Читать книгу Vereteemandid - Jo Nesbo - Страница 2

Jo Nesbo
Vereteemandid

Originaali tiitel:

Jo Nesbø

Marekors

Aschehoug

2003

Esmatrükk eesti keeles: Eesti Raamat, 2011

Toimetanud Kai Nurmik

Korrektuuri lugenud Krista Nurm

Kujundanud Eiko Ojala

Copyright © Jo Nesbø 2003

Published by agreement with Salomonsson Agency

© Tõlge eesti keelde. Maarja Siiner, 2011, 2019

ISBN 978-9985-3-4718-8

e-ISBN 9789985349779

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2019

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda Greif OÜ

ESIMENE OSA

1. PEATÜKK
Reede. Kanamuna

Maja oli 1898. aastal ehitatud savipinnasele ja selle läänesein oli imenatukene vajunud, nii et vesi voolas üle lävepaku just sellest küljest, kus olid uksehinged, ehk siis maja läänenurgast. Vesi voolas magamistoa põrandale, jättes tammeparketile märja triibu, mis liikus edasi läände. Veerong peatus hetkeks ühes parketiõnaruses, kuni lisanduv vesi seda tagant tõukas, ning kimas siis nagu ärevuses rott põrandaliistu poole. Seal jagunes vesi kaheks ja otsis otsekui nuuskides liistu alt, enne kui leidis parketilaudade ja seina vahelt prao. Praos oli viiekroonine münt, mida kaunistas kuningas Olavi profiil ning aastaarv 1987, mis tähendas, et münt oli vermitud aasta enne seda, kui see puusepa taskust välja kukkus. Neil aastail valitses majanduskasv ning pööningukorrus tuli kärmelt kortereid täis ehitada, nii et puusepp ei vaevunud pudenenud münti otsima.

Parketialuse põranda läbimiseks ei kulunud kuigi kaua aega. Kui välja arvata 1968. aasta veekahju – see oli sama aasta, mil maja sai uue katuse –, olid lauad olnud oma kohal alates 1898. aastast ning kuivanud ja kokku tõmbunud, nii et kahe kuuselaua vahel oli nüüd peaaegu poolesentimeetrine pragu. Prao all sai vesi kokku talaga, mis juhtis vee läänepoolsesse välisseina. Seal imbus see mörti, mille oli seganud üle saja aasta tagasi meister ja viie lapse isa Jacob Andersen. Nagu enamik müürseppasid tol ajal Oslos, segas Andersen oma mördi ja krohvi ise. Tema segus ei olnud üksnes ainulaadne lubja, liiva ja vee vahekord, vaid ka selge erijoon: hobusekarvad ja seaveri. Jacob Andersen leidis nimelt, et karvad ja veri seovad segu ning annavad sellele erilise tugevuse. See ei olnud tema enda mõte, nagu ta tookord oma pead vangutavatele kolleegidele rääkis. Ka tema šotlasest isa ja vanaisa olid kasutanud karvu ja verd, kuid need olid pärinenud lambalt. Ja kuigi ta oli oma šoti perekonnanimest loobunud ning võtnud omaks meistri nime, ei leidnud ta mingit põhjust, miks loobuda kuuesaja aasta vanustest kogemustest. Mõned müürsepad pidasid seda ebamoraalseks, teised leidsid, et ta on kuradiga kampa löönud, kuid enamik lihtsalt naeris ta välja. Võimalik, et mõni neist viimastest lasigi liikvele jutu, mis, nagu aeg näitas, leidis selles kasvavas linnas, mida tookord kutsuti Kristianiaks, ka kinnitust. Üks Grünerløkka voorimees oli abiellunud oma Värmlandi nõoga ning koos olid nad kolinud Seilduksgatale köögiga tuppa ühes neist majadest, mida Jacob Andersen oli aidanud ehitada. Abielupaari esimene laps tuli õnnetuseks ilmale tumeda lokkis peaga ja pruunisilmsena, ning kuna paar oli heledapäine ja siniste silmadega ning mees veel lisaks armukadeda loomuga, sidus ta ühel ööl naise käed selja taha kinni, viis ta keldrisse ja müüris seina sisse. Paks sein, mille kahe telliskivikihi vahele oli naine kinniseotuna surutud, summutas hästi karjeid. Abikaasa oli võib-olla mõelnud, et naine lämbub õhupuudusesse, kuid müüride õhustus toimis laitmatult. Lõpuks oli vaene naine hammastega müüri rünnanud, ja see oleks võib-olla ka tulemusi andnud, kuna šotlane Andersen leidis verd ja karvu kasutades, et võib segus kalli lubja pealt kokku hoida, mistõttu oli müür nii poorne, et pidi tugevate Värmlandi hammaste rünnakule juba järele andma. Kuid elunälg viis naise nii kaugele, et ta võttis mördist ja telliskividest liiga suuri suutäisi. Lõpuks ei suutnud ta ei närida, neelata ega välja sülitada, ja liiv, kivikesed ning põletatud savi tükikesed ummistasid ta hingekõri. Ta läks näost siniseks, süda aeglustas lööke ja hingamine seiskus.

Enamik oleks öelnud, et ta on surnud.

Kuid müüdi järgi oli seavere maitse põhjustanud seda, et õnnetu naine arvas end ikka veel elus olevat. Ja seega libises ta vaevata köidikutest välja, läks läbi seina ning hakkas kummitama. Mõningad vanad inimesed Grünerløkkas mäletasid siiani oma lapsepõlvest lugusid, mis rääkisid seapeaga naisest, kes käis ringi, nuga käes, et lastel, kes õhtul hilja väljas olid, pea otsast lõigata, sest ta pidi saama tunda suus vere maitset, et mitte täielikult haihtuda. Kuid vaid vähesed teadsid selle loo müürsepa nime ning müürsepp Andersen jätkas segamatult oma erilise mördisegu segamist. Kui ta kolm aastat pärast nüüd seina voolava vee tõttu kannatava maja müüriladumist tellingutelt alla kukkus, jättes maha kakssada krooni ja kitarri, kulus veel sadakond aastat, enne kui müürsepad hakkasid oma tsemendisegudes kunstlikke karvalaadseid kiude kasutama ning ühes Milano laboris avastati, et Jeeriko müüre oli tugevdatud vere ja kaamelikarvadega.

Enamik vett ei voolanud siiski seina sisse, vaid seda mööda alla, sest nii vesi, argus kui ka saamahimu otsivad alati kõige madalamat kohta. Osa veest imendus palkidevahelisse jämedasse pulberjasse täitekihti, kuid vett tuli aina juurde ja täidis küllastus ning vesi tungis sellest läbi, tehes märjaks Aftenposteni, mis kandis kuupäeva 11. juuli 1898 ja kuulutas, et ehituse konjunktuurikõver on ilmselt oma tippu jõudnud ning et ilma igasuguse südametunnistuseta elamuspekulante ootavad loodetavasti ees raskemad ajad. Kolmandal leheküljel seisis, et politseil puuduvad endiselt jäljed eelmisel nädalal oma vannitoas surnuks pussitatud noore õmblejanna juhtumis. Maikuus oli leitud Akerselvast tüdruk, kes oli tapetud samal moel, kuid politsei ei tahtnud vastata küsimusele, kas nad nägid nende juhtumite vahel mingit seost.

Vesi voolas läbi ajalehe, selle all olevate laudade ning maandus õlivärviga kaetud tekstiillae siseküljel. Kuna see oli 1968. aasta veekahjuga seoses mõranenud, immitses vesi läbi mõrade, moodustades tilku, mis kasvasid, kuni raskusjõud ületas nende pindpinevuse, vallandusid laest ning langesid vabalt kolm meetrit ja kaheksa sentimeetrit. Maandusid ja peatusid. Vees.

Vibeke Knutsen imes ägedalt sigaretti ja puhus suitsu neljanda korruse avatud aknast välja. Oli pärastlõuna ning soe õhk tõusis päikese käes kuumaks köetud tagahoovi asfaldilt ja kandis suitsu endaga piki helesinist fassaadi, kuni see hajus. Teiselt poolt maja enamasti nii tiheda liiklusega Ullevålsveienilt võis kuulda vaid paari autot. Kuid nüüd puhkuste ajal oli linn vaata et evakueeritud. Aknalaual lebas kärbes, kuus jalga püsti. Polnud teisel piisavalt mõistust, et kuumuse eest põgeneda. Korteri selles küljes, mis avanes Ullevålsveieni poole, oli jahedam, kuid Vibekele ei meeldinud sealt avanev vaade. Vår Frelseri surnuaed. Täis kuulsaid inimesi. Surnud kuulsaid inimesi. Maja esimesel korrusel asus pood, mis müüs „monumente”, nagu sildil seisis, see tähendab hauakivisid. Seda kutsuti vist turu läheduseks.

Vibeke toetas lauba vastu jahedat aknaklaasi.

Alguses oli tal kuumuse üle hea meel olnud, kuid rõõm oli kiirelt kadunud. Juba praegu igatses ta jahedamate ööde ja inimeste järele tänaval. Täna oli galeriis käinud viis klienti enne lõunat ja kolm pärast. Ta oli paljast igavusest tõmmanud poolteist pakki suitsu, ta süda oli hakanud puperdama ning kurk läinud nii kähedaks, et ta suutis vaevu rääkida, kui ülemus oli helistanud ja küsinud, kuidas läheb. Ja ometigi oli ta vaevalt koju jõudnud ja kartulid keema pannud, kui tundis taas suitsunälga.

Vibeke oli suitsetamise maha jätnud, kui kaks aastat tagasi Andersiga kohtus. Mees ei olnud temalt seda palunud, otse vastupidi. Kui nad Gran Canarial kohtusid, oli mees temalt isegi suitsu küsinud. Lihtsalt niisama. Ja kui nad vaid kuu aega pärast Oslosse naasmist kokku kolisid, oli mees kohe alustuseks öelnud, et väheke passiivset suitsetamist ei tohiks ühte suhet küll ära rikkuda. Ning et vähiuurijad kindlasti liialdasid. Ja et ta harjub mõne aja pärast kindlasti suitsulõhnaga naise riiete küljes. Järgmisel päeval oli naine otsuse langetanud. Kui mees oli paar päeva hiljem lõunasöögilauas maininud, et ei ole juba mõnda aega naist suitsetamas näinud, oli naine vastanud, et ta pole tegelikult kunagi eriline suitsetaja olnudki. Anders oli naeratanud, üle laua kummardanud ja tema põske silitanud:

„Tead mis, Vibeke? Mul on kogu aeg olnud sama tunne.”

Ta kuulis, kuidas kastrul ta selja taga podises, ning vaatas suitsu. Kolm mahvi veel. Ta tõmbas esimese. Sellel ei olnud mingit maitset.

Ta ei mäletanud enam täpselt, millal oli jälle suitsetamist alustanud. Võib-olla eelmisel aastal, kui mees oli hakanud nii pikkades komandeeringutes käima. Või uuel aastal, kui mees oli peaaegu iga päev ületunde teinud. Kas sellepärast, et ta oli õnnetu? Oli ta õnnetu? Nad ei tülitsenud iial. Ja vahekorras olid nad üliharva, kuid see tuli sellest, et ta töötas nii palju, oli mees ise öelnud ning teemale punkti pannud. Mitte et naine asja eriti oleks igatsenud. Kui nad seda vahel ka tegid, toimus kõik ilma erilise pingeta, ja tundus, nagu oleks mees kusagil eemal viibinud. Nii oli naine avastanud, et ega ta isegi pole kohustatud mõtetes kohal viibima.

Kuid nad vähemalt ei tülitsenud. Andersile ei meeldinud, kui häält tõsteti.

Vibeke vaatas kella. Veerand kuus. Kuhu ta jäi? Ta kustutas koni ja lasi sellel tagahoovi kukkuda. Pöördus pliidi poole ja vaatas kartuleid. Torkas kahvli kõige suurema sisse. Peaaegu valmis. Mingid väikesed mustad tükid hõljusid mullitaval veepinnal. Veider. Tulid need kartulitest või kastrulist?

Ta proovis parajasti meenutada, milleks ta seda viimati kasutanud oli, kui välisuks käis. Ta kuulis koridorist vilisevat hingamist ja kingad lükati jalast. Anders tuli kööki ja avas külmkapi ukse.

„Noh?” küsis ta.

„Karbonaad.”

„Okei …” Hääletoon tõusis sõna lõpus, jättes õhku küsimärgi, mille tähendust naine umbkaudu teadis. Jälle liha? Kas me ei peaks rohkem kala sööma?

„Kõlab hästi,” ütles mees kõlatult ja kummardus kastruli kohale.

„Mis sa teinud oled, sa oled ju täiesti higine?”

„Kuna mul ei õnnestu täna õhtul trenni teha, sõitsin rattaga Sognsvanni äärde ja tagasi. Mis tükid need vee peal on?”

„Ma ei tea,” ütles Vibeke. „Ma nägin neid ka alles äsja.”

„Ei tea? Sa olid ju kunagi peaaegu kokk?”

Mees napsas välgukiirusel ühe tüki nimetissõrme ja pöidla vahele ning pistis näpud suhu. Naine vaatas mehe kukalt. Mehe õhukesi pruune juukseid, mis olid naisele alguses meeldinud. Hoolitsetud ja paraja pikkusega. Seitliga. Mees oli nii korrektne välja näinud. Nagu keegi, kel on tulevikku. Rohkem kui ühele.

„Kuidas see maitseb?” küsis ta.

„Ei kuidagi,” ütles mees, endiselt kastruli kohal kummargil. „Nagu muna.”

„Muna? Kuid ma pesin seda …”

Ta jäi korraga vait.

Mees pööras ringi. „Mis on?”

„Midagi … tilgub.” Ta osutas mehe pealaele.

Mees kortsutas kulmu ja pani käe kuklale.

Siis, otsekui käsu peale, kallutasid mõlemad pea kuklasse ja vaatasid üles lakke. Valgest laest rippus kaks tilka. Vibeke, kes oli kergelt lühinägelik, oleks vaevalt neid näinud, kui tilgad oleksid läbi paistnud. Aga need ei paistnud.

„Tundub, et Camillal on uputus,” ütles Anders. „Mine üles ja helista uksekella, ma proovin majahoidja kätte saada.”

Vibeke vaatas silmi kissitades lakke. Ja uuesti kastrulisse.

„Jumal küll,” sosistas ta ja tundis, kuidas süda taas puperdama hakkas.

„Mis siis nüüd?” küsis Anders.

„Otsi majahoidja üles. Siis annate kahekesi tema ukse taga kella. Mina helistan samal ajal politseisse.”