Читать книгу Prussakad - Jo Nesbø - Страница 9

HARRY HOLE KOHENDAS PÄIKESEPRILLE ja silmitses Don Muang International Airporti ees seisvat taksoderida. Tal oli tunne, nagu oleks ta sattunud vannituppa, kus keegi on just kõrvetavkuuma duši lahti keeranud. Ta teadis, et selleks, et suure õhuniiskusega hakkama saada, tuleb osata minna lasta. Lasta higil voolata ja mõelda muust. Valgusega oli hullem. See lõikas otse läbi odavate nõekarva plastprillide tema alkoholist läikivatesse silmadesse ja andis täiskäigu peavalule, mis oli meelekohas seni õrnalt tuiganud.

„250 baht or metel taxi, sil?”

Harry püüdis tema ees seisva taksojuhi sõnadele keskenduda. Lend oli olnud paras põrgu. Zürichi lennujaama raamatupoes oli müüdud vaid saksakeelset kirjandust ja lennukis oli näidatud „Free Willy 2”.

„Taksomeeter sobib,” ütles Harry.

Jutukas taanlane Harry kõrvalistmel polnud sellest välja teinud, et Harry maani täis oli, ja oli külvanud ta üle nõuannetega, kuidas Tais mitte petta saada, mis oli ilmselt ammendamatu jututeema. Ju ta vist arvas, et norralased on võluvalt naiivsed ja iga taanlase endastmõistetav kohus on neid petiste eest päästa.

„Sa pead kõik hinnad alla tingima,” oli mees öelnud. „Saa aru, see ongi asja mõte.”

„Ja mis siis, kui ma seda ei tee?”

„Siis teed meile, teistele, karuteene.”

„Kuidas, palun?”

„Siis aitad sa hindu üles kruvida ja teed järgmistel Tais viibimise kallimaks.”

Harry oli meest lähemalt silmitsenud. Tol oli seljas beež Marlboro särk ja jalas uued nahksandaalid. Polnud muud teha kui edasi juua.

„Surasak Road 111,” ütles Harry ja juht naeratas, vinnas kohvri pagasiruumi ja tegi Harryle ukse lahti. Too puges sisse ja märkas, et rool on paremal pool.

„Meile Norras ei meeldi, et inglased ikka veel vasakpoolsest liiklusest kinni peavad,” ütles ta, kui nad maanteele keerasid.

„Aga ma kuulsin hiljuti, et maailmas on hoopis rohkem vasakul kui paremal pool sõitjaid. Kas teate, miks?”

Juht heitis pilgu peeglisse ja naeratas veelgi laiemalt.

„Surasak Road, yes?”

„Sest Hiinas on vasakpoolne liiklus,” pomises Harry ja oli rõõmus, et maantee halli sirge noolena läbi vinesse uppunud pilvelõhkujate maastiku lõikas. Ta tundis, et paarist järsust kurvist piisaks, et ta jätaks Swissairi omleti tagaistmele.

„Miks taksomeeter ei käi?”

„Surasak Road, 500 baht, yes?”

Harry naaldus istme seljatoele ja vaatas üles taevasse. See tähendab, et ta vaatas vaid üles, sest taevast polnud näha ja paistis vaid udune võlv, mida valgustas päike, mida ta samuti ei näinud. Bangkok, „inglite linn”. Inglid kandsid näo ees maske, lõikasid õhku noaga ja püüdsid meelde tuletada, mis värvi taevas vanasti oli.

Ta oli vist uinunud, sest kui ta silmad avas, seisis auto paigal. Ta ajas end istmel sirgu ja nägi, et neid ümbritsevad autod. Väikesed avatud poed ja töökojad palistasid tihedalt kõnniteid, mis kihasid inimestest, kes paistsid kõik teadvat, kuhu lähevad. Ja et sellega on kiire. Juht oli avanud akna ja linnahäälte kakofoonia segunes raadiohäältega. Ülekuumenenud autos oli tunda heitgaaside ja higi lehka.

„Liiklusummik?”

Juht raputas naeratades pead.

Harry hammaste vahel ragises miski. Ta oli kusagilt lugenud, et sissehingatav plii jõuab varem või hiljem ajju. Ning röövib mälu. Või lööb hoopis psüühika segi?

Otsekui ime läbi läksid sõidukid jälle liikvele ning mootorrattad ja mopeedid parvlesid nende ümber nagu vihased põrnikad, sööstes surmapõlgavalt ristmikele. Harry luges ära neli täieõiguslikku peaaegu-õnnetust.

„Uskumatu, et ühtki õnnetust ei juhtu,” lausus Harry, et midagi öelda.

Juht vaatas peeglisse ja naeratas laialt. „Juhtub ikka. Väga tihti.”

Kui nad lõpuks Surasak Roadi politseijaoskonna ees peatusid, oli Harryl otsus valmis: talle see linn ei meeldi. Ta kavatses oma töö surmapõlgavalt ära teha ja esimese ettejuhtuva lennukiga Oslosse tagasi põrutada.

„Tere tulemast Bangkokki, Hally.”

Politseiülem oli pisike tõmmu mees, kes oli ilmselt otsustanud näidata, et Tais osatakse ka läänelikult tervitada. Ta surus Harryl kätt ja raputas seda laia naeratuse saatel ägedalt.

„Andke andeks, et me teile lennujaama vastu ei tulnud, aga Bangkoki liiklus ...” Ta viipas käega enda taga oleva akna poole. „Kaardil paistab see sealsamas lähedal, aga ...”

„Ma saan aru, mida te silmas peate, sir,” vastas Harry. „Saatkonnas öeldi täpselt sama.”

Nad jäid teineteise ette sõnatult seisma. Politseiülem naeratas. Koputati uksele.

„Sisse!”

Uksest pisteti sisse paljaks raseeritud pea.

„Tule sisse, Crumley. Norra detektiiv on saabunud.”

„Ahaa, detektiiv.”

Peale järgnes keha ja Harry pidi kaks korda silmi pilgutama, et olla kindel, kas ta näeb õigesti. Crumley oli laiaõlgne ja peaaegu Harry pikkune, tema juusteta pea oli tugevate lõualihastega, ja sirge kitsaste huultega suu kohal eretas sinine silmapaar. Seljas oli tal helesinine mundrisärk ja seelik ning jalas hiiglaslikud Nike’i botased.

„Liz Crumley, mõrvaosakonna vanemuurija,” lausus politseiülem.

„Räägitakse, et te olete vapustav mõrvauurija, Harry,” ütles naine Ameerika hääldusega ja seisis tema ette, käed puusas.

„Noh, ma ei tea, kas ma just ...”

„Ei tea? Midagi seal pidi ju olema, et teid maakera teisele poolele lennutati, kas te ei arva?”

„Kindlasti.”

Harry sulges jälle poolenisti silmad. Pealetükkiv naisterahvas oli küll viimane, mida ta praegu vajas.

„Ma tulin selleks, et aidata. Kui ma suudan.” Harry sundis end naeratama.

„Siis oleks äkki aeg kaineks saada, Harry?”

Politseiülem pahvatas naise selja taga heleda häälega naerma.

„Sellised nad on,” märkis naine valjult ja selgelt, nagu polekski ülemus kuuldekaugusel. „Nad teevad, mis suudavad, et kellegi maine kannatada ei saaks. Praegu püüab ta päästa teie mainet. Tehes näo, nagu teeksin ma nalja. Aga ma ei tee nalja. Mina vastutan mõrvaosakonna eest, ja kui mulle miski ei meeldi, siis ütlen selle pauhti välja. Siin maal peetakse seda puudulikuks lastetoaks, aga ma olen nii juba kümme aastat käitunud.”

Harry pigistas silmad kinni.

„Ma näen teie punetava näo põhjal, et teie meelest on see piinlik, Harry, aga saage aru, ma ei saa purjus uurijaid kasutada. Tulge homme tagasi. Ma otsin kellegi, kes viiks teid korterisse, kus te elama hakkate.”

Harry raputas pead ja köhatas hääle puhtaks: „Lennuhirm.”

„Kuidas, palun?”

„Mul on lennuhirm. Džinn ja toonik aitab. Ja näost punane olen sellepärast, et see on läbi naha välja hakanud aurama.”

Liz Crumley heitis talle pika pilgu. Seejärel kratsis ta oma paljast pealage.

„Tunnen kaasa, detektiiv. Kuidas reisiväsimusega on?”

„Ärkvel nagu pistrik.”

„Kena. Teel sündmuskohta sõidame teie korterist läbi.”