Читать книгу Politsei - Jo Nesbø - Страница 8

Konstaabel Anton Mittet võttis väikesest punasest Nespresso D290 espressomasinast pooleldi täis plasttopsi, kummardus ja pani selle põrandale. Polnud ühtki mööblitükki, millele seda asetada. Seejärel keeras ta pikerguse karbi tagurpidi, nii et sai pihku uue kohvikapsli, kontrollis automaatselt, et õhuke fooliumkaas oleks terve, et see oleks kindlasti kasutamata, ning lükkas selle espressomasinasse. Pani tühja plasttopsi kraani alla ja vajutas helendavale nupule.

Ta vaatas kella, kui masin hingeldama ja oigama hakkas. Varsti kesköö. Valvekorra lõpp. Teda oodati kodus, aga talle näis, et ta peab kõigepealt uustulnuka tööülesannetesse pühendama, sest too oli kõigest politseikooli tudeng. Silje oli vist ta nimi. Anton Mittet vahtis kraani. Kas ta meeskolleegile oleks kohvi viinud? Ta ei teadnud, ja õigupoolest vahet polnud, ta oli loobunud oma säärastele küsimustele vastamast. Valitses nii sügav vaikus, et ta kuulis, kuidas viimased peaaegu läbipaistvad tilgad plasttopsi langevad. Rohkem värvi ega maitset polnud kapslist võtta, aga tähtis oli viimanegi kätte saada, sest öövalve on tüdrukule pikk. Ilma seltsita, ilma sündmusteta, ja teha pole muud kui Riigihaigla paljaid värvimata seinu vahtida. Nii et Anton mõtles, et joob enne äraminekut tüdrukuga tassikese. Ta võttis mõlemad kohvitopsid kaasa ja läks tagasi. Tema sammud kajasid seintelt vastu. Ta möödus kinnistest, lukus ustest. Teadis, et nende taga ei ole midagi ega kedagi, üksnes veelgi paljaid seinu. Riigihaigla olid norralased ometi kord ehitanud tuleviku jaoks, teades, et inimesi on aina rohkem, nad on aina vanemad, haigemad ja nõudlikumad. Olid mõelnud perspektiivitundega nagu sakslased oma kiirteede ja rootslased oma lennujaamade puhul. Aga kas olid nad tundnud, need vähesed autoomanikud, kes kolmekümnendatel aastatel kolossaalsetel betoonteedel majesteetlikus üksinduses Saksa agraarmaastikku läbisid, või Rootsi reisijad, kes millalgi kuuekümnendatel läbi Arlanda üleelusuuruste ootesaalide tõttasid, et seal kummitab? Et kuigi kõik on veel tuttuus ja rüvetamata ning keegi ei ole autoavariis või lennuõnnetuses hinge heitnud, seal ikkagi kummitab. Et autolaternate ette võiks kohemaid sattuda perekond, kes seisab tee ääres ning jõllitab ilmetul näol valgusesse, verine ja kaame perekond, isa läbi torgatud, emal pea tagurpidi, lapsel pooled ihuliikmed puudu. Et Arlanda saabuvate lendude ootesaali pagasilindi kilekardina tagant võiksid äkitselt ilmuda söestunud laibad, mis kärssavad ikka veel ja on sulanud lindikummi sisse, suitsevad lõuad tummas karjes pärani. Ükski arst ei osanud talle seletada, milleks seda haiglatiiba vaja pidi minema, ainus kindel asi oli see, et nende uste taga pidid inimesed hakkama surema. See oli juba õhus, nähtamatud rahutute hingedega kehad olid juba hospitaliseeritud.

Anton keeras ümber nurga ja tema ees sööstis kaugusse uus koridor, mis oli kasinalt valgustatud, niisama lage ja nii sümmeetriliselt neljakandiline, et pakkus naljakat silmamoondust: mundris tüdruk, kes istus koridori teises otsas toolil, nägi välja nagu seinale riputatud väike pilt.

„Näe, ma tõin sulle ka kohvi,” ütles ta tüdruku ette jõudes. Kahekümneaastane? Veidi rohkem. Võib-olla kahekümnekahene.

„Aitäh, aga mul on endal kaasas,” vastas tüdruk ja võttis tooli kõrvalt väikesest seljakotist termose. Tema intonatsioonis oli vaevumärgatav meloodia, nähtavasti jäänuk mõnest Põhja-Norra murdest.

„See on parem,” ütles Anton, käsi ikka veel välja sirutatud.

Tüdruk kõhkles. Võttis vastu.

„Ja see on tasuta,” ütles Anton, pani käe diskreetselt selja taha ja hõõrus põletatud sõrmeotsi vastu külma jopiriiet. „Tegelikult on masin täitsa meie päralt. See on seal eemal koridori ...”

„Ma nägin tulles,” vastas tüdruk. „Aga instruktsiooni järgi ei tohi me patsiendi ukse tagant hetkekski lahkuda, nii et võtsin kodunt kaasa.”

Anton Mittet lonksas oma plasttopsist sõõmu. „Hästi mõeldud, aga siia saab ainult ühte koridori pidi. Me oleme neljandal korrusel ja meie ja kohviautomaadi vahel pole ühtki ust, mis viiks mõne teise trepi või ukse juurde. Meist on võimatu mööduda ka siis, kui läheme kohvi võtma.”

„See kõlab rahustavalt, aga arvan, et järgin instruktsioone.” Tüdruk naeratas talle korraks. Ja siis, otsekui vastukaaluks varjatud noomitusele, võttis ta plasttopsist lonksu.

Antonis kihvatas korraks ja ta oleks äärepealt öelnud midagi iseseisva mõtlemise kohta, mis tuleb kogemustega, aga ei jõudnud seda veel sõnastada, kui märkas midagi eemal koridoris. Neile lähenes mööda koridori otsekui hõljudes valge kuju. Anton kuulis, kuidas Silje tõusis. Kuju omandas selgemad piirjooned. Muutus lohvakates õeriietes täidlaseks blondiiniks. Anton teadis, et naine on öövalves. Ja et ta on järgmisel õhtul vaba.

„Tere õhtust,” ütles õde kelmika naeratuse saatel, tõstis üles kaks süstalt, suundus ukse poole ja pani käe lingile.

„Oodake pisut,” ütles Silje ja astus lähemale. „Ma pean teie ametitõendit vaatama. Kas teil on tänane parool?”

Õde vaatas jahmunult Antonile otsa.

„Kui minu kolleeg just ei taha teie eest kosta,” lisas Silje.

Anton noogutas. „Mine sisse, Mona.”

Õde avas ukse ja Anton vaatas talle järele. Hämaras palatis märkas ta voodit ümbritsevaid aparaate ja jalutsis teki alt välja vaatavaid varbaid. Patsient oli nii pikk, et talle oli tulnud pikem voodi hankida. Uks sulgus.

„Hästi,” ütles Anton ja naeratas Siljele. Ja nägi tüdruku pealt, et tollele see ei meeldi. Et tüdruk peab teda mingisuguseks meesšovinistiks, kes on noorele naiskolleegile just hinde pannud. Aga põrgu päralt, ta on tudeng ja kogenud politseinikelt tulebki praktika-aastal õppida. Anton seisis, kiigutas end kandadel ega teadnud, kuidas olukorda lahendada. Tüdruk jõudis temast ette:

„Nagu ma ütlesin, olen ma instruktsioone lugenud. Ja sind ootab pere kindlasti koju.”

Anton tõstis topsi suule. Mida teab tüdruk tema perekonnaseisust? Kas ta vihjas millelegi, näiteks temale ja Monale? Et ta on naise paaril korral pärast vahetuse lõppu autoga koju viinud ja et see sellega ei lõppenud?

„Mõmmiku kleeps sinu kotil,” ütles tüdruk ja naeratas.

Anton võttis topsist suure lonksu. Köhatas. „Mul on aega. Kuna see on sinu esimene valvekord, peaksid kasutama juhust, kui sa midagi teada tahad. Alati ei ole kõik instruktsioonis kirjas, kas tead.” Ta vahetas jalga. Lootis, et tüdruk kuulis allteksti ja sai sellest aru.

„Kuidas soovid,” ütles tüdruk vihastamapaneva enesekindlusega, mida võib endale lubada vaid alla kahekümneviiene. „Patsient seal sees. Kes ta on?”

„Ma ei tea. Ka see seisab instruktsioonis. Ta on anonüümne ja peabki selleks jääma.”

„Aga sa tead midagi.”

„Ah nii?”

„Mona. Sa ei kutsuks teda eesnime pidi, kui te poleks juttu ajanud. Mida ta rääkis?”

Anton Mittet vaatas Siljet. Too oli kaunis kenake, aga temas polnud soojust ega sarmi. Tema maitse jaoks liiga sale. Sassis juuksed ja ülahuul, mida mingi nähtamatu sooneke paistis pingule tõmbavat, nii et ebaühtlased esihambad olid näha. Aga tal oli noorus. Ja ta oli oma musta vormiriietuse all trimmis ja treenitud, Anton oli selles veendunud. Nii et kui ta räägiks, mida teab, siis kas ta teeks seda sellepärast, et kalkuleeris endalegi aru andmata, et tema vastutulelikkus suurendaks tüdruku voodisse meelitamise võimalust null koma null ühe protsendi võrra? Või sellepärast, et Silje-sugustest tüdrukutest saavad viie aastaga vaneminspektorid või eriuurijad, tema ülemused, kuna ise jääb ta igavesti konstaabliks, näruseks konstaabliks, sest Drammeni juhtum seisab tema ees nagu müür, nagu plekk, mida ei anna eemaldada.

„Tapmiskatse,” ütles Anton. „Kaotas palju verd ja nad ütlesid, et tal polnud õieti pulssigi, kui ta siia toodi. On siiani koomas olnud.”

„Milleks valve?”

Anton kehitas õlgu. „Võimalik tunnistaja. Kui ta elama jääb.”

„Mida ta teab?”

„Narkoasju. Kõrgtasemel. Kui ta teadvusele peaks tulema, on tal tõenäoliselt infot, mis võib võtta pead maha Oslo heroiiniahela tähtsatel tegelastel. Ja lisaks võib ta öelda, kes teda tappa tahtis.”

„Nii et nad arvavad, et tapja võib tagasi tulla ja oma töö lõpule viia?”

„Kui nad teada saavad, et ta on elus ja siin, siis jah. Sellepärast me siin olemegi.”

Silje noogutas. „Ja kas ta jääb elama?”

Anton raputas pead. „Nad arvavad, et suudavad teda elus hoida mõne kuu, aga on väga vähe lootust, et ta koomast ärkaks. Sellest hoolimata ...” Anton vahetas uuesti jalga, pikapeale hakkas Silje puuriv pilk ebameeldivalt mõjuma. „Seni tuleb teda valvata.”

Anton Mittet lahkus Silje juurest lüüasaanu tundega, läks trepist alla registratuuri ning astus välja sügisöhe. Alles siis, kui ta parklas autosse istus, pani ta tähele, et mobiil heliseb.

See oli operatiivkeskus.

„Maridalen, tapmine,” ütles null üks. „Teame, et sa oled tänaseks lõpetanud, aga nad vajavad sündmuskoha valvamisel abi. Ja kuna sa niikuinii juba mundris oled ...”

„Kui kaua?”

„Sind vahetatakse välja maksimaalselt kolme tunni pärast.”

Anton oli üllatunud. Tänapäeval tehti kõik mis võimalik, et ületunnitööd vältida, sest paindumatud reeglid ja kitsik eelarve ei võimaldanud isegi praktilisi meetmeid rakendada. Temasse sugenes aimus, et selle tapmisega on midagi korrast ära. Ta lootis, et see pole laps.

„Olgu,” vastas Anton Mittet.

„Ma saadan sulle GPS-i koordinaadid.” Tänu sellele uuele Oslo ja lähiümbruse detailkaardi ja saatjaga GPS-ile suutis operatiivkeskus su kohe välja peilida. Sellepärast nad vist olidki talle helistanud: tema oli kõige lähemal.

„Hea küll,” ütles Anton. „Kolm tundi.”

Laura on juba magama heitnud, aga ikkagi meeldis talle, et Anton töölt ruttu koju läheks, nii et ta saatis naisele SMS-i, enne kui käigu sisse surus ja kursi Maridalsvannet’le võttis.

Anton ei pidanud GPS-i vaatamagi. Ullevålseterveieni teeotsas seisis neli politseiautot ja pisut kaugemal eespool juhatasid oranživalgekirjud tõkkelindid teed.

Anton võttis kindalaekast taskulambi kaasa ja läks konstaabli juurde, kes seisis tõkestatud ala ees. Ta nägi taskulambivihke, mis metsatukas vilkusid, kuid ka kuriteopaiga uurijate lampe, mis mõtted alati filmivõtetele viisid. Mis polnud tõest kuigi kaugel, sest tänapäeval ei tehtud ainult fotosid, vaid kasutati videokaameraid, mis ei jäädvustanud üksi ohvreid, vaid kogu sündmuskohta, nii et hiljem sai sinna tagasi minna, pildi seisma panna ja suurendada neid detaile, mida nad esialgu ei osanud oluliseks pidada.

„Mis lahti?” küsis ta konstaablilt, kes ennast emmates tõkkelindi ees värises.

„Tapmine.” Konstaabli hääl oli kähisev. Silmad ebatavaliselt kahvatus näos olid punaste äärtega.

„Kuulsin jah. Kes kamandab?”

„Kriminalistid. Lønn.”

Anton kuulis metsast häälekõma. Hääli oli palju. „Kripost ega mõrvarühmast ei ole veel kedagi?”

„Rahvast tuleb õige pea juurde, laip just avastati. Kas vahetad mu välja?”

Rahvast tuleb juurde. Ja ikkagi olid nad andnud talle ületunnitöö. Anton silmitses konstaablit lähemalt. Tollel oli seljas paks mantel, aga värin läks aina hullemaks. Ja ilm ei olnud isegi külm.

„Kas sina jõudsid esimesena siia?”

Konstaabel noogutas sõnagi lausumata ja vaatas maha. Trampis kõvasti jalgadega.

Põrgu päralt, mõtles Anton. Laps. Ta neelatas.

„Nii, Anton, kas null üks saatis su?”

Anton vaatas üles. Ta ei olnud nende kahe saabumist kuulnud, ehkki nad väljusid tihnikust. Ta oli ennegi näinud, kuidas kriminalistid sündmuskohal ringi liiguvad, nagu tantsiksid mingit kohmakat tantsu, kummarduvad, tõmbuvad eemale, panevad jala maha nagu astronaudid Kuul. Või äkki tekitasid valged kileülikonnad säärase mõtteseose.

„Jah, ma pidin kellegi välja vahetama,” vastas Anton küsijale. Ta teadis, kellega on tegemist, kõik teadsid. See oli Beate Lønn, kriminalistikaosakonna juhataja, kel oli omamoodi Vihmamehe maine oma nägude meelespidamise ande pärast, nimelt suutis ta teralistelt ja kangelt liikuvatelt turvakaameravideotelt murdvargaid tuvastada. Räägiti, et ta tunneb ära ka kavalalt maskeeritud murdvargad, kui need on kunagi süüdi mõistetud, ja et tema väikesesse blondi pähe on salvestatud mitmest tuhandest politseifotost koosnev andmepank. Nii et selle tapmisega oli ilmselt midagi korrast ära, sest ülemusi öösiti välja ei aeta.

Pisikese naise kahvatu, peaaegu läbikumava näo kõrval tundus tema kolleegi pale suisa lõkendav. Mehe tedretähnilisi põski ehtisid erkpunased poolsaarekujulised bakenbardid. Silmad olid kergelt pungis, nagu oleks rõhk peas liiga kõrge, mis andis mehele imestava näoilme. Aga kõige pilkupüüdvam oli tema juures peakate, mis ilmus nähtavale, kui ta valge kapuutsi peast võttis: suur Jamaica värvides rohe-kolla-must rastamüts.

Beate Lønn pani käe väriseva konstaabli õlale. „Mine koju, Simon. Ära kellelegi räägi, et ma seda ütlesin, aga soovitan sul kõva klähv hinge alla panna, ja siis kohe voodisse.”

Konstaabel noogutas ja kolm sekundit hiljem oli kühmus selg pimedusse kadunud.

„Kas see on väga kole?” küsis Anton.

„Kohvet sul es ole vai?” küsis rastamüts ja keeras termose lahti. Üksi nende paari sõna põhjal oli Antonile selge, et Oslost mees ei ole. Maalt, seda küll, aga nagu enamikul Ida-Norra linnainimestest, ei olnud ka Antonil murretest aimu ega nende vastu huvi.

„Ei ole,” vastas Anton.

„Sündmuskohale on alati hää mõte oma kohve üten võtta,” ütles rastamüts. „Kunagi es tiia, kui kauas tuleb jääda.”

„Noo-noo, Bjørn, ta on ennegi tapmisjuhtumiga tegelenud,” ütles Beate Lønn. „Drammenis, kas polnud?”

„Just nii,” vastas Anton ja õõtsutas end kandadel. Peaaegu tapmisjuhtumiga tegelenud oleks olnud õigem öelda. Ja kahjuks arvas ta teadvat, mis põhjusel ta oli Beate Lønnile meelde jäänud. Ta tõmbas sügavalt hinge. „Kes tapetu leidis?”

„Tema seal,” ütles Beate Lønn ja noogutas konstaabli auto poole, mis selsamal hetkel käivitus ja hääled sisse võttis.

„Ma mõtlen, kes laiba leidis ja sellest teatas?”

„Naene kõlistas, kui mees rattaga sõitmast tagasi es tulnu,” vastas rastamüts. „Pidi jääma kõikse rohkem tunniks aaks ja naene pelgäs tema süäme perast. Tal oli GPS saatjaga manu, nõnna et leiti tiidsalt ülesse.”

Anton noogutas pikkamisi ja kujutas seda selgesti ette. Kaks politseinikku, kes helistavad uksekella, üks naine, teine mees. Politseinikud köhatavad, vaatavad naisele otsa tõsisel pilgul, mis peab väljendama sedasama, mida nad peagi kordavad üle sõnadega, ränkade sõnadega. Naise nägu, mis sõdib vastu ega taha kuulda, kuid pöördub seejärel otsekui pahupidi, keerab sisemuse välja, teeb kõik avalikuks.

Silme ette kerkis Laura, tema oma naine.

Neile lähenes aegamööda sireenide ja vilkuriteta kiirabi.

Antonil hakkas koitma. Silmapilkne reageerimine inimese kadumisele. Saatjaga GPS. Hulk kohale ilmunud rahvast. Ületunnitöö. Kolleeg, kes oli leiust nii vapustatud, et ta tuli koju saata.

„See on politseinik,” lausus ta endamisi.

„Ma pakun, et temperatuur on siin olnud poolteist kraadi madalam kui linnas,” ütles Beate Lønn ja valis mobiilil numbrit.

„Õigust räägid,” vastas rastamüts ja rüüpas termosekruusist. „Nahk es ole veel värvi muutnu. Nii et kuski kella kateksa ja kümne vahel?”

„Politseinik,” kordas Anton. „Sellepärast kõik kohal ongi, eks?”

„Katrine?” ütles Beate. „Kas saaksid mulle ühe asja järele vaadata? See puudutab Sandra Tveteni juhtumit. Just.”

„Jeekim!” pahvatas rastamüts. „Ma ju palusin neil oodata, kuni laibakotid saabuvad.”

Anton keeras ringi ja nägi, kuidas kaks meest mässavad, et tihnikust välja pääseda, kandes kahe vahel kriminalistide kanderaami. Teki alt paistsid välja jalgrattakingad.

„Ta tundis teda,” ütles Anton. „Sellepärast ta nii väriseski, eks?”

„Ta ütles, et nad töötasivad üten Økernis, ennegu Vennesla kriposse läts,” vastas rastamüts.

„Kas sul seal kuupäeva paistab?” ütles Lønn telefoni.

Keegi karjatas.

„No keda kurradit ...” kohmas rastamüts.

Anton keeras ringi. Üks kanderaami tassijatest oli teepervel libisenud. Tema taskulambi vihk juhtus ekslema üle kanderaami. Üle mahavajunud teki. Üle ... üle ... mis see oli? Anton jõllitas. Oli see pea? Kas see asi keha otsas oli kunagi tõesti olnud pea? Neil aastatel, kui Anton veel mõrvarühmas töötas, enne suurt prohmakat, oli ta küll ja küll laipu näinud, aga säärast ei iial. Liivakellakujuline asjandus meenutas Antonile pühapäevahommikut pere seltsis, Laura keedetud poolpehmeid mune, millel kooretükid veel küljes, kollane rebu välja voolanud ja tardunud tahkel, kuid ikka veel pehmel munavalgel. Kas see oli tõesti ... pea?

Anton seisis, pilgutas pimeduses silmi ja nägi, kuidas kiirabiauto tagatuled kaugenevad. Ja talle turgatas pähe, et see on kordus, et ta on seda juba näinud. Valges kombinesoonis inimesed, termos, teki alt paistvad jalad, seda kõike oli ta just nüüdsama Riigihaiglas näinud. Nagu oleks see mingi ennustus. Pea ...

„Aitäh, Katrine,” ütles Beate.

„Milles asi?” küsis rastamüts.

„Ma töötasin Erlendiga koos täpselt siinsamas,” vastas Beate.

„Siinsamas?” kordas rastamüts.

„Täpselt siinsamas. Tema juhatas taktikalist uurimist. Kindlasti oma kümme aastat tagasi. Sandra Tveten. Vägistati ja tapeti. Päris lapseohtu.”

Anton neelatas. Laps. Kordus.

„Ma mäletan seda juhtumit,” ütles rastamüts. „Saatus on imelik, surra omaenda sündmuskohal, mõelda vaid. Kas see Sandra asi ei olnud samuti sügisel?”

Beate ei vastanud, vaid noogutas järelemõtlikult.

Anton muudkui pilgutas ja pilgutas. See ei saanud olla tõsi, ta oli näinud samasugust laipa.

„Jeekim!” vandus rastamüts tasa. „Sa ei taha öelda, et ...?”

Beate Lønn võttis temalt termosekruusi. Rüüpas. Ulatas kruusi tagasi. Noogutas.

„Kurat küll,” vandus rastamüts sosinal.