Читать книгу Eeslinn - Joakim Zander - Страница 7

Betoonpõrand õhukese madratsi all; räpaseid aknaruute värisema panev veoautomürin; juhuslikud hääled ja kontsaklõbin asfaldil; sireenid Atlantic Avenuel, rõhuv ja värelev kuumus; telliskiviseinte vahel kajavad pulsilöögid; võti lukuaugus.

Yasmine tõuseb istuli. Ta on hoobilt täiesti ärkvel, silmad pärani lahti, valmis milleks iganes, peaaegu milleks iganes. Helid ja põrandalt peegelduv valgus. Pimedus, valgus ja signaalid, mida ta otsekohe ei suuda tuvastada, need ei kinnistu. Ainult võti lukuaugus. Ta vaatab ringi, tõmbab eilse musta särgi üle pea selga, tirib teksased jalga, libistab sõrmed läbi paksude tumedate juuste ja tõuseb vaikselt püsti. Paljas põrand on taldade all üllatavalt jahe.

Lukk jukerdab. Tsiktsaktsiktsaktsiktsak. Võti keerab ja rapsib lukuaugus. Heli kajab ja hüpleb läbi tühja korteri. Tänavalt kumab sisse sinist valgust, mis ulatub seinte vastu toetatud poolikute lõuenditeni.

On öö. Kui kaua ta on maganud? On ta üldse maganud? Ajavahe ragiseb ja kahiseb, justkui oleks kõikide tema meelte ette pandud vanast raadiolainest filter, see aeglustab tempot, teeb teda uimaseks ja aeglaseks. Ta raputab uuesti pead, et kahin vaikiks ja pea selgiks. Ta liigub pehmelt heli poole, ukse poole, vaistlikult ja ärksalt nagu loom. Selja taga kaovad sireenid mööda pragunenud asfalti kaugusse ja jätavad endast maha midagi rahutaolist. Ainult see võtme heli lukuaugus.

Ta liigub uksele lähemale, nii lähedale, et huuled puudutavad metalli, kui ta rootsi keeles sosistab:

„Oled see sina?”

Kopsudesse jäänud lennukiõhk muudab hääle kuivaks ja kähedaks. Võti lukuaugus peatub.

„Yasmine?” küsib mees teiselt poolt.

Viis, kuidas ta nime hääldab. Hääletoon ja hüplik, kannatamatu meloodia tema häälduses. Agressioon ja segadus. Kõik, mis nad üles on ehitanud, pudeneb silmapilguga kildudeks. Yasmine keerab võtit ja uks läheb lahti.

David näeb välja peaaegu samasugune nagu tavaliselt, peaaegu samasugune nagu nädal tagasi. Samad pehmelt kõverdatud huuled, sama sügav vagu laubal. Samasugused rangluud, naerulohk vasakul põsel, samasugune paljaks aetud pea, samasugune hall, samade spreivärvi- ja tušiplekkidega T-särk; samad paksud, vanaaegsest denimist teksased, mis Yasmine talle oma esimeselt Tokyo-reisilt Shibuyast ostis. Aga ka habemetüügas, mustad küünealused, elavhõbedana ekslev pilk ja pidevalt mäluvad lõualuud.

„Yasmine, baby!”

Ta sirutab käed välja, astub üle läve, tänavalt kumavas valguses on tema hambad kollased. Yasmine taganeb sammu ja pöördub mehest ning tema embusest kõrvale.

„Baby, I didn’t realize ... What time is it?”

Ta keerab rannet, otsides kella, mida seal ei ole, kobab taskutes mobiiltelefoni järele, saab selle lõpuks kätte ja vajutab ägedalt, ent telefon ei reageeri.

„What the fuck? I’m outta battery, baby! What time is it?”

Ta muudkui mälub ja mälub ning laseb telefoni lahti, see kukub kolksatades betoonile. Ta läheneb uuesti Yasmine’ile, seekord on ettesirutatud pihud kumerad, justkui tahaks ta Yasmine’i näo nende vahele haarata. Naine taganeb, kuni jõuab ruumi keskele, David nimetab seda stuudioks, aga tegelikult pole see suurem kui ühikatuba või suuremat sorti garderoob, ehkki lagi on kõrge ja tänu suurtele akendele on ruum mõnikord varahommikuti valgust täis.

„Miks sa inglise keelt räägid?” küsib ta.

Mees peatub ja vaatab teda, nagu jõuaks Yasmine’i siinolek talle alles nüüd õieti kohale.

„Kuidas sa sisse said?” küsib David rootsi keeles, paranoiast ja agressiivsusest säriseval süüdistaval toonil.

„David,” ütleb ta pead kallutades, justkui väikese lapsega rääkides, „mis on juhtunud?”

Yasmine seisab keset betoonpõrandat, käed rinnal risti. Ta tunneb läbi valu ja segaduse tungivat viha, tunneb, kuidas see kasvab. Temas, nendes, ja selles ruumis on mingi sügav auk. Iga kord, kui ta arvab, et on selle augu pudedast äärest kinni saanud, tunneb ta, kuidas see suuremaks muutub ja sõrmed kruusa sees libisema hakkavad. Kuidas ta ka ei võitle, viskle ja ennast ei kriimusta, kukub ta vääramatult allapoole.

„Juhtunud?” küsib mees. „Mis tähendab – juhtunud?”

Ta avab külmkapi, tõmbab juurviljasahtlid välja ja lükkab uuesti tagasi, liigutab riiulitel vanu toiduaineid. Võipakk kukub põrandale, tundub, et ta ei märkagi seda.

„Timmyl ja Aishal oli pidu, sealt läksime Rasheedi ja veel mõnega edasi.”

Ta pöördub naise poole, näol üllatus:

„Mis sa praegu siin teed? Sa pidid ju neljapäeval tulema.”

„Täna on neljapäev,” vastab Yasmine ja surub sõrmed vastu meelekohti. „Nüüd võib-olla juba reede.”

Kohin ei anna järele, hoopis vastupidi.

„Timmy ja Aisha pidu oli teisipäeval,” ütleb ta. „Sa pole sellest saadik koju jõudnud, eks?”

Mees kehitab õlgu ja mõtleb järele.

„Neljapäev?” küsib ta. „Me jäime Rasheedi juurde pidama, ta oli mõned uued lood välja mõelnud. Edasi põrutasime mingile peole Bushwicki. Lauren oli seal.”

Tal on selline nägu, nagu ootaks ta mingisugust kiitust, sest mainis galeristi nime, kes, nagu nad mõlemad väga hästi teavad, ei korralda oma galeriis iialgi ühtegi Davidi tööde näitust.

„Ta oli täiega huvitatud minu uuest suunast, tead küll, linnud ja kirikud. Kas ma olen sellest sulle rääkinud?”

Yasmine vajub kükakile, peidab näo kätesse. Sõrmed libisevad läbi kruusa.

„Tuhat miljonit korda, David. Aga sa ei ole ju mitte muhvigi maalinud, on ju nii? Mitte ühtegi kuradi kriipsu!”

Ta tõuseb uuesti püsti, läheb nurka kahekordse madratsi juurde ja otsib sealt kaks õhukest, krabisevat paberit. Ta läheb Davidi juurde ja paneb paberid sõnagi lausumata mehe ette köögilauale.

Too kummardub ettepoole ja uurib neid, tõmbab silmad pilukile.

„Ah,” ütleb ta. „Sitta sellest. Kohtusse ei anta meid veel niipea. We’re artists, baby! Väljaviskamine kuulub meie elu juurde.”

„Kohus on kümne päeva pärast, David. Pärast seda oleme tänaval, saad aru? Kurat, ma andsin sulle ju üüri jaoks iga nädal raha. Millele sa selle kulutasid? Spiidile? Bushwicki pidudele?”

Üha sügavamale ja sügavamale auku. Ta ei jaksa enam isegi vastu võidelda.

„Mul on juua vaja,” ütleb mees ja rabab sügavkülma ukse lahti.

Ta kobab jäises ruumis, kuni saab kätte uduseks tõmbuva pudeli ja tõstab selle hallis öises valguses õhku. Ta raputab pudelit ja keerab sellel põhja ülespidi, enne kui selle täiest jõust vastu halli telliskiviseina virutab. Pudel puruneb aknast kümne sentimeetri kaugusel vastu seina jäätunud klaaskristallide mereks.

„Kurat, miks sa kõik viina ära oled joonud?” kähistab ta ja pöördub Yasmine’i poole.

Võib-olla on põhjuseks väljaviskamine, võib-olla pikk reis ja ajavahe. Võib-olla hakkab viimase kuu jooksul kogunenud mure ja segadus endast märku andma ja temas kasvama. Võib-olla on see hoopis jalge all üha suuremaks muutuv auk. Võib-olla mehe mustad küünealused. Võib-olla tänu sellele näeb ta augu pimedat, verist põhja. Võib-olla ei tähenda see kõik midagi. Ent järsku muutuvad mehe ähvardused lubadusteks. Yasmine teab hoobilt, mida tal teha tuleb.

„Ma ei ole sinu viina puutunud, David,” ütleb ta.

See pole veel kõik. Tema hääl ei värise, pilk on kindel ega libise kõrvale, ta ei lähe lihtsalt minema. Selle asemel paneb ta käed rinnale risti ja astub mehele sammu lähemale. Tunneb, kuidas üks klaasikild vasaku talla all sügavalt sisse lõikab, tajub killu külmust teda vallanud kuumuses, koguni veri tundub sellega võrreldes külmana.

David on üllatunud. Yasmine’i sõnad ei sobi nende looga, nende lugu on jada episoodidest, kus Yasmine põlvitab nurgas, käes kühvel või paber või midagi muud, ja pühib kilde kokku. Silmapilguks jääb David nõutuks. Lõuapärad liiguvad. Pupillid ähvardavad lõhkeda. Ja seejärel:

„Mida sa, raisk, ütlesid?”

Ta astub sammukese lähemale, üks suunurk tõmbleb spiidist või pingutusest või unevaegusest. Yasmine tunneb, kuidas sõrmed läbi kruusa libisevad, see kriimustab käsi, veri voolab temast läbi jalgade välja, üle betooni laiali.

Ta teab, et saab praegu kõik lõpetada. Ta saab taganeda ja painduda. WC-st paberirulli tuua ja need kuradi killud kokku pühkida. Ta võib joosta Classon Avenuele hindude ööpäev läbi avatud poodi ja osta pudeli Jacki. Mees jooks poole sellest ära ja võib-olla karjuks natuke. Ta saaks pöörata mehe viha endalt mujale, galeristide ja agentide ja teiste peale, kes loomulikult on süüdi, et David pole nende Brooklynisse tulekust saadik mitte midagi maalinud. Võib-olla saaks ta Bretti käest raha laenata, et väljaviskamist ära hoida? Teha paar reisi Tokyosse või Berliini. Jätkata raha kõrvalepanemist, kuni saab üürida korteri, kuhu mõnel pimedal ööl kaduda. Ta saab teha kõike seda, mida ta on sada korda varemgi teinud, leppida taas aeglaselt auku kukkumisega ja lasta end alla neelata.

Aga ta ei tee seda.

„Ma ütlesin, et ma olin kümme päeva Tokyos,” ütleb ta hoopis. „Ja sa tead, et ma ei ole seda kuradi viina puutunud.”

Mees astub sammu lähemale ja tundub hetke tema sõnu kaaluvat.

„Sel ajal, kui sina siin olid ja koos oma kuradi luuseriklubiga üüriraha tuhandendat korda maha jõid, rügasin ma tööd teha, et sellest jamast siin välja rabeleda,” jätkab Yasmine.

Ta on liiga kaugele läinud. Kaugemale kui kunagi varem. Aga unepuudus muudab ta kergeks ja hõljuvaks. Silmapilguks on tunne, et ta ei ole enam osa sellest kõigest. Justkui oleks viimane kuu sundinud minevikku teda oma kramplikust haardest vabastama, justkui tema ja Davidi vahel juhtunu ei olekski enam tõeline, vaid paljas tolm ja müüt ja uni.

*

Sellest on nüüd üks kuu möödas, Fadi lõplikust kadumisest, kuu sellest, kui Yasmine’i telefon kuskil Washington Square Parki all metroos surisema hakkas ja maailm tema ümber tasapisi seisma jäi. Kuu on möödas, kui ta hakkas põgenema kurbuse ja mineviku eest, kiiremini ja kaugemale, kui ta oleks osanud arvatagi. Ja täpselt siis, kui ta ei uskunud, et enam kaugemale on võimalik pääseda, sest kurbuse kohutav kuju oli juba kannule jõudmas, sai ta neli päeva tagasi teise sõnumi. Udune pilt, võib-olla on see Fadi, Bergortis. Fadi on surnud. Fadi elab. Mitte miski ei klapi enam, kindlad mustrid on kadunud.

„Kuradi siga!” karjub ta ja tunneb, kuidas hääl katkeb, see on toores ja haavatud.

„Pea lõuad!” röögib David valjemini ja madalamal toonil.

Ta tõstab käe Yasmine’i näo ette, justkui püüaks füüsiliselt takistada sõnade tuppa paiskumist.

„Pea ise! Kurat, mis sa endast õige arvad? Ah? Ma ei ole sulle sittagi võlgu. Sa tead seda väga hästi!”

Mees on otse tema ees, Yasmine tunneb tema keemia järele lõhnavat hingeõhku, 48-tunnise peo järgset torkivat higilõhna – mehe riietes, mehe nahal. Tema hääl on nüüd vaiksem ja ähvardavam.

„Kes sa selline oled, et sihukest paska suust välja ajad? Ilma minuta istuksid sa endiselt svenssonite juures. Ilma minuta oleksid tööl oma sõbranna muti kuradi küünesalongis, sa tänamatu libu. Või oleksid surnud nagu su kuradi vend. Hakata siin mingist Tokyo-reisist jahuma, raisk ... Justkui poleks see kõik minu korraldatud!”

Ta tunneb põsel mehe süljepritsmeid ja teab, et too räägib õigust. Mees on seda nii palju kordi varemgi öelnud. Yasmine on seda nii mitu korda varemgi mõelnud. Tema võlg mehe ees on nii suur, et see õigustab auku, see õigustab kõike. Ta tunneb, kuidas minevik ta taas oma haardesse suleb. Selle raudne embus veab teda enda poole, aegamööda allapoole.

Sel hetkel ei puudu palju, et ta laseks augu servast lahti. Paneks selle asemel käed mehe kaela ümber. Ta suruks mehe enda vastu, tunneks tema pead oma õlal, tema käsi oma piha ümber.

Ent midagi on täna öösel teisiti. Tundub, nagu ripuks augu äärel nöörredel, see on täpselt käeulatuses. Fadi surm ja ülestõusmine. Maailm rappub ja pöörleb ja paneb tal pea ringi käima. Ühest ajavööndist teise reisimine muudab ta kergeks ja ebatõeliseks. Aga ta teab, et ei saa omal jõul redelit kätte, isegi selle jaoks on tal meest vaja. Võib-olla eriti just selle jaoks. Tal on vaja mehe käsi, et põhjatust august üles pääseda ja minevik liigestest lahti murda. Tal on vaja meest selleks, et saada vabaks ja päästa, mis päästa annab.

Niisiis võtab ta ennast kokku ja tõmbub tagasi, sunnib ainuüksi tahtejõuga õrnuse vihkamiseks. Ta tõukab meest kõigest jõust rindu ja paneb oma karjesse kogu jõu, millega nende ühine düsfunktsionaalne minevik teda on õnnistanud.

Mees koperdab sammu tahapoole, satub silmapilguks segadusse.

„Kurat, milline feik sa oled!” karjub Yasmine. „Sa oled mõttetu kloun, David! Pead ennast kunstnikuks ...”

Ta naerab, õõnsalt ja rõõmutult.

„Kunstnik! Hea nali küll! Sa pole aasta jooksul mitte sittagi teinud! Sa oled narkar, David. Tänavale sattumisest on puudu ainult üks väike samm. Ja mis juttu sa minu päästmisest ajad? Kas sa, kurat, ei saa aru, et ainult mina lahutan sind veel pargipingist?”

Kaugemale ta ei jõua, sest nüüd tabab Davidi rusikas teda oimukohta. Peast käib läbi kõrvetav valu, kõrvad kohisevad, ta tunneb end kaalutuna. Ruum keerleb ja hüpleb ta ümber, kui ta tagurpidi betoonile kukub. Suus on metallimaitse. Kurbuse ja tühjuse maitse. Aja lõpu maitse.

See maitseb nagu võit.