Читать книгу Prussakad - Jo Nesbø - Страница 7

NAD LEIDSID TA WALDEMAR THRANE tänavalt Schrøderi restoranist, vanast ja auväärsest joomakohast, mis asus Lääne- ja Ida-Oslo piiril. Kui aus olla, siis oli koht pigem vana kui auväärne. Auväärsus peitus põhiliselt selles, et linnaantikvaar oli arvanud heaks need pruunid täissuitsetatud ruumid muinsuskaitse alla võtta. Aga muinsuskaitseline staatus ei laienenud klientuurile, vanade taltumatute ja väljasuremisohus joodikute kambale, igavestele maakatest tudengitele ja allakäinud naisteküttidele, kelle „parim enne” oli ammu möödas.

Kaks politseinikku leidsid vibaliku mehe istumas ühe vana maali all, mis kujutas Akeri kirikut, kui uksest kanduv tuulepahvak korraks suitsuloori kergitas. Heledad juuksed olid aetud nii lühikeseks, et seisid harjastena püsti, ning kõhna ja ilmeka näo kolmepäevases habemetüükas helkis halli, kuigi mees ei võinud olla vanem kui kolmekümnendate keskpaigas. Ta istus üksi ja rühikalt, meremehekuub seljas, nagu hakkaks just lahkuma. Nagu poleks tal mingit mõnu tema ees seisvast õllest, vaid see on töö, mis tuleb ära teha.

„Nad ütlesid, et me su siit leiame,” ütles vanem tulijatest ja istus teisele poole lauda. „Mina olen nooremuurija Waaler.”

„Kas näete toda seal nurgalauas?” küsis Hole pilku tõstmata.

Waaler keeras pead ja märkas luidrat vanameest, kes põrnitses end edasi-tagasi õõtsutades punase veini klaasi. Paistis, nagu oleks tal külm.

„Teda nimetatakse viimaseks mohikaanlaseks.”

Hole pööras näo nende poole ja naeratas laialt. Tema silmad olid nagu sinivalged nipsukuulid, mida kattis punane soontevõrk, ja ta pilk kinnitus Waaleri rinnaesisele.

„Sõjaaegne merekaru,” lausus ta püüdlikult täpse diktsiooniga.

„Paari aasta eest olevat neid siin palju olnud, aga nüüd pole neid järel kuigi palju. Teda seal torpedeeriti sõja ajal kaks korda. Ta peab ennast surematuks. Eelmisel nädalal leidsin ma ta pärast kõrtsi sulgemist Glückstadgatalt lumehanges magamas. Läheduses polnud ühtki inimest, oli kottpime ja miinus kaheksateist kraadi. Kui ma talle elu sisse sakutasin, vaatas ta mulle otsa ja saatis mu kuradile.”

Ta puhkes laginal naerma.

„Kuula, Hole ...”

„Ma läksin eile õhtul ta laua juurde ja küsisin, kas ta mäletab, mis juhtus, ses mõttes, et ma päästsin ju ta külmasurmast. Teate, mis ta vastas?”

„Møller tahab sind kätte saada, Hole.”

„Ta ütles, et on surematu. „Sellest saan ma veel aru, et minusugust sõjaveterani selles kuradi riigis mitte kellelegi vaja ei ole,” ütles ta. „Aga see on küll kuradi lugu, et isegi püha Peetrus minuga tegemist ei taha teha.” Kuulsite? Isegi püha Peetrus ...”

„Meil on korraldus sind jaoskonda toimetada.”

Uus klaas õlut maandus kolksti Hole ette lauale.

„Paluks arvet, Nina,” ütles ta.

„280,” vastas ettekandja, kes ei pidanud summat märkmetest järelegi vaatama.

„Vaat kus tont,” pomises noorem politseinik.

„See on täpne, Nina.”

„Oi, aitäh.” Ja oligi läinud.

„Linna parim teenindus,” selgitas Harry. „Vahel näeb ta sind isegi siis, kui sa mõlema käega ei vehi.”

Waaler oli kõrvad taha tõmmanud, nii et nahk tõmbus otsmikul pingule ja tõi nähtavale veresoone, mis vonkles kui sinine madu.

„Meil pole siin aega istuda ja joobnu loba kuulata, Hole. Ma soovitan sul jätta see klaas ...”

Hole oli juba klaasi ettevaatlikult huultele tõstnud ja rüüpas.

Waaler kummardus üle laua lähemale ja püüdis oma häält summutada: „Ma tunnen sind, Hole. Ja sa ei meeldi mulle. Minu meelest oleks sind tulnud politseist ammu lahti lasta. Sinusuguste närude pärast kaotavad inimesed politsei vastu austuse. Aga me ei tulnud siia sellepärast. Me tulime sulle järele. Boss on kena inimene ja võib sulle anda veel ühe võimaluse.”

Hole röhatas ja Waaler tõmbus ruttu tagasi.

„Võimaluse milleks?”

„Et näidata, milleks sa kõlbad,” vastas noorem politseinik ja püüdis kelmikalt naeratada.

„Ma näitan siin, milleks ma kõlban,” naeratas Hole, pani klaasi suule ja kallutas pea kuklasse.

„Lõpeta ära, Hole!” Waaleri nägu tõmbus ninajuure ümbert punaseks, kui nad jälgisid, kuidas Hole kõrisõlm raseerimata kaelal üles-alla jõnksus.

„Rahul?” küsis Hole ja asetas tühja klaasi enda ette lauale.

„Meie töö ...”

„ ... selle peale ma vilistan.” Hole nööpis meremehekuue kinni. „Kui Mølleril midagi vaja on, siis helistagu või oodaku, kuni ma homme tööle tulen. Ma lähen nüüd koju ja loodan, et ei pea järgmise kaheteist tunni jooksul teie lõustu nägema. Minu härrad ...”

Harry ajas oma sada üheksakümmend sentimeetrit püsti ja tegi vaevu märgatava tugisammu.

„Kuradi ülbe türa,” ütles Waaler ja kallutas tooli tahapoole. „Kuradi luuser. Oleks need leheneegrid, kes sust pärast Austraalia juhtumit kirjutasid, teadnud, et sul mune pole ...”

„Mune milleks, Waaler?” Hole naeratas üha. „Et peksta kongis vintis kuueteistaastasi selle eest, et nad kannavad punkarisoengut?”

Noorem politseinik vilksas Waaleri poole vaadata. Politseikoolis oli eelmisel aastal sahistatud, et paar noort punkarit oli avalikus kohas õllejoomise eest kinni võetud ja arestikambris märga rätti seotud apelsinidega läbi tümitatud.

„Politseinike solidaarsusest ei ole sa iial aru saanud, Hole,” sõnas Waaler. „Sina mõtled ainult enda peale. Kõik teavad, kes Vinderenis selle auto roolis istus ja miks hea politseinik oma pea vastu aiaposti puruks lõi. Sest sina oled joodik ja sõitsid purjuspäi, Hole. Ole õnnelik, et faktid kalevi alla lükati, sest kui poleks olnud vajadust arvestada perekonna tunnetega ja politsei ...”

Noorem politseinik oli veel roheline ja õppis iga päev midagi uut juurde. Sel õhtul õppis ta näiteks seda, et väga rumal on kedagi solvates tooliga kiikuda, sest see muudab su täiesti kaitsetuks, kui solvatu korraga ründab ja sulle paremsirge silmade vahele kupatab. Kuna Schrøderis tuleb tihti ette, et kukutakse laua alla, siis jätkus jutusumin pärast paarisekundilist vaikust uue hooga.

Ta aitas Waaleri püsti ja nägi silmanurgast, kuidas Hole kuuehõlmad uksest välja lehvisid.

„Sa sitikas, pole paha pärast kaheksat õlut, mis?” märkis ta tunnustavalt, kuid pani suu ruttu kinni, kui Waaleri pilgu tabas.

Hooletul sammul traavis Harry mööda Dovregata kiilasjääd. Sõrmenukid ei valutanud, aga valu ja kahetsuse külastusaeg ongi ju alles varahommikul.

Tööajal ta ei joonud. Veel mitte. Kuigi varem oli joonud ja doktor Aune ütles, et iga tagasilangus algab sealt, kus eelmine lõppes.

Valgepäine ja prullakas Peter Ustinovi koopia oli naernud, nii et lõualott vabises, kui Harry talle selgitas, et hoiab oma vanast vaenlasest Jim Beamist kaugele ja joob vaid õlut. Sest õlu talle eriti ei meki.

„Oled käinud läbi paksu ja vedela ja kohe, kui pudeli lahti teed, oled seal tagasi. Mingit keskteed ei ole, Harry.”

Noh. Ta sai ikkagi kahe jala peal koju, tavaliselt ka riided seljast, ja jõudis ka tööle. Aga mitte alati polnud see nii olnud. Harry nimetas seda keskteeks. Ta vajas vaid veidi tuimastust, et saaks magada, muud midagi.

Üks tüdruk teretas teda musta karvamütsi alt, kui ta möödus. Oli see mõni tuttav? Eelmisel aastal oli mitu inimest teda teretanud, eriti pärast intervjuud saates „Redaksjon 21”, kus Anne Grosvold oli temalt küsinud, mis tunne oli sarimõrvarit tulistada.

„Noh. Märksa parem kui siin istuda ja säärastele küsimustele vastata,” oli ta muiates vastanud, ja sellest sai kevade hitt, kõige tsiteeritum väljend peale ühe poliitiku pärli „lambad on kenad loomakesed”.

Harry pistis võtme välisukse lukuauku. Sofies gate. Miks ta sügisel Bisletisse oli kolinud, ei olnud talle ikka veel selge. Võib-olla sellepärast, et Tøyenis olid naabrid teda imelikult vahtima hakanud ja hoidnud distantsi, mida ta algul oli pidanud lugupidamiseks.

Tühi temaga, siin jätsid naabrid ta rahule, aga tulid välja ja vaatasid, kas kõik on korras, kui tema jalg mõnel õhtul trepiastet ei tabanud ja ta, selg ees, alumisele trepimademele prantsatas.

Tagurpidi prantsatamised olid alanud alles oktoobris, kui ta Søsi asjas tupikusse oli jooksnud. Siis oli temast otsekui õhk välja voolanud ja ta oli jälle hakanud und nägema. Ja ta teadis vaid üht viisi, kuidas unenägusid eemal hoida.

Ta oli püüdnud end kokku võtta ja sõitnud koos Søsiga Raulandi suvilasse, aga õde oli pärast talle osaks saanud hirmsat vägistamist kinniseks muutunud ega naernud enam nii meelsasti kui varem. Siis oli Harry paar korda isale helistanud, aga jutuajamine ei võtnud vedu ja ta tajus, et isa tahab, et teda rahule jäetaks.

Harry astus korterisse, sulges ukse, hüüdis, et on kodus ja noogutas rahulolevalt, kui vastust ei järgnenud. Kimäärid ilmuvad kõikvõimalikus kehastuses, aga kuni nad teda köögis ei oota, on mingi võimalus, et saab öösel rahulikult magada.