Читать книгу Vereteemandid - Jo Nesbo - Страница 6

Harry vihkas teemapubisid. Iiri pubid, topless-pubid, trendipubid, või mis kõige hirmsam – kuulsuste pubid, seinal pildid tähelepanuväärsematest püsiklientidest. Underwateri pubi teemaks oli kahtlane mereline segu sukeldumisest ja puitlaevaromantikast. Kuid neljanda pooleliitrise põhjale lähenedes otsustas Harry, et talle meeldivad rohelise mullitava veega akvaariumid, tuukrikiivrid ja nagisevast puidust kulunud moega interjöör. Oleks võinud ka hullem olla. Viimati, kui ta siin oli käinud, olid inimesed korraga püsti karanud ja hakanud igihaljaid ooperimeloodiaid laulma ning tal oli tekkinud tunne, nagu oleks elust lõpuks ometi muusikal saanud. Ta vaatas ringi ja täheldas rahulolevalt, et ükski neljast pubi külastajast ei jätnud esialgu muljet, nagu oleks neil plaanis laul üles võtta.

„Puhkusemeeleolu, jah?” küsis ta leti taga olevalt neiult, kui too pooleliitrise ta ette asetas.

„Kell on seitse.” Neiu andis Harryle tagasi sajast, mitte kahesajast, millega mees oli maksnud.

Oleks ta saanud, oleks ta Schrøderisse läinud. Kuid tal oli õrn aimus, et on seal soovimatu isik, ja tal polnud närvi õnne katsuda. Mitte täna. Talle meenusid jupid teisipäevastest sündmustest. Või oli see kolmapäeval? Keegi oli hakanud urgitsema selle kallal, kui ta oli telekas esinenud ja temast oli räägitud kui Norra politsei kangelasest, sest ta oli Sydneys ühe mõrvari maha lasknud. Üks tüüp oli igasugu kommentaare kuuldavale toonud, kutsunud teda igasuguste nimedega. Paariga neist pihta saanud. Kas asi oli käsikähmluseni jõudnud? Polnud sugugi välistatud. Kuid katkised sõrmenukid ja ninaselg, millega ta ärganud oli, võisid muidugi olla ka Dovregata munakivisillutisel komistamise tulemus.

Mobiil helises. Harry vaatas numbrit, ja jälle ei olnud see Rakeli oma.

„Tervist, boss.”

„Harry? Kus sa oled?” Bjarne Mølleri hääl oli murelik.

„Vee all. Mis värk on?”

„Vee?”

„Vee. Riimvee. Seguvee. Su hääl on – kuidas seda öelda – erutatud.”

„Oled sa purjus?”

„Mitte piisavalt purjus.”

„Mida?”

„Ei midagi. Aku saab kohe tühjaks, boss.”

„Üks kuriteopaigal olnud konstaabel ähvardas sinu kohta kaebuse kirjutada. Ta ütleb, et sa olid kohale ilmudes silmanähtavalt purjus.”

„Miks „ähvardas” ja mitte „ähvardab”?”

„Ma veensin ta ümber. Olid sa purjus?”

„Loomulikult mitte, boss.”

„Oled sa nüüd täiesti kindel, et räägid tõtt, Harry?”

„Oled sa nüüd täiesti kindel, et tahad seda teada?”

Harry kuulis, kuidas Møller teises otsas oigas.

„See ei saa nii jätkuda, Harry. Ma pean sellele lõpu tegema.”

„Okei. Võta mind alustuseks selle juhtumi pealt ära.”

„Mida?”

„Sa kuulsid küll. Ma ei taha selle seaga koos töötada. Anna see juhtum kellelegi teisele.”

„Meil ei ole piisavalt mehi, et …”

„Pane siis mulle sulg sappa. Mul ükskõik.”

Harry torkas telefoni rinnataskusse. Ta kuulis, kuidas Mølleri hääl vaikselt ta rinnanibu vastas vibreeris. See oli tegelikult täitsa mõnus. Ta tühjendas klaasi, tõusis ja astus tuikudes välja sooja suveõhtusse. Kolmas takso, mida ta Ullevålsveienil peatada proovis, jäigi seisma ja võttis ta peale.

„Holmenkollveien,” ütles ta ja toetas higise kukla vastu tagaistme jahedat nahka. Ta põrnitses sõitmise ajal läbi küljeakna pääsukesi, kes lõikasid toitu otsides üle kahvatu sinise taeva. Putukad ajasid end praegu välja. See oli pääsukeste ajaaken, nende võimalus ellu jääda. Sellest hetkest kuni päikeseloojanguni.

Takso peatus teeotsal, mis viis üles suure tumeda palkmaja juurde. „Kas me sõidame sinna?” küsis juht.

„Ei, me lihtsalt seisame siin natuke,” ütles Harry.

Ta vaatas maja poole. Talle tundus, nagu oleks ta näinud aknast vilksamisi Rakelit. Oleg pidi ju varsti voodisse minema. Poiss lunis kindlasti just praegu, et võiks kauemaks üles jääda, kuna täna oli …

„Täna on reede, eks ole?”

Taksojuht noogutas aeglaselt, saates peeglisse valvsa pilgu.

Päevad. Nädalad. Jumal küll, kui kiiresti sellised poisid kasvavad.

Harry hõõrus nägu, et masseerida veidigi elu sellesse sügiskahkjasse surmamaski, millega ta ringi käis.

Talvel polnud sel elul väga vigagi olnud.

Harry oli lahendanud paar suuremat juhtumit, leidnud Elleni loos tunnistaja ja püsinud kuival, ning koos Rakeliga olid neist kui värskelt armunud paarist saanud perele pühendujad. Ja talle oli see meeldinud. Olid meeldinud retked onni. Laste sünnipäevad. Grillimeistri amet. Oli meeldinud isa ja Søsi pühapäeval sööma kutsuda ja vaadata, kuidas tema Downi sündroomiga õde ja üheksa-aastane Oleg koos mängivad. Ja mis kõige parem: nemad olid ikka veel armunud. Rakel oli isegi hakanud tegema vihjeid, et äkki võiks Harry nende juurde kolida. Ta oli toonud põhjenduseks, et maja on ainult tema ja Olegi jaoks liiga suur. Ja Harry ei olnud vastuargumentide leidmisele eriti energiat kulutanud.

„Vaatame, kui ma Elleni juhtumile punkti panen,” oli ta öelnud. Nende plaanitud Normandia-reis – kolm nädalat vanas talus ja nädal jõelaeval – oli mõeldud kui katse, mis pidi näitama, kas nad on suhteks küpsed.

Siis olid asjad hakanud viltu vedama.

Ta oli talv otsa Elleni juhtumi kallal vaeva näinud. Asi oli läinud pingeliseks. Liiga pingeliseks. Kuid Harry ei tundnud ühtegi teist moodust, kuidas tööd teha. Ja Ellen Gjelten polnud olnud lihtsalt kolleeg, vaid tema lähim sõber ja mõttekaaslane. Sellest oli kolm aastat, kui nad koos ühte Printsi varjunime kasutavat relvasmugeldajat jahtisid ja kurikas naisest elu välja lõi. Akerselva-äärselt kuriteopaigalt leitud jäljed viisid Sverre Olsenini, uusnatside ringkonnast tuntud tegelaseni. Kahjuks ei olnudki nad Olseni selgitusi kuulda saanud, sest mehele kihutati kuul pähe, kui ta arreteerimisel väidetavalt Tom Waalerit tahtis tulistada. Hoolimata sellest oli Harry veendunud, et tegelik mõrvar on Prints, ning ta oli Møllerile augu pähe rääkinud, et ülemus laseks tal omapäi menetlust jätkata. Asi oli isiklik, nii et see oli vastuolus kõigi põhimõtetega, millest vägivallaosakonna töös lähtuti, kuid Møller oli sellega mõneks ajaks nõus olnud boonusena tulemuste eest, mida Harry teiste juhtumite lahendamisel oli saavutanud. Ja talvel oli lõpuks ometi toimunud läbimurre. Üks tunnistaja oli näinud Sverre Olsenit mõrvaõhtul koos kellegagi punases autos, Grünerløkkas, vaid paarsada meetrit kuriteopaigast eemal. Tunnistaja oli Roy Kvinsvik, kohtulikult karistatud ja endine uusnats, kes kuulus nüüd Philadelphia koguduse nelipühilaste hulka. Kvinsviki ei saanud just mustertunnistajaks pidada, kuid ta oli vaadanud pikalt ja põhjalikult fotot, mida Harry talle näitas, ning öelnud, et jah, see on sama inimene, keda ta koos Sverre Olseniga autos oli näinud. Mees fotol oli olnud Tom Waaler.

Kuigi Harryl oli Waaleri suhtes juba ammu kahtlusi olnud, tuli neile kinnituse saamine talle šokina. Seda enam, et sel juhul pidi politseijõududes olema veel teisigi, kes tegutsesid saladuskatte all. Printsil poleks muidu olnud võimalik nii laiahaardeliselt tegutseda, nagu ta oli tegutsenud. Ja see tähendas jälle omakorda, et Harry ei saanud kedagi usaldada. Nii et ta oli Roy Kvinsviki sõnade koha pealt suu pidanud, kuna teadis, et talle antakse vaid üks võimalus, et kurja peab ühe liigutusega päevavalgele tooma. Ja et ta peab olema täiesti kindel, et kurja juurgi tuleb ühes kurjusega välja, muidu on tema laul lauldud.

Seetõttu oli Harry hakanud salaja vettpidavaid tõendeid koguma. Kuid see oli osutunud raskemaks, kui ta oli arvanud. Kuna ta ei teadnud, kellega võis turvaliselt rääkida, oli ta hakanud õhtuti pärast teiste kojuminekut arhiivides tuhlama ning salaja sisevõrgus käima, printima välja võõraid elektronkirju ning sissetulevate ja väljaminevate kõnede loetelusid, nende kohta, keda ta teadis Waaleriga läbi käivat. Pärastlõunad oli ta istunud ühes autos Youngstorgeti lähistel ja hoidnud Herbert’s Pizzal silma peal. Harry teooria oli, et relvi smugeldati seal jõlkuvate uusnatside ringi kaudu. Kui see ei olnud kusagile viinud, oli ta hakanud Waalerit ja temaga seotud kolleege jälitama. Ta oli keskendunud neile, kelle kohta teadis, et nad veetsid palju aega Økerni lasketiirus. Jälginud neid paraja vahemaa tagant. Istunud nende koduukse ees autos ja lõdisenud, samal ajal kui asjaosalised oma voodis magasid. Ta oli jõudnud Rakeli juurde koju varahommikul, surmväsinuna, maganud vaid paar tundi ja siis tööle läinud. Mõne aja pärast oli naine palunud tal topeltvalve õhtutel oma koju magama minna. Ta ei olnud naisele rääkinud, et öötöö oli off-the-record, off-töögraafik, off-ülemused, igas mõttes off.

Siis oli ta hakanud tegema ka off-Broadway tööd.

Oli astunud kõigepealt ühel õhtul Herbert’s Pizzast läbi. Ja veel ühel õhtul. Oli rääkinud poistega. Õlle välja teinud. Nad olid loomulikult teadnud, kes ta on, kuid tasuta õlu oli tasuta õlu ning nad olid joonud, irvitanud ja suu pidanud. Mõne aja pärast oli ta aru saanud, et nad ei tea midagi. Kuid ta oli ikka seal käinud. Teadmata õieti, miks. Võib-olla sellepärast, et see andis talle tunde, nagu oleks ta lähedal, lohekoopa suus, et ta peab lihtsalt olema kannatlik, ootama, kuni lohe välja tuleb. Kuid ei Waaler ega tema kolleegid ilmunud välja. Nii et ta oli jätkanud valvekorda Waaleri koduukse ees. Ühel ööl, kui oli kakskümmend kraadi külma ja tänavad inimtühjad, oli üks lühikeses õhukeses jopes poiss tema auto poole astunud, sel ebakindlal kõnnakul, mis on iseloomulik narkaritele. Ta oli Waaleri maja ukse ees peatunud, vaadanud mõlemale poole ja asunud sõrgkangiga ukse kallale. Harry oli jäänud istuma ja pealt vaatama, sest ta teadis väga hästi, et vahele astudes oleks ta võinud end paljastada. Poiss oli ilmselt liiga pilves, et kang korralikult luku taha saada, ja kui ta tõmbas, oli tohutu laast kõva raginaga ukse küljest lahti tulnud ning ta ise oli kukkunud selili maja ees olevasse lumehange. Ja jäänud sinna lebama. Paaris aknas oli süttinud valgus. Waaleri kardin oli liikunud. Harry oli oodanud. Midagi polnud juhtunud. Kakskümmend külmakraadi. Waaleri aken oli olnud endiselt valge. Poiss ei olnud end liigutanud. Hiljem oli Harry endalt mitu korda küsinud, mida kuradit ta oleks teha saanud. Mobiili aku oli külma pärast tühi, nii et ta ei oleks saanud ka kiirabi kutsuda. Ta oli oodanud. Minutid olid möödunud. Neetud narkar. Miinus kakskümmend üks. Kuradi narkar, raisk. Ta oleks muidugi võinud sealt lahkuda, haiglasse sõita ja asjast teatada. Uks oli lahti läinud. Seal oli seisnud Waaler. Ta oli hommikumantli, saabaste, mütsi ja kinnastega koomiline välja näinud. Tal oli olnud kaasas kaks villast tekki. Harry oli oma silmi uskumata vaadanud, kuidas Waaler oli katsunud narkari pulssi ja kontrollinud pupille, enne kui tolle tekkidesse mässis. Siis oli Waaler seal seisnud, käsi kokku tagunud ja silmi vidutades Harry autot uurinud. Paar minutit hiljem oli maja ette keeranud kiirabi.

Sel ööl oli Harry koju tulnud, istunud tugitooli, suitsetanud ja kuulanud Raga Rockersit ja Duke Ellingtoni ning läinud tööle, ilma et oleks nelikümmend kaheksa tundi riideid vahetanud.

Rakeli ja Harry esimene tüli oli aset leidnud ühel aprilliõhtul.

Ta oli viimasel hetkel nende matka ära öelnud ja naine oli juhtinud tema tähelepanu sellele, et mees oli lühikese aja jooksul kolmandat korda oma lubadusest taganenud. Lubadusest Olegile, oli naine täpsustanud. Mees oli süüdistanud naist, et too kasutas Olegi ettekäändena, et tegelikult tahtis naine, et Harry peaks tema vajadusi Elleni mõrvari leidmisest tähtsamaks. Rakel oli kutsunud Ellenit kummituseks, oli öelnud, et Harry on end surnuga koos luku taha pannud. Et see ei ole normaalne, et mees armastab tragöödiat, et see on nekrofiilia, et tema ajendiks ei ole mitte Ellen, vaid kättemaksujanu.

„Kui keegi sulle haiget on teinud,” oli naine öelnud, „võid sa kõik teised kohustused pikalt saata, et vaid saaksid kätte maksta.”

Uksest välja tormates oli Harry trepi käsipuu vahelt näinud vilksamisi Olegi pidžaamat ja hirmunud silmi.

Pärast seda oli ta pannud punkti kõigele, mis ei olnud kuidagi seotud süüdlaste leidmisega. Ta oli lugenud napis valguses e-kirju, vahtinud villade ja linnamajade mustavaid aknaid ning oodanud inimesi, kes iial välja ei ilmunud. Ja varastanud paar unetundi Sofies gatel oma kodus.

Päevad olid muutunud pikemaks ja valgemaks, kuid ta ei olnud midagi leidnud.

Ja ühel õhtul oli hirmuunenägu lapsepõlvest taas pinnale ujunud. Søs. Õe juuksed, mis olid kinni jäänud. Šokk õe näos. Ja tema enda halvatus. See oli naasnud järgmisel öösel. Ja järgmisel.

Tema noorpõlvesõber Øystein Eikeland, kes jõi Maliki pubis, kui ta parajasti taksot ei sõitnud, oli ütelnud, et Harry nägi väsinud välja, ning oli pakkunud talle odavat spiidi. Harry oli sellest ära öelnud ning raevunu ja kurnatuna võidujooksu jätkanud.

Oli vaid aja küsimus, millal kõik kuradile pidi keerama.

Varing sai alguse millestki nii proosalisest nagu üks maksmata arve. Oli mai lõpp ja ta ei olnud Rakeliga mitu päeva rääkinud, kui ärkas kontoritoolis selle peale, et telefon helises. Rakel ütles, et reisibüroo oli meelde tuletanud, et neil tuleb Normandia maja üür tasuda. Neil on aega nädala lõpuni, pärast seda on reisibüroo sunnitud uue üürilise võtma.

„Reede on viimne tärmin,” oli viimane, mida Rakel ütles, enne kui toru hargile pani.

Harry oli läinud tualetti, visanud külma vett näkku ning kohanud peeglis omaenda pilku. Heleda märja siilisoengu all oli ta näinud paari punaseid silmi, mille ümber olid mustad rõngad ja all aukuvajunud põsed. Ta oli proovinud naeratada. Peeglist irvitasid vastu kollased hambad. Ta ei olnud ennast ära tundnud. Ning ta oli mõistnud, et Rakelil oli olnud õigus, see oli viimne tärmin. Tema ja Rakeli. Tema ja Elleni. Tema ja Tom Waaleri.

Samal päeval oli ta läinud oma lähima ülemuse Bjarne Mølleri juurde, kes oli majas ainus, keda ta sada protsenti usaldas. Møller oli vaheldumisi noogutanud ja pead raputanud, kui Harry oli talle rääkinud, mida rääkida tahtis, oli öelnud, et õnneks ületab asi tema pädevust ja et Harry peab minema otse politseiülema jutule ning enne igal juhul kaks korda järele mõtlema, kui seda teeb. Harry oli läinud Mølleri nelinurksest kabinetist politseiülema ovaalsesse, koputanud uksele, sisenenud ning rääkinud oma loo. Ühest tunnistajast, kes oli näinud Sverre Olsenit koos Tom Waaleriga. Ning tõsiasjast, et just Tom Waaler oli Olseni arreteerimise käigus maha lasknud. Ja oligi kõik. Kõik, mis tal oli pärast viit kuud vaevanägemist, viit kuud varjude tagaajamist, viit kuud hullumeelsuse piiril.

Politseiülem oli küsinud, mis motiivil tema arvates Tom Waaler Elleni Gjelteni tappis.

Harry oli vastanud, et Elleni käsutuses oli olnud ohtlik info. Samal õhtul, kui ta tapeti, oli ta jätnud Harry telefonivastajasse sõnumi, et ta teab, kes on Prints – illegaalse relvaäri ninamees, tänu kellele olid Oslo kriminaalsed ringkonnad korraga professionaalsete relvadega hambuni relvastatud.

„Kahjuks oli juba hilja, kui ma talle tagasi helistasin,” oli Harry öelnud, püüdes lugeda tundeid politseiülema näos.

„Ja Sverre Olsen?” oli politseiülem küsinud.

„Kui me Sverre Olsenile jälile saime, võttis Prints talt elu, nii et ta ei jõudnud öelda, kes oli Elleni mõrva taga.”

„Ja sa ütled, et see „Prints” on …?”

Harry oli korranud Tom Waaleri nime ning politseiülem oli vaikides noogutanud ning öelnud:

„Üks meie endi hulgast, seega. Üks meie hinnatumaid vaneminspektoreid.”

Järgneva kümne sekundi jooksul oli Harryl olnud tunne, nagu oleks ta istunud vaakumis: ei õhku, ei heli. Ta teadis, et tema politseinikukarjäär võis selle koha peal lõppeda.

„All right, Hole. Ma tahan seda sinu tunnistajat näha, enne kui otsustan, mida me edasi teeme.”

Politseiülem oli tõusnud.

„Ja ma eeldan, et sa mõistad, et see asi peab seniks minu ja sinu vahele jääma.”

„Kui kaua me siin veel seisame?”

Harry võpatas taksojuhi hääle peale. Ta pidi juba tukkuma jääma.

„Sõidame tagasi,” ütles ta ja heitis palkmaja poole viimase pilgu. Kui nad Kirkeveienit pidi alla sõitsid, helises mobiil. See oli Beate.

„Ma arvan, et leidsime relva,” ütles ta. „Ja sul oli õigus. See on püstol.”

„Sellisel juhul soovin meile mõlemale õnne.”

„Nojah, seda polnud eriti raske leida. See oli kraanikausi all prügikastis.”

„Mark ja number?”

„Glock 23. Number on maha lihvitud.”

„Ja lihvimisjäljed?”

„Kui mõtled seda, kas need on samasugused nagu enamikul praegu Oslos konfiskeeritud käsirelvadel, siis on vastus jah.”

„Ma mõistan,” ütles Harry ja võttis mobiili vasakusse kätte.

„Ma ei saa aru, miks sa helistad, et mulle seda kõike rääkida. See ei ole minu juhtum.”

„Mina ei oleks selles nii kindel. Møller ütles …”

„Møller ja terve kuramuse Oslo politsei võivad põrgusse kerida!”

Harry võpatas omaenda kriiskava hääle peale. Ta nägi peeglist, kuidas taksojuht kulmud püsti ajas.

„Sorry, Beate. Ma … Oled sa veel seal?”

„Jah.”

„Ma olen lihtsalt hetkel sutsu off.”

„See võib oodata.”

„Mis asi?”

„Sellega pole kiiret.”

„Lase tulla.”

Naine ohkas.

„Panid sa tähele muhku Camilla Loeni parema silmalau kohal?”

„Muidugi.”

„Ma arvasin esiti, et ehk mõrvar lõi teda. Või et ta sai selle kukkudes. Kuid selgus, et see ei olnudki muhk.”

„Või nii?”

„Patoloog vajutas sellele. See oli täiesti kõva. Nii et ta torkas sõrme silmalau alla. Ja kas sa tead, mille ta sealt leidis?”

„Mnjah,” ütles Harry. „Ei …”

„Väikese punaka vääriskivi, mis oli lihvitud tähekujuliseks. Me arvame, et see on teemant. Mis sa selle peale kostad?”

Harry tõmbas hinge ja vaatas kella. Sofies teenindati veel kolm tundi.

„Et see ei ole minu juhtum,” ütles ta ja lülitas telefoni välja.