Читать книгу Eeslinn - Joakim Zander - Страница 11

„Sa näed väsinud välja,” ütleb Brett, kui Yasmine tema kõrvale pehmele heledale nahkistmele vajub.

Ta oli äsja ärganud, kui Yasmine pool tundi tagasi helistas, aga tema rätsepaülikonda, lahtinööbitud kraega valget särki, heledaid Itaalia kingi ja tumedaid, otsekui voolitud lainelisi juukseid vaadates on seda raske uskuda.

Yasmine tõmbab päikesesirmi alla ja heidab kiire pilgu selle tagaküljel olevasse väikesesse peeglisse. Vasak oimukoht on üles paistetanud ja kergelt punakaslillaks värvunud. Ta libistab sõrmed üle paistetuse ja tunneb, kuidas see nõrgalt tuksleb.

„Viimased päevad on pikad olnud,” ütleb ta.

Vaikse laksatusega lükkab ta nahaga kaetud päikesesirmi oma kohale tagasi ja nõjatub silmi sulgedes seljatoe vastu.

Enne kui ta Brettiga Davidi ühe sõbra näitusel Williamsburgis aasta tagasi tuttavaks sai, polnud Yasmine kedagi temasarnast kohanud. Tõsi, ta oli neid pildi peal näinud, näinud neid Rootsis, Stockholmi moekates restoranides mereannitaldrikute ja roosa veini kohale kummardumas, kui ta teismelisena koos oma kambaga üle Stureplani väljaku McDonald’sisse läks. Aga oma peente ülikondade ja eelmise sajandivahetuse korteritega kuulusid nad rassi hulka, kelle elu kulges südalinna isoleerituses, temasuguste argipäevas valitsevast kaosest eraldas neid korterihindade ja hariduse kaitsev müür.

Brett on kõike seda ja veel rohkemgi. Ta on Ameerika unelm, rohkem kui Ameerika unelm. Ta on Harvard ja purjetajakingadesse pistetud paljad jalad, maja Hamptonis. Ta on kaheksakümnetunnised töönädalad kontoris ja jõulud Kariibi merel. Samal ajal on temas mingi ebakõla, midagi mässulist ja iroonilist, mis vastandub täiuslikult lihvitud pealispinnale. Huulilt ootamatult libisev nali või alistunud näoilme kohtumisel mõne lootusetult tobeda kliendiga.

Ta tagurdab linnamaasturi bensiinitankurite vahelt suure vaevaga välja ja heidab Yasmine’ile vilksamisi kiire pilgu.

„Tundub, et mitte ainult pikad,” ütleb ta.

Yasmine teeskleb, et ei kuule seda, ja hoiab silmad endiselt kinni. Brett on reklaamiagent. Ta otsib talente, nagu ta neid nimetab – see tähendab: mõne erilise andega noori loomeinimesi – ja müüb neid erinevatele reklaamibüroodele ning teistele tööandjatele, kes oma projektide jaoks teatud kompetentsi vajavad. Enne Brettiga kohtumist polnud Yasmine kuulnudki, et säärane töökoht üldse eksisteerib. Ta ei teadnud midagi reklaamialast ja algul tegi talle natuke naljagi, kui Brett pärast paari klaasi Chardonnayd Roebling Streeti väikeses galeriis möödunud kevadel oma töö ja kontaktidega kelkima hakkas. Ta arvas, et mees lööb talle külge, ja tal tuli kõvasti vaeva näha, et varjata tolle kohmakat esinemist Davidi eest, kes oli hakanud neid galerii teisest otsast sünge intensiivsusega jõllitama.

Kui aga Brett kõigest mõne päeva pärast temaga tõepoolest ühendust võttis ja pakkus võimalust viia ta kokku maailma juhtiva energiajoogitootja the street intelligence unit’i ehk tänavaluureüksusega, tuli see talle üllatusena. Veelgi enam üllatus ta selle pärast, et nad tahtsid temaga kohtuda juba samal nädalal oma niinimetatud „klubimajas” Bronxi selles osas, mis asus trendikuse õhkõrnal piiril. Veel ei olnud siin veinibaare ega ökopoode, aga ta aimas mõningaid varaseid märke – ühel aknal oli Stumptown Coffee logo, tolmuse akna taga aga rikaste pärijate stiilist inspireeritud tööriietes mehed. Ta küsis Bretti käest, kas too tuleb temaga kohtumisele kaasa, aga mehe pilk reetis ebamugavust ja ta tõmbas oma ilusti maniküüritud käega närviliselt läbi juuste.

„See on Bronxis,” oli tema ainus ja nähtavasti ammendav seletus enne ettepanekut, et võib Yasmine’i lähima metroojaama juurde sõidutada.

„Klubimaja” asus vanas kaupluseruumis, selle suured aknad avanesid räpasele kõnniteele, klubi kõrvalmajas oli aga tõsiselt allakäinud kõrts, igas mõttes iroonilise nimega „Energy”. Luureüksus koosnes viiest umbes kahekümneaastasest noorest ja paistis katvat enamiku etnilisi rühmi ning subkultuure.

Pärast lobisemist Banksy ja Shepard Fairey ning nende „tänavakapitali” teemadel tutvustas Yasmine lühidalt paari tänavakunstnikku, kes talle sel hetkel huvitavana tundusid. Ta sai töö veel enne, kui oli jõudnud kümme minutit rääkida. Nädal hiljem istus ta Tokyosse suunduvas lennukis. Hotellitoa eest oli makstud, tal oli kaasas mitu tuttuut digikaamerat, mille kasutamisest ei teadnud ta midagi, ja tal oli ainult üks ülesanne: leida „järgmine Banksy”.

Niisiis liikus ta nagu vari mööda võõraid tänavaid maal, mis tundus talle teise planeedina, kus on teine keel ja teine tähestik. Tal olid vaid kaamerad ja mõned energiajoogitootjate tuttavate reklaamimeeste telefoninumbrid. Jaapani reklaamitegijad oli kenad, nad võtsid ta kaasa baaridesse ja pidudele, näitasid talle parimaid nuudleid pakkuvat restorani ja helendavaid, sõltumatuid maailmu meenutavaid ostukeskusi. Aga tundus, et ka reklaamitegijatel polnud aimugi, mida temalt oodatakse. Nad näitasid talle grafitit ja manga-joonistusi Shimokitazawa ja Koenji kandis, see meenutas Hornstulli või Williamsburgi säravat, tiheda asustusega versiooni. Ta pildistas kõike kohusetundlikult, ent tulemus oli habemikest reklaamigurude jaoks lame ja tühi, ilmetu ja masstoodetud globaalne kunst, seal polnud midagi sellist, mida ei oleks ka kõikjal mujal, millises linnas iganes. Miski polnud siin väärt, et seda teisest maailma otsast avastama tulla.

Ta andis alla, otsustas ülesande sinnapaika jätta, ta oli saanud Tokyo-reisi, pääsenud veidikeseks ajaks kõigest eemale, sellest aitas.

Aga viimasel õhtul ühel peol, mis toimus mingis tudengite ühikas, sattus ta kokku väikese Misaki-nimelise tüdrukuga, too paistis vaevalt kahekümnene. Yasmine oli õigupoolest juba teel lennuväljale, aga tal oli mõni tund aega ja innukad reklaamitegijad vedasid ta peole kaasa.

Misaki oli vähese jutuga ja tõsine, see meeldis Yasmine’ile. Mõnus oli teineteise kõrval lihtsalt vaikides seista, varjata end öö eest. Aga natukese aja pärast pöördus Misaki Yasmine’i poole ja küsis kogeledes ning vabandades inglise keeles, kas ta tohib Yasmine’ile näidata oma architectural art