Читать книгу Prussakad - Jo Nesbø - Страница 6

„RAHVUSTEATER,” teadustas valjuhääldist unine ninahääl, mille järel trammiuksed lahti pahvatasid ja Dagfinn Torhus rõskesse, külma ja vaevu hahetama löönud talvehommikusse astus. Karge õhk näpistas tema värskelt raseeritud põski ja Oslo kasinas neoonvalguses silmas ta oma suust tõusvat pakaseauru.

Oli esimene jaanuarinädal ja ta teadis, et talve peale läheb paremaks, kui jää kaanetab fjordi ja õhk muutub kuivemaks. Ta seadis sammud Drammensveienit pidi välisministeeriumi poole. Temast möödus paar üksildast taksot, muidu aga olid tänavad peaaegu tühjad. Gjensidige kell, mis helendas punaselt tema ees oleva hoone kohal mustava talvetaeva taustal, näitas ka kõigest kuuendat tundi.

Välisukse ees võttis ta välja uksekaardi. „Amet: büroojuhataja” seisis kümme aastat noorema Dagfinn Torhusi foto kohal, kus ta jõllitas fotoobjektiivi, lõug püsti ja pilk terasraamiga prillide taga sihikindel. Ta tõmbas kaardi lugejast läbi, toksis sisse koodi ja tõukas lahti Victoria Terrasse raske klaasukse.

Mitte kõik uksed ei olnud avanenud niisama libedalt, kui ta sinna kahekümne viie aastaselt, ligi kolmekümne aasta eest saabunud oli. Välisministeeriumi praktikantide kursustel ehk „diplomaatide koolis” ei olnud ta kuigi valutult keskkonda sulandunud oma Østerdali murde ja „maamatsi käitumise” tõttu, nagu üks Bærumi poiss nende kursuselt märkinud oli. Teised praktikandid olid lõpetanud ülikooli ühiskonnateaduste, majanduse või juura alal ja nende vanemad olid haritlased, poliitikud või koguni välisministeeriumi kõrgkiht, kelle hulka nad ka ise kippusid. Tema aga oli talupidaja poeg, kes oli lõpetanud Åsi kõrgema põllumajanduskooli. Mitte et see talle väga tähtis oli, kuid ta teadis, et edasise karjääri seisukohalt on tõelised sõbrad üliolulised. Ühel ajal seltskondlike normide tundmaõppimisega töötas Dagfinn Torhus seda innukamalt. Erinevustest hoolimata ühendas kõiki üksnes udune aimdus, kuhu nad elus välja jõuda tahavad. Nad teadsid vaid seda, mis suunas liikuda: ülespoole.

*

Torhus ohkas ja noogutas valvurile, kes tema ajalehed ja ühe ümbriku klaasluugi alt läbi lükkas.

„Veel midagi ...?”

Valvur raputas pead.

„Esimene nagu alati, Torhus. Siseposti ümbrik on valitsussidelt ja saabus täna öösel.”

Torhus nägi, kuidas korrused kustuvad ja süttivad, sedamööda, kuidas lift teda hoonet pidi üles sõidutas. Talle oli turgatanud pähe mõte, et iga korrus sümboliseerib just nagu kindlat etappi tema karjääris, mistõttu see tal igal hommikul silme eest läbi jooksis.

Esimene korrus tähistas esimest kaht aastat praktikantide kursustel, pikki ei millekski kohustavaid arutelusid poliitikast ja ajaloost ning prantsuse keelt, millest ta end suure vaevaga läbi oli vedanud.

Teine korrus oli töölesuunamine. Esimeseks kaheks aastaks oli ta saadetud Canberrasse, seejärel kolmeks aastaks Mexico Citysse. Need olid ju kaunikesti kenad linnad, nii et polnud põhjust kurta. Tegelikult oli ta oma esimeseks valikuks märkinud Londoni ja New Yorgi, aga need olid prestiižikad linnad, kuhu ka kõik teised olid kandideerinud, mistõttu ta oli otsustanud, et pole mõtet seda lüüasaamiseks pidada.

Kolmandal korrusel oli ta Norras tagasi ja jäänud ilma luksuslikest välisteenistuse lisatasudest ja eluasemetoetustest, mis olid andnud mänguruumi eluks suhteliselt mõõdukas külluses. Ta oli tutvunud Beritiga, kes jäi rasedaks, ja kui kätte jõudis aeg taotleda uut välislähetust, oli teine laps juba tulekul. Berit oli tema kodukandist pärit ja rääkis oma emaga telefonis iga päev pikad jutud maha. Dagfinn otsustas pisut oodata ja töötas nagu kangelane, kirjutas kilomeetripikkusi aruandeid kaubavahetusest arengumaadega, koostas välisministrile kõnesid ja liikus heakskiidu saatel asteastmelt kõrgemale. Riigiaparaadis pole ühtki teist valdkonda, kus konkurents nii terav ja hierarhia nii ilmne oleks kui välissuhetes. Iga päev oli Dagfinn Torhus läinud tööle nagu sõdur rindele, hoidnud madalat profiili, seljatagune kaetud ja andnud tuld, kui kellegi sihikule sai. Aeg-ajalt patsutati teda õlale, ta teadis, et „teda on märgatud”, ja oli püüdnud Beritile vihjata, et ta võiks tõenäoliselt saada Pariisi või Londonisse, aga esimest korda nende seni pilvitus abielus oli naine teinud stseeni. Dagfinn oli mõtte maha matnud.

Siis oli tulnud neljas korrus ja veel rohkem aruandeid, sekretär ja pisut kõrgem palk, mille järel ta maandus teisele korrusele personaliosakonda.

Saada tööle välisministeeriumi personaliosakonda oli muide hea märk, mis viitas tavaliselt sellele, et tee üles on lahti. Aga midagi oli juhtunud. Käsikäes välisteenistuse osakonnaga paigutas ta kandidaate välisteenistustesse ja kujundas nõnda otseselt teiste inimeste karjääri. Võimalik, et ta oli allkirjastanud mõne vale lähetusdokumendi, teinud karuteene mõnele sellisele, kes kõigest hoolimata välja rabeles ja istus nüüd kõrgel kohal, kus tõmbas peaaegu nähtamatuid niite, mis juhtisid välisministeeriumis Dagfinn Torhusi ja teiste elu.

Sest edasipääsuvõimalused olid märkamatult ära kadunud ja ühel hommikul nägi ta vannitoapeeglis tupikusse jooksnud büroojuhatajat, keskmiselt mõjuvõimsat bürokraati, kes ei suuda iial teha hüpet viiendale korrusele, eriti kui silmas pidada, et pensioniiga pole enam mägede taga. Kui ta muidugi ei soorita mõnd silmapaistvat kangelastegu. Aga seda tüüpi kangelastegudel oli harilikult see häda, et nende tagajärjeks oli kas edutamine või lahtilaskmine.

Sellest hoolimata jätkas ta nagu seni, püüdes teistest peajagu ette rebida. Ta oli igal hommikul esimesena tööl, et lehed ja faksid rahus läbi lugeda ja kokkuvõtted valmis kirjutada, kui teiste silmad hommikusel nõupidamisel veel unerähmas olid. Näis, nagu oleks edasipüüdlikkus talle verre kasvanud.

Ta tegi kabineti ukse lukust lahti ja kõhkles viivu, enne kui tule põlema pani. Ka sel oli oma eellugu, pealambi lugu. Kahjuks oli see välja imbunud ja välisministeeriumis legendiks saanud. Paljude aastate eest oli tollane USA suursaadik Oslos helistanud Torhusile varavalges ja küsinud, mida ta arvab president Carteri öisest sõnavõtust. Torhus oli just kabinetti jõudnud, polnud veel lehti ega fakse lugenud ja jäänud vastuse võlgu. Mõistagi oli see ta päeva ära rikkunud. Aga sellega asi ei piirdunud. Järgmisel hommikul oli suursaadik helistanud hetkel, kui Dagfinn lehe lahti lõi, ja küsinud, kuidas öised sündmused mõjutavad olukorda Lähis-Idas. Järgmisel hommikul tuli omakorda midagi muud. Torhus oli kogeldes andnud mittemidagiütlevaid vastuseid, mida õõnestasid kahtlused ja infopuudus.

Ta oli hakanud veelgi varem tööle tulema, aga suursaadikul näis olevat mingi seitsmes meel, sest igal hommikul helises telefon täpselt sel hetkel, kui ta toolile istus.

Alles siis, kui ta oli juhuslikult teada saanud, et suursaadik elab ühes väikeses hotellis Akeril, täpselt välisministeeriumi vastas, sai ta seosest aru. Suursaadik, kellele, nagu üldiselt teada, meeldis varakult tõusta, oli muidugi märganud, et Torhusi kabinetis süttis tuli varem kui teistes kabinettides, ja tal tuli himu ülikorralikule ametnikule ninanipsu visata. Torhus läks ja ostis endale pealambi, ja järgmisel hommikul olid tal kõik lehed ja faksid loetud, kui ta laetule süütas. Nii oli see jätkunud oma kolm nädalat, kuni suursaadik järele jättis.

Praegu polnud Dagfinn Torhusil aga naljahambast suursaadikust sooja ega külma. Ta oli just avanud siseposti ümbriku, ja krüptofaksi dešifreeritud koopial, kuhu oli löödud tempel „ERITI SALAJANE”, seisis teade, mis pani ta üle kirjutuslaua laotatud eri riikide majandusnäitajatele kohvi loksutama. Napp tekst käivitas silmapilk fantaasia, aga selle sisu oli umbkaudu niisugune: Atle Molnes, Norra suursaadik Tais, leiti Bangkoki bordellist, nuga seljas.

Torhus luges teate veel kord läbi, enne kui selle kõrvale pani.

Atle Molnes, endine Kristliku Rahvapartei poliitik, endine rahanduskomisjoni esimees, oli nüüd ka igas muus mõttes endine. See oli niivõrd uskumatu, et Torhus heitis tahtmatult pilgu Akeri hotelli poole, et näha, ega seal mõni kardin ei liigu. Teate saatja oli mõistagi Norra suursaatkond Bangkokis. Torhus vandus. Miks see just nüüd pidi juhtuma, miks Bangkokis? Kas ta ei peaks kõigepealt informeerima Askildseni? Ei, küll too teada saab, kui asi küps. Torhus heitis pilgu kellale ja tõstis telefonitoru, et teha kõne välisministrile.

*

Bjarne Møller koputas tasakesi uksele ja tegi selle lahti. Nõupidamisruumi häältesumin vaikis ja näod pöördusid tema poole.

„See on Bjarne Møller, politsei kriminaalosakonna juhataja,” tutvustas politseiprefekt ja viipas, et ta istet võtaks.

„Møller, see on riigisekretär Bjørn Askildsen peaministri büroost ja see on büroojuhataja Dagfinn Torhus välisministeeriumist.”

Møller noogutas, võttis tooli ja püüdis oma arusaamatult pikad koivad suure ovaalse tammepuust laua alla väänata. Talle näis, nagu oleks ta Askildseni noort ja siledat näolappi teleris näinud. Peaministri büroost? See võis tähendada vaid megasuurt jama.

„Tore, et te nii kiiresti kohale jõudsite,” lausus riigisekretär r-i põristades, sõrmed kärsitult lauda trummeldamas. „Hanne, anna meie arutelust lühike ülevaade.”

Politseiprefekt oli Møllerile kakskümmend minutit tagasi helistanud ja andnud talle pikemalt selgitamata veerand tundi aega, et välisministeeriumi jõuda.

„Atle Molnes leiti Bangkokist surnult, tõenäoliselt mõrvatult,” alustas politseiprefekt.

Møller nägi, kuidas büroojuhataja terasraamiga prillide taga silmi pööritab, ja kui ta kuulis ülejäänud lugu, sai ta tolle reaktsioonist aru. Ilmselt pidi selleks olema politseinik, et väita, nagu oleks mees, kellele oli noaga selgroost vasakul läbi kopsu südamesse löödud, „tõenäoliselt” mõrvatud.

„Üks naine leidis ta hotellitoast ...”

„Bordellist,” katkestas terasprillidega mees. „Ja naine oli prostituut.”

„Ma rääkisin oma Bangkoki kolleegiga,” sõnas politseiprefekt. „Mõistlik mees. Lubas asja mõnda aega üldsuse ees maha vaikida.”

Mølleril tuli kohe tahtmine küsida, miks peaks mõrva avalikustamisele pidurit tõmbama, sest tihti aitas kiire pressikajastus politseid vihjetega, kuni keegi veel midagi mäletas ja jäljed polnud jahtunud. Aga miski ütles talle, et tema küsimust peetaks naiivseks. Selle asemel küsis ta, kui kaua nende meelest sellist asja õnnestub maha vaikida.

„Loodetavasti küllalt kaua, kuni jõuab mõne usutava versiooni kokku klopsida,” vastas Askildsen. „Sest olemasolev on kõlbmatu.”

Olemasolev? Møller muigas tahtmatult. Paikapidav versioon oli niisiis läbi vaadatud ja kõrvale visatud. Suhteliselt värske osakonnajuhatajana oli Møllerit seni poliitikutega tegelemast säästetud, aga ta teadis, et mida kõrgemal ametipulgal sa oled, seda raskem on neid eemal hoida.

„Ma saan muidugi aru, et olemasolev versioon on ebameeldiv, aga mis mõttes see kõlbmatu on?”

Politseiprefekt heitis Møllerile hoiatava pilgu. Riigisekretär muigas vaevumärgatavalt.

„Kuna aeg surub takka, lubage, et korraldan teile praktilise poliitika välkkursuse, Møller. Kõik, mida ma räägin, on mõistagi rangelt salajane.”

Ta kohendas masinlikult lipsusõlme ja Møllerile tuli see liigutus tema teleintervjuudest tuttav ette.

„Ühesõnaga. Esimest korda pärast sõda on meil keskerakondlik valitsus, millel on mingigi võimalus ellu jääda. Mitte et sel oleks parlamentaarset katet, vaid kuna peaministrist on kujunemas üks riigi kõige vähem ebapopulaarseid poliitikuid.”

Politseiprefekt ja büroojuhataja muigasid.

„Populaarsuse aluseks on aga habras vundament, kõigi poliitikute kapital: usaldus. Kõige tähtsam pole olla sümpaatne ega karismaatiline, vaid kõige tähtsam on olla usaldusväärne. Kas teate, miks Gro Harlem Brundtland nii populaarseks sai, Møller?”

Møller ei osanud midagi arvata.

„Mitte sellepärast, et ta oleks suutnud kõiki ära võluda, vaid sellepärast, et inimesed uskusid, et ta on see, kellena esineb. Võtmesõna on usaldus.”

Laua ümber noogutati. Need paistsid olevat elementaarsed tõed.

„Atle Molnes ja peaminister olid omavahel tihedalt seotud, nii sõpruse kui ka poliitilise karjääri kaudu. Nad õppisid koos, tõusid partei etteotsa koos, viisid koos läbi partei noorteorganisatsiooni moderniseerimise ja elasid isegi samas korteris, kui nad mõlemad noorest peast Stortingi valiti. Molnes oli see, kes vabatahtlikult sammu tagasi astus, kui mõlemad parteis võrdväärseteks troonipärijateks tõusid. Ta andis peaministrile oma täieliku toetuse, mistõttu partei pääses laastavast konkurentsivõitlusest. Kõige selle tõttu tunneb peaminister Molnesi vastu suurt tänuvõlga.”

Askildsen niisutas huuli ja vaatas aknast välja.

„Ütleme nii, et Molnes ei olnud käinud välisministeeriumi diplomaatide koolis ega oleks sattunud Bangkokki ilma peaministri niiditõmbamiseta. See võib jätta mulje, nagu valitseks meil korporatiivne vaim, aga see on lubatav korporatiivne vaim, mille Tööerakond on juurutanud ja laialdaselt kasutusele võtnud. Reiulf Steenilgi polnud välisministeeriumi tausta, kui ta Tšiilisse suursaadikuks nimetati.”

Tema pilk rändas tagasi Møllerile ja selles helkis midagi lustakat.

„Mul ei pruugi rõhutada, et see kahjustaks peaministri usaldusväärsust, kui tuleks välja, et tema sõber ja parteikaaslane, kelle ta ise välisteenistusse paigutas, leiti in flagranti, mõrvatult pealekauba.”

Käeviipega andis riigisekretär sõna taas politseiprefektile, aga Møller ei suutnud jätta vahele pistmata:

„Kellel siis pole mõnd sõpra, kes poleks lõbumajas käinud?”

Askildseni naeratus kivistus ja terasprillidega büroojuhataja köhatas:

„Saite teada kõik, mida teadma peate, Møller. Olge kena, jätke hinnangud meie hooleks. Meil on vaja kedagi, kes hoolitseks, et selle asja uurimine ei ... võtaks kahetsusväärset pööret. Muidugi me soovime kõik, et mõrvar või mõrvarid tabataks, aga mõrva asjaolud tuleks esialgu saladusse jätta. Riigi huvides. Mõistate?”

Møller langetas pilgu oma kätele. Riigi huvides. Pidada suu. Tema perekonnas ei olnud kunagi osatud alandlikult vaikida. Tema isa ei tõusnudki konstaablist kõrgemale.

„Kogemuste põhjal võib öelda, et tõde on tihti raske varjata, büroojuhataja.”

„Nii ta on. Välisministeeriumi nimel vastutan selle operatsiooni eest mina. Nagu mõistate, on see väga delikaatne juhtum, mis nõuab koostööd Tai politseiga. Kuna asi puutub saatkonda, on meil teatavat mänguruumi, diplomaatiline puutumatus ja nii edasi, siin aga tuleb nööri mööda käia. Sellepärast soovime sinna saata kellegi, kel on laialdased uurijakogemused, kes on varemgi rahvusvahelist politseitööd teinud ja oleks tulemuslik.”

Ta peatus ja vaatas Mølleri poole, kes püüdis aru saada, miks ta selle agressiivse lõuapartiiga bürokraadi vastu vaistlikult vastumeelsust tunneb.

„Võime moodustada töörühma ...”

„Ei mingit töörühma, Møller. Palju kisa, vähe villa. Pealegi on teie prefekt meile selgitanud, et vaevalt see kohaliku politseiga koostööd hõlbustaks, kui me neile kambakesi peale lendaksime. Üks mees.”

„Üks mees?”

„Prefekt soovitas meile juba ühte nime ja ettepanek meeldib meile. Ta on teie alluv ja me kutsusime teid selleks välja, et te talle oma hinnangu annaksite. Nende vestluste põhjal, mida prefekt on oma Sydney kolleegiga pidanud, paistab, et ta tegi eelmisel aastal Inger Holteri mõrva lahendamisel silmapaistvat tööd.”

„Ma lugesin seda möödunud aastal lehest,” märkis Askildsen. „Aukartustäratav. Ja see ongi meie mees?”

Bjarne Møller neelatas. Politseiprefekt pani järelikult ette, et nad saadaksid Bangkokki Harry Hole. Prefekt oli ta selleks kohale kutsunud, et ta kinnitaks, et Harry Hole on parim, keda politseil on välja käia, ja et too on selle töö jaoks ideaalne inimene.

Ta heitis pilgu lauas istujatele. Poliitika ja võimukoridorid. See oli mäng, millest ta mõhkugi ei taibanud, kuid mõistis, et kuidagiviisi mõjutab see tema isiklikku käekäiku. Talle oli just kohale jõudnud, et sel, mida ta praegu ütleb ja teeb, on tagajärjed tema edasisele karjäärile. Politseiprefekt oli Hole nime väljakäimisega pannud oma pea pakule. Tõenäoliselt olid kõrged ninad palunud Hole otseselt ülemuselt tema kutseoskustele kinnitust. Ta vaatas prefekti poole ja püüdis tolle pilku lahti mõtestada. Loomulikult võis juhtuda, et Hole asja untsu ei keera. Ja kui ta laidab nende mõtte maha, kas ei aseta see siis prefekti halba valgusesse? Tal palutaks soovitada kedagi teist, ja kas poleks siis pakul üksnes tema pea, kui kõnealune asja vussi keerab?

Møller tõstis pilgu politseiprefekti pea kohal olevale maalile, kust Trygve Lie, ÜRO peasekretär, talle käskival pilgul otsa vaatas. Ka tema oli poliitik. Aknast nägi ta lamedas tuhmis talvevalguses linnamajade katuseid, Akershusi kindlust ja tuulelippu, mis Hotel Continentali tipus jäistes tuuleiilides võbises.

Bjarne Møller teadis, et ta on tubli politseinik, aga see siin oli midagi muud ja selle mängu reegleid ta ei tundnud. Mis nõu isa talle andnud oleks? Tjaa, konstaabel Mølleril ei olnud kunagi tulnud poliitikaga tegemist teha. Kuid ta oli mõistnud, mis on selleks oluline, et temaga kuigivõrd arvestataks, ja keelanud pojal politseikooli astuda, kui too ei soorita esimest poolt juuraõpingutest enne. Ja ülejäänut pärast. Bjarne oli teinud, nagu isa käskis, ja pärast pidulikku ülikooli lõpuaktust oli isa muudkui köhatanud ja patsutanud teda turjale, kuni ta palus, et isa järele jätaks.

„Hea ettepanek,” kuulis Bjarne Møller end valjusti ja selgesti lausumas.

„Siis on hästi,” vastas Torhus. „Meil oli teie arvamust nii kiiresti vaja sellepärast, et asjaga on endastki mõista tuli takus. Jätku kõik muud tööd sinnapaika, ta sõidab hommepäev.”

Noh, äkki ongi see niisugune tööots, mida Hole praegu vajab, mõtles Møller lootusrikkalt.

„Kahju küll, et me nii tähtsa mehe teilt üle lööme,” sõnas Askildsen.

Politsei osakonnajuhataja Bjarne Møller pidi end kokku võtma, et mitte naerma pahvatada.