Читать книгу Politsei - Jo Nesbø - Страница 11

Saabus pimedus, temperatuur langes ja kahvatu kuu paistis Stian Barelli lastetoa aknast sisse, kui ta alt elutoast ema häält kuulis.

„Sinule, Stian!”

Ta oli kuulnud, kuidas nende lauatelefon helises, ja lootnud, et see pole temale. Ta pani Wii-mängu puldi käest. Ta oli kaksteist under par ja kolm auku oli jäänud mängida ja teiste sõnadega oli tal megahea seis, et Masters’iks kvalifitseeruda. Ta mängis Rick Fowlerina, kuna tema oli ainus mängija Tiger Woodsi Masters’is, kes oli lahe ja umbes Stiani-vanune, kahekümne ühe aastane. Ja neile mõlemale meeldis Eminem ja Rise Against ja oranžide riietega käia. Rick Fowleril oli muidugi raha oma korteri jaoks, aga Stian elas ikka veel lapsepõlvekodus. Aga see on ajutine, kuni ta saab selle Alaska ülikooli scholarship’i. Kõik Norra half decent mäesuusatajad said sinna sisse juunioride NM-i tulemuste põhjal või kuidagi nii. Häda oli muidugi selles, et seni polnud neist ühestki seal paremat mäesuusatajat saanud, aga mis siis? Naised, vein ja suusad. Kas võiks olla midagi paremat? Ehk teeks isegi mõne eksami, kui aega jääb. Lõputunnistus annaks talle mõne kobeda töö. Raha omaette korteriks. Elu, mis oleks etem kui see praegune: magada liiga lühikeses voodis Bode Milleri ja Aksel Lund Svindali piltide all, süüa ema kotlette ja täita isa korraldusi, treenida ninatarku tattninasid, kel on oma lumepimedate vanemate arvates Aamodti või Kjusi anne. Valvata Tryvannskleiva suusatõstukit niisuguse tunnitasu eest, mida nad, kurat küll, poleks söandanud India lapstöölistele ka pakkuda. Ja sellepärast teadis Stian, et helistaja on mäesuusaklubi esimees. Tema oli Stiani teada ainus, kes vältis mobiilile helistamist, sest need kõned olid pisut kallimad, ja sundis inimesi seetõttu trepist alla tormama neis kiviaja koobastes, kus lauatelefon veel alles oli.

Stian võttis telefonitoru, mille ema talle ulatas.

„Jah?”

„Tere, Stian, siin on Bakken.” Bakken tähendas mäge ja oli ka päriselt tema nimi. „Mulle helistati, et Kleiva tõstuk käib.”

„Praegu?” imestas Stian ja vaatas kella. Veerand kaksteist. Kinnipanekuaeg oli kell üheksa.

„Kas saad pilgu peale visata, et mis toimub?”

„Praegu?”

„Kui sa muidugi liiga hõivatud ei ole.”

Stian ignoreeris esimehe iroonilist tooni. Ta teadis, et tal oli olnud kaks pettumusrikast hooaega ja et esimehe arvates polnud selles süüdi andepuudus, vaid liigne vaba aeg, mida Stian iga hinna eest püüdis täita laisklemise, lodevuse ja üleüldise seanahavedamisega.

„Mul ei ole autot,” vastas Stian.

„Sa võid võtta minu oma,” ütles ema kiiresti. Ta ei olnud telefoni juurest eemaldunud, vaid seisis Stiani kõrval, käed risti rinnal.

„Sorry, Stian, aga ma kuulsin,” ütles esimees kuivalt. „Kindlasti on need Hemingi lumelaudurid, kes nalja pärast sisse murdsid.”

Stianil läks kümme minutit, et mööda käänulist teed üles Tryvannstårnet’ juurde sõita. Teletorn seisis nagu 118-meetrine oda, mis oli Loode-Oslos oosiharja puuritud.

Ta jättis auto lummetuisanud parklasse ja märkas, et seal on veel üks auto, punane Golf. Ta võttis katuseboksist suusad, pani need alla ja lükkas end peahoonest mööda ja mäkke, kus peatõstuk Tryvann Ekspress suusakeskuse tippu tähistas. Sealt ülalt paistis järv ja väiksem Kleiva tõstuk, mis pulgaga üles vedas. Ehkki kuu paistis, oli liiga pime, et näha, kas T-kujulised istmetega kangid liiguvad, kuid ta kuulis. Kuulis alt kostvat masinavärgi undamist.

Ja kui ta mäest alla liugles, võttes pikki laisku kaari, rabas teda korraga, kui imelikult vaikne on öösel mägedes. Näis, nagu kajaks mäenõlv esimesel sulgemisjärgsel tunnil ikka veel laste kilgetest, tüdrukute teeseldud hirmukiljatustest, terasservade kolksudest vastu kõvakstrambitud lund ja jääd ning poiste testosterooni pritsivatest hüüetest, mis nõudsid tähelepanu. Ka siis, kui prožektorid olid kustutatud, oleks valgus justkui mõneks ajaks huumama jäänud. Kuid seejärel muutus järk-järgult vaiksemaks. Ja pimedamaks. Ja veelgi vaiksemaks. Kuni vaikus kõik maastikulohud täitis ning pimedus metsast välja roomas. Ja siis tekkis tunne, nagu muutuks Tryvann hoopis teiseks paigaks, mis ka Stianile, kes tundis mäge nagu oma viit sõrme, paistis nii võõras, et samahästi võinuks ta olla mõnel teisel planeedil. Külmal, pimedal ja asustamata planeedil.

Valguse puudusel pidi ta sõitma, meeled ärkvel, ja püüdma ette aimata, kuidas lumine maastik suuskade all laugleb ja lookleb. Aga see oligi tema anne, mistõttu tal tuli sõit kõige paremini välja just siis, kui nähtavus oli halb, lund sadas, udutas või paistis ere päike: ta pigem tundis kui nägi, tal oli seesugune selgenägelikkus, mis on antud vaid üksikutele suusatajatele, teistele – enamikule – aga mitte. Ta laskus hellitlevalt ja aeglaselt, et naudingut pikendada. Siis oligi ta all ja keeras sahinal tõstukiputka ette.

Uks oli lahti murtud.

Lumel paistsid puupilpad ja ukseava haigutas mustalt vastu. Ja alles sel hetkel turgatas Stianile pähe, et ta on üksi. Et on südaöö ja ta viibib inimtühjas paigas, kus just on pandud toime kuritegu. Tõenäoliselt vaid üleannetus, aga ikkagi. Ta ei teadnud ju päris kindlalt. Kas see on ikka üleannetus. Kas ta on ikka üksi.

„Halloo!” hüüdis Stian üle mootorimürina ja T-konksude kolksumise, mis tulid ja läksid tema pea kohal vaikselt piniseva terastrossi otsas. Ja kahetses sedamaid. Kaja vastas mäeküljelt, hääles tema hirmu kaik. Sest tal oli hirm. Sest mõte ei peatunud „kuriteo” ja „üksi” juures, vaid laskis otsejoones edasi. Vana loo juurde. Päevavalgel ta sellele ei mõelnud, aga vahel, kui ta siin õhtuses vahetuses oli ja peaaegu kõik suusatajad lahkunud olid, tuli küll ette, et lugu koos pimedusega metsast ligemale roomas. See oli juhtunud väljaspool suusahooaega, ühel lumetul talveööl üheksakümnendate aastate lõpul. Tüdruk oli nähtavasti südalinnas uimastatud ja siia mäkke toodud. Käeraudade ja kapuutsiga. Toimetatud parklast siia alla, kus uks oli lahti murtud, ja siin putkas oli ta vägistatud. Stian oli kuulnud, et viieteistaastane tüdruk oli olnud nii väike ja kleenuke, et kui ta oli teadvusetu, võis vägistaja, või oli neid mitu, ta parklast kerge vaevaga süles kohale kanda. Võis ju loota, et ta oli kogu aeg teadvusetu. Aga Stian oli ka kuulnud, et tüdruk olevat kahe jämeda naelaga õlgupidi, abaluude alt seina külge löödud, nii et mees, või oli neid mitu, sai teda vägistada püsti seistes, minimaalselt vastu seinu, põrandat ja tüdrukut puutudes. Et sellepärast ei olnudki politsei leidnud DNA-d, sõrmejälgi ega riidekiude. Aga mine tea, kas see oli tõsi. Vähemalt see oli küll tõsi, et nad olid tüdruku jäänuseid kolmest kohast leidnud. Tryvanni põhjast leidsid nad ülakeha ja pea. Wyllerløypa alt metsast ühe poole alakeha. Aurtjerni kaldalt teise poole. Ja kuna viimased osad leiti teineteisest nii kaugelt ja võrreldes selle kohaga, kus tüdruk vägistati, vastassuundadest, oli politseil teooria, et kurjategijaid oli kaks. Aga muud peale teooriate neil ei olnudki. Kurjategijatest mehi – kui need ikka olid mehed, sest polnud spermat, mis seda kinnitanuks – ei leitudki. Aga esimees ja teised naljahambad rääkisid meelsasti noortele klubiliikmetele, kes jäid Tryvannis esimest korda õhtuvalvesse, et rahvas räägib, et vaiksetel öödel on suusakuurist hääli kuulda. Karjeid, mis peaaegu summutavad selle teise hääle. Naelte seina löömise kolksud.

Stian vabastas saapad sidemete küljest ja läks ukse poole. Nõtkutas põlvi, pingutas säärelihaseid ja püüdis marutavast pulsist mitte välja teha.

Tont võtaks, mida ta näha kardab? Verd ja läga? Kummitusi?

Ta pistis käe uksest sisse, leidis lüliti ja keeras seda.

Vahtis valgustatud ruumi.

Värvimata männipuust seinal rippus naela otsas tüdruk. Ta oli peaaegu alasti, niinimetatud strateegilisi osi päikesepruunil kehal katsid vaid kollased bikiinid. Kuu oli detsember ja kalender pärit möödunud aastast. Tõtt-öelda oli Stian ühel väga vaiksel õhtul mõne nädala eest selle pildi ees masturbeerinud. Tüdruk oli küllalt seksikas, aga kõige enam ajasid Stianit kihevile tüdrukud, kes sealtsamast akna tagant suusatõstuki ja putka vahelt mööda tuhisesid. Et siin ta istub, juurikas pihus, neist kõigest poole meetri kaugusel. Eriti need tüdrukud, kes üksi tõstukile läksid, jäiga kangi vilunud liigutusega jalge vahele pistsid ja reied kokku pigistasid. Kang ajas tuharad urvi. Seljad kaardusid, kui kangi ja trossi ühendav pikaksveninud vedru kokku tõmbus ja nad nõksuga tema juurest minema, silme alt ära, tõstukitrassi pidi mäkke sikutas.

Stian astus putkasse. Polnud kahtlust, et seal oli sees käidud. Suusatõstuki lüliti oli katki murtud. Selle kaks poolt vedelesid põrandal, nii et ainult lüliti metallots juhtpaneelist välja ulatus. Ta võttis külma jublaka pöidla ja nimetissõrme vahele ning püüdis seda keerata, aga sõrmed libisesid maha. Ta läks nurka väikese elektrikilbi juurde. Selle metalluks oli lukus ja võti, mis tavaliselt sealsamas kõrval seinal nööri otsas rippus, oli kadunud. Imelik. Ta läks tagasi juhtpaneeli juurde. Püüdis prožektorite ja muusika lüliti plastkorpust maha kiskuda, aga mõistis, et lõhub ka need ära, sest need olid kas kinni liimitud või needitud. Tal oli vaja midagi, millega metalljublakast kinni saada, näiteks tange. Kui ta akna ees oleva laua sahtli lahti tõmbas, tekkis tal mingi eelaimus. Samasugune eelaimus nagu pimesi suusatades. Ta pigem tundis kui nägi, et keegi seisab väljas ja vaatab sisse.

Ta tõstis pilgu.

Ja vaatas näkku kellelegi, kes talle suurte pärani silmadega otsa jõllitas.

Tema oma nägu, tema oma kabuhirmul silmad akna topeltpeegeldusel.

Stian hingas kergendatult. Pagan, on ta alles jänespüks.

Aga siis, kui süda jälle lööma hakkas ja pilk tagasi sahtlisse vupsas, oleks silm nagu registreerinud õues mingi liikumise, mingi näo, mis peegelpildilt eemaldus ning suure hooga paremale ja pildilt välja kadus. Ta tõstis jälle ruttu pilgu. Endiselt oli seal vaid tema peegelpilt. Aga mitte kahekordne nagu hetk tagasi. Või oli?

Ta oli alati olnud elava kujutlusvõimega. Nii ütlesid talle ka Marius ja Kjella, kui ta tunnistas, et vägistatud tüdrukule mõtlemine ajab talle kihu peale. Muidugi mitte sellepärast, et ta vägistati ja tapeti. Või, nojah, sellele vägistamisele ... ta mõtles küll, tunnistas ta neile. Aga eelkõige sellepärast, et tüdruk oli ilus, pisike ja ilus. Ja et ta oli sealsamas putkas alasti, riist jalgevahes, see ... jah, see mõte pani ta ihast põlema. Marius oli öelnud, et ta on „jumalast haige” ja Kjella, see igavene tõbras, latras loomulikult kõik edasi, ja kui lugu Stianile ringiga tagasi jõudis, kõlas see juba nii, et Stian oleks tüdruku tookord ise hea meelega vägistanud. Kena sõber küll, mõtles Stian sahtlis sobrades. Tõstukipilet, pitsat, templipadi, pastakad, teip, käärid, puss, kviitungiplokk, kruvid, mutrid. No võtaks pagan! Ta asus järgmise sahtli kallale. Ei tange ega võtmeid. Ja talle turgatas pähe, et tuleks lihtsalt otsida üles hädapiduriga kang, mille nad putka ette lumme torkasid, nii et kui midagi juhtus, sai valvemees tõstuki kiirelt peatada, kui kangil punast nuppu vajutas. Ja juhtus pidevalt: lapsed said tõstukiga vastu pead, algajad lendasid nõksatuse peale selili, ent klammerdusid pulga külge ja lohisesid trassi pidi üles. Või mingid kekutavad idioodid, kes, kang põlveõndlas, kallutasid end küljele ja urineerisid ülalt alla metsaserva.

Ta otsis kapid läbi. Kangi oleks pidanud olema lihtne leida, see oli oma meeter pikk, metallist, sõrgkangi moodi ja terava otsaga, nii et seda sai pista läbi jääkooriku või kõvakstambitud lumme. Stian lükkas kõrvale mahaunustatud labakindad, mütsid ja slaalomiprillid. Järgmine kapp, tulekustuti. Põrandapesupang ja lapid. Esmaabitarbed. Taskulamp. Aga kangi ei kuskil.

Mis siis, kui nad unustasid kangi välja, kui õhtul kinni panid?

Ta võttis taskulambi kaasa, läks välja ja tegi tiiru ümber putka.

Ka seal ei paistnud kangi. Kurat, kas keegi võis selle varastada? Ja jättis tõstukipiletid võtmata? Stianile näis, et ta kuulis midagi, ja ta vaatas metsaserva poole. Näitas puude vahele valgust.

Mõni lind? Või orav? Vahel sattus sinna isegi põder, aga too ei vaevunuks end peitma. Kui ta ainult selle kuradi tõstuki seisma saaks jätta, siis kuuleks paremini.

Stian läks putkasse tagasi ja märkas, et sees meeldib talle rohkem. Ta korjas põrandalt üles mõlemad plastlüliti pooled, püüdis need metalljublaka ümber kokku litsuda ja keerata, kuid need ei püsinud paigal.

Ta vaatas kella. Varsti kesköö. Ta oleks tahtnud enne magamaheitmist veel Augusta golfiraja lõpetada. Ta mõtles, kas ei peaks esimehele helistama. Kurat, muud poleks vaja kui seda pagana metalljublakat pool pööret keerata!

Tema pea nõksatas püsti ja süda seisatas.

See toimus nii kiiresti, et ta polnud kindel, kas ta ikka nägi seda. Oli see, mis ta oli, aga põder see küll ei olnud. Stian otsis mobiiliekraanilt esimehe nime, aga sõrmed värisesid nii, et ta vajutas mitu korda valesti, enne kui pihta sai.

„Jah?”

„Stian siin. Keegi on putkasse sisse murdnud ja lüliti katki teinud ja kang on kadunud. Ma ei saa seda välja lülitada.”

„Elektrikilbi ...”

„Lukus ja võti on läinud.”

Ta kuulis, kuidas esimees vaikselt kirus. Ja ohkas siis rahulolematult. „Oota seal, ma tulen.”

„Võta kaasa tangid või midagi.”

„Tangid või midagi,” kordas esimees, püüdmatagi oma põlgust varjata.

Stian oli juba ammu aru saanud, et esimehe lugupidamine sõltus alati sellest, kui head su tulemused on. Ta pistis telefoni taskusse. Vahtis õuepimedusse. Ja talle turgatas pähe, et kui putkas tuli põleb, võidakse teda näha, ilma et tema kedagi näeks. Ta tõusis, tõmbas ukse kõvasti kinni ja kustutas tule. Ootas. Kangid, mis tühjade istmetega mäest alla tema poole liikusid, tundusid kiirendavat, kui mäe all pöörde tegid ja ülesmäge suundusid.

Stian pilgutas silmi.

Miks ta selle peale varem ei tulnud?

Ta keeras juhtpaneelil kõiki lüliteid. Ja samal hetkel, kui prožektorid mäel süttisid, kaikus valjuhäälditest Jay-Z „Empire State of Mind” ning ujutas üle kogu oru. Nii, kohe oli palju kodusem olla.

Ta trummeldas sõrmedega laual ja vaatas uuesti metallijublakat. Selle otsas oli auk. Ta tõusis, võttis elektrikilbi kõrvalt nööri, pani selle kahekorra ja pistis läbi augu. Mässis selle veel korra ümber jublaka ja tõmbas tasakesi. Nii võib see õnnestuda küll. Ta tõmbas veidi kõvemini. Nöör pidas vastu. Pisut veel kõvemini. Jublakas liikus. Ta rapsas täiest jõust.

Suusatõstuki mürin hääbus pikaldase oigega, mis lõppes kiunatusega.

„There, motherfucker!” hüüatas Stian.

Ta kummardus telefoni kohale, et helistada esimehele ja teatada, et ülesanne on täidetud. Siis tuli ta selle peale, et esimehele vaevalt meeldiks, et ta öösel valjuhäälditest täiel võimsusel räppi laseb, ja ta keeras muusika kinni.

Kuulas, kuidas telefon kutsub, see oli kõik, mida ta kuulis, sest korraga oli jäänud nii vaikseks. Vasta juba! Ja siis oli see jälle seal. Tunne. Tunne, et seal on keegi. Et keegi vaatab teda.

Stian Barelli tõstis aeglaselt pilgu.

Ja tundis, kuidas jäine külm levib kuklast alla, nagu oleks ta kivikamakaks jäätunud, nagu vahiks ta näkku Medusale. Aga see ei olnud Medusa. See oli pika musta nahkmantliga mees. Tal olid hullumeelse pärani silmad, vampiiri pärani lõuad ja kummaski suunurgas verenire. Ja paistis, nagu hõljuks ta õhus.

„Jaa? Halloo? Stian? Oled sa seal? Stian?”

Aga Stian ei vastanud. Ta oli tõusnud püsti, paisanud tooli pikali, taganenud ja pressinud selja vastu seina, kus rebis naela otsast preili detsembri, nii et see põrandale kukkus.

Ta oli hädapidurikangi üles leidnud. See vahtis välja mehe lõugade vahelt, kes rippus ühe tõstukiankru küljes.

„Nii et teda käiati muudkui ringiratast?” küsis Gunnar Hagen, laskis pea viltu ja uuris nende ees kõlkuvat laipa. Kehakuju oli kuidagi imelik, nagu vahanukul, mis hakkab üles sulama ja venib juba maa poole.

„Nii see poiss meile rääkis, jah,” vastas Beate Lønn, trampis jalgadega lumes ja vaatas üles valgustatud tõstukitrassi poole, kus tema valges kombinesoonis kolleegid lumega peaaegu ühte sulasid.

„Jälgi leiate?” küsis üksuse juht sellise häälega, et ta teab juba niigi vastust.

„Hulgaliselt,” vastas Beate. „Verepritsmeid jagub nelisada meetrit üles tõstukiraja tippu ja nelisada meetrit alla tagasi.”

„Ma mõtlen jälgi, mis näitaksid midagi muud kui ilmselget.”

„Jalajäljed lumes lõikavad parklast joonelt alla ja siia,” ütles Beate. „Tallamuster klapib ohvri kingadega.”

„Ta tuli siia kingadega?”

„Jah. Ja ta tuli üksi, sest on ainult tema jäljed. Parklas seisab üks punane Golf ja me kontrollime praegu, kellele see kuulub.”

„Kurjategijast mitte ühtki jälge?”

„Mis sa kostad, Bjørn?” küsis Beate ja pöördus Holmi poole, kes neile parajasti lähenes, käes rull politsei tõkkelinti.

„Viil mette,” ütles ta hingeldades. „Muid jalajälgi es ole. Aga mudugi ää ulk suusajälgesi. Nähtavaid sõrmejälgesi, hiukseid vai rõivast viil es ole. Äkitsi leiame midagi hambaorgi mant.” Bjørn Holm nookas peaga kangi poole, mis laiba suust välja paistis. „Mudu võime ju loota, et kohtumeditsiin midagi leiab.”

Gunnar Hagen lõdises oma mantlis. „Teie jutust jääb mulje, et olete juba kaotanud lootuse midagi leida.”

„Noh,” ütles Beate Lønn, ja Hagen tundis selle noh-i ära: see oli sõna, millega Harry Hole oli tavaliselt oma halvad uudised sisse juhatanud. „DNA-d ega sõrmejälgi ei leidnud me ka eelmisest sündmuskohast.”

Hagen mõtles, et ei tea, kas ta judiseb külma ilma pärast või sellepärast, et tuli soojast voodist, või hoopis sellepärast, mida tema kriminalistikaosakonna juhataja nüüdsama ütles.

„Mida sa silmas pead?” küsis ta ja valmistus hoobiks.

„Ma pean silmas seda, et ma tean, kes ta on,” vastas Beate.

„Minu meelest sa just ütlesid, et tal polnud isikutõendit.”

„Jah. Ja ega ma teda kohe ära ei tundnud.”

„Sina? Ma arvasin, et sa ei unusta kunagi ühtegi nägu.”

„Fusiform gyrus satub segadusse, kui mõlemad sarnaluud on sisse löödud. Aga see on Bertil Nilsen.”

„Kes see on?”

„Sellepärast ma sulle helistasingi. Ta on ...” Beate Lønn tõmbas hinge. Ära ütle, mõtles Hagen.

„Politseinik,” sõnas Bjørn Holm.

„Töötas Nedre Eikeri lensmanikontoris,” jätkas Beate. „Meil oli üks tapmisjuhtum, enne kui sa mõrvarühma tulid. Nilsen võttis kripoga ühendust, sest leidis, et tapmine sarnaneb ühe vägistamisega, mille kallal ta oli töötanud Krokstadelvas, ja pakkus, et tuleb Oslosse appi.”

„Ja?”

„Möödalask. Ta tuli, aga takistas tegelikult uurimist. Tapjat või tapjaid ei tabatudki.”

Hagen noogutas. „Kus ...”

„Siinsamas,” ütles Beate. „Vägistati suusaputkas ja tükeldati. Osa kehast leiti siit järvest, teine osa kilomeetri kauguselt lõunast ja kolmas seitsme kilomeetri kauguselt vastassuunast Aurtjerni äärest. Sellepärast arvati, et kurjategijaid on rohkem kui üks.”

„Just-just. Ja kuupäev ...”

„... on punktipealt sama.”

„Kui kaua ...”