Читать книгу Armastus jõuluturult - Jo Thomas - Страница 5

„Kas mul on jälle tädi Lucy kell käe peal?“

„Kas keegi tahab Foxi Glacier Minti piparmündikomme?“

„Lennukiga oleksime palju kiiremini kohale saanud!“

„Alice, me pole veel liikumagi hakanud!“

„Ma lihtsalt avaldan oma arvamust, meie mehega käisime alati igal pool lennukiga!“

Kõik räägivad valjusti üksteisest üle. Väikebuss jõnksatab, kui ma jalga liiga kiiresti sidurilt kergitan. Mootor sureb välja. Reisijad jäävad koos mootoriga vait. „Ma isegi ei tea, kas ma sellega üldse sõita oskan!“ ütlen võõra rooli külge klammerdudes ja jalaga pedaale kontrollides. Tõstan pilgu ja vaatan läbi tuuleklaasi Lavender Hilli eakate kortermaja. Kui siin ka kunagi mingid lavendliga kaetud künkad olid, siis praeguseks on need ammu kadunud. Iga viimne kui raas rohelisest alast on nüüd ehitusplats. Aluseid ja ehitusjäätmeid täis konteinereid katvad sinised kilepalakad plagisevad tuules.

„Tuleta mulle meelde.“ Pöördun oma selja taga istuva Pearli poole. „Miks me seda täpselt teemegi?“

„Sest Elsie tahtis nii. Ta armastas jõule. Tema korter oli alati jõulutulesid täis. Ta jättis korralduse oma tuha laialipuistamiseks „mõnes jõuluteemalises paigas mu kodumaal“. Ma ei kujuta endale ühtki Saksa jõuluturust sobivamat kohta ette. Ta saab endale puhkepaiga keset jõulutulesid ja suurimat jõulurõõmu. Sellepärast me kõik siin olemegi. Ja sina saad võimaluse imelisele kohtingule minna. Korterid on praegu nagunii ilma vee ja elektrita. Me kõik oleksime pidanud järgmiseks nädalaks mujale kolima. Ehitajad said mingile torule või juhtmele pihta.“ Naine rehmab ükskõikselt käega. „Muidu poleks mul eluski õnnestunud veenda kõiki kaasa tulema.“ Pearl osutab Elsie leinajaid täis väikebussile.

„Tal ei olnud siis tõepoolest kedagi,“ nendin.

„Ta polnud abielus. Õdesid-vendi ei olnud.“

Me kõik vangutame pead.

„Aga lähme nüüd,“ ütleb Pearl. „Lööme sellele bussile hääled sisse, muidu jääb meil Eurotunnel nägemata. Ja sina ei jõua oma kohtingule. Elu parim netikohting Saksa jõuluturul. Kas saaks veel midagi romantilisemat olla?“

Võtan süütevõtmest kinni ja kõhklen. Mu magu tõmbub tihkeks tombuks. „Elu parim kohting?“ kergitan skeptiliselt kulmu.

„Kindlasti on!“ lubab Pearl. „Ta on tore mees.“

„Kindel oled sa sellepärast, et sina leidsid ta netist ja kirjutasid talle minu eest. Sina koos oma Hõbesurfarite arvutiklubiga, kus sa käisid.“

„Enne seda, kui uued omanikud meie majas kõik tegevused katkestasid. Väitsid, et selle pidamine on liiga kulukas, täpselt nagu kohviku puhulgi.“ Pearl pööritab silmi ja naeratab seejärel laialt.

Silmitsen maja meie ees. Mu silm seletab läbi häda karastusjookide müügiautomaati fuajees, kohas, kus kunagi asus külastajatele mõeldud kohvik. Uued omanikud panid punkti ka filmiõhtutele ja pühapäevastele teejoomistele ning arvutiklubile, mida Pearl oli armastanud. Selle asemel kolis sisse Meadowsweet Meals, maja asukatele valmistoiduportsjoneid kätte toimetav külmutatud toidu firma. Alguses olid tööajad mulle igati sobilikud olnud, aga nüüd on kliente rohkem ning mul on raske ettenähtud ajal kõike kohale toimetada ja ma jään alalõpmata hilja peale.

„Niisiis lähen ma kohtamisele, mille sina mulle korraldasid,“ tähendan aegamisi, „ja sina tuled kaasa.“ Puhken naerma. See tundub naeruväärsena.

„No me ju peame Elsie soovi täitma.“ Pearl surub urni tugevasti vastu rinda. „Lase käia, see on Elsie pärast.“

Kontrollin käigukangi asendit ja keeran süütevõtit. Mootor käivitub innukalt.

„Ja sina pead oma printsiga kohtuma.“ Pearl särab näost.

„Pea nüüd hoogu!“ Pöördun taas tema poole, tundes ühekorraga paanikat ja elevust.

Ta pilgutab silma.

„See on kõigest kohtamine!“ hüüatan. „Neid on ikka ennegi elus mõni ette tulnud.“

„Aga see toimub Saksamaa jõuluturul,“ ütleb Pearl. „See on nii tore. Me kõik peaksime väheke lõbutsema, kuni selleks veel aega on. Võta või vaene Elsie. Ühel päeval istud, vahid „Pointlessi“ ja sööd mingit suvalist kala vesises petersellikastmes, ja järgmisel oledki läinud.“

„Nii see on.“ Olen kurb, sest Elsie pole täna meiega.

„See on alati šokk. Vahet pole, kui vana sa oled, lähedaste surmaks pole me iialgi päris valmis,“ tähendab Pearl kätt mu õlale asetades.

„Noh, ma tõesti ei arvanud, et ta niimoodi eest leian, kui lähen talle kalavormi ja sibulakastmega kartuliputru ja vorstikesi viima.“ Rohkem kartuliputru kui kala ja rohkem sousti kui vorstikesi, mõtlen. Soovin taas, et saaksin edaspidi olla osa Meadowsweet Mealsi firmast, toitu ahvatlevamaks ja nauditavamaks muuta. Lükkan esimese käigu sisse, vabastan aegamisi siduri ja väikebuss hakkab peatee suunas veerema.

Ma pole kindel, et oleksin Heinrichi sõnumile vastanud, kui Pearl poleks seda ise teinud. Aga tema tegi asja ära ja me läheme nüüd Saksamaale. Ma olen hirmul. Tõmban sügavalt hinge. Pean üksnes oma esialgsele plaanile kindlaks jääma. Kui mees ei vasta kõigile tingimustele, siis ei ole ta lihtsalt see õige. Mõtlen turvaliselt käekotti peidetud märkmikule. Sam kinkis selle mulle möödunud aastal jõuludeks. Kui Sam veel väike oli, meeldisid mulle jõulud. Ka siis, kui meie ta isaga juba tasapisi lahku triivisime, oli see aeg Sami jaoks alati eriline. Enne seda muutsid mu ema ja vanaema jõulud alati imeliseks. Viimasel ajal ei ole neis miskipärast enam midagi imelist.

Heidan sissesõidutee otsa jõudes pilgu tahavaatepeeglisse. Ehkki raadiost lastakse jõululaule, ei paista kellelgi erilist jõulumeeleolu olevat – kui välja arvata Ron, kes juba magab, jõuluvanamüts ühe silma peale vajumas.

„Sa oled nüüdseks Heinrichiga juba nädalaid sõnumeid vahetanud. Teil on aeg kohtuda,“ ütleb Pearl põnevusega. „Kes teab, millal sul oleks avanenud võimalus temaga kokku saada, kui Elsie poleks nõudnud, et me tema tuhaga midagi jõuluteemalist korraldaksime.“

Olen korraga jälle tõeline närvipundar. „Aga see olid ju sina, kes ta sõnumile vastas.“

„Muidugi mõista!“ Pearl naeratab. „Ta tundus täpselt sinu tüüp olevat.“

„Pearl!“

„Noh, arvestades mõnda su metsa läinud internetisuhet, eriti seda ühte,“ ütleb tema ja mul tõmbub isegi seda kuuldes seest külmaks, „peab keegi sul silma peal hoidma ja su hädast välja aitama.“

Peateel vuhisevad mõlemas suunas autod ja ma ei suuda välja pööramiseks sobivat hetke valida. Jään seda ootama.

„Ma …“ Tahaksin talle vastu vaielda, kuid ei tule sellega toime. Ma olen pärast netikohtingutega alustamist tõepoolest päris mitme katastroofi osaliseks saanud ja paistab, et Pearl kavatseb neid üles lugedes mind piinata.

„… ja siis oli see mees, kes sulle sellal, kui sa triikisid, oma värgendusest pildi saatis ja sa viskasid oma telefoni toa teise otsa.“

„Hea küll, hea küll.“ Tõstan käe. „Aitab.“

„Siin pole muud kui täiskäigul edasi. Otsi oma kontroll-leht välja ja veendu, et ta klapiks kõigi punktidega. Sa oled sellega juba algust teinud. Ja sa oled kogu aeg rääkinud sellest poisist, kellega sa aastate eest vahetusõpilaste programmis kohtusid. Minu meelest sarnaneb Heinrich väga temaga … sellega, kes minema pääses.“

Tal on õigus. Seekord ei keera ma midagi vussi. Parem olgu ta sama hästi kui ideaalne, kui ma temaga kohtumiseks väikebussiga Saksamaale sõidan. Ja kui see tõesti nii on, ei lase ma teda käest.

„Mulle meeldivad su iganädalased ülevaated ja uudised netikohtingutest. Sellepärast ma otsustasingi sulle appi tulla. Ma tahan näha, kuidas te kohtute. Ma vajan natuke meelelahutust! Ja mis lahutaks meelt paremini kui võimalus kahte inimest armumas näha?“

„Ma ei ole kindel, Pearl, et armastus kuidagi asjasse puutuks. Pigem taandub kõik meie omavahelisele sobivusele.“ Vaatan taas pedaale ja toon kuuldavale puhina: „Puuuuhhhhh! Ma pole kindel, et tulen sellega toime.“

„Lollus!“ ütleb Pearl. „Sa oled samasuguse väikese Meadowsweeti bussiga aastaid sõitnud. Mis siis ikka parata, et nende valmistoitude juures ei ole midagi toredat.“ Näen peeglist ta allapoole vajunud nurkadega suud. Ma pole klientidele valmistoite kätte toimetades iialgi lahti saanud süütundest, teades, et karpide sisu ei sarnane vähimalgi määral kaanepildiga.

„Kui sina, Connie-kullake, meile aeg-ajalt oma imelisi kooke ei tooks ja ma su käike nii väga ei ootaks, oleksin juba ammu tellimuse tühistanud ja elaks moosisaiadest.“

„Pearl, moosisaiu süües ei elaks sa kuigi kaua,“ ütlen ja kangutan pikka käigukangi, soovides igaks juhuks veenduda, et käik on väljas.

„Noh, ikka parem, kui lasta end sel Meadowsweeti lagal tappa. Ma ei teagi, kumb suremisviis oleks parem.“

„Oih,“ meenub mulle, „ma nägin täna hommikul saabudes postiljoni. Mainisin talle, et oleme mõned päevad ära. Ta soovis teile kõigile meeldivat ajaveetmist ja häid jõule.“ Topin käe kotti ja ulatan Pearlile hunniku jõulukaarte ja arveid. „Üks sulle ja mõned teistele. Äkki jagad need laiali?“ Ta võtab need minu käest vastu ja ma vaatan peeglist, kuidas ta oma kirja välja otsib, jakitaskusse suskab ja ülejäänud teiste poole sirutab.

„Norman?“ hüüab Pearl nagu õpetaja, kes õpilaste kohalolekut kontrollib.

Norman lükkab mütsi otseks ja võtab kirja naeratades vastu. „See on kindlasti mu õelt, kes tahab, et ma jälle jõuludeks neile läheksin. Aga ta elab nii kaugel ja ma tunnen ennast seal alati nii imelikult. Minu meelest tuleb see kutse üksnes viisakusest.“ Mees vaatab Pearli, kuid ta pilk on kuskil mujal.

„Ja mulle kirjutas kindlasti mu õetütar, kes loodab, et ma ka sel aastal jõuludeks nende juurde ei kipu, ja kes räägib mulle oma plaanist jõulud Kariibidel veeta,“ ütleb Maeve.

„Ja mina saan kindlasti kirja oma tütrelt, kus on nimekiri väga kallitest kingitustest, mida mu lapselapsed ootavad,“ sõnab Alice. „Ta kutsub mind teisel jõulupühal külma lõunat sööma. Kutse toiduülejääke sööma ütleb kõige selgemalt, et sa oled soovimatu külaline.“

„Ma ei taipa, miks ta ei võiks lihtsalt e-kirja saata. Tekib tunne, nagu tähendaks elamine toetatud teenustega elamispinnal seda, et me oleme seniilsed,“ ütleb Pearl.

„Ja juhmid pealekauba, arvestades, milliseid summasid ma peaksin tema meelest ta laste peale kulutama,“ lisab Alice kaarti ja sellele lisatud kirja avades.

Uhh! Õhkkond bussis muutub nii morniks, et klapib kenasti kokku väljas valitseva rõske hämarusega.

„No nii,“ ütlen ja tunnen end nagu jõulurõõmu virutama tulnud Grinch. „Hakkame siis liikuma.“ Laseme jalga kõigi nende asjade juurest, mis nende inimeste tuju rikuvad. Jõulud peaksid olema õnnelik aeg, mitte panema inimesi end tundma armastusest ilma jäetute, üksildaste ja vaid läbi häda talutavatena.

Lükkan väikebussile käigu sisse, vabastan siduri, seekord aegamööda, ja me liigume sujuvalt, ilma eelmist katset iseloomustanud känguruhüppeta ettepoole. Mu reisijad toovad kuuldavale tunnustava ergutushüüde ja ma tajun, kuidas nende tuju tunduvalt tõuseb, kui me igapäevaelust eemale liikuma hakkame.

Kontrollin kahele poole vaadates kaks korda, kas liikluses ikka on hetkeks tühimik tekkinud, ja pööran peateele. Reisijad huilatavad taas tunnustavalt ja ma panen raadio tööle. Sõidukit täidab George Michaeli hääl. Pisut nikerdamist, ja mul õnnestub kojamehed ja küte sisse lülitada.

„Saksamaa, siit me tuleme!“ kuulutab Pearl, naeratus näol.

„Kas varsti tuleb vetsupeatus?“ uurib Alice.

„Millal me kohale jõuame?“ tahab Maeve teada.

„Ma vist võtsin valed prillid ühes!“ teatab Norman.

„Põhiline, et mind ei sunnitaks hapukapsast sööma! Ja ma pole kunagi eriline vorstiarmastaja olnud. Mul tekivad neist gaasid,“ ütleb Maeve.

„Ma olen kindel, et see on tädi Lucy kell. See ei näita üldse õiget aega,“ sõnab Norman.

„Kas keegi tahab Foxi Glacier Minti piparmündikomme?“ uurib Ron oma Bounty šokolaadi lõpetades.

„Lennukiga oleksime palju kiiremini kohale saanud! Mina käisin koos oma kadunud abikaasaga igal pool lennukiga,“ ütleb Alice. „Ta ei leppinud millegi muuga.“

John pole kordagi midagi öelnud. Tema vaatab aknast välja.

Di ja tema abikaasa Graham on ninapidi oma lugerites nagu ikka. Mees jumaldab armastusromaane, naine eelistab põnevikke. Graham hoiab ühes käes jalutuskeppi – ta on seda insuldist saati kasutanud – ja teises on luger.

Millega ma ometi nõustunud olen? Aga Pearlil on õigus. Ma kohtun Heinrichiga. Ilmselt olen ma hull, aga Pearl ei jätnud mulle muud võimalust. Pean oma viimase katastroofi järel taas jalad alla saama. Mu näole ilmub naeratus, kui väikebuss kiirtee suunas kulgedes vanurite kortermajast kaugemale veereb. Kojamehed liiguvad kriuksudes edasi-tagasi. Heidan pilgu tahavaatepeeglisse ja näen selle küljes rippuvat karrajupikest – märk jõuluajast. Osa minust tahaks teada, kas Elsie ja Pearl mõtlesid kogu selle värgi koos välja, üksnes selleks, et ma taas kohtamistele mõtlema hakkaks. Pearli puhul see mind väga ei üllataks. Aga ma teen selle ära. Ma lähen kohtama. Tänu Elsiele ja Pearlile.

„No nii, Elsie, lähme ja otsime selle jõuluturu üles. Viime su koju,“ ütlen Pearli süles olevale urnile mõeldes.

Bussis võtab maad unine vaikus, Lavender Hilli vanurite kortermaja asukad vaatavad mõttessevajunult aknast välja.

Pärast paar tundi kestnud vaikust, mida katkestab üksnes Roni ja Maeve’i norskamine, hakkavad mu reisijad mõtetest ärkama.

„Connie, kullake, mis kell me kohale jõuame?“

„Lennukiga oleksime ikka kiiremini kohale saanud,“ kordab Alice.

Keeran raadio valjemaks ja vaatan, kuidas kilomeetrid korduvate jõululaulude saatel järjepanu mööduvad. Ma lähen kohtama! Me viime Elsie ta viimasele teekonnale ja mina lähen kohtama. Ja kes teab? Ehk kohtun ideaalselt sobiva mehega!

„Millal me järgmise vetsupeatuse teeme?“

„Varsti, varsti,“ luban.

„Oled sa kindel, kullake, et sa ikka tunned teed? Ma võin vabalt ise sõita,“ pakub Norman.

„Meil on GPS,“ ütlen. „Mis saaks viltu minna?“