Читать книгу Vereteemandid - Jo Nesbo - Страница 5

Majas olidki katusekorterid, kaks tükki. Ühe uks oli lahti, kuid teed tõkestas politsei oranž kilelint, mis oli tõmmatud ukseava ette. Harry kummardus oma saja üheksakümne kahe sentimeetriga selle alt läbi ning pidi kiirest kõrvalsammust tuge otsima, kui end teisel pool sirgeks ajas. Ta seisis toas, kus oli tammeparkett, viltused seinad ja katuseaknad. Siin oli soe nagu saunas. Korter oli väike ja minimalistlikult sisustatud, täpselt nagu tema endagi oma, kuid sellega ka sarnasus piirdus. Elutoas oli Hilmers Husist pärit uhiuus diivan, R.O.O.M-i diivanilaud ja väike viieteisttolline läbipaistvast sinisest plastmassist Philipsi televiisor, mis sobis kokku stereoga. Harry vaatas lahtisest uksest kööki ja magamistuppa. Oligi kõik. Siin oli veidralt vaikne. Köögiukse kõrval seisis mundris konstaabel, käed rinnal risti, kõigutas end kandadel ja uuris kulmu kergitades Harryt. Ta raputas kõvera muigega pead, kui Harry tahtis oma isikutunnistust haarata.

Kõik tunnevad pärdikut, pärdik ei tunne kedagi. Ta tõmbas käega üle näo.

„Kus on mõrvarühm?”

„Vannitoas.” Konstaabel noogutas peaga magamistoa poole. „Lønn ja Weber.”

„Weber? Kas nad kutsuvad juba pensionäre kohale?”

Konstaabel kehitas õlgu. „Puhkuste aeg.”

Harry vaatas ringi.

„Hea küll, aga hoolitse selle eest, et trepikoda ja värav kinni pandaks. Inimesed saalivad siin majas vabalt sisse ja välja.”

„Aga …”

„Tead mis. Siin on aset leidnud mõrv. Okei?”

„Ma mõistan,” ütles konstaabel kummalise häälega ning Harry sai aru, et ta oli kahe lausega endale politseijõududes uue vaenlase hankinud. Rivi oli juba pikk.

„Kuid mulle öeldi selge sõnaga, et ma pean …” jätkas konstaabel.

„… siin silma peal hoidma,” ütles hääl magamistoast.

Ukseavasse ilmus Tom Waaler.

Hoolimata mustast ülikonnast polnud tiheda musta juuksepiiri all ühtegi higipiiska. Tom Waaler oli ilus mees. Võib-olla mitte just ligitõmbaval moel, kuid selles mõttes, et tal olid korrapärased näojooned. Ta ei olnud sama pikk kui Harry, kuid kui oleks küsitud, oleksid kindlasti paljud miskipärast väitnud, et on. Võib-olla tulenes see Tom Waaleri sirgest rühist. Või sellest pingevabast enesekindlusest, mis jättis paljudele hea mulje ja tekitas turvatunde, nii et nad said end lõdvaks lasta ja tundsid end hästi. Hea mulje võis tuleneda ka füüsisest – mitte ükski pintsak ei suutnud varjata viit jõusaali- ja karatetreeningut nädalas.

„Ja jätkama silma peal hoidmist,” ütles Waaler. „Ma saatsin just ühe mehe liftiga alla, et see, mis vaja kinni panna. Kõik on kontrolli all, Hole.”

Viimased sõnad öeldi toonil, et neid võis tõlgendada kas nendingu või küsimusena. Harry köhatas.

„Kus ta on?”

„Siin.”

Waaler manas näole mureliku ilme, kui ta kõrvale astus, et Harry mööda lasta.

„Oled end ära löönud, Hole?”

Magamistuba oli sisustatud lihtsalt ja romantiliselt, kuid ühtaegu stiilselt. Ühele inimesele üles tehtud voodi, kus oli ruumi kahele, asus vastu kandvat tala, millesse oli lõigatud midagi, mis meenutas südant kolmnurga kohal. Ehk mõne armukese nimemärk, mõtles Harry. Voodi kohal seinal rippus kolm raamitud pilti paljastest meestest – stiilis, mis oli erootilis-poliitiliselt korrektne ning pehme porno ja kitši vahepealne. Harryle ei jäänud toas silma ainsatki isiklikku fotot ega muud eset.

Magamistoast pääses vannituppa. See oli nii väike, et sinna mahtusid vaevu ära kraanikauss, WC-pott, ilma kardinata dušš ning Camilla Loen. Naine lebas kahhelpõrandal, nägu ukse poole keeratud, kuid pilk vaatas üles duši poole, otsekui oleks ta oodanud veel vett.

Ta oli valge läbimärja hommikumantli all alasti, see oli eest lahti ja kattis vee äravooluauku. Beate seisis ukseavas ja tegi pilte.

„Kas keegi on kontrollinud, kui kaua ta juba surnud on?”

„Krimitehniline on teel,” ütles Beate. „Kuid rigor mortis pole alanud ja ta ei ole veel täiesti külm. Ma pakun kõige rohkem paar tundi.”

„Kas dušš mitte ei jooksnud, kui naaber ja majahoidja ta leidsid?”

„Jooksis küll, ja mis siis?”

„Soe vesi võis kehatemperatuuri üleval hoida ja kangestumist edasi lükata.”

Harry vaatas kella. Veerand seitse.

„Ma arvan, et see võis olla viie paiku.”

See oli Waaleri hääl.

„Miks?” küsis Harry pead pööramata.

„Ükski märk ei viita sellele, et laipa oleks liigutatud, seega võime järeldada, et ta tapeti, kui seisis duši all. Nagu sa näed, takistab ta vee äravoolu. See tekitaski uputuse. Majahoidja, kes duši kinni keeras, ütles, et vesi ajas üle, ja ma kontrollisin selle survet. Katusekorteri kohta päris hea. Nii väikeses vannitoas kulub vaid minuteid, kui vesi juba üle lävepaku magamistuppa voolab. Ja vesi leiab tee alumiste naabriteni. Alt naine ütleb, et kell oli täpselt kakskümmend minutit viis läbi, kui nad lekke avastasid.”

„See on kõigest tund aega tagasi,” ütles Harry. „Ja te olete pool tundi siin olnud. Tundub, nagu oleksid kõik ebatavaliselt kiiresti reageerinud.”

„Mitte päris kõik,” ütles Waaler.

Harry ei vastanud.

„Ma pidasin silmas tehnilist.” Waaler naeratas. „Nad oleks pidanud juba kohal olema.”

Beate lõpetas pildistamise ja vahetas Harryga pilke.

Waaler puudutas naise kätt.

„Helista, kui midagi on. Ma lähen alla kolmandale ja räägin majahoidjaga.”

„Okei.”

Harry ootas, kuni Waaler oli toast väljunud.

„Kas ma võin …” küsis ta.

Beate noogutas ja nihutas end.

Harry kingatallad plärtsusid märjal põrandal. Veeaur oli tihenenud ruumis kõikidele pindadele ning piisad voolasid alla, jutid taga. Jäi mulje, nagu oleks peegel nutnud. Harry kükitas maha, kuid pidi seinalt tuge otsima, et mitte tasakaalu kaotada. Ta tõmbas ninaga õhku, kuid tundis vaid seebi lõhna, kuigi teadis seal lõhnavat ka millegi muu järele. Ta oli lugenud ühest raamatust, mille oli laenanud Aunelt, vägivallaosakonna psühholoogilt, et selle nimi on düsosmia. Mingeid lõhnu tema aju lihtsalt keeldus registreerimast ning raamatus seisis, et niisugust haistmismeele osalist kadu põhjustas tihti emotsionaalne trauma. Harry ei olnud päris kindel. Ta teadis vaid, et ei suuda tunda laiba lõhna.

Camilla Loen oli noor. Umbes kahekümne seitsme ja kolmekümne eluaasta vahel, arvas Harry. Ilus. Ümar. Nahk oli sile ja päevitunud, kuid selle all võis märgata koos surmaga väga kiiresti tekkivat kahvatust. Tal olid tumedad juuksed, kuivast peast kindlasti veidi heledamad, ja laubal väike auk, mis ei paistnud kindlasti välja, kui matusebüroo töötaja sealt üle oli käinud. Muud polnud vaja teha, ainult tasandada meigiga midagi, mis meenutas parema silmakoopa paistetust.

Harry keskendus mustale ümmargusele augule laubal. See ei olnud suurem kui auk ühekroonises. Vahel ta isegi üllatus, kui väikesed augud inimestelt elu võtsid. Kuid see võis ka petlik olla, kuna nahk tõmbus pärast jälle kokku. Harry oletas, et seegi kord oli tegu kuuliga, mis oli suurem kui auk.

„Kahju, et ta vees on lebanud,” ütles Beate. „Muidu oleksime võib-olla leidnud talt mõrvari sõrmejäljed, mõne tekstiilikiu või DNA-d.”

„Mhm. Laup on vähemalt veest väljas. Ja pole ilmselgelt ka duši all ligunenud.”

„Jah?”

„See on must. Kuulihaava ümber on kuivanud veri. Ja nahk on lasust mustaks tõmbunud. Võib-olla jutustab see väike auk meile veel kunagi midagi. Kas suurendusklaasi on?”

Harry sirutas Camilla Loenilt pilku tõstmata käe välja, tundis Saksa optika soliidset raskust ja hakkas haava ümbrust uurima.

„Mida sa näed?”

Beate vaikne hääl kõlas otse ta kõrva juures. Alati ühtviisi innukas uusi teadmisi omandama. Harry teadis, et ei kulu kuigi palju aega, kui tal ei ole naisele enam midagi õpetada.

„Kuulihaava ümbruse mustas värvis on näha ka halli, mis tähendab, et lasti lähedalt, kuid mitte päris lauba vastast,” ütles ta. „Pakun, et lask tuli umbes poole meetri pealt.”

„Nii?”

„Haava asümmeetria viitab sellele, et see, kes tulistas, seisis temast kõrgemal ning sihtis viltu allapoole.”

Harry pööras ettevaatlikult surnu pead. Laup ei olnud veel täiesti külm. „Ei mingit väljumisava. See toetab viltuse lasu teooriat. Võib-olla oli ta mõrvari ees põlvili.”

„Kas oskad öelda, mis relva on kasutatud?”

Harry raputas pead. „Seda peab otsustama patoloog koos ballistika poistega. Kuid musta värvi nõrgenemine viitab lühikese rauaga relvale. Seega püstolile.”

Harry pilk liikus kavakindlalt mööda surnukeha – ta proovis kõik meelde jätta, kuid märkas, et alkoholi osaline tuimestus ei lasknud näha detaile, millest tal võinuks kasu olla. Ei, neil võinuks kasu olla. See ei olnud tema juhtum. Kui ta jõudis käeni, märkas ta siiski, et midagi on puudu.

„Piilupart Donald,” pomises ta ja kummardus vigastatud käele lähemale.

Beate vaatas talle mõistmatult otsa.

„Koomiksis on teda nii joonistatud,” ütles Harry. „Nelja sõrmega.”

„Ma ei loe koomikseid.”

Eemaldatud oli nimetissõrm. Millest oli jäänud vaid must hüübinud veri ja läikivad sooneniidid. Lõikekoht ise nägi välja ühtlane ja puhas. Harry puudutas ettevaatlikult sõrmega seda, mis roosa liha sees helendas. Luu murdekoht tundus olevat täiesti sirge ja sile.

„Tangid,” ütles ta. „Või väga terav nuga. Kas sõrm on üles leitud?”

„Ei ole.”

Harry tundis korraga vastikust ja sulges silmad. Hingas paar korda sisse ja välja. Siis tegi silmad uuesti lahti. Ohvri sõrme otsast-lõikamiseks võis olla mitu põhjust. Ei pidanud kohe mõtlema nii, nagu tema oli nüüd mõelnud.

„Võib-olla väljapressija,” ütles Beate. „Neile meeldivad tangid.”

„Võib-olla,” pomises Harry, tõusis ja avastas omaenda valged jalajäljed kahhelkividel, mida oli esiti pidanud roosadeks. Beate kummardus ning pildistas surnu nägu lähedalt.

„Küll on palju verd.”

„Sellepärast, et ta käsi oli vees,” ütles Harry. „Vesi takistab vere hüübimist.”

„Kõik see veri ühest äralõigatud sõrmest?”

„Jah. Ja tead sa ka, millest see kõneleb?”

„Ei, kuid mul on tunne, et kohe saan teada.”

„See tähendab, et ilmselt lõigati Camilla Loenil sõrm otsast siis, kui ta süda veel lõi. Seega enne, kui teda tulistati.”

Beate tegi nägusid.

„Ma lähen alla ja räägin naabritega,” ütles Harry.

„Camilla elas siin juba enne, kui meie siia kolisime,” ütles Vibeke Knutsen ja heitis kiire pilgu elukaaslasele. „Me ei puutunud temaga eriti kokku.”

Nad istusid koos Harryga neljanda korruse elutoas, otse katusekorteri all. Kui poleks teadnud, oleks võinud jääda mulje, et Harry on see, kes siin elab. Elukaaslased istusid, selg sirge, sohvaserval, samal ajal kui Harry oli vajunud sügavale tugitooli.

Harryle torkas silma, kui erinevad nad olid. Mõlemad kolmekümnendates, kuid Anders Nygård oli kõhn ja sooniline nagu maratonijooksja. Värskelt triigitud helesinine särk ja lühike ärimehesoeng. Kitsad huuled ja rahutud žestid. Kuigi mehe nägu oli aval ja poisikeselik, peaaegu süütu, kiirgas temast askeesi ja rangust. Punapäisel Vibeke Knutsenil olid sügavad põselohud ja lopsakas keha, mida tõstis esile leopardimustriline pingul pluus. Ja temast jäi mulje, nagu oleks ta elus juba kõike proovinud. Vaod suu ümber viitasid ohtrale suitsetamisele ja naerukortsud silmade ümber lõbusale elule.

„Millega ta tegeles?” küsis Harry.

Vibeke vaatas elukaaslase poole, kuid kuna too ei vastanud, võttis ta jälle sõna:

„Niipalju kui mina tean, töötas ta reklaamibüroos. Disainerina. Või midagi sellist.”

„Midagi sellist,” ütles Harry ning kirjutas kuidagi ükskõikselt midagi oma märkmikku.

See oli kavalus, mida ta kasutas, kui inimesi üle kuulas. Kui neile otsa ei vaadatud, rahunesid nad kiiremini maha. Ja kui ta tegi veel näo, nagu oleks see, mida nad räägivad, talle igav, proovisid nad kohe öelda midagi, mis talle huvi võiks pakkuda. Temast oleks pidanud saama ajakirjanik. Talle oli jäänud mulje, et joobeseisundis tööl viibivaid ajakirjanikke taluti paremini.

„Kallim?”

Vibeke raputas pead.

„Armukesi?”

Vibeke naeris närviliselt ja vaatas taas elukaaslase poole.

„Ega me teiste ukse taga kuulamas käi,” ütles Anders Nygård. „Kas te arvate, et seda tegi armuke?”

„Ma ei tea,” ütles Harry.

„Ma saan aru, et te ei tea.”

Harry tajus mehe hääles ärritust.

„Kuid meie, kes me siin elame, tahaks muide väga teada, kas tegu on isikliku arveteklaarimisega või liigub siin kandis ringi mingi hull mõrvar.”

„Siin kandis võib ringi liikuda hull mõrvar,” ütles Harry, pani pliiatsi käest ja ootas.

Ta nägi, kuidas Vibeke Knutsen diivanil võpatas, kuid tema tähelepanu oli suunatud Anders Nygårdile.

Kui inimesed kardavad, ärrituvad nad kergemini. Politseikooli esimese kursuse õppematerjal, mõeldud kui nõuanne, et hirmul inimesi mitte liigselt ärritada. Harry oli kogenud, et tal oli pigem abi vastupidisest. Nimelt nende ärritamisest. Ärritunud inimesed ütlesid tihti asju, mida ei kavatsenud öelda.

Anders Nygård vaatas teda ilmetul pilgul.

„Kuid tõenäolisemalt tegi seda kallim,” ütles Harry. „Armuke või keegi, kellega tal oli suhe ja kelle ta maha jättis.”

„Kust te teate?” küsis Anders Nygård ja pani käe Vibeke õlgade ümber.

See jättis koomilise mulje, kuna mehe käsi oli nii lühike ja naise õlad nii laiad.

Harry nõjatus tooli seljatoele.

„Statistika. Kas ma võin siin suitsetada?”

„Me üritame toas mitte suitsetada,” ütles Anders Nygård pingutatud naeratusega.

Harry pani tähele, et Vibeke langetas pilgu, kui ta paki tagasi püksitaskusse torkas.

„Mis mõttes statistika?” küsis mees. „Miks te arvate, et saate seda kasutada sellise üksikjuhtumi puhul nagu see siin?”

„Mnjah. Enne kui ma neile küsimustele vastan – on teil statistikast mingit aimu? Normaaljaotus, statistiline tähtsus, standardhälve?”

„Ei, kuid ma …”

„Hea küll,” ütles Harry. „Sest siin pole see oluline. Sada aastat kriminaalstatistikat kogu maailmast ütleb meile nimelt üht, põhilist. Et seda tegi tema peika. Või kui tal ei olnud peikat, siis see, kes oleks tahtnud peika olla. See on esimese küsimuse vastus. Ja teise.”

Anders Nygård mühatas ja lasi Vibekest lahti.

„See on ju täiesti asjakohatu, te ei tea ju Camilla Loenist midagi.”

„Tõsi,” ütles Harry.

„Miks te siis nii ütlete?”

„Ma vastasin küsimusele. Kui neid rohkem pole, siis ma võin ehk omadega edasi minna?”

Nygård oli seda nägu, nagu oleks ta tahtnud midagi öelda, kuid otsustas ümber ja põrnitses kurjalt lauaplaati. Harry võis eksida, kuid talle tundus, et nägi Vibeke põselohkude vahel õhkõrna naeratust.

„Mis te arvate, kas Camilla tarvitas narkootikume?” küsis Harry.

Nygårdi pea hüppas püsti. „Miks me seda peaks arvama?”

Harry sulges silmad ja ootas.

„Ei,” ütles Vibeke. Tema hääl oli madal ja pehme. „Me ei usu.”

Harry avas silmad ja naeratas talle tänulikult. Anders Nygård vaatas naist kergelt hämmeldunud pilgul.

„Tema uks ei olnud lukus, eks ole?”

Anders Nygård noogutas.

„Kas see ei tundunud kummaline?” küsis Harry.

„Mitte eriti. Ta oli ju kodus.”

„Mhm. Teie uksel on üksainus tavaline lukk ja ma panin tähele, et …”

Ta noogutas Vibeke poole.

„… keerasite selle lahti, kui ma tulin.”

„Ta on meil ju paras pabistaja,” ütles Nygård ja patsutas elukaaslasele põlvele.

„Oslo pole enam selline nagu varem,” ütles Vibeke.

Tema pilk kohtus viivuks Harry omaga.

„Teil on õigus,” ütles Harry. „Ja tundub, et ka Camilla sai sellest aru. Tema korteril on kahekordne turvalukk ja sees veel kett ka. Ta polnud minu meelest naine, kes oleks läinud duši alla ust sulgemata.”

Nygård kehitas õlgu. „Äkki muukis kurjategija ukse lahti, kui Camilla duši all oli?”

Harry raputas pead. „Turvalukke muugitakse lahti ainult filmides.”

„Äkki oli keegi juba tema juures?” ütles Vibeke.

„Kes siis?”

Harry ootas vaikides. Kui ta mõistis, et kellelgi pole plaanis vaikust katkestada, tõusis ta püsti ja ütles:

„Teid kutsutakse ülekuulamisele. Seniks aitäh.”

Esikus pööras ta veel ringi.

„Muide, kumb teist politseisse helistas?”

„Mina,” ütles Vibeke. „Mina helistasin, sel ajal kui Anders käis majahoidja järel.”

„Enne kui te ta leidnud olite? Kuidas te teadsite …”

„See vesi, mis meile tilkus, oli verine.”

„Jah? Kuidas te seda teadsite?”

Anders Nygård ohkas teatraalselt ja pani käe Vibeke kaelale.

„See oli ju punane.”

„Jah,” ütles Harry. „Kuid peale vere võivad ka muud asjad punased olla.”

„Võivad,” ütles Vibeke. „Aga asi ei olnud värvis.”

Anders Nygård vaatas naist üllatunult. Too naeratas, kuid Harry pani tähele, et naine tõmbus elukaaslase käest eemale.

„Ma elasin kunagi ühe kokaga ja me pidasime koos väikest söögikohta. Nii et ma õppisin toidu kohta nii mõndagi. Muu hulgas seda, et veri on nagu munavalge, ja kui sa kallad selle kastrulisse, milles on üle kuuekümne viie kraadine vesi, siis see hüübib ja tõmbub tükki. Täpselt nagu muna, kui see vees lõhki keeb. Kui Anders maitses neid tükke ja ütles, et need on nagu muna, sain ma aru, et see on veri. Ja et midagi tõsist oli juhtunud.”

Anders Nygård paotas suud. Ka tema oli nüüd oma pruuni jume all kahvatuks tõmbunud.

„Head isu,” pomises Harry ja lahkus.