Читать книгу Doktor Proktor ja suur kullarööv - Jo Nesbø - Страница 3

Kell oli täpselt kuusteist minutit kolm läbi pärast lõunat, kui Hallgeir (rõngasvuntsiga salavahtkondlane) ja Helge (rippvuntsiga sama salajane vahtkondlane) helistasid Oslos Kanonveienil ühe pisikese punase maja uksekella. Linnud laulsid ja kõik tundus rahulik. Nojah, kõik oligi rahulik.

Üks suure vatsaga mees avas ukse ja põristas sõbraliku komandandihäälega: „Jessuke, vaata aga vaata, salajased vahtkondlased on külla tulnud. Millega saan teile kasulik olla?”

Rippvunts hammustas ärritunult oma vuntsiotsa. „Kust sa tead, et …”

„Unusta ära, Helge,” ütles Hallgeir. „Kas teie tütar on kodus, komandant?”

„Lise? Ta …”

Samal hetkel kõlas majast õudne kiunuv karje.

„See on tema!” hüüdis rõngasvunts ja nügis komandandi kõrvale. „Keegi on meist ette jõudnud! Me peame ta päästma!”

Kaks kaardiväelast tormasid majja ja trepist üles sinnapoole, kust oli kostunud hirmus piinatud karje. Nad rebisid lahti ukse, mis viis nähtavasti tüdruku tuppa, ja jäid seejärel kangestunult seisma, silmis ehmunud pilk ja käed kõrvade peal.

Keset tuba istus toolil üks tüdruk. Ta ei meenutanud kuidagi superagenti, vaid üht täiesti tavalist tüdrukut, kellel on pruunid patsid, mõned tedretähnid ja sinised sõbralikud silmad, mis imestunult kahte vahtkondlast vaatasid. Tema ees seisis noodipult ja tema suust turritas välja midagi pikka ja musta, mis tõi kuuldavale neid jubedaid helisid.

„Mes … mes toimub?” hüüdis Hallgeir.

Tüdruk võttis pika asjanduse suust.

„Mis mõttes toimub? Ma harjutan klarnetit. Dølgeni kooliorkester mängib homsel lastevanemate koosolekul „Gaad Seiv De Kviini”. Mis te tahate?”

„Noh,” ütles Hallgeir. „Kui sa oled Lise, siis on Norral su abi vaja.”

„Kas tõesti?” küsis Lise imestunult.

„Ega meie ka tea,” ütles Helge ja vaatas skeptiliselt ringi tüdruku toas, kus olid plakatid popstaaridega, gloobus ja mõned kaisukarud, kes meenutasid veel vähem superkangelasi kui tüdruk. „Aga keegi näib nii arvavat.”

Kell oli täpselt kakskümmend üks minutit kolm läbi, kui Hallgeir ja Helge kahlasid kõrges rohus, mis kasvas Kanonveieni lõpus asuva viltuse sinise maja hoovis. Nad järgnesid maja tagant kostvatele tumedatele kolksatustele. Ja kui nad ümber nurga jõudsid, nägid nad imelikku vaatepilti. Keset õue pirnipuu all seisis doktorikitlisse mähitud sassis juustega piitspeenike kuju, kellel olid nähtavasti peas ujumisprillid. Ta hoidis ühel jalal tasakaalu. Teise jala, mille otsas paistis olevat vana must tanksaabas, tõstis mees vaevaliselt lõhkumispaku peal seisva puuhalu kohale. Siis lasi ta jalal alla kukkuda. Kõlas kolks, kui saapakand puuhalule pihta läks ja see omakorda kaheks tükiks lõhenes, nii et üks tükk ühele ja teine teisele poole pakku kukkus. Pikk kõhn mees tõstis uuesti jala ja lõi esmalt ühte ja siis teist puuhalgu. Mõlemad lendasid läbi õhu aia teise otsa majaseina juurde, kus nad kenasti puuriita maandusid.

„Doktor Proktor, kui ma ei eksi?”

Kõhn mees ajas selja sirgu ja vaatas Helget ja Hallgeiri laia naeratusega. „Kas te nägite? Piuh-pauh otse puuriita! Ma tegelen hetkel sellise mudeli leiutamisega, millega saaks puid maha võtta. Mõelge, mida see terve puutööstusega teeks. Oodake, kas te oletegi sellepärast siin?” Ja nüüd lõi imeliku mehe nägu veel rohkem särama: „Jaa! Te olete lugenud kirja, mille ma Metsaministeeriumisse saatsin! Te olete mu leiutist ostma tulnud! Ma olen võlgadest prii!”

„Mitte just päris, doktor,” ütles Hallgeir ja kohendas oma tutiga kübarat. „Me oleme siin selleks, et …”

„Las ma arvan! Te olete patendiametist ja tulite selleks, et näha mu uut sihtimiskäpikut, millele ma patenti taotlesin?”

„Ei, me …”

„Sellisel juhul olete te nooleviske rahvuskoondisest. Aga sihtimiskäpiku kasutamine oleks ju sohitegemine, kas teate.”

„Professor,” ütles Helge. „Me oleme siin selleks, et paluda sul päästa Norra sellisena, nagu meie teda tunneme.”

Täpselt kell veerand neli seisid Secret Gardeni kaks esindajat pisikese kollase maja ukse taga Kanonveienil ja helistasid uksekella. Ukse avas teismeliseeas tüdruk.

„Kas Bulle on kodus?”

„Kes Bulle?”

Helge köhatas ja õõtsutas end kandadel. „See Bulle, kes väidetavalt maailma Kuu pealt tulnud olendite invasiooni käest päästis, väike sõbrake?”

Tüdruk vahtis neid sõjakalt. „Ma ei ole su väike sõbrake, pervo, ja jõmpsikas nimega Bulle on kadunud! Kas te olete „Norra valevorstidest”?”

„Norra millest?? Mes sa selle all silmas pead?” küsis Hallgeir ja vaatas üle oma päikeseprillide.

„Kas te olete tulnud meid jälle intervjuuga haneks tõmbama?”

„Haneks tõmbama millega?”

„Et Bulle maailma päästis. Kas te teate, mis juhtus, kui te meid viimane kord üritasite haneks tõmmata? Ema nuttis kolm päeva järjest ja mina ei saanud koolis oma nägu näidata, sest rahvas naeris mu üle. „See on ju selle valevorsti õde” nagu.” Tüdruk oli nii tige, et isegi vistrikud tema näos hakkasid punaselt hõõguma. „Nii et me teeme näo, nagu oleksime kõik Bullega seonduva ära unustanud, saad aru?”

„Ma … ee, usun küll. Aga on äärmiselt tähtis, et me ta üles leiaksime. Kuhu ta on põgenenud?”

„Ma ju ütlesin, et ma ei tea ühtki Bullet! Ja üleüldse olen ma sellele tatikale ema haua nimel lubanud, et ma ei ütle kellelegi, kus ta end peidab.”

„Ema haua nimel?”

Tüdruku suunurgad tõmbusid allapoole koledaks grimassiks.

„See päkapikk andis mulle viiskümmend krooni, et ma ema haua nimel vannuksin.”

Salajased kaardiväelased vaatasid üksteisele otsa.

„Aga kui me annaksime sulle sada?” küsis Helge ettevaatlikult.

„Kelleks te mind peate? Ma olen ikkagi tema õde!”

„Siis küll,” ütles Hallgeir ja mehed keerasid end minekule.

„Oodake!” ütles tüdruk.

Nad keerasid uuesti ümber. „Jah?”

Tüdruk pööritas silmi ja sirutas käe välja.

„Kakssada.”

Vana abielupaar vaatas alla innuka punapäise poisi poole, kes oli nii tibatilluke, et kadus peaaegu leti taha ära poes, kuhu nad sisse astunud olid.

„Ei,” ütles mees. „Me ei taha mingeid deltaplaane, ma ütlesin ju, et me oleme lihtsalt veidi eksinud. Nii et kui sa nüüd palun seletaksid meile, kuhu me sõitma peame, siis pääseksime sellest neetud pärapõrgust tagasi inimeste juurde.”

„Te saate kolmkümmend protsenti allahindlust ja lisaks telgivaiade komplekti, nii et saate deltaplaanist ka telgi teha, kui juhtumisi mägedes maandute …” ütles pisike punapea samal ajal leti peal üles-alla hüpates. „… ja kauba peale veel koti grillsütt!”

„Kuula nüüd, mu naisel on kõrgusekartus ja me ei satu kunagi …”

„Ja see pole veel kõik!” hüüdis poiss. „Te saate lisaks veel Lõuna-Trøndelagi, Lääne-Rootsi ja poole Ida-Norra kaardi!”

„Ei, ei ja veel kord ei! Kus on peatee, poiss?”

„Kui te ostate ühe, vaid ühe deltaplaani, siis saate kaardi, mille abil siit minema pääseda, Göteborgi või Kirde-Totenisse välja. Ja kuna täna on nõnda kaunis päev, otsustasin ma just, et annan teile lisaks veel ühe paki – ei, mitte ühe, vaid KAKS pakki kakaod! Noh?”

„Ei!” kõmistas mees ja virutas rusika nii kõvasti letile, et tema ärevil ja kõrgusekartlik naine võpatas ja tema kübar vajus peas pisut viltu.

Punapäine poiss noogutas. „Ma vaatan, et sul on veel veidi järelemõtlemisaega vaja, kena härra. Heakene küll, mul on hea meel teile selgitada, kuidas te siit minema pääsete. See ei ole just eriti raske, nagu te näete, sellega on ka teised hakkama saanud. Ma mõtlen vaid, kas ma julgen olla nii otsekohene ja paluda teil panna minu eest postkasti see kaart, kui olete tagasi tsivilisatsiooni jõudnud. Jaa, see on minu sõpradele Lisele ja doktor Proktorile.”

Naine noogutas, lükkas kübara taas paika ja võttis vastu kaardi, mille poiss talle ulatas, samal ajal mehele tagasiteed tsivilisatsiooni juhatades. Naine luges, mis kaardile kirjutatud oli.

Lise ja doktor Pr-

oktor Kanonveien Oslo Norra

Armsad – – sõbrad!

Siin on iga päev pidu!

Petter ja mina – – lahutame meelt

kõigi kunstide järgi.

Joome kakaod, mängime Hiina kabet ja müüme deltaplaane nii et tuul taga!

Tervitab Bulle

Punapäine poiss seisis poe kõrval ja lehvitas autole, mis kadus enda järel tolmu üles keerutades mööda külateed. Mootorimüra kadus ja oli kuulda vaid ettevaatlikku linnulaulu suurtest metsadest, mis ümbritsesid maja ja angaari, mida ehtis suur silt, kus oli kirjas: ALLAHINDLUS! DELTAPLAANID -30 %. OSTA KOHE! Samal ajal kui Bulle seal seisis, kuulis ta veel midagi. Üht häält. See kostis kõrgelt õhust tema pea kohalt.

„Hoo, hoo, Bulle! BULLE! Vaata!”

Bulle tõstis käe päikese kaitseks silmade kohale ja vaatas üles deltaplaani poole, mis tema kohal õhus ringe tegi. Deltaplaani all rippus kitsasse punasesse treeningtrikoosse riietunud inimene, kelle kõhu ümber trikoo eriti kitsalt istus ja kelle peas olid nii paksude klaasidega prillid, et neid võis klaaskuulideks pidada.

„Vaata mind! Ma olen Petter! Ainult mina olen Petter! Uus rekord, Bulle! Ma lendasin peaaegu Taani ja tagasi! Hurraa Petterile!”

Inimene, kelle nimi oli tõenäoliselt Petter, naeratas laialt alla Bulle poole, kes talle ägedalt lehvitas:

„Hästi, Petter,” hüüdis Bulle vastu. „Aga vaata ette, et sa ei …”

Kõlas kõva mürts ja ragin, kui deltaplaan vastu majaseina kihutas, TV-antenni pooleks murdis ja maha kukkus.

Bulle jooksis Petteri juurde, kes oli end juba vrakist püsti ajanud ja pühkis oma punnkõhu pealt kruusa ja rohtu.

„Oh sind küll, Petter, sa pead ju ette vaatama!”

„Mispärast, ma nagunii ei näe midagi,” vastas Petter ja kohendas prille. „Ma lendasin rannikule, Bulle! Varsti suudan ma Kopenhaagenisse lennata ja osta meile kakao kõrvale Viini saiakesi. Mis puudutab kakaod …”

„Ma lasen meie hommikuse kakao soojaks,” ohkas Bulle.

Pool tundi hiljem istusid nad köögis ja jõid kumbki omast kruusist, samal ajal kui Petter kõvasti keskendunult Hiina kabe lauda jõllitas.

„Ma olen mõelnud,” alustas Petter.

„Jah,” ütles Bulle. „Sa oled üle kahekümne minuti juba mõelnud ja pole ikka veel esimest nuppu liigutanud. Võib-olla oleks aeg …”

„Ma ei räägi Hiina kabest. Ma mõtlen, et sa oled siin juba kaua olnud. Mitte et selles oleks midagi halba, kui keegi külas on, aga …”

„Alandus, Petter, alandus. Kõik naeravad mu üle nii koolis kui ka kodus. Kõik mu sõbrad …”

„Kõik? Kui palju …”

„Olgu, mõlemad sõbrad… Nad hoiatasid mind. Ütlesid, et ma peaksin suu pidama selle kohta, et me päästsime maailma mingite nähtamatute kuukoletiste käest, et keegi ei usu meid nagunii. Aga mina, selline idioot, nagu ma olen …”

„Ära ole enese vastu nii karm, Bulle! Sa ei ole mingi idioot!”

„Just see ma olen!”

„Ei, ei! Sa oled palju targem kui … kui näiteks mina.”

„Ei, seda ma küll pole.”

„No oled ikka küll, Bulle!”

„Ei.”

„Jah!”

„Olgu, ju ma siis olen,” ütles Bulle ja lürpis kakaod.

„Tasa,” ütles Petter ja vaatas üles. „Mis heli see on?”

„Seda kutsutakse lürpimiseks,” vastas Bulle.

„Ei, mitte see heli, vaid SEE!” Ta osutas lakke.

Bulle kuulatas. Ja tõepoolest. Kõlas floppeti-floppeti-flopp-heli, mis läks aina valjemaks.

Bulle vaatas köögiaknast välja. Äkitselt tekkinud tuul pani kuusepuud kõikuma, keerutas külateelt tolmu üles ja surus rohu maa ligi. Heli vaid valjenes ja valjenes ja üle õue laotus vari.

Ja samal ajal kui nad seal kahekesi kakaod jõid, laskus taevast sõiduriist, mis jäi otse köögiakna ees õhku rippuma, samas kui rohututid, kanad ja käbid ringi lendasid.

„Mis asi see veel selline on?” küsis Petter ja võttis lonksu kakaod.

„Näeb välja nagu helikopter,” vastas Bulle.

Silt kirjaga ALLAHINDLUS! DELTAPLAANID –30 %. OSTA KOHE! rebis end seina küljest lahti ja lendas minema.

„Ma näen ise ka, aga kes need seal sees istuvad?”

„Kui päikeseprillide ja kübarate järgi oletada, siis on need salateenistuse kaardiväelased.”

„Heakene küll. Siis peame kakaod juurde keetma.”