Читать книгу Armastus jõuluturult - Jo Thomas - Страница 7

„Armas taevas, lase samamoodi edasi, ja ma leian üles mõned oma kehaosad, mis minu teada on juba aastaid surnud olnud!“ ütleb Maeve, kui lükkan ta ratastooli, meie kohvrid tema süles, mööda väikebussi parkimiskohast algavat kitsast munakivisillutisega tänavat allapoole.

„Vabanda, Maeve. Ma ei saanud bussiga siia sõita.“

Me jõuame kitsa tänava lõppu ja jääme meie ees avanevat turuplatsi vaatama. See on täpselt niisugune, nagu ma ette kujutasin: meenutab jõulukaarti. Vaikne linnake, kõikjal ümberringi kõrged puidust vahvärgiga majad, tumedast puidust talad, tibatillukesed aknad ja väga terava tipuga punased katused. Väljaku ümber on püsti pandud pisikesed mägionni stiilis majakesed ja selle keskel on maalitud hobuste ja tõldadega karussell. See on imeilus ja nii rahulik. Mulle kerkivad pisarad silma. Ehk on asi väsimuses, kuid korraga valdab mind hirm. Osa minust tahaks ringi pöörata ja koju tagasi minna. Mis siis, kui Heinrich pole üldse selline, nagu Messengeris paistis? Mis siis, kui … mis siis, kui ta ei vasta sugugi kujutluspildile, mille ma endale loonud olen? Äkki on see suur viga, täpselt nagu viimane kord? Või siis on tema just nii tore, nagu tundus, aga mina ei vasta sugugi kujutluspildile, mille tema on endale loonud? Mis siis, kui ma osutun suureks pettumuseks? Mulle ei jää siis midagi. Võib-olla oleks olnud parem seda mitte teada saada, vaid nautida meie kaugsuhet … või siis sõprust. Sest suhtest saab rääkida vist ikka ainult siis, kui inimesega on kohtutud, temaga on olnud mingit laadi füüsiline kokkupuude. Kui ma vaid oleksin seda endale viimasel korral öelnud! Aga ma nautisin sõprust Heinrichiga. Meie igaõhtused jutuajamised klaasi veini juures, teineteise huvide avastamine ja teise elu ja töö kohta igasugu uute asjade teadasaamine – kõik see oli imetore.

„Ära muretse, kullake.“ Pearl on mu kõrval. „Ma olen kindel, et ta on täpselt niisugune, nagu sa ette kujutasid.“ Ta justkui loeks mu mõtteid.

„Aga …“

„Aga kui kõik läheb nii nagu viimasel korral?“ Ta kergitab peenikest pliiatsiga joonistatud kulmu.

Aga kui kõik tõesti lähebki nii nagu viimasel korral? Ma olen end alati mõistlikuks ja võrdlemisi intelligentseks inimeseks pidanud. Ilmselgelt ma siiski pole seda.

„Me kõik oleme siin sinuga koos,“ ütleb ta. „Selleks sõbrad ongi. Ja sul on nimekiri. Järgi seda, nagu sa otsustasid, ja seekord võid asjas kindel olla. Aga lähme nüüd sisse, eks ole?“

Suur puust uks, mille küljes ripub hiiglaslik roheline paeltega kaunistatud vanik, paisatakse korraga lahti ja lühikest kasvu lopsaka rinnaga naine, kaks palmikut ümber pea keeratud, naeratab ja sirutab mõlemad käed välja. „Willkommen!“ kuulutab ta. „Tere tulemast vanalinna ja meie jõuluturule.“ Naine vaatab väljaku suunas ja ta naeratus kahvatub õige pisut. „Hetkel on siin pisut vaikne, aga ärge muretsege, küll muutub elavamaks!“ ütleb ta pigem lootusrikkalt kui kindlalt. „Pühapäeval saab sellest maailma parim jõuluturg. Siia tehakse isegi liuväli!“ Siis hakkab ta naerma, nii et kogu keha vappub. „Kuigi see peaks saladus olema. Aga kellele te seda ikka rääkida saate, te ju ei tunne siin kedagi?“ Ta surub sõrme huultele.

„Mina mõtlesin, et me pageme kogu selle jõuluhulluse eest,“ sõnab Graham mõrkjalt naeratades ja pisut pehme keelega.

„Me oleme siin Con...“

Annan Normanile müksu ribidesse, et ta vakka jääks; see paneb ta köhima ja mina tunnen end sandisti.

„Me oleme siin Elsie pärast,“ kuulutab Pearl kõigist teistest üle rääkides. „Ta elas meiega ühes majas.“

„Oi, väga tore.“ Naine vaatab Elsie järele ringi.

„Ta on siin,“ ütleb Pearl urni naise poole küünitades ja pisut kergitades.

„Ta armastas jõule,“ lisab Norman. „Jõuluturgusid. Ta lapsepõlv möödus Saksamaal. Siis kolis ta Inglismaale. Aga jõuluturgusid ei unustanud ta kunagi.“

„Niisiis me tõime ta tagasi,“ selgitab Pearl.

„Tegelikult on see pisut napakas,“ ütleb Norman.

„Jõulud lihtsalt tekitavad meis masendust,“ sõnab Maeve.

„Kui Elsie poleks lusikat nurka visanud ja majas poleks vett kinni keeratud …“ Annan Normanile uue müksu. „Ma tahan lihtsalt öelda,“ seletab mees, „et me ei ole erilised jõulufännid.“

Naine vahib hetke üksisilmi urni. Siis naeratab ta taas soojalt. „Muidugi mõista. Tulge sisse. Te olete siin teretulnud, olenemata sellest, kas te tulite turu pärast või mitte.“

„Me tulime šokolaadi ja õlle pärast,“ kuulutab Ron.

„Mina tulin nahkpükste pärast!“ Pearl naerab kummaliselt kõrge tooniga.

Me kõik pöördume tema poole, teadmata, mida öelda.

„Mulle meeldib, kuidas need kriuksuvad,“ selgitab tema.

„Noh, me oleme sel aastal kõik mängu pannud.“ Meie võõrustajanna osutab turu suunas. „Meil on kõik … jõuludeks ette valmistatud!“ Korraga puhkeb ta naerma, niisama valjusti nagu Pearl, ja me kõik naerame temaga kaasa. Mul on tunne, et terve see linn on lihtsalt võluv, täpselt nagu meid vastu võttev naine.

„Liuväli siiski ei ole arvatavasti meie jaoks,“ ütleb Maeve käsi süles kokku pigistades ja huuli torutades.

„Aga kõik näeb imeilus välja,“ ütlen. „Võluv.“

„Me loodame, et sellest tuleb meie jaoks hea aasta!“ Külalistemaja perenaine ohkab, laseb kätel alla ja õlasallil lahti vajuda. „Kunagi oli see linn täiuslik paik unistuste jõulude veetmiseks. Praegusel ajal, alates sellest kui … Noh, mine tea? Ehk muutub pühapäeval kõik.“ Ta käsi joonistab õhus kaare.

„Pühapäeval?“ uurin, küsides endalt, kas see on kuidagi seotud Heinrichiga ja projektiga, mille kallal ta töötanud on.

„Jaa, suursündmus. Kas te ei teadnudki, see on vanalinna jaoks väga oluline päev. Tulge sisse, ma juhatan teid teie tubadesse, teen teile klaasikese hõõgveini ja räägin siis kõigest pikemalt. Nii, võib juhtuda, et mõned teist peavad tuba jagama.“

„Jagama? Ma oleks võinud koju jääda ja omaette toas olla,“ ütleb Maeve.

„Aga ilma vee ja kütteta, Maeve,“ tuletab Di talle meelde ja juhatab seejärel Grahami ettevaatlikult uksest sisse. Nad näevad väsinud välja ja ma tean, et Di peab veel mehe magamaheitmiseks valmis seadma ja terve öö tema jaoks olemas olema. Tema ei saa kunagi puhata.

„Mina võin kellegagi ühes toas olla,“ pakun, jõudmata ära oodata, millal voodisse saan.

„Mina samuti,“ lisab Pearl kiirelt, „mulle meeldiks seltskond.“

„Siis on asi korras.“ Meie perenaine sätib käed kõhule kokku. „Minu nimi on Anja.“

„Pearl,“ küsin vaikselt, „oled sa ikka toa jagamise osas kindel? Tegelikult me võime ju alati tagasi sõita, kui see siin pole see, mida sa lootsid.“

„Lollus, kullake! See pole küll päris see, mida ma lootsin, aga kõik võib ikkagi tore olla. Ja sul on homme kohtamine. Sul on lihtsalt jänes püksis.“

Aga kui tubade jagamine on midagi sellist, mida me oodata ei osanud, ei pruugi ka mu kohtamine ootustele vastata. Tean seda kogemuste varal. Siis oleme ilmaasjata nii kaugele tulnud ja mina jälle alguses tagasi. Koos uue nimekirjaga, kuhu linnukesi tegema hakata.

„Ja ära unusta, et me oleme siin ka Elsie pärast,“ lisab Pearl, ja teadmine, et me pole selles väikelinnas üksnes minu kohtamise pärast, parandab mu enesetunnet.

„Ma ei mäleta, kas ma panin teleka „Coronation Streeti“ lindistama,“ ütleb Alice.

„Loodetavasti on voodi mugav. Mulle meeldivad mugavad voodid,“ naeratab Norman.

„Ja treppe ei tohiks palju olla,“ lisab Di.

„Mulle meeldiks kann õlut. Mitte väga kihisevat,“ ähib teise astmeni jõudnud Ron.

„Me jõudsime kohale,“ ütleb Pearl kõigile. „Võtame siis sellest nii palju, kui annab.“ Kõik paistavad olevat puruväsinud. „Oleme siin, kuni Connie on kohtingul ära käinud. Kui meil ei ole tore ja kodus on korterites küte ja vesi taas sisse lülitatud, võime Elsie tuha laiali puistata ja pärast seda kohe minema hakata, kui tuju tuleb.“

Nad kõik on sellega nõus ja suunduvad Pearlile tänuliku pilgu heitnud Anja sabas trepist üles.

Lähen Pearli kannul teisele korrusele meie kaheinimesetuppa, kust avaneb vaade väljakule. Kuni tema tualettruumi kasutab, võtan mina voodil istet. Toon lagedale nimekirja ja vaatan esimese linnukese tegemist vajavat punkti.

„Kas ta on päriselt olemas?“ Pastakas ripub küsimuse kohal.

Mu telefon teeb plõnni, andes märku sõnumi saabumisest. Tirin selle õlakotist välja, mõeldes, kas selle saatjaks on Sam. Aga ei, see on Heinrich, kes kontrollib, kas me jõudsime plaanitud ajal kohale ja kas meie homne kohting leiab aset. Pearl väljub parasjagu tualetist. „See on tema,“ ütlen. „Kontrollib, kas homsed kokkulepped kehtivad.“

Pearl naeratab. Kuid temagi näeb väsinud välja.

„Niisiis on sul homme kindlalt kohtamine,“ ütleb ta otsustava noogutusega. „Paistab nii, et tal on kavas kohale tulle, olenemata sellest, kas ta on selline, nagu sa ootasid, või mitte.“

Mu kõhtu oleks nagu ühekorraga lahti lastud parv elevil liblikaid. „Jaa! Paistab, et see juhtub tõepoolest. Mul on homme kohting,“ kordan pikalt välja hingates. Sellest võibki midagi tulla. Nüüd tuleb veel teada saada, kas ta on see, kelle väidab end olevat.

Saadan Samile sõnumi: Ma olen kohal! Saksamaal! Turg on kaunis ja külalistemaja väga sõbralik. Ja Heinrich kontrollis, kas ma jõudsin pärale ja olen meie homseks kohtinguks valmis.

Temalt tuleb kohe vastus: Emps, see on viimase peal. Ära unusta märkmikku kaasa võtta. Tee kõike reeglite järgi. See on ainus võimalus. Anna mulle teada, kuidas läheb ja kas kõik on turvaline. Ja kui tahad, võin sulle helistada, juhul kui vajad väljapääsu.

Naeratan. Kõik on korras. Mul on Pearl kaasas. Aga aitäh sulle.

Lõbutse hästi!

Tänan.

Oled kallis, emps.

Tõstan telefoni huulte juurde. „Sina oled samuti kallis, Sam,“ ütlen veeälevile tõmbuvate silmadega. Aevastan, et kihelus ninas järele annaks, panen telefoni käest ja teen täpselt seda, mida poeg mul teha soovitas. Teen kõike reeglite järgi. Võtan märkmiku ja loen esimest küsimust: „Kas ta on päriselt olemas?“

Kui tal on kavas minuga homme hommikul kohtuda, siis võib ilmselt julgelt öelda, et ta on päriselt olemas, nähku ta siis välja, milline tahes. Teen ettevaatlikult esimese küsimuse juurde linnukese ja surun nimekirja tugevasti vastu rindu.

Ma ei saa endale järjekordset eksimust lubada.