Читать книгу Politsei - Jo Nesbø - Страница 10

Mõrvarühma juht Gunnar Hagen tõmbas käega üle lauba ja seejärel üle juustes avaneva laguuni. Peopessa kogunenud higi püüdis kinni kukalt ümbritsev tihe atoll. Tema ees istus juurdlusrühm. Hariliku tapmise korral oleks see koosnenud kaheteistkümnest inimesest. Aga kolleegi tapmine ei olnud harilik, mistõttu K2, mis oli viimase toolini hõivatud, mahutas praegu ära oma viiskümmend inimest. Kui arvata juurde haiguslehel olijad, koosnes rühm viiekümne kolmest inimesest. Ja peagi jääb neid veelgi haiguslehele, sest meediasurve annab tunda. Parim, mida selle juhtumi kohta võis öelda, oli see, et see oli kokku viinud kaks Norra suurimat mõrvajuurdluskeskust: mõrvarühma ja kripo. Igasugune rivaalitsemine jäeti kõrvale ja viimaks ometi suudeti ühendatud jõul koostööd teha, ilma et päevakorda kerkiksid muud teemad kui kolleegi tapja leidmine. Esimesed nädalad olid olnud täis indu ja teotahet ning pannud Hageni arvama, et asi laheneb kiiresti hoolimata tehniliste jälgede, tunnistajate, võimalike motiivide, võimalike kahtlusaluste ja võimalike või võimatute niidiotste puudumisest. Sel lihtsal põhjusel, et tahe oli nii võimas, võrk nii tihe ja nende käsutuses olevad ressursid nii piiramatud. Ja ometi.

Hallid, väsinud näod vahtisid teda apaatiaga, mis oli viimastel nädalatel üha ilmsemaks muutunud. Ja võitlusmoraali ei olnud tõstnud ka eelmise päeva pressikonverents, mis oli oma palvega abi järele, tulgu see siis kust tahes, meenutanud näotult allaandmist. Täna oli veel kaks rühma liiget haiguslehele jäänud, ja need polnud inimesed, kes pisut tatise nina pärast püssi nurka viskaksid. Lisaks sellele, et Vennesla asi ei liikunud paigast, oli Gusto Hansseni juhtum lahterdatud lahendatust lahendamata juhtumiks pärast seda, kui Oleg Fauke vabastati ja Chris „Adidas” Reddy seejärel oma ülestunnistuse tagasi võttis. Nojah, Venneslaga seoses oli ka üks positiivne asjaolu, nimelt varjutas politseiniku tapmine narkopoisi Gusto tapmise nii täielikult, et press ei olnud iitsatanudki, et ka see asi veel õhus ripub.

Hagen vaatas enda ees kõnepuldil olevat paberit. Seal oli kaks rida. Ainult. Hommikuseks nõupidamiseks vaid kaks rida.

Gunnar Hagen köhatas. „Tere hommikust, armas rahvas. Nagu enamik meist teab, oleme pärast eilset pressikonverentsi päris palju vihjeid saanud. Kokku kaheksakümmend üheksa, millest õige mitut tasub lähemalt uurida.”

Ta ei pruukinud öelda seda, mida kõik niigi teadsid, et pärast peaaegu kolme kuud on neil mõistus otsas, üheksakümmend protsenti vihjetest on tühi pahn, tavahullud, kes helistavad pidevalt ja ajavad joobnu pläma, tüübid, kes tahavad süüdi lavastada kellegi, kes nende kallimaga jalga laskis, või mõne naabri, kes jättis trepikoja koristamata, naljahambad või inimesed, kel on vajadus tähelepanu järele või lihtsalt kellegagi lobiseda. Öeldes „õige mitut”, mõtles ta tegelikult nelja. Nelja vihjet. Ja kui ta ütles „lähemalt uurida”, siis oli see puhas vale, sest kõik neli olid lõpuni uuritud. Ja viisid just sinna, kus nad praegu olid: eikuhugi.

„Meil on täna suurtsugu külaline,” ütles Hagen ja taipas kohe, et keegi võib seda mõista vääriti kui sarkasmi. „Politseiprefekt tahtis tulla ja paar sõna lausuda. Mikael ...”

Hagen sulges mapi, tõstis selle üles ja asetas lauale, nagu sisaldaks see pakki uusi ja huvipakkuvaid dokumente ning mitte ühtainust A4-formaadis lehte, lootis, et tal õnnestus seda „suurtsugu” mahendada Bellmani eesnime kasutades, ja noogutas mehe poole, kes seisis saali tagaosas ukse kõrval.

Noor politseiprefekt nõjatus vastu seina, käed risti rinnal, viivitas veidi, kuni kõik olid jõudnud end tema vaatamiseks ringi keerata, ning rebis end seejärel jõulise, nõtke liigutusega seina küljest lahti ja astus kiirel, enesekindlal sammul kõnepuldi poole. Näol kerge muie, nagu mõtleks ta millelegi lõbusale, tegi Bellman kõnepuldi juures elegantse kannapöörde, toetus küünarnukkidega puldile, kummardus ette ja vaatas neile otsa, just nagu tahaks rõhutada, et tal pole valmis kirjutatud kõnet, ja Hagen mõtles, et nüüd peaks Bellman küll vastama ootustele, mille tema lavaleastumine on üles kruvinud.

„Mõni teist ehk teab, et ma tegelen mägironimisega,” ütles Mikael. „Ja kui ma niisugustel päevadel nagu täna ärkan ja aknast välja vaatan – nähtavus on null, lubatakse veel lund ja tugevnevat tuult –, siis mõtlen ma ühe mäe peale, mille otsa ma kavatsen ühel päeval ronida.”

Bellman tegi pausi ja Hagen täheldas, et ootamatu sissejuhatus avaldas mõju: Bellman oli suutnud võita nende tähelepanu. Vähemalt esialgu. Aga Hagen teadis, et ületöötanud juurdlusrühma kannatus on viimse piiri peal ja nad ei kavatse seda varjata. Bellman on liiga noor, liiga lühikest aega prefektitoolil istunud ning jõudnud sinna liiga ülepeakaela, selleks et lubada tal oma kannatust proovile panna.

„Mäel on juhuslikult sama nimi nagu sellel saalil. Mis on sama nimi, millega mõned teist on tähistanud Vennesla juhtumi. K2. See on hea nimi. Kõrguselt teine mägi maailmas. The Savage Mountain. Tippu tõusmiseks maailma raskeim. Iga nelja inimese kohta, kellel see on õnnestunud, tuleb üks hukkunu. Meie kavatsesime selle otsa ronida lõunaküljest, mida kutsutakse ka The Magic Line’iks. Seda on tehtud vaid kahel korral ja üldiselt peetakse seda rituaalseks enesetapuks. Kui ilm ja tuul peaksid natukenegi pöörama, oled koos mäega mässitud lumme ja külmakraadidesse, mida keegi meist ei suuda üle elada, igatahes mitte sealse väiksema hapnikuhulgaga kuupmeetri kohta, kui seda on vee all. Ja kuna tegemist on Himaalajaga, siis teavad kõik, et ilm ja tuul kohe kindlasti pööravad.”

Väike paus.

„Nii et miks ma peaksin just selle mäe tippu ronima?”

Uus paus. Pikem, nagu loodaks ta saada vastust. Endiselt see kerge muie. Paus venis pikaks. Liiga pikaks, mõtles Hagen. Politseinikud ei hooli teatraalsest efektitsemisest.

„Sest ...” Bellman koputas sõrmega vastu kõnepuldi lauaplaati, „... sest see on maailma kõige hullem. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Mäkketõusuga ei kaasne hetkegi rõõmu, vaid üksnes mure, vaev ja hirm, mäehaigus, hapnikupuudus, erinevad eluohtliku paanika ja veel ohtlikuma apaatsuse seisundid. Ja kui sa tipus oled, pole mahti võidurõõmu nautida, vaid tuleb iga hinna eest tõendeid hankida, et oled tõepoolest tipus käinud, näiteks teha paar pilti, ja mitte petta end kujutlusega, et hullem on möödas, mitte vajuda mõnusasse tardumusse, vaid säilitada keskendumisvõime, täita oma ülesandeid süstemaatiliselt nagu programmeeritud robot, aga samal ajal ei tohi unustada olukorda hinnata. Hindad kogu aeg olukorda. Kuidas on ilm? Millest keha märku annab? Kus me oleme? Kui kaua me seal olnud oleme? Kuidas käib meeskonnakaaslaste käsi?”

Ta astus sammukese kõnepuldist kaugemale.

„Sest K2 on täies ulatuses mäkketõus ja vastupanu. Isegi alla minnes. Mäkketõus ja vastupanu. Ja just sellepärast tahtsime katset teha.”

Saalis valitses vaikus. Hauavaikus. Ei mingit demonstratiivset haigutamist ega tooli all jalgadega sahistamist. Vaat kus sinder, mõtles Hagen, nad on tal peos.

„Kaks sõna,” ütles Bellman. „Mitte kolm, ainult kaks. Vastupidavus ja üksmeel. Kavatsesin lisada ka auahnuse, aga see sõna pole kuigi tähtis ega suur nende kahe teise kõrval. Võite küsida, et mis mõtet on vastupidavusel ja üksmeelel, kui puudub auahne eesmärk. Võitlus võitluse pärast? Au ilma autasuta? Jah, ütlen ma, võitlus võitluse pärast. Au ilma autasuta. Kui Vennesla juhtumist veel paari aasta pärast räägitakse, siis just vastupanu võtmes. Et see paistis nii võimatu. Et mägi oli liiga järsk, ilm liiga halb, õhk liiga hõre. Et kõik läks lörri. Ja just jutustus vastupanust muudab selle juhtumi müütiliseks, teeb sellest lõkkeäärse pajatuse, mis elab veel kaua. Täpselt nagu enamik maailma mägironijatest ei jõua isegi K2 jalamile, võid sa elupäevad uurija olla, ilma et saaksid milleski seesuguses osaleda. Kas olete mõelnud, et kui see juhtum oleks lahenenud esimeste nädalate jooksul, siis oleks see juba paari aasta pärast unustatud. Sest mida ühist on kõigil legendaarsetel, ajalukku jäänud kriminaalasjadel?”

Bellman ootas. Noogutas, nagu oleks saanud vastuse, mida kordas:

„Need võtsid aega. Need kohtasid vastupanu.”

Hageni kõrvalt kostis sosin: „Churchill, eat your heart out.” Ta pööras pead ja nägi Beate Lønni, kes oli astunud tema kõrvale, irooniline muie näol.

Hagen noogutas ja vaatas publikut. Võib-olla vanad trikid, aga mõjuvad ikka veel. Seal, kus paari minuti eest paistis mustendav, kustunud tulease, oli Bellmanil õnnestunud söed hõõgvele puhuda. Aga Hagen teadis, et tulekeeled kaua ei limpsa, kui tulemused on jätkuvalt nullis.

Kolm minutit hiljem jõudis Bellman oma kihutuskõnega võiduka lõpuni ning lahkus laia naeratuse ja aplausi saatel poodiumilt. Ka Hagen plaksutas kohusetundlikult, samal ajal kui mõtles hirmunult, et peab kohe ise kõnepulti astuma. Et viib kõigi tuju nulli, kui teatab, et rühm vähendatakse kolmekümne viie liikme peale. Bellmani käsk, aga nad olid kokku leppinud, et ise ta seda ei ütle. Hagen astus ette, pani mapi käest, köhatas ja tegi, nagu lehitseks pabereid. Tõstis pilgu. Köhatas taas ning muigas. „Ladies and gentlemen, Elvis has left the building.”

Vaikus, ei ühtki turtsatust.

„Nii, meil on päris palju asju, mis ootavad tegemist. Mõned teist asuvad nüüdsest muid ülesandeid täitma.”

Hauavaikus. Surnud tulease.

Kui Mikael Bellman Politseimaja aatriumis liftist väljus, silmas ta vilksamisi inimest, kes sisenes kõrvallifti. Oli see Truls? Vaevalt, ta oli pärast Assajevi juhtumit endiselt töölt kõrvaldatud. Bellman väljus peauksest ja pressis ennast läbi lumesaju teda ootava autoni. Kui ta oli prefektikabineti enda valdusse võtnud, selgitati talle, et teoreetiliselt on tema käsutuses ka autojuht, kellest tema kolm eelkäijat olid loobunud kartuses, et see võiks anda valesid signaale, kuna nende amet oli võidelda kõigis valdkondades kärbete eest. Bellman ei olnud sellega soostunud ja oli öelnud otse välja, et ei kavatse lasta säärasel sotsiaaldemokraatlikul väiklusel oma tööpäevi rikkuda ja hoopis tähtsam on ametiredeli madalamatele pulkadele mõista anda, et usina töö ja edutamisega kaasnevad teatud hüved.

Pressiülem kutsus ta hiljem kõrvale ja pani ette, et kui ajakirjanikud talle sellekohase küsimuse esitavad, peaks ta vastates piirduma tööaja tõhususega ja jätma hüved kõrvale.

„Raekotta,” ütles Bellman tagaistmele vajudes.

Auto eemaldus tänavaservast, sõitis ümber Grønlandi kiriku ning võttis suuna Plaza hotellile ja peapostkontorile, mis Ooperimaja ümbruse ehitustegevusest hoolimata Oslo pooles vinnas siluetil domineerisid. Aga täna polnud mingit siluetti, üksnes lumi, ja Bellmani peas keerles kolm mõtet, mis omavahel ei haakunud. Sindrima detsember. Sindrima Vennesla juhtum. Ja sindrima Truls Berntsen.

Mikael ei olnud Trulsi näinud ega temaga rääkinud sestsaadik, kui oktoobri algul oma lapsepõlvesõbra ja alluva töölepingu peatama pidi. Õigupoolest oli Mikaelil tunne, nagu oleks ta Trulsi eelmisel nädalal Grand Hoteli ette pargitud autos näinud. Töölt kõrvaldamiseni olid Trulsi viinud tema kontole tehtud suured rahaülekanded. Kuna Truls ei saanud – ega tahtnud – neid summasid põhjendada, siis ei jäänud Mikaelil kui ülemusel muud üle. Mikael teadis suurepäraselt, kust raha pärit on: must töö – tõendite hävitamine –, mida Truls oli teinud Rudolf Assajevi narkojõugule. Raha oli see idioot oma arvele pannud. Ainus lohutus oli see, et ei raha ega Truls suutnud osutada Mikaeli peale. Ainult kaks inimest kogu maailmas võisid paljastada Mikaeli koostöö Assajeviga. Üks neist oli sotsiaalnõunik ja kaasosaline, teine aga lebas Riigihaigla valvatavas tiivas koomas ning oli suremas.

Nad sõitsid läbi Kvadratureni. Bellman imetles võlutult prostituutide musta naha ning nende juustele ja õlgadele langenud valeva lume kontrasti. Ta märkas, et Assajevist jäänud tühiku on täitnud uued uimastimüüjad.

Truls Berntsen. Kogu lapsepõlve jooksul Manglerudis oli ta Mikaelile järgnenud nagu imikala haile. Mikael oma mõistuse, juhiomaduste, kõneosavuse ja välimusega. Truls „Beavis” Berntsen oma kartmatuse, tugevate rusikate ja lapseliku ustavusega. Mikael leidis sõpru kõikjalt, kuhu ka ei vaadanud. Truls ei meeldinud kellelegi ja kõik püüdsid teda vältida. Ometi olid just nemad kaks alati koos, Berntsen ja Bellman. Nad hõigati klassis ja hiljem politseikoolis välja teineteise järel, enne Bellman ja kohe tirinal tema sabas Berntsen. Mikael oli hakanud käima Ullaga ja Truls oli endiselt pildil, paar sammu tagapool. Ajapikku hakkas Truls maha jääma, sest ei eraelus ega tööl ei ilmutanud ta Mikaelile omast ettevõtlikkust. Enamasti oli Trulsi kerge suunata ja tema tegusid kerge ette arvata. Kui Mikael käskis, siis ta hüppas. Aga vahel läks tema pilk süngeks ja siis sai temast inimene, keda Mikael ei tundnud. Nagu tookord, kui Truls politseinuiaga vahialust poisikest tümitas. Või seda kripo venda, kes osutus homoks ja püüdis Mikaelile ligi tikkuda. Kolleegid olid selle tunnistajaks, nii et Mikael pidi midagi ette võtma, et ei jääks muljet, nagu jätaks ta asja niisama. Nii et ta viis Trulsi mehe poole koju ja meelitas tolle garaaži, kus Truls teda politseinuiaga töötlema asus. Algul vaoshoitult, seejärel aga üha raevukamalt, samal ajal kui tema pilk tõmbus järjest tumedamaks, kuni paistis, nagu oleks ta šokis, mustad silmad pärani lahti, nii et Mikael pidi vahele astuma, et ta meest päris ära ei tapaks. Loomulikult oli Truls lojaalne. Aga ta oli ka ettearvamatu nagu peru hobune ja see tegi Mikael Bellmani murelikuks. Kui Mikael teatas Trulsile, et personaliosakond on otsustanud tema töölepingu peatada, kuni selgub tema arvel oleva raha päritolu, korrutas Truls üksnes, et see on tema oma asi, kehitas õlgu, nagu ei tähendaks see midagi, ja läks ära. Just nagu oleks Truls „Beavis” Berntsenil, kuhu minna, nagu oleks tal väljaspool tööd elu. Ja Mikael oli märganud tema tumenenud pilku. Nagu oleks läitnud süütenööri ja näinud, kuidas leek jookseb musta kaevandusavani, kuid kõmakat ei järgne. Kas asi on selles, et süütenöör on liiga pikk, või on see kustunud, ei ole teada, nii jääb üle ainult oodata, üleni pingul, sest miski ütleb, et mida kauem aega läheb, seda hullem kärgatus käib.

Auto keeras raekoja taha. Mikael astus välja ja suundus trepist üles sissepääsu poole. Väideti, et see on tegelik paraaduks, nagu arhitektid Arneberg ja Poulsson selle kunagi 1920. aastatel olid kavandanud, et joonised läksid kogemata käiku valepidi. Ja kui viga neljakümnendate aastate lõpul avastati, oli ehitus nii kaugel, et asi mätsiti kinni ja tehti, nagu poleks midagi lahti, lootuses, et need, kes Oslofjordi pidi Norra pealinna purjetavad, ei saa aru, et nende pilgule avaneb köögiuks.

Itaalia kingade nahktallad plaksusid pehmelt kivipõrandal, kui Mikael Bellman marssis valvelauda, kus leti taga seisev naine ta särava naeratusega vastu võttis:

„Tervist, härra politseiprefekt. Teid oodatakse. Kümnes korrus, koridori lõpus, vasakut kätt.” Teel üles uuris Bellman ennast liftipeeglist. Ja mõtles, et just seda ta on – teel üles. Hoolimata sellest tapmisloost. Ta kohendas siidlipsu, mille Ulla talle Barcelonast oli ostnud. Topelt Windsori sõlm. Ta oli õpetanud Trulsi lipsusõlme siduma, kui nad keskkoolis käisid. Aga ainult lihtsat, ühekordset. Koridori lõpus oli uks paokil. Mikael lükkas selle lahti.

Kabinet oli lage. Kirjutuslaud kraamitud, riiulid tühjad ja tapeedil mahavõetud piltidest heledad laigud. Naine istus ühel aknalaual. Tema nägu oli tavapäraselt nägus, seesugune, mille kohta naised ütlevad enamasti „päris kena”, kuid seal ei olnud armsust ega veetlust, blondid nukujuuksed olid aga keeratud koomilistesse spiraallokkidesse. Ta oli pikk ja atleetlik, laiade õlgade ja puusadega, mis olid käesoleval juhul pressitud pingul nahkseelikusse. Jalg oli üle põlve. Tema näo mehelikkus, mida rõhutasid silmatorkav kullinina ning sinised ja külmad hundisilmad, milles kiiskas enesekindlalt väljakutsuv ja kelmikas pilk, olid pannud Bellmani paari kiiret oletust tegema, kui ta naist esimest korda nägi. Et Isabelle Skøyen on algatusvõimeline ja riskialdis cougar.

„Pane uks lukku,” ütles naine.

Mikael ei olnud eksinud.

Ta sulges enda järel ukse ja keeras võtit. Läks ühe akna alla. Raekoda kõrgus Oslo nelja-viiekorruseliste majade tagasihoidliku hoonestuse kohal. Teisel pool raekoja platsi troonis seitsmesajaaastane Akershusi kindlus oma kõrgetel vallidel, kus vanad sõjas kannatanud suurtükid olid suunatud fjordile, mis paistis kananahal, lõdisedes jääkülmades tuuleiilides. Lumesadu oli lakanud ja sinkjashalli taeva all kümbles linn sinakasvalges valguses. Nagu laip, mõtles Bellman. Isabelle hääl kajas paljastelt seintelt vastu: „Noh, kallis. Kuidas sulle vaatepilt meeldib?”

„Vapustav. Kui ma õigesti mäletan, oli eelmise sotsiaalnõuniku kabinet väiksem ja kusagil allpool.”

„Mitte too vaade,” ütles naine. „See.”

Mikael keeras näo naise poole. Oslo vastne sotsiaalteenuste ja narkotalituse linnanõunik oli jalad harki ajanud. Aluspüksid olid tema kõrval aknalaual. Isabelle oli korduvalt öelnud, et pole iial mõistnud raseeritud tussi võlu, aga Mikael mõtles sellesse padrikusse vahtides, et peaks ometi leiduma mingi kompromiss, ja kordas pominal vaate iseloomustust. Lihtsalt vapustav.

Kontsad laksatasid parketile ja naine astus Mikaeli juurde. Pühkis tema pintsakureväärilt nähtamatu tolmukübeme. Ka ilma tikkkontsadeta oli ta Mikaelist terve sentimeetri pikem, aga nüüd lausa kõrgus tema kohal. Mikaeli see ei heidutanud. Vastupidi, naise füüsiline suurus ja domineeriv isiksus oli talle paras proovikivi. Mehena nõudis see temalt hoopis enam kui väike ja sale Ulla oma leebe leplikkusega. „Minu meelest on päris õiglane, et sina mu kabineti sisse õnnistad. Ilma sinu ... koostöövalmiduseta ei oleks ma seda tööd saanud.”

„Ja vastupidi,” ütles Mikael Bellman. Ta tõmbas ninaga naise lõhnaõli lõhna. See oli tuttav. See oli ... sama kui Ullal? Tom Fordi lõhnaõli, mis selle nimi oligi? Black Orchid. Mida ta pidi Ullale ostma Pariisist või Londonist, sest Norrast oli seda võimatu hankida. Kokkusattumus tundus ebausutav.

Ta nägi naise silmis naeru, kui too tema jahmatust märkas. Ta põimis käed Mikaeli kukla taga kokku ja kallutas pea naerdes taha. „Anna andeks, ma lihtsalt ei suutnud vastu panna.”

Kurat võtaks, muidugi, pärast uue maja soolaleivapidu oli Ulla kurtnud, et tema lõhnaõlipudel on kadunud, et mõni Mikaeli prominentne külaline on selle sisse vehkinud. Mikael oli üsna veendunud, et see oli üks kohalik Manglerudist, nimelt Truls Berntsen. Mikaelile polnud teadmata, et Truls on juba noorusaastatest peale Ullasse lootusetult armunud. Mõistagi ei olnud ta seda iial maininud ei naisele ega Trulsile. Ka mitte lõhnaõlipudeli asja. Sest parem, kui Truls vehkis sisse Ulla lõhnaõli ja mitte aluspüksid.

„Kas sa ei ole mõelnud, et see võibki olla sinu häda,” ütles Mikael. „Et sa ei suuda vastu panna.”

Naine kudrutas naerda. Sulges silmad. Tema pikad ja tugevad sõrmed lasid üksteisest Mikaeli kukla taga lahti, liikusid tema pihale ning pugesid püksirihma alla. Ta vaatas meest, pilgus kerge pettumus.

„Mis lahti, sokuke?”

„Arstid ütlevad, et ta ei sure,” ütles Mikael. „Ja viimane uudis on see, et ta avaldab märke, nagu hakkaks koomast välja tulema.”

„Kuidas? Kas ta liigutab?”

„Ei, aga EEG näitab muutusi ja nad on alustanud neurofüsioloogilisi uuringuid.”

„Mis siis?” Naise huuled olid Mikaeli omade vastas. „Kas sa kardad teda?”

„Ma ei karda mitte teda, vaid seda, mida ta võib rääkida. Meist.”

„Miks ta peaks midagi nii rumalat tegema? Ta on üksi, tal ei ole sellest midagi võita.”

„Ütleme nii, kullake,” lausus Mikael ja lükkas Isabelle käe eemale. „Mõte sellest, et on olemas keegi, kes võiks tunnistada, et oma isikliku karjääri edendamiseks tegime nii mina kui ka sina koostööd uimastimüüjaga ...”

„Kuule,” ütles Isabelle. „Me ei teinud muud, kui sekkusime tasa ja targu ega lasknud turujõududel omapäi peremehetseda. See on hea ja järeleproovitud tööerakonnapoliitika, kullake. Me võimaldasime Assajevil saada uimastimüügi monopoli ja võtsime kinni kõik teised narkoparunid, sest Assajevi kraamiga oli vähem üledoose. Kõik muu oleks olnud halb narkopoliitika.”

Mikaelil tikkus naeratus näole. „Ma näen, et sa oled käinud väitluskursustel oma kõneoskusi täiendamas.”

„Kas vahetaks teemat, kullake?” Naine võttis ta lipsust õrnalt kinni.

„Kas sa saad aru, mida kohus sellest arvaks? Et mina sain politseiprefekti ja sina sotsiaalnõuniku ametisse ainult seetõttu, et näis, nagu oleksime meie ainuisikuliselt löönud Oslo tänavatel platsi puhtaks ja vähendanud surmajuhtumeid. Kuigi me tegelikult lasime Assajevil hävitada asitõendeid, tappa konkurendid ja müüa sellist kraami, mis on heroiinist neli korda kangem ja sõltuvust tekitavam.”

„Mmm. Mul läheb täitsa märjaks, kui sa niimoodi räägid ...” Naine tõmbas ta enda ligi. Tema keel oli mehe suus ja Mikael kuulis tema sukkade sahinat, kui ta oma reit vastu mehe oma hõõrus. Ta tõmbas Mikaeli endaga kaasa, kui taarudes kirjutuslaua poole taganes.

„Kui ta haiglas ärkab ja lobisema kukub ...”

„Pea suu, ma ei kutsunud sind siia selleks, et padrata.” Naise sõrmed tegutsesid Mikaeli rihmapandla kallal.

„Me peame ühe probleemi lahendama, Isabelle.”

„Ma saan sellest aru, aga nüüd, kus sa oled politseiprefekt, oled sa sattunud prioriteetide nimekirja, kullake. Ja just praegu on raekoja prioriteet see.”

Mikaelil õnnestus tema käsi peatada.

Naine ohkas. „No olgu. Lase kuulda, mis sa välja mõtlesid?”

„Et teda tuleb ähvardada. Usutavalt.”

„Miks ähvardada, miks mitte ühekorraga otsa peale teha?”

Mikael pahvatas naerma. Kuni taipas, et naine mõtleb seda tõsiselt. Ja et ta polnud isegi järelemõtlemisaega vajanud.

„Sest ...” Hääl kindel, vaatas Mikael naisele silma. Püüdis olla seesama suveräänne Mikael Bellman, kes ta oli olnud pool tundi tagasi, kui ta uurimisrühma ees seisis. Püüdis leida vastust. Aga naine jõudis temast ette.

„Sest sa ei julge. Vaatame, kas leiame kollastelt lehekülgedelt „Aktiivse surmaabi”? Sina annad korralduse politseivalve maha võtta, vahendite väärkasutus ja nii edasi ja nii edasi, ja seejärel tuleb patsiendile kollastelt lehekülgedelt ootamatu külaline. Ootamatu temale. Või ei, muide, sa võid ju saata varju. Beavise. Truls Berntseni. Ta teeb raha eest kõike, kas pole?”

Mikael raputas kahtlevalt pead. „Esiteks on valve määranud mõrvarühma juht Gunnar Hagen. Kui patsient tapetakse kohe pärast seda, kui ma Hageni korraldusest üle astun, näitaks see mind halvas valguses, kui nii võib öelda. Teiseks pole meil tapmist vaja.”

„Pane mu sõnu hästi tähele, kullake. Ükski poliitik pole oma nõuandjast parem. Sellepärast on tippu jõudmise eelduseks see, et ümbritsed end alati inimestega, kes on sinust targemad. Ja ma olen hakanud kahtlema, kas sa oled ikka minust targem, Mikael. Sest esiteks ei suuda sa seda politseinikutapjat kinni püüda. Ja siis ei tea sa, kuidas lahendada lihtsat probleemi koomas mehega. Nii et kui sa mind nüüd keppida ka ei taha, pean ma endalt küsima: „Milleks mulle see mees?” Kas sa oskad mulle vastata?”

„Isabelle ...”

„Ma võtan seda kui eitust. Nii et pane tähele, me teeme nii ...”

Mikael pidi tahtmatult naist imetlema. Jahe, vaoshoitud professionaalsus, kuid samas ka riskialdis, etteaimamatu, mis pani kolleegid kohkunult eemale tõmbuma. Mõned pidasid teda otsekui peruks hobuseks, aga nad ei olnud taibanud, et ebakindluse tekitamine oli osa Isabelle Skøyeni mängust. Ta oli seda tüüpi inimene, kes jõudis lühikese ajaga kaugemale ja kõrgemale kui kõik teised. Ja kes – kui see juhtuks – kukuks ka kõrgemalt ja valusamalt. Asi polnud selles, nagu poleks Mikael Bellman ennast Isabelle Skøyenis ära tundnud, kuid naine oli tema äärmuslik väljaanne. Ja imelikul kombel ei tõmmanud ta Mikaeli kaasa, vaid tegi ta hoopis ettevaatlikumaks.

„Esialgu ei ole patsient veel ärganud, nii et me ei võta midagi ette,” ütles Isabelle. „Ma tunnen Enebakkis ühte anesteesiaõde. Väga kahtlane kuju. Ta hangib mulle tablette, mida mina kui poliitik ei saa ju minna tänavalt ostma. Raha eest on ta – nagu Beavis – peaaegu kõigeks valmis. Ja ka seksi eest. Mis sellesse puutub ...”

Ta oli istunud kirjutuslaua servale, kergitanud ennast, ajanud jalad laiali ja tõmmanud ühe ropsuga mehe püksinööbid lahti. Mikael haaras tal kõvasti randmetest kinni: „Isabelle, ootame kolmapäevani Grandis.”

„Ärme ootame kolmapäevani Grandis.”

„Siiski, mina hääletan selle poolt.”

„Ah nii?” ütles naine, kiskus käed vabaks ja avas mehe püksiaugu. Heitis pilgu. Ja lausus kurguhäälselt: „Häältelugemine näitab kaks ühe vastu, kullake.”