Читать книгу Eeslinn - Joakim Zander - Страница 10

On kevad, seda imet on võimatu uskuda, kesklinna Stadiumist novembris virutatud joped lendavad meil seljast ja paljastavad kahvatud, kõhnad, pimedusest piinatud käsivarred, silmis peegeldub veel praegugi arvutimänge ja FIFA jalgpalli täis talv. Me ei suuda enam õieti kraaksudagi, peale teleekraanide muud suhtlust polegi. Nõrk kahvatu päike paitab meie nägusid, istume mänguväljaku täissoditud, katkistel pinkidel ja meile hakkab meenuma teine elu, hakkame seda avastama.

„Me võime grillida, len! Ilge hunniku vorste!”

„Millal uuesti ujuda saab? Kas mais?”

„Ey, mulle aitab sellest, kui saan päikese käes külma õlut juua, mees!”

Aga veel ei ole suvi ja me lõdiseme, ent jopesid pole me nõus selga panema, niisiis põrgatame teel Camp Noule endi vahel palli, meie liikmed on kanged ja naksuvad, hingeõhk tõuseb suust aurupahvakutena.

Läheme kareda kunstmuruga kaetud väljakule, mille nurkades on veel räpast kõva lund, peletame minema plastpalli taga ajavad jõmpsikad ja jaguneme kolmeliikmelisteks meeskondadeks. Sirutame selga ja lööme palli nii kõvasti, et väljakut ümbritseva võrgu kõlin kajab betooni vahel nagu äike. Lois, Rebane ja mina mängime Mehdi, Bounty ja Farsadi vastu, see on loomulikult ebaõiglane – kurat, Bounty kaalub sada kilo ja Mehdi astma vilistab ja huilgab ta rinnus –, aga mulle on see kama, ma tahan ainult võita, tunda seljal tuult, näol kevadet ja suve nii lähedal, et seda saab käega katsuda. Sel pärastlõunal suudan ma lõputult joosta, kanna- ja fucking käärlööke teha. Ma olen Thierry ja Eto’o. Ma olen Zlatan. Ja kui ma poole väljaku pealt palli ristnurka löön, tunnen ma, justkui mahuks kogu maailm järsku mu rinda ära, ja kui ma käed välja sirutan ja sellel närusel kunstmurul ringiratast jooksen, kuulen ümberringi publiku huilgamist ja juubeldamist, tunnen, kuidas mu käed kasvavad, tiivad sirutuvad välja ja keha muutub üha kergemaks, kuni ma tõusen õhku ja hõljun kõrgel kunstmuru, Mehdi astma ning betooni kohal.

Neil varakevadistel päevadel pole lõppu isegi siis, kui päike loojub, temperatuur langeb ja ilm taas peaaegu talviseks muutub. Isegi siis need ei lõpe, aga kui varjud uuesti tagasi tulevad, tõmbame joped selga, see on taganemine, mitte alistumine, me istume mänguväljaku pinkidel, suitsetame ja joome koolat ning unistame uusi, suurejoonelisi unistusi, kuni jalgpallihigi meie nahal kuivab.

„Fuck, teate ju Ana Mariat? Jorge nooremat õde? Kuradi kenad rinnad on talle tekkinud. Wallah, mees, ausõna, vingem kui Rihanna!”

„Peaksime natuke raha korjama ja Barcelonasse sõitma, yao. Mõnda mängu vaatama. Jorgel elas ju seal mingi onu?”

„Mina korjan raha ja põrutan Austraaliasse, len. Kängurud on raskelt cool’id.”

„Austraaliasse? Kurat, oled sinna alles bati, Bounty. Kängurud? Hahahahahaa!”

„Kängurud!”

Naerame kõik Bounty üle, kuni vajume kõvale, veel külmunud liivale, kuni me ei suuda enam hingata, kuni Bounty kraaksub ja kiunub ja hakkab peaaegu ulguma, lõpuks annab aga alla ja läheb hoopis minema.

Jääme lamama, kuni naer üle katuste minema lendab ja jätab meid vaikivate ning rahututena maha, kuni valgus meie ümber muutub läbipaistvalt kahvatust halliks ja seejärel sügavsiniseks. Õhtu pole sugugi kevadine, see ei ole soe, vaid jäiselt külm, tähed on ikka veel talvised ja selged sinise taeva taustal, ma pööran pilgu kõrvale ja panen silmad kinni. Võib-olla on põhjuseks kummaline valgus või kevad, mis ühe päeva jooksul tuli ning kadus, ent järsku valdab mind äng ja ma hakkan hingeldama, ma ei saa enam õhku. Süda lööb nii kõvasti, et heidan liivakasti kõhuli.

Säärasest asjast vendadega ei räägita, kui ei taha olla selline nagu Bounty. Ma muudkui hingeldan ja ahmin jääkülma õhku vähehaaval kopsudesse, tunnen huulte vastas külmunud liiva, sunnin end rahulikuks, sunnin oma südant pekslemist lõpetama.

„Ey, Fadi? Mida kuradit sa teed?”

Rebin silmad vägisi lahti, sunnin kõik tunded kõhus klombiks kokku, ajan end jalule.

„Ei midagi, pede,” vastan ma. „Laseme jalga!”

Niisiis laseme jalga. Mööda jalakäijate silda üle rööbaste, kõigest T-särkide peale tõmmatud talvejopedes on külm, ent meie naha all võbeleb ja säriseb veel kevad. Hängime metroorööbaste kohal sillal, seljad vastu piiret, sülitame ja suitsetame, vaatame all kolisevaid ja mürisevaid ronge, need on valged ja liiguvad ühes suunas.

Lööme loiult patsi Addega, kes tuleb ridamajade poolt, seljas Canada Goose’i jope ja käes klirisev kilekott.

„Kurat, on alles külm,” ütleb ta. „Ma arvasin, et kevad on käes.”

Noogutame. Teda nähes mõtlen ma sinu peale, ma pole sind terve nädala näinud, mitte varjugi. Mõtlen, et küsin, kas ta on sind stuudios näinud, aga ei tule toime. Selle asemel tirin hoopis tema hiigelsuure jope karusnahkset kapuutsiäärist.

„Raskelt gawad,” ütlen ma. „Selle jopega oled sa paras Diddy!”

Ta kehitab õlgu, kott kliriseb.

„Sul on jooki või?” kraaksatab Mehdi. „Too lagedale!”

„Jäta järele,” ütleb Adde. „Redi juures on pidu. Oodake veel paar aastat, siis saate ise ka tulla, tattninad!”

Ta irvitab ja eemaldub mööda silda.

„Nii kuradi taytish! Nii kuradi kitsi!” hüüab Mehdi talle järele.

Adde ei pööra peadki, näitab meile vaid keskmist sõrme ja jätkab teed betoonimürakate poole.

Longime üle pragunenud asfaldi, üle veel külmunud kollaste murulappide, katkiste tänavalaternate all. Märgistame majaseinad ja elektrikilbid oma armetu tunnusega. Boing. O asemel on viisnurk. See ei tähenda midagi, me õieti ei teagi, kust see pärit on, aga nüüd tätoveerime kogu Eeslinna oma ninaka mõttetusega ja ma hoian pilku mustal asfaldil, tumehallidel majaseintel, sest ma ei tea, mis juhtub siis, kui lasen sel vääratada ja otse üles tumesinise tühjuse poole lennata.

Midagi peab juhtuma. Niimoodi ei saa jätkuda, vaikus ja tühjus ja vaesus ei saa igavesti jätkuda. Ma jätan teised koos nende sigarettide ja nõmedate naljadega mänguväljakule. Teen jope eest lahti ja tõmban teksased üle puusade madalamale.

„Ma lähen vaatan ühte asja,” ütlen ma.

„Mis asja, bre?” küsivad nad.

„Ei midagi, tulen kohe tagasi.”

Lähen risti üle väljaku, mööda kebabirestoranist, kus soomlased end aegamisi surnuks joovad, Süürlasest ja metroo kollasest valgusvihust mööda, jätan selja taha kümnekorruselised majad ja jõuan kolmekorruseliste vahele, nende välisseinu pole peaaegu nähagi kõikide paraboolide tagant, mis luuderohuna maju katavad, need on nagu nostalgilised võrgusilmad, mis viivad tagasi ühte teise aega ja seosesse, tegelikkusesse, mis on võlts ja staatiline nagu muinasjutt.

Sellest pole lugu, et ma olin ära unustanud, kus Red elab, sest esimese korruse avatud rõduuksest kuulen Ghostface’i ja Trife’i räppimist, Be Easy refrääni räpib kaasa kogu peoseltskond. Näen sind rõdupiirde ääres, sul on liibuva topi peal roheliseruuduline, eest lahtine flanellsärk, teksased ei ole teiste tibide kombel liibuvad, vaid lohmakad nagu poistel. Sinu juuksed on nüüd sirged, sinu nahka valgustab mahedalt välgumihkel, mida sa savu süüdates näo ees hoiad. Hiilin ettevaatlikult rõdupiirde juurde, ma ei taha, et kogu seltskond mind näeks, köhatan vaikselt.

„Shoo, Yazz,” ütlen ma tasakesi.

Aga sa ei kuule mind, sa räägid Blackeye ja Igge, Ignacioga, tõmbad joint’ist pikki mahve ja lased suitsu välja, see voogab rõdult kaugemal põlevate tänavalaternate poole. Seisan täpselt sinu küünarnuki all, varjus. Kui Be Easy vaibub, kuulen hetkeks sinu kõlavat naeru, enne kui uus lugu pihta hakkab. Teen taas suu lahti, sirutan käe, et sind puudutada, öelda, et ma olen siin. Aga sa tõmbad käe tagasi, võtad veel ühe mahvi ja annad savu edasi Iggele, seejärel sa otsekui hõljud üle rõdu korterisse tagasi, uuesti peole, oma ellu.

Seisan sekundi paigal, teadmata täpselt, mida peaksin tegema, teadmata täpselt, mida ma siin üldse teen. Kuulen selja taga trepikoja ust avanemas, Adde koperdab välja, pupillid pöörlevad sihitult, nägu on moondunud ja peaaegu rohekas. Ta kummardub raagus põõsaste kohale ja oksendab välja terve kotitäie õlut, mis tal mõni tund tagasi kotis kõlises. Kui ta lõpetab, pöörab ta ringi, ootamatult on ta enese üle taas mingi kontrolli saavutanud, huulil poolik naeratus. Ta kuivatab käeseljaga suud, pomiseb midagi, kõigub jalgel.

„Kurat, mida sina siin teed, len?”

Kehitan õlgu.

„Ei midagi.”

„Lase siis jalga, abri. Sul pole siin midagi passida, eks?”

Len? Abri? Ta pole isegi kohalik, ta elab ridamajas, kuradi suedi. Fuck him. Aga ma ei ütle midagi, vahin talle lihtsalt otsa, panen jope eest kinni ja lähen minema.

Kui ma tagasi tulen, istuvad nad ikka veel mänguväljakul ja uurivad midagi Mehdi telefonist.

„Kurat, seal sa oledki!”

Jorge tõuseb püsti.

„Tulge, tõmbame Bounty juurde ja vaatame natuke jalkat. Nii kuradi külm!”

Raputan pead ja tunnen, kuidas tühjus minu sees kasvab.

„Rebane,” küsin ma, „kas sul voolikut on, tead küll, bensiini jaoks?”

Rebane noogutab ja naeratab.

„Mul on kõike, bre. Sa tead seda.”

„Hästi, too see siia. Ja mingi sõrgkang samuti.”

Rebasel ei kulu viit minutitki, et koju kimada ja vajalikud asjad välja otsida. Ei kulu viit minutitki, kui ta on juba tagasi, nägu punane, silmad pilukil ja ise valmis milleks tahes, ükskõik milleks peale mänguväljakute ja jalgpalli, peale igavuse ja lõputuse.

„Mis me teeme, vend?”

„Kui väga te Süürlast vihkate?” küsin ma. „Kui väga te vihkate tema neetud pabulase-stiili ja tema sitast poeurgast?”

Nad noogutavad, me kõik oleme seal vahele jäänud, tema talumehekäed on meile kõigile vastu kõrvu andnud ja siis politseisse helistanud.

„Raisk, on aeg talle õpetust anda, ey? Aeg teda väheke koolitada.”

Nad vaatavad mind nüüd teistsuguse pilguga, jalgpall on unustatud, külm on unustatud. Pilgud on teistsugused.

„Kas te tema uut Audit olete näinud?” küsin ma. „Või mis uut, wallah, see on sada aastat vana, aga tema jaoks uus. Olete teda selles autos näinud? Uhke nagu kukk, arvab, et ta on keegi, kuradi pede!”

„Aight,” ütleb Mehdi. „Raisk, tõepoolest on aeg ta ette võtta.”

Koguneme punti, pistame vooliku ja sõra jope hõlma alla, tõmbame kapuutsid pähe, esimest korda pärast Camp Noud tunneme verd soontes korralikult voolamas. Käime paar tiiru mööda parkimisplatsi, enne kui Audi üles leiame. Kombi, vähemalt kümme aastat vana, roheline, pesemata ja jõle. Algul läheme sellest mööda, ei tee autost väljagi. Kõnnime veel paar ringi, veendume, et parkimisplats on tühi. Me ei räägi ega kraaksu, liigume lihtsalt rahulikult üle asfaldi, Shaolin, nagu Wu Tang, nagu fucking gangsterid. Seejärel, varjulisemas kohas:

„Kui kaua see aega võtab, Rebane?”

Ta kehitab õlgu.

„Kümme sekundit luugi, paar minutit uste jaoks, mitte rohkem.”

„Ja edasi?”

„Oh, lihtne, kõigest mõni minut. Chill, bre. I got this.”

Vaatame üksteisele otsa, me ei suuda varjata naeratust ega oma ootust eesoleva, kevade, g life’i järele. Libiseme üle parkimisplatsi kollase valguse, hõljume hääletult Audi poole, nägemata midagi peale auto, kättemaksu ja kaose.

Rebane on geenius, ta kangutab ja surub, bensiinipaagi luuk hüppab laksatades lahti, laseme bensiini algul ühte, seejärel teise koolapudelisse. Ühest liitrist aitab. Noogutame üksteisele ja Rebane virutab sõraga vastu klaasi. Üks kord. Boom. Ei midagi. Ta silmad tõmbuvad pilukile, ent Mehdi võtab sõna lausumata tal sõrgkangi käest.

Oma sajakilost keha appi võttes teeb ta legendaarse pesapallilöögi, see jääb meid saatma kogu suveks, ta purustab klaasi esimesel katsel, see plahvatab tuhandeks väikeseks kristalliks ning katab asfaldi, ja enne veel, kui killud maad jõuavad puudutada, on Rebane pudelitega juba autos, kallab need tagaistmele tühjaks, teeb uksed tõmbetuule tekitamiseks lahti. Siis ronib ta uuesti välja ja vaatab meile otsa. Hoiab tikutoosi minu nina ees.

„See oli sinu idee, vennas. Igati normaalne, kui sina parsale tule otsa paned.”

Võtan tikud, vaatan talle silma, vaatan Mehdile ja Jorgele silma. Nad noogutavad, nende näod on erutusest punased. Asun tegutsema. Süütan korraga kolm tikku ja hoian neid hetke käes. Siis poetan tikud auto uksest sisse, näen istme kohale kerkivaid siniseid ja punaseid bensiiniauruleeke, me pöörame selja ja lendame üle parkimisplatsi minema, leegid meie selja taga kasvavad aga üha kõrgemaks. Selleks ajaks, kui bensiinipaak plahvatab, oleme juba väljakul.