Читать книгу Mõrv mustikamuffinitega - Joanne Fluke - Страница 6

Hannah Swensen ärkas veidra tundega. Ta kehal oli soe, kuid nina oli külm nagu jääpurikas. Ta tõusis voodis istukile, sirutas käe, et lamp põlema panna, ja jäi põrnitsema hingeõhust tekkivaid väikeseid aurupahvakuid. Polnud ime, et ninal oli nii külm! Keskkütteahi oli jälle kustunud ja Minnesota osariigis Lake Edeni linnakeses paukus veebruarikuu pakane.

“Moishe? Kus sa oled?” Hannah vaatas magamistoas ringi, kuid tema kaslasest elukaaslast ei olnud üheski tavalises kohas. Oranži-valgekirju kass ei olnud peitunud Hannah’ pesukorvi polsterdatud sügavustesse, kummuti peal oli ainult tavapärane virn raamatuid ja linnumajale avaneva vaatega aknalaud oli tühi. Hannah’ voodi keskel oli aga üks korralik mügarik.

Hannah jäi hetkeks mügarikku vaatama. See oli liiga väike, et olla üks tema patjadest, ja liiga suur, et olla mõni kaotsiläinud sokk. Ta tõstis tekid üles ja avastas voodi keskele kerra tõmbunud kaslase, kes nautis Hannah’ elektriteki pakutavat soojust.

“Mida sina seal teki all teed?” küsis Hannah, piieldes üllatunult oma ääretult iseseisvat kõutsi. Moishe puges harva perenaise kaissu kauemaks kui mõneks hetkeks ja ta ei olnud kunagi teki alla roninud. Ilmselt oli külm kassi Hannah’ teki alla ajanud, kuigi temal oli varuks täiesti isiklik kasukas!

Täpselt siis alustas Hannah’ äratuskell oma põrgulikku elektroonilist piiksumist. Oli aeg koidueelses jäisuses tõusta, kuigi Hannah ei tahtnud muud kui tagasi tekkide alla pugeda. Ta ohkas ja lükkas jalad vastumeelselt üle voodi ääre, püüdes varvastega susse üles leida.

Üks suss oli kohe varvaste ligi. Hannah toppis vasaku jala sussi ja püüdis siis selle kaaslast leida. Selleks kulus natuke aega, sest suss oli peidus voodijala lähedal. Selleks ajaks, kui Hannah oli sussi üles leidnud ja jala sellesse surunud, meenutas ta hammaste lõgin juba pikaleveninud trummipõrinat.

“Tule nüüd, Moishe. Täna on tähtis päev.” Hannah tõmbas selga kõige soojema hommikumantli – vateeritud reliikvia Lake Edeni ainsast komisjonikauplusest – ja sidus vöö piha ümber kinni. Siis keeras ta tekke, kuni Moishel ei olnud võimalik enam kuhugi peituda. “Ma tean, et on külm. Sööme hommikust kamina ees.”

Ilmselt oli Moishe arvates näljatunne ebamugavusest olulisem, sest ta vantsis perenaise järel mööda koridori köögi poole. Hannah pani tuled põlema ja ohkas tänulikult, kui nägi, et kohvimasina taimer oli oma töö teinud. Ta kallas endale tassi kanget tõmmist, võttis tassi käte vahele ja rüüpas tulikuuma lonksu. Tõeliselt külmal hommikul ei olnud midagi paremat kuumast kohvist. Siis täitis ta Moishe toidukausi krõbinatega ning viis kohvitassi ja Moishe hommikusöögi elutuppa.

Kamin lahvatas elule, kui Hannah seinal asuvat lülitit vajutas, ning Moishe sättis end lõõmava tule ette hommikust sööma. Hannah tõmbas tooli lähemale, toetas jalad kaminaesisele kiviplaadile, kus seisid kaminariistad, mida ta tegelikult ei vajanud, ja tänas mõttes gaasihalgude imelise tehnoloogia eest. Muidugi oleks ta eelistanud õiget kaminat, kus oleks saanud põletada aromaatseid seedri- ja männihalge, kuid gaasikamin oli palju mugavam. Tänu gaasikaminale ei pidanud Hannah kunagi puid oma teise korruse korterisse tassima ega tuhka kokku kraapima ja seda metallämbris alla garaaži prügikonteinerisse vedama. Tema praegune kamin ei tekitanud mingit tüli ja selle soojus oli silmapilkne. Klõps – ja tuli hakkas põlema. Klõps – ja tuli kustus.

Kui Hannah istus kamina ees, küpsetades vaikselt tule paistel jalgu ja oodates, et kofeiin hommiku korralikult käima lükkaks, kuulis ta keldrisügavustest kostvat kauget kolinat. Keegi töötas keskkütteahju kallal. Milline varajane tõusja oli jõudnud juba hooldusmehed välja kutsuda?

Hannah mõtles kohvi rüübates selle üle. Igal korterelamul oli oma keskkütteahi ja Hannah’ majas oli neli korterit, kaks alumisel ja kaks teisel korrusel. Oli kaheldav, et proua Canfield ühest alumise korruse korterist oleks probleemi märganud. Ta oli ükskord Hannah’le rääkinud, et läheb alati enne kella kümmet magama, ja sel ajal töötas keskkütteahi veel korralikult. Clara ja Marguerite Hollenbeck, kaks vallalist õde, kellele kuulus korter proua Canfieldi peal, olid sel nädalal linnast ära sõitnud. Nad olid astunud esmaspäeval korraks Hannah’ küpsisekohvikust läbi, ütlema, et osalevad Bethany luteri kolledži piibliõpetuse konverentsil. Hannah’ all elas Plotnike pere ja nemad olidki kõige tõenäolisem kandidaat. Philil ja Sue’l oli neljakuune laps, kes nõudis ikka veel aeg-ajalt keset ööd piimapudelit.

Keldrist kostis krigisev heli ja Moishe tõstis ehmunult pea toidukausist. Kriginale järgnes mitu kõlksatust ja kolksatust ning siis tundis Hannah, kuidas põrandaavadest hakkas tuppa voogama sooja õhku. Keskkütteahi töötas taas. Vähemalt ei olnud nüüd Hannah’l vaja muretseda, et peab jätma gaasikamina Moishe jaoks tööle, ega panna oma Coca-Cola varusid külmkappi, et purgid jäises korteris ei külmuks ja lõhki ei lendaks.

“Pean end tööle sättima, Moishe.” Hannah tegi kassile pai, kummutas viimase kohvitilga kurgust alla ja lülitas kamina välja. Kui ta oli Moishe toidukausi tagasi kööki viinud ja kassile värske vee pannud, suundus ta duši alla. Päev tõotas tulla kiire ja tal oli vaja küpsetada tohutus koguses küpsiseid. Lake Edeni kohviku ja pagariäri Cookie Jar^[1.] omanikuna oli ta võtnud vastu töö küpsetada Lake Edeni talvekarnevalile kõik vajaminevad küpsised.

Hannah pani vee jooksma, korrigeeris temperatuuri, astus auruga täitunud dušikabiini ja jäi siis linnapea Bascombi ja talvekarnevali komisjoni plaanide üle mõttesse. Kui need peaksid õnnestuma, siis täidaks karneval Lake Edeni uue eluga just sellel aastaajal, mil kõik elanikud vajavad enim stiimulit. Nende väikeses Minnesota linnakeses tähendas talv äridele mõõnaaega ja lootus raha kulutada soovivatest rahvamassidest oli täitnud kõik entusiasmiga.

Lake Eden oli suvekuudel populaarne turismisihtkoht ja sel ajal oli linn ääreni külalisi täis. Igal aastal sõitis kalastushooaja avapäeval Lake Edenist läbi pikk kalameeste paraad, paadid autode järel, et proovida õnne linna piiridesse jääval järvel.

Taevassinine vesi oli suviti koidust ehani paate täis ja järve sügavustest tõmmati välja rekordarv heleuim-kohasid.

Head kalastustingimused polnud aga kõik, mida Edeni järv pakkus. Selle maalilised kaldad ja liivarand oli populaarne perede suvituskoht. Väljaüüritavate suvemajakeste nõudlus oli suur ja need õnnelikud kohalikud, kellele majakesed kuulusid, kasutasid väljaüürimisest saadud tulu, et teha hüpoteeklaenude tagasimakseid ja kasvatada lahjade talvekuude tarbeks hoiuarveid.

Turistid ja puhkajad lahkusid aga linnast niipea, kui suvehooaeg pärast tööpüha lõppes. Uhked järvevaatega restoranid kustutasid oma grillid, Lake Edeni kalastustarvete poe aknad kaeti laudadega ja paadisadam piirati talveks ketiga. Kui puulehed hakkasid juba sügisvärve demonstreerima, siis olid linna jäänud ainult püsielanikud.

Hannah’le meeldis sügis. Ööd olid peagi saabuva lume ootuses karged ja teeääri kattis hall, kui Hannah hommikuti tööle sõitis. Talv ei olnud samuti halb, vähemalt mitte alguses. Lumi oli siis valge ja puhas, karge külm õhk pani nina kihelema ja Cookie Jari püsikliendid pakatasid pühadeplaanidest ja rõõmsast meeleolust.

Lugu oli aga hoopis teine, kui jõulud ja uusaastapidustused läbi said. Küttearved tõusid taevasse ja näisid lähenevat riigivõla suurusjärgule ning äritegevus kahanes pea olematuks. Valentinipäeva aegu linn hetkeks elavnes, ent kui südamekujulised šokolaadikarbid olid muutunud vaid meeldivaks mälestuseks, näis talv lõpmatult venivat, andmata mingit lootust, et peagi võiksid tärgata kevadlilled.

Hiline veebruar oli Lake Edenis kõige süngem osa aastast. Nõrk aneemiline päike piilus vaevu pilvedega kaetud taevalaotusest ning puuoksad olid mustad ja sünged horisondi taustal, mis sulas kokku värvitute lumehangedega. Raske oli meeleolu päikselisena hoida, kui kõik päevad olid identsed ja depressioonist sai epideemia. Selle iga-aastase tõvega võitlemiseks oligi linnapea Bascomb andnud korralduse, et Lake Edeni kõige esimene talvekarneval peab toimuma veebruari kolmandal nädalal.

Seda ei tasunud segamini ajada Saint Pauli talvekarnevaliga, mille juurde kuulusid hiiglaslik jääpalee ja sajad tuhanded külastajad – Lake Edeni karneval pidi tulema palju väiksem. Hannah meelest oli tegu maakondliku laada ja tillukeste taliolümpiamängude seguga. Karnevali raames pidid toimuma murdmaasuusatamise ja mootorsaanivõistlused, kiiruisutamise näidissõidud, koerarakendite võiduajamised ja jääpüük Edeni järvel. Lake Edeni pargis pidid toimuma võistlused ka lastele, nagu parima lumemehe ehitamine, parima lumeingli tegemine ja terve hulk teisi, mida isegi pere kõige pisemad said nautida.

Jordani keskkooli aula oli määratud külaliste vastuvõtukeskuseks ja kõigil Lake Edeni klubidel ja ühingutel olid käed tööd täis, et seada sinna püsti oma väljapanekud ja müügiletid. Talvekarnevali külastajad said parkida oma autod kooli parklasse ja sealtsamast iga poole tunni tagant lahkuvad ekspress-saanid pidid viima inimesi ürituste toimumispaikadesse.

Hannah loputas veel viimast korda pead ja astus dušikabiinist välja, et hakata juukseid kuivatama. Õhk oli aurusest vannitoast väljaspool jäine ja Hannah’ lõdises kergelt, kui tõmbas kiiresti selga teksad ja oma ametliku Lake Edeni talvekarnevali pusa. See oli eresinine ja selle rinnaesisele oli moodustatud valgetest lumehelvestest trükitähed. Tähtedest tuli kokku “LAKE EDEN”, sest “LAKE EDENI TALVEKARNEVAL” oli ületanud tootja maksimaalset kümmet tähemärki.

Moishe oli magamistoas Hannah’ga liitunud ja jälgis, kuidas perenaine pani jalga soojad sokid ning tõmbas nende peale kõrge sääre ja kummitallaga põdranahast mokassiinsaapad. Siis järgnes kass talle kööki, üritades saabaste narmastest käpaga haarata.

Hannah täitis Moishe toidukausi enne, kui kass jõudis hakata toitu näugudes juurde nõudma, kallas endale teise tassi kohvi ja istus Helping Handsi komisjonikauplusest päästetud vana laminaatlaua taha, et oma päevakava täpsemalt paika panna. Ent enne, kui ta jõudis soola- ja pipraveski najal seisvas märkmikus puhta lehe keerata, helises telefon.

“Ema,” ütles Hannah ohke saatel ja Moishe peatus kesk krõbinate närimist, et kurjakuulutavalt telefoni poole vaadata. Kass ei olnud Delores Swensenist just vaimustuses ja Hannah’ emal oli selle tõestuseks ette näidata kuus paari ribadeks tõmmatud sukkpükse. Hannah tõusis, et seinalt telefon haarata, ja istus siis tagasi laua äärde. Ema ei olnud napisõnalisuse poolest just tuntud. “Tere hommikust, ema.”

“Sa ei tohiks tõesti niimoodi telefonile vastata, Hannah. Mis siis, kui sulle oleks helistanud praegu keegi teine?”

Hannah mõtles põgusalt kolledžis läbitud loogikakursusele. Oli võimatu, et üks inimene võiks olla keegi teine. Ta otsustas, et ei hakka vaidlema, sest see muutnuks vestluse ainult pikemaks, ja rahuldus oma standardvastusega. “Ma teadsin, et see oled sina, ema. Kell pool kuus hommikul ei ole see kunagi keegi teine. Kuidas sul saanide ettevalmistustööd edenevad?”

“Saanid on kõik valmis, kaasa arvatud see, mille Al Percy onu meile annetas.” Delores tõi kuuldavale haletseva naeruturtsatuse. “Oleksid pidanud seda nägema. See oli nii hullus seisus, et nad said sellest päästa vaid jalased ja teised raudosad. Õpilased ehitasid tööõpetuse tunnis kõik puitosad uuesti ja nüüd näeb see võrratu välja.”

“Suurepärane,” märkis Hannah ja lonksas veel kohvi. Delores oli olnud linnapea Bascombile suureks abiks, et leida saane, mida Jordani keskkooli õpilased said tööõpetuse tunnis üles vuntsida. Emal oli tõeline anne antiikesemeid välja nuhkida ja korralikus seisus vanade saanide leidmine ei olnud just kerge töö.

“Leidsin ühelt jõulukaardilt sobiva pildi ja nad ehitasid saani selle järgi valmis. Poisid vooderdavad täna selle sisemuse valgete karusnahkadega ja kavatseme seda kasutada talveprintsi ja -printsessi sõidukina.”

Hannah kujutas seda mõttes ette. Paistis, et see sobis ideaalselt talvekarnevali kuninglikule paarile. “Mitu saani teil on?”

“Kaksteist.” Delorese hääles oli uhkusenoot. “Ja enne seda, kui mina sellega eelmisel kuul tegelema hakkasin, oli neil ainult kaks saani.”

“Tegid tublit tööd. Võin kihla vedada, et saaksid tosina saani eest kindlustuses grupisoodustust.”

Torust kostis vaikus ja Hannah kuulis, kuidas ema äkiliselt õhku sisse tõmbas. “Kindlustus? Loodan, et talvekarnevali komisjon on sellega arvestanud! Keegi võib ju saanilt maha kukkuda ja linna kohtusse kaevata ja –”

“Rahune, ema,” katkestas Hannah. “Howie Levine on komisjonis ja ta on advokaat. Olen kindel, et ta on sellega arvestanud.”

“Loodan seda! Helistan hommikul linnapeale, et kindel olla. Lubasin talle niikuinii helistada, et teatada, millal Ezekiel Jordani maja valmis saab.”

“See on täiesti valmis?”

“Täna hommikul saab. Pean ainult kardinad akende ette riputama ja salongis mõned pildid seintele panema.”

“Tubli töö, ema,” kiitis Hannah. Ta teadis, et Deloresele ei olnud projekti kokkupanekuks just palju aega antud. Lake Edeni ajalooühing oli otsustanud oma jaanuarikoosolekul, et loob talvekarnevaliks Lake Edeni esimese linnapea maja täismõõtmetes koopia, ning rentinud selleks kahekorruselise maja Hannah’ küpsisekohviku kõrval. Kuna Delores oli Lake Edeni tunnustatuim ekspert ja üks ajalooühingu asutajaliikmeid, siis oli võtnud ta projekti enda õlule. Carrie Rhodes oli end vabatahtlikuna talle abiks pakkunud ning kui nad ei töötanud parasjagu aktiivselt linnapea maja taasloomise kallal, siis tegid nad usinalt plaane, kuidas Hannah’t Carrie’ poja Normaniga paari panna.

Ezekiel Jordani maja taasloomine oli raske ülesanne. Kuna majast ei olnud säilinud ühtegi pilti, siis olid Delores ja Carrie võtnud ühendust esimese linnapea järeltulijatega, et paluda kogu informatsiooni, mis neil võis selle viietoalise elamu kohta olla. Üks järeltulijaist, proua Jordani neljanda põlve vennatütar, oli neile vastanud ning saatnud kastitäie oma eelkäija esemeid ja kuhja kirju, mille esimese linnapea naine oli kirjutanud idakaldal elavale perele. Abigail Jordan oli kirjeldanud mitmes kirjas täpselt oma kodu ja mööblit ning Delores oli kasutanud oma teadmisi, et lüngad sobivate alternatiividega täita.

“Hannah, kas sul on hommikul aega sealt korraks läbi astuda?” Delorese küsimus kõlas veidi kõhklevana ja see oli ema puhul ebatavaline. “Tahaksin kuulda sinu arvamust, enne kui keegi teine seda näeb.”

“Muidugi. Koputa lihtsalt mu tagauksele, kui oled valmis, ja ma hüppan läbi. Aga sina oled ju ajalooekspert. Miks sul minu arvamust vaja läheb?”

“Köögi jaoks,” selgitas Delores. “See on ainus ruum, mida Abigail Jordan ei kirjeldanud. Ta rääkis igas kirjas küpsetamisest ja ma ei ole kindel, kas olen suutnud kõik köögiriistad sobivalt paigutada.”

“Tulen vaatan selle üle,” lubas Hannah, teades kindlalt, et ema ei olnud kunagi jahusõela ega tainarulli kasutanud. Delores ei küpsetanud ega tundnud seepärast mingit häbi. Hannah’ lapsepõlve magustoidud olid tulnud alati otse Red Owli toidupoe riiulitelt.

“Aitäh, kullake. Anna andeks, et ma ei saa pikemalt rääkida, aga pean kõne lõpetama. Carrie lubas mu peale võtta ja pidi helistama, kui hakkab kodust liikuma.”

“Olgu. Head aega, ema.” Hannah asetas toru hargile ja märkis mõttes, et peab ütlema oma õele Andreale, et emale ei tohi kunagi rääkida, kuidas kõnesid ooterežiimile panna. Tänahommikune kõne oli olnud lühim ema kõnede ajaloos. Pärast kiiret pilguheitu õunakujulisele köögikellale loputas Hannah kohvitassi, täitis viimast korda Moishe toidukausi ja sügas kassi sabajuurt, mis pani looma alati selga küüru ajama ja nurruma. “Pean nüüd jooksma, Moishe. Näeme õhtul.”

Hannah’l oli vaja talviti enne korterist lahkumist teha läbi terve hulk rutiinseid asju. Ta pani selga jope, tõmbas luku kinni ja surus tumesinise suusamütsi oma allumatutele punastele lokkidele. Siis läks ta elutuppa, et keerata termostaat elektrisäästliku kaheksateistkümne kraadi peale, pani mängima teleri, et see Moishele seltsi pakuks, võttis käekoti ja tõmbas kätte karusnahkse voodriga sõrmkindad. Ta tegi Moishele veel kord pai, kontrollis, kas võtmed on kaasas, ning astus välja pimedasse ja jäisesse hommikusse, mis meenutas ikka veel keskööd.

Hoone küljel asuvad õuevalgustid süttisid, kui Hannah mööda välitreppi allapoole astus. Lake Edeni põhjapoolse asukoha tõttu pidid nad elama talviti üle raske aja, mil päevad olid lühikesed ja päike paistis vähem kui kaheksa tundi. Enamik elanikke sõitis tööle pimedas ja tuli koju pimedas ning kui nende tööruumis puudusid aknad, võis mööduda päevi, ilma et nad oleks päikest oma silmaga kas või korrakski näinud.

Hannah pilgutas täisvõimsusel säravate pirnide valguses silmi – need pidid tagama kuritegevusest prii keskkonna – ja hoidis trepist laskudes käsipuust kinni. Kui ta jõudis maapinnale, siis ootas teda ees veel üks trepp, mis viis maa-alusesse garaaži. Hannah hakkas juba trepist alla liikuma, kui tema selja tagant kostis äkki jõhkra kõlaga mehehääl.

“Tõsta käed üles ja keera nägu seina vastu, daame. Tee täpselt nii, nagu ütlen, või lasen kuuli lendu!”

1 Küpsisepurk (ingl). (Tlk) [ ↵ ]