Читать книгу Armastus jõuluturult - Jo Thomas - Страница 6

„Tehke tagasipööre! Tehke tagasipööre!“ korrutab GPS nagu kinni kiilunud plaat ja see käib mulle kohutavalt närvidele.

„Me poleks ära eksinud, kui see eelmine vetsupeatus oleks tegemata jäänud,“ teatab Maeve.

„Kui me oleksime lennukiga ...“

„Ole vait, Alice!“ ütlevad kõik kooris.

Õhkkond on sama jäine kui ilm teele asumise hetkel. Aga kui me ruttu kiirteele tagasi ei pääse, jääme rongist maha. Mu süda klopib.

„Kui poleks olnud seda ümbersõitu …“

„Sõida lihtsalt kaardi järgi. Kellel on kaarti?“ nõuab Norman.

Keskendun GPS-ile, aga see juhatab mind kogu aeg ühte ja sama teed, teadmata midagi vahepealsest ümbersõidust. Ma ei pruugigi Heinrichiga pärast kõiki neid omavahel vahetatud sõnumeid kohtuda. Mu võimalus oma ideaalse partneriga kokku saada läheb vetsupeatuse ja lõhkenud veetorust tingitud ümbersõidu nahka. Ma ei saa lasta sel juhtuda.

„No nii!“ ütlen valjusti üle kakofoonia, keeran bussi ringi ja sõidan GPS-i soovitule vastassuunas. Vähemalt saame maha ringristmikult, kus oleme passinud terve igaviku.

„Sa sõidad täiesti vales suunas! Las ma sõidan ise! Me ei jõua iialgi õigeks ajaks kohale!“ kuulutab Ron.

„Kui me oleksime lennukiga …“

Muudan end kõigi selja tagant kostvate häälte ja mõttetute soovituste suhtes kurdiks.

„Lase edasi, Connie,“ ütleb Pearl mu selja taga vaikselt, kui ma GPS-ile ja kaardipakkumistele vilistan ja sõidan edasi, loodetavasti õiges suunas, eemaldudes väikelinnast, kus me peatusime, ja sealsest ümbersõidust. „Sa saad sellega hakkama,“ kostab üle lärmi taas Pearli hääl. Hetkel saan järgida üksnes kõhutunnet, kuid see tundub toimivat ja korraga oleme jälle õigel teel ja suundume kiirtee poole.

Kui me Eurotunneli sadamasse pöörame, kostab bussi tagumisest otsast hurraahüüe.

„Ma teadsin, Connie-kullake, et sa tuled sellega toime,“ ütleb Pearl, kui sõidame esimeses koiduvalguses rongile, mis meid kanali alt läbi viib.

Ohkan kergendatult. Loodame, et ülejäänud reis möödub sujuvamalt.

*

„Kuulge, las keegi räägib mulle sellest mehest, kellega sa kohtud,“ ütleb Alice, kui me väikebussis istudes mere alt läbi kihutame.

„Niisiis on kõik mu internetikohtingutega kursis?“ Vaatan Pearli poole ja kortsutan kulmu. Niipalju siis katsetest neid enda teada jätta. „Nad pidid teadma vaid seda, et me läheme Elsie tuhka laiali puistama,“ sosistan.

„Ma ei saanud seda mainimata jätta.“ Pearl kehitab õlgu. „See paistis kurval ajal pisut elevust tekitavat. Elsie oleks väga tahtnud su jõuluturukohtamist näha. Teil kahel oli õiges suunas liikumiseks üksnes väikest müksu vaja.“

„Mina ütleks, et see oli ikka tõsine tõukamine,“ tähendab Maeve.

„Milline vabandus sobiks veel paremini Saksamaale minekuks? Me viime Elsie koju,“ sõnab Norman.

„Ja näeme kõik, kuidas sina selle mehega kohtud,“ lisab Ron, avab koti Hula Hoopsidega ja asub valjusti krõmpsutama.

„Ta peab üsna eriline olema, kui sa temaga nii kaugele kokku saama lähed,“ ütleb Alice.

„Nojah, ta …“ Mõtlen jutuajamistele Heinrichiga. Me pole veel Skype’i kasutanud. Oleksime seda teinud, aga siis tuli Elsie surm ja Pearl asus korraldama reisi ja minu kohtumist Heinrichiga ja kõik leidis aset tohutu kiirusega. Igatahes on mees parasjagu õhtuti pikalt ametis mingi suurema projektiga ja ma ei jõua ära oodata, mil sellest rohkem teada saan.

„Mis selle mehe siis reisivääriliseks teeb?“ tahab Norman teada.

„Näiteks meeldivad meile samad asjad,“ ütlen oma nimekirjale mõeldes. „Filmid, muusika, küpsetamine. Ta tegeleb ettevõtlusega. Ja meil on partnerile sarnased ootused. Ja talle meeldib Inglismaa. Ta töötas siin kolledži ajal mõnda aega kondiitrina ja tahaks väga tagasi tulla.“

„Ja kuidas sa tead, et just tema on see õige?“ küsib Alice.

„Ta vastab kõigile punktidele mu kontrollküsimustikus,“ ütlen lihtsalt. Olen kõigi oma internetikohtingute kohta algusest peale märkmeid teinud. Ja linnukesi teinud, või siis mitte.

„Ja mis siis saab, kullake, kui ta ongi see õige? Kas sa kolid Saksamaale?“ uurib Alice. „See on imeline paik.“

„Me hakkame su kookidest puudust tundma,“ teatab Ron.

Puhken naerma. „Ei, nagu ma ütlesin, tahaks ta väga Inglismaale tulla. Me käiksime kahe riigi vahet. Mul ei ole võimalik oma elu kokku pakkida ja teise riiki kolida. Aga praegu lähen lihtsalt kohtama. Ma ju ei hakka temaga abielluma ega midagi.“

„Just,“ nõustub Pearl. „Lihtsalt lähed ja lahutad natuke meelt. Tunned elust rõõmu. Sa oled selle ära teeninud.“

„Ja pealegi, nagu ma ütlesin, pean ma veenduma, et ta vastab kõigile punktidele,“ ütlen. Just niimoodi ma viimasel ajal elangi. Töö, tähtajad, mured – koosta järjekordne nimekiri. See aitab asju … organiseerituna hoida. Paneb päevad õiges suunas kulgema. Nimekirjad on mind rasketest aegadest läbi aidanud. Kui mu endine mees Tom lahkus, oli nimekirjadest abi, ja samuti retseptidest, mis on ju tegelikult sama head kui nimekirjad. Koostisosade nimekirjad. Sellest, mida mul on vaja osta. Mis on juba olemas. Millised koostisosad omavahel kokku panna. Pärast seda, kui Sam ülikooli läks, oleksin võinud lihtsalt maha istuda ja oma ellu tekkinud tühimikuga tõtt vahtida, kuid ta poleks seda tahtnud. Retseptid ja poenimekirjad sundisid mind oma elu kombe ja korra kohaselt edasi elama, päevast päeva. Nüüd koostan nimekirju internetis võimalike partneritega kohtudes. Viimasel korral, kui mõtlesin, et asi sujub ja saan hakkama ka nimekirjata, läks kõik untsu. Ja ikka väga untsu. Kui ma vaid oleksin oma nimekirjasüsteemile kindlaks jäänud.

„Väidetavalt käib seal kõik nagu kellavärk,“ ütleb Norman.

Vaatan tahavaatepeeglis Johni poole, kes ei lausu sõnagi ja mõtleb kahtlemata oma armsale Violetile. Tema näolt peegeldub üksildus. Ma tean, et tema pole ainus, kes seda tunneb. Sellel aastal tulevad ka minu jaoks väga veidrad jõulud.

„Ema, mind kutsuti jõuludeks lumelauaga sõitma!“

„Eeeeiiiii!“ karjatas mu süda, kui poeg paar nädalat tagasi helistas. Aga pea vastas: „Muidugi mine!“ Ja ma avastasin end koostamas nimekirja põhjustest, miks ta seda minuga koos kodus passimise asemel tegema peaks.

„See on kindlasti väga tore!“ Naeratasin läbi silmavee. Sest nii ju ongi. Ja kes siis ei tahaks, et ta lapsel avaneks võimalus toredaid asju teha?

„Mida sina teed, kui mind kodus ei ole?“

„Oi, mul siin tegevusest puudust ei tule. Lavender Hillis toimuvad igasugu asjad,“ valetasin – viimasel ajal ei juhtu Lavender Hillis mitte midagi.

„Tõesti? Mina arvasin, et seal ei juhtu kunagi midagi. Seal on vaid hulk oma väikestes korterites istuvaid inimesi.“

Tal oli õigus.

„Ei, seekord on oodata suurepärast pidu.“ Ütlesin talle, et mul pole häda midagi, ja nii ongi. Mul on karp Malteseri komme, selline suur, ja lisaks „Gavini ja Stacey jõulu-eri“. Ma pean vaid ühe päeva vastu pidama. Just sellele eelnev aeg võib kõige väsitavamaks osutuda. Kõik küsivad, mida sa plaanid ja kas jõuluostud on juba tehtud.

„Pearl, kui sina läheksid jõulukohtingule, siis mis su nimekirjas oleks?“ küsib Graham pilku lugerilt tõstes.

„Oeh! Ma olen kohtamas käimiseks liiga vana, kullake. Minu ajad on möödas. Aga mul on väga hea mälu.“ Ta osutab oma peale ja naeratab kurikavalalt.

„Mulle meeldiks inimene, kes mind kuulaks,“ ütleb Alice ja me kõik pöördume tema poole. „Mu mees ei teinud seda kunagi.“

„Mina tahaksin olla koos inimesega, kellele meeldiks Quality Streetsi kommikarbist see lilla paberiga komm,“ teatab Ron.

„Mulle meeldivad inimesed, kes teavad, mida nad tahavad, on vaimukad ja energilised,“ ütleb Norman. Ta kirjeldab sisuliselt Pearli.

„Teist sellist nagu minu Violet ei ole olemas,“ tähendab John. „Mina tahaks lihtsalt temaga koos olla. Talle meeldisid jõulud,“ lisab ta ja kõik jäävad hetkeks vait.

„Mina ei salli jõule,“ tunnistab Maeve. „Kõik see jutt pidudel ja perekondlikel koosviibimistel käimisest. Kellelgi meist pole seda oodata.“

„Mina samuti mitte,“ ütleb Ron. „Üks pikk üksildane kuu.“

„Asjad võiksid teistmoodi olla, kui ma ei peaks ratastoolis olema,“ tähendab Maeve.

„Ma läheks venna juurde, kui ei peaks oma erilise toitumisega arvestama,“ lausub Ron. „Aga ema surma järel pole miski enam vanaviisi.“

„Minu abikaasa perekond lihtsalt ei kutsu mind,“ tunnistab Alice. „Nemad leidsid alati, et ta abiellus madalama klassi naisega.“

„Miks Elsiele jõulud nii kangesti meeldisid?“ küsib Norman. „Tundub sedamoodi, et me passime kõik üksipäini ja loeme tunde kahekümne viienda kuupäevani, ise telereklaamide, raadiost lastavate jõululaulude ja sotsiaalmeedia lausrünnaku all vankudes.“

„Tema sõnul teevad jõulud inimesed õnnelikuks,“ vastab Pearl, pilk urnis kinni. „Ta lapsepõlv möödus Saksamaal ja tema sõnul olid jõuluturud lihtsalt imelised kohad. Need olevat inimesi kokku toonud. Ilmselt see oli osa lapsepõlvest, millest ta kõige enam puudust tundis. Ta rääkis, et jõulud on nõiduslikud.“

„Noh, mina ei näe neis midagi nõiduslikku,“ tähendab Maeve. „Lihtsalt kõik inimesed soovitavad sul pühi nautida. Ja mida sa niimoodi toolis lõksus olles naudid.“

„Me teeme seda Elsie heaks. Kui ta laps oli, pidasid ta vanemad hotelli. Üheksateistkümneaastaseks saades kolis ta inglise keele õppimiseks Inglismaale, kohtus oma mehega ja tagasi enam ei läinudki. Nüüd viime ta tagasi lapsepõlve Saksamaale, jõuluturule. Ta tahtis seda,“ ütleb Pearl kindlalt.

Järgneb vaikus. Siis katkestab selle Alice, kes ütleb välja selle, mida teised kõik on mõelnud. „Tundub nii, et me kohtume omavahel üksnes siis, kui oma korteritest järjekordseteks matusteks välja tuleme.“

„Mina olen enda oma ära planeerinud!“ Norman paistab selle üle üsna uhke olevat.

„Norman, me peaksime hetkes elama, mitte mõtlema sellele, mis saab siis, kui meid enam ei ole,“ tõreleb Pearl. „See on samuti põhjus, miks me praegu seda teeme. Elsiele oleks meeldinud meile pisut meelelahutust pakkuda. Ta jättis meile osa oma säästudest, et me endale jõulude ajal midagi lubaksime. Väike vaheldus teeb meile vaid head, aitab kogu sellest mäsust eemale saada. Ja kindlustuse mõttes oleks õudusunenägu, kui me kõik prooviks Tenerifele minna.“ Ta naerab. „Ma leidsin selle külalistemaja internetist ja see oli superhea hinnaga, mahutab meid kõiki ära, ja Connie kohtamine toimub sealsamas lähedal. Tegelikult kohe sealsamas. Me ei lähe sinna jõule tähistama, lausa vastupidi, me püüame kõigest kodus toimuvast eemale pääseda. Me läheme Connie pärast.“ Kõik toovad taas kuuldavale hõiske ja hakkavad raadiost kostvale jõululaulule kaasa laulma; karrajupp kõlgub, kui me tunneli lõppu jõuame. Sisestan GPS-i Alte Stadti Saksamaal. „Connie-kullake, oma elus tuleb ise õnne luua, mitte oodata, et saatus selle kätte tooks,“ ütleb Pearl. „Me peame oma korteritest välja saama, mitte ootama, millal doktor Surm läbi astub!“

„Hea küll, Ron, sinu korda juhtida.“ Me peaksime kohe rongist välja sõitma, kuid tema magab nagu nott, pea rinnale vajunud, müts silmile kukkunud, ja norskab.

Paistab nii, et ma pean pisut kauemaks juhiistmele jääma. Saksamaa, siit ma tulen! Ma juhin oma elu ise ja olen oma õnne looja, täpselt nagu Pearl käskis. Ehk leiangi viimaks endale ideaalse kaaslase.