraliku moega meest. Ühel neist oli käes haavlipüss ja teisel võimas poolautomaat, võib-olla Desert Eagle.

Haavlipüssiga jõmmi ma ära ei tundnud, aga kurikael number kolm oli tohutusuur ilma kaelata mees punakate juuste ja odava ülikonnaga – Cujo Hendricks, Chicago krimilordi, džentelmen Johnny Marcone musta töö tegija.

Tõkkepuust möödasaamiseks pidin Põrnikaga väljapääsu kõrval asuvale kõnniteele sõitma ja selle käigus niitsin maha mõne maastikukujunduse hulka kuuluva põõsa. Logistasin rooli paremale vedades üle äärekivi tänavale ja surusin gaasipedaali vastu põrandat.

Vaatasin üle õla ja nägin tagavaraväljapääsu juures esimest tulistajat, summutiga püstol meile suunatud. Ta tegi veel mitu lasku, ehkki kuulsin vaid paari viimast, sest summuti hakkas üles ütlema. Täpselt sihtida polnud tal lootust, aga tal vedas ja mu tagaaken purunes sissepoole kildudeks. Neelatasin ja pöörasin esimesel nurgal vastu päikest, põrgates äärepealt kokku kolimisautoga, ja andsin aina gaasi.

Paari kvartali pärast jäi mu pulss nii palju aeglasemaks, et suutsin mõelda. Võtsin kiirust vähemaks umbkaudu lubatud piirini, tänasin õnne, et summutusloits oli koost lagunenud stuudios, mitte autos ja keerasin akna alla. Pistsin pea korraks välja, et näha, kas Hendricks oma kõrilõikajatega on meil sabas, aga ei näinud tagapool ühtegi jälitajat ja jäin lootma, et nii ongi.

Tõmbasin pea sisse ja leidsin lõua alt haavlipüssi toru, näost kahvatu isa Vincent aga pobises omaette itaalia keeles.

„Kuulge!” ütlesin ja lükkasin püssiotsa kõrvale. „Olge sellega ettevaatlik. Tahate mind ära tappa?” Sirutasin käe alla ja tõmbasin kaitseriivi peale. „Pange see ära. Politseinik näeb ja olemegi jamas.”

Isa Vincent neelatas ja üritas püssi armatuurlaua varju susata. „Kas see relv on ebaseaduslik?”

„Ebaseaduslik on nii kõva sõna,” pomisesin ma.

„Oh heldus,” ütles isa Vincent neelatades. „Need mehed,” sõnas ta. „Nad tahtsid teid tappa.”

„Seda need maffiamehed teevad,” jäin ma nõusse.

„Kuidas te teate, kes nad on?”

„Esimesel tüübil oli summutiga relv. Hea summuti, metallist ja klaasist, mitte odav plastpurk.” Vaatasin jälle aknast välja. „Peale selle kasutas ta väikesekaliibrilist relva ja üritas saada päris lähedale, enne kui tulistama hakkas.”

„Miks see oluline on?”

Paistis, et kõik on puhas. Mu käed värisesid ja läksid natuke nõrgaks. „Sest see tähendab, et ta kasutas kerget laskemoona. Allahelikiirusega. Kui kuul ületab helibarjääri, siis pole summutiga relval nagu mõtet. Kui ta nägi, et olen relvastatud, pani ta jooksu. Hoidis seda tehes varju ja läks abi järele. Ta on proff.”

„Oh heldus,” ütles isa Vincent jälle. Ta näis veidi kahvatu.

„Pealegi tundsin ära ühe mehe, kes väljapääsu juures ootas.”

„Keegi oli väljapääsu juures?” ütles isa Vincent.

„Nojah. Mõned Marcone rendijõmmid.” Kiikasin üle õla katkise akna poole ja ohkasin. „Kurat küll. Kuhu me siis läheme?”

Isa Vincent juhendas mind tuimal häälel ja ma keskendusin juhtimisele, püüdes mitte tähele panna, et kõhus puperdab ja käed ikka värisevad. Ma ei tule väga hästi toime sellega, et mind tulistatakse.

Hendricks. Miks kuradi pärast Marcone mulle löömamehi kallale saadab? Marcone oli Teise Linna kurjade tänavate isand, aga üldjuhul ei meeldinud talle sellist vägivalda kasutada. Ta arvas, et see pole ärile hea. Olin uskunud, et oleme Marconega kokkuleppele saanud – või vähemalt kokku leppinud, et hoiame teineteise tee pealt eest. Miks ta siis sellise käigu peaks tegema?

Võib-olla olin juba astunud üle mingi piiri, mille olemasolust ma ei teadnud.

Vaatasin vapustatud isa Vincenti poole.

Ta polnud mulle veel rääkinud, mida ta tahab, aga oli see, mis oli, see oli küllalt tähtis, et üks Vatikani töötajaskonnast salaja Chicagosse vedada. Võib-olla oli see ka küllalt tähtis, et selle pärast üks uudishimulik võlur ära tappa.

Oh sa poiss.

Päev hakkas põrgumoodi vastikuks kiskuma.