Читать книгу Doktor Proktor ja suur kullarööv - Jo Nesbø - Страница 1

Oslos on öö ja vaikse magava linna peale sajab vihma. Või kas linn nii väga magabki? Üks vihmapiisk kukub Oslo raekoja tornikella sihverplaadile, klammerdub viivuks pikema kellaseieri otsa külge, enne kui lahti laseb ja kakskümmend korrust allapoole sajab. Piisk tabab asfalti märja plaksatusega ja voolab koos teiste vihmapiiskadega mööda trammirööpaid. Kui me sellele piisale öises Oslos kanalisatsioonikaevu poole järgneme, kuuleme vaikuses õrna heli. See valjeneb, kui veepiisk läbi kanalisatsioonikaevu augu kukub ja alla Oslo kanalisatsioonisüsteemi langeb, kus pimedus on veel läbitungimatum. Ja me voolame koos vihmapiisaga mustas haisvas kloaagivees mööda torusid, millest mõned on väikesed ja kitsad, teised aga nii suured, et seal saaks püsti seista. Torud jooksevad maa sees risti-põiki selle üsnagi tagasihoidliku väikese suurlinna all, mis on Norra pealinn. Ja heli valjeneb, mida sügavamale see soolestik meid Oslo sisikonda juhatab. See ei ole sugugi meeldiv heli, vaid meenutab hoopis hambaarsti. See kõlab nagu puur, mis tungib läbi hambaemaili, igemete ja tundlike närvikanalite. Ühel hetkel põristab ta madalalt, teisel aga huilgab kõrgelt, olenevalt sellest, mida ta oma keerleva teemantkõva peaga purustab.

Aga heakene küll; see ei ole vähemalt anakondamao meetripikkuse keele sisin, poole tonni raskuste kägistamismusklite pingutamise krigin või kõrvulukustav laksatus, kui ujumisrõngasuurused lõuad ohvri ümber kinni lajatavad. Ma lihtsalt mainin seda, sest käivad kuulujutud, et siin all üks selline madu elutseb, ja kuna vasakut kätt pimeduses hiilgavad kollased roomajasilmad. Seega, kui sa juba kahetsed, et kaasa tulid, on sul nüüd võimalus jalga lasta. Pane lihtsalt raamat vaikselt kinni, hiili toast välja või roni teki alla ja unusta, et sa üldse kunagi kuulsid Oslo kloaagist, hambaarsti puurist ja madudest, kes söövad võimsaid vesirotte, keskmise suurusega lapsi ja vahel ka väikest kasvu täiskasvanuid, kui nood liiga karvased ega habetunud pole.

Siis adjöö ja ela hästi. Ja pane uks enda järel kinni.

No nii. Nüüd tagasi meie juurde.

Me ujume edasi mööda räpast jõge linna mustava südame poole. Nüüd on heli kasvanud mürinaks ja me näeme valgust, aga saame aru, et tegemist pole ei paradiisi ega ka põrguliku hambaarstiga, vaid hoopis millegi muuga.

Meie ees seisab mürisev ratastega masin. Selle küljest sirutub terasest vars auku, mis on kloaagitoru lakke puuritud.

„We are almost there, lads!” hüüab suurim kolmest mehest, kes masina ümber seisavad ja taskulambiga laeauku valgustavad. Neil on jalas ühesugused mustad nahksaapad ja üles keeratud säärte ja traksidega teksapüksid ja seljas valged T-särgid. Kõige suuremal mehel on lisaks peas veel kõvakübar. Aga just sellel hetkel võtab ta kübara peast ja pühib higi, nii et me näeme, et neil kõigil on siledaks aetud pead ja võimsate kokkukasvanud kulmude kohale laubale tätoveeritud üks täht.

Kostab väike paugatus ja järsku kiunub puur nagu ärahellitatud jõmpsikas.

„We are in,” põristab mees, kelle laubale on tätoveeritud B-täht, ja keerab üht lülitit. Puurimisheli vaibub ja tõstevars lastakse alla. Nähtavale ilmub puuriotsik ja see on võimas vaatepilt: taskulampide valguses sätendaks justkui maailma suurim teemant. Tõele au andes ongi see maailma suurim teemant, mis hiljuti ühest Lõuna-Aafrika teemandikaevandusest pihta pandi.

Mees, kelle laubale on tätoveeritud C, seab otsapidi laeauku redeli ja jookseb astmetest üles. Teised kaks vaatavad talle ärevalt järele. Viis sekundit valitseb vaikus.

„Charlie?” hüüab kõvakübaraga mees. Veel kolm sekundit vaikust. Seejärel ilmub Charlie taas nähtavale. Ta veab midagi, mis meenutab telliskivi, aga on kuldne ja nähtavasti palju raskem. Selle küljele on pressitud tähed: NORRA PANK. Ja selle alla – pisut väiksemate tähtedega: KULLAKANG NUMBER 101.

„Help me, Betty,” ütleb Charlie ja B-tätoveering sööstab kohale ning võtab kullakangi enda kätte.

„And the rest?” küsib kõige suurem mees ja puhub oma kõvakübaralt tolmu. Tema laubale on tätoveeritud A-täht, aga sellest on pisut raske aru saada, sest suur korts mehe näos tõmbab tähe rulli.

„That’s all there is, Alfie.”

„What?”

Kõige nutikamad teist on juba aru saanud, et need kolm meest räägivad inglise keelt, aga kui me nüüd mängime, et oleme alla neelanud ühe doktor Proktori multilingvistilise tableti, kõlab ülejäänud vestlus niimoodi:

„Ainult see ongi, Alfie. Ülejäänud pangaseif on täitsa tühi.”

„Kas see on selle neetud riigipanga kogu kullavaru?” sisistab keskmine mees Betty ja laseb kullakangist lahti ning see maandub kolksatades masina pagasiruumi.

„Rahu, Betty,” ütleb Alfie. „See näeb kah hea välja. Läbi ja lõhki kullast. Me peame koju minema, poisid.”

„Kuss!” pahvatab Charlie. „Kas te kuulsite seda?”

„Mida?”

„Sisinat.”

Alfie oigab. „Kloaagis pole mingit sisinat, Charlie. Võib-olla ainult rottide piiksatused ja konnade krooksatused, aga oma sisinaga võid sa kuu peale käia.”

„Vaadake!”

„Mida?”

„Kas te siis ei näe? Kollased silmad! Need pilgutasid ja kadusid siis ära.”

„Võib-olla punased rotisabad ja rohelised konnakoivad,” sõnab Alfie. „Aga kollaste silmadega võid sa küll kuu …”

Teda katkestab kõrvulukustav laksatus.

„Hmm,” ütleb Alfie ja tõmbab käega üle lõua. „Võib-olla olemegi Kuu peal, poisid, sest see kõlas täiesti kindlasti maolõugade moodi, kui te teada tahate. Ja ma arvan, et te tahate. Kohe.”

„Nagu sa käsid, Alfie,” ütleb Charlie. „Kas need olid maolõuad?”

„Jepp. Ja mamma ütles, et ta tahaks endale Oslost midagi ilusat. Mis te arvate boast?”

„Jippii!” hõiskab Betty ja tirib pagasiruumist välja mingi raske rauakolaka. Ta laeb selle kolaka, mis ei ole tegelikult mingi suvaline kolakas, vaid Saksa kolakas, ja tulistab. Kuulipilduja toru otsast paiskuv tuli valgustab kanalisatsiooni, samal ajal kui kuulid pauguvad ja läbi toruseinte vilisevad.

Teised kaks suunavad lambid sinna, kus Charlie kollaseid silmi nägi. Aga midagi pole näha, kõigest üks värisev rott, kes kahel käpal seisab, selg vastu seina surutud.

„Raisk,” sosistab Betty.

„Meil on vähemalt see, mille järele tulime,” ütleb Alfie ja paneb kõvakübara pähe. „Pakkige kokku ja tõmbame lesta.”

Ja samal ajal kui me järgneme veepiisale läbi kloaagitorude edasi puhastusjaama ja Oslo fjordi poole, on kuulda, kuidas kolm meest varustust masinasse hiivavad ja selle siis käivitavad.

Aga viimane heli, mida kuuleme on …?

Täiesti õige.

Maosssisin.