Читать книгу Mõrv mustikamuffinitega - Joanne Fluke - Страница 7

Hannah ei olnud kindel, kas ta peaks tundma käsi üles tõstes hirmu või olema vihane. Tema korterelamus polnud pandud kunagi toime ühtegi kuritegu ja see oli viimane, mida ta osanuks oodata. Mike Kingston, Winnetka maakonna šerifijaoskonna uurijate osakonna juht, oli lubanud, et õpetab Hannah’le mõningaid enesekaitsevõtteid, kuid mees ei olnud selleks veel aega leidnud. Hannah käis Mike’iga aeg-ajalt väljas ja pärast kahte juhtumit, mil Hannah oli pidanud seisma silmitsi reaalse ohuga sattuda Doc Knighti surnukuuri metall-lauale, oli Mike soovitanud tal õppida, mida teha siis, kui keegi ähvardas talle viga teha.

Kuigi Hannah’le ei meeldinud, et teda oli varitsetud oma korteri esiuksest vaid mõne meetri kaugusel, elamukompleksis, mis oli sissetungijate tõkestamiseks ümbritsetud aiaga, siis teadis ta, et ei tohiks mõttetuid riske võtta. Ta hingas sügavalt sisse ja luges kohusetundlikult ette sõnad, mis isa oli talle enne kolledžisse minekut pähe tagunud. “Võta kõik, mida tahad, aga palun ära tee mulle haiget.”

“Nägu seina vastu ja ära liiguta. Hoia käed üleval, et ma neid näeksin.”

Hannah kortsutas käsklustele alludes kulmu. Mehe hääl tundus talle tuttav, kuid ta ei suutnud päris täpselt öelda, kust ta seda tundis. Hannah püüdis meest ikka veel tuvastada, kui üle ta pea lendas kahjutult lumepall, puistates vaid lund naise suusamütsile.

“Tõmbasin su haneks!”

Niipea kui mees naerma hakkas, sai tema hääl Hannah’ peas tedretähnilise näo ja ta pööras end vihaselt ringi. “Greg Canfield! Kõigist idiootlikest, mõttetutest …”

“Palun vabandust, Hannah,” katkestas Greg naise tiraadi. “Nägin, et sa kõndisid auto poole, ja ei suutnud lihtsalt vastu panna. Oled sa pahane?”

“Peaksin olema. Sa hirmutasid mu poolsurnuks!” Hannah kinkis mehele vastumeelse naeratuse. Kui nad olid käinud kolmandas klassis, oli Greg Canfieldil tekkinud harjumus Hannah’t koduteel varitseda ja teda lumepallidega loopida. Hannah ei olnud nõus seda alandlikult taluma ja võitles vastu. Ta oli saatnud lendu mitmeid külmi kuule, mis olid Gregi krae vahele jäist lund puistanud, ja nende lumesõjalahingud olid kestnud terve talve, hoolimata mõlema ema tungivatest keeldudest. Neljanda klassi alguses olid Greg ja Hannah sõlminud vaherahu ja saanud sõpradeks. Hannah oli väga pettunud, kui Gregi vanemad kolisid Coloradosse ja võtsid poisi enne üheksandat klassi nende koolist ära.

Hannah oli mõelnud kogu keskkooli aja Gregile ja sellele, kui palju lihtsam oleks ta seltsielu, kui tal oleks vastassoost sõber. Ta oli isegi mõelnud, et neist oleks võinud saada enamat kui lihtsalt sõbrad, kuni kuulis, et Greg oli abiellunud kohe pärast keskkooli lõpetamist oma tollase tüdruksõbraga.

“Tore sind jälle näha, Hannah.”

“Sind ka … ma arvan,” vastas Hannah, imestades, miks Greg üldse siin oli. Tema vanaema, proua Canfield, oli üks Hannah’ alumise korruse naabritest, kuid kellaaeg oli külaskäigu jaoks liiga varajane. “Sa ei kavatse ometi praegu oma vanaema üles ajada, ega ju?”

“Muidugi mitte.” Greg astus lähemale, et lund Hannah’ mütsilt maha lükata. “Vanaema magab alati üheksani.”

Hannah sattus sellest veelgi suuremasse segadusse. “Mida sa siis nii vara siin teed?”

“Ärkasin, kui keskkütteahi seiskus, ja käisin all keldris, et see ära parandada. See oli lihtne, üks ühendus oli lihtsalt lahti tulnud. Ma ei tahtnud, et vanaema peaks külmas toas ärkama.”

“Sa elad nüüd koos oma vanaemaga?”

“Ainult ajutiselt. Pidin siia jääma, et veel mõned asjad joonde ajada, ja meie maja müüdi palju kiiremini maha, kui oskasin seda oodata. Sa ei jõudnudki vist kunagi kaubanduskeskuses minu poodi, ega ju?”

Hannah tundis kergeb süütorget. Tema vana klassikaaslane oli veidi enam kui aasta tagasi kodumaakonda kolinud. Ta oli ostnud naaberlinna maja ja avanud Tri-County kaubanduskeskuses importkaupade poe. “Anna andeks, Greg. Pidin tõesti vaatama tulema, aga aeg ei sobinud kunagi.”

“Oleksid pidanud mu lõpumüügile tulema. Mul olid seal mõned uskumatud pakkumised.”

“Kuulsin. Andrea käis seal ja ütles, et oli poe peaaegu tühjaks ostnud. Mul on kahju, et pidid poe sulgema.”

“Mis läinud, see läinud,” ütles Greg õlakehitusega. “Jaekaubandus polnud niikuinii mulle sobiv. Töötunnid venisid pikaks ja varustajad olid tõeline õudusunenägu.”

Hannah tundis kerget ebamugavust. Ta ei teadnud tõesti, mida öelda inimesele, kes oli just oma ärist ilma jäänud. “Aga su naine? Kas ta elab ka sinu vanaema juures?”

“Ei. Annette lendas kohe pärast maja müüki tagasi Denverisse. Ta vanemad elavad seal.”

Hannah noogutas, juureldes, kas Gregi naine oli ta maha jätnud. Ta oli Annette’i ainult korra kohanud ja talle oli jäänud mulje, et Gregi naine kulutas raha sama kiiresti või isegi kiiremini, kui mees teenida jõudis. Annette’il oli kulunud vähem kui kolm minutit, teatamaks Hannah’le, et ta oli olnud Gregi klassikaaslane ühes Colorado kõige prestiižsemas erakoolis ja et ta vanematel oli Denveri eeslinnas eksklusiivne maavaldus.

Hannah mõistis ehmatusega, et Greg silmitses teda ootavalt, ja esitas esimese küsimuse, mis talle pähe kargas. “Kas sa jääd talvekarnevali ajaks linna?”

“Ma ei jääks sellest mitte mingi hinna eest kõrvale.” Gregi näole ilmus naeratus, seesama sõbralik naeratus, mida Hannah mäletas lapsepõlvest ja mida ta oli lootnud näha mõnelt lõpuballi fotolt enda poole naeratamas. “See on suurepärane võimalus taas vanu tuttavaid näha. Võiksime kõik kokku saada ja Lake Edeni võõrastemajas õhtust süüa.”

“See oleks väga tore,” nõustus Hannah. Võõrastemaja omanikud Dick ja Sally Laughlin olid nõustunud talvekarnevali külalistele uksed avama. Tänu novembris toimunud Hartland Flouri küpsetamisvõistlusele ja jõuluaegsetele külalistele oli võõrastemaja suutnud talvehooaja kohta head kasumit teenida. Sally oli Hannah’le rääkinud, et kui talvekarneval muutub iga-aastaseks ürituseks, siis võivad nad ehk isegi aasta läbi avatuks jääda.

Greg heitis pilgu käekellale ja kortsutas kergelt kulmu. “Püüame millalgi hiljem kokku saada, Hannah. Mulle meeldiks väga siin seista ja edasi lobiseda, aga mul jõuab kohe töölemineku aeg kätte.”

“Töötad nüüd Lake Edenis?” Hannah oli üllatunud, et Greg oli ajutiselt tööle läinud. Võib-olla ei olnud ta lõpumüük ikkagi nii hästi läinud.

“Töötan vanaema korteris ja see edeneb suisa suurepäraselt. Olen teeninud viimase kolme nädalaga rohkem raha, kui kogu jaekaubanduses veedetud aja jooksul kokku.”

“Tõesti?” Hannah’l oli tema üle hea meel. “Millega sa tegeled?”

“Kauplen online-börsil. Vajan ainult arvutit ja modemit ja võin nii igal pool töötada.”

Kuigi Hannah ei olnud ses valdkonnas mingi ekspert, teadis ta siiski midagi online-börsil kauplemisest. Dick Laughlin, endine Minneapolise börsimaakler, oli kirjutanud sellel teemal mitu artiklit Lake Eden Journalile. “Aga kas päevakauplemine ei ole mitte riskantne?”

“Ainult siis, kui ei tea, mida teed. Peaksid proovima. Võiksin sulle näpunäiteid jagada.”

“Ma ei saa. Mul ei ole vaba raha. Kõik mu vahendid on paigutatud Cookie Jari.”

“Aga sa ei vaja alustamiseks palju. Ja saaksid alati raha laenata ja tagasi maksta, kui aktsiate müügist kasumit teenid.”

“Kas sa tegidki nii?”

“Ei. Võtsin lõpumüügist saadud tulu ja investeerisin selle kõik Redlinesi firmasse. See on kuumim uus internetipakkuja. Kui selle aktsiad eile hommikul kõrgele kerkisid, müüsin need maha.”

“Ja teenisid nii raha?”

“Kolmekordistasin esialgse investeeringu ja sellest oli võlgade tasumiseks enam kui küllalt. Investeerisin ülejäänud kasumi teistesse kuumadesse aktsiatesse ja need olid eile õhtul turu sulgedes kõvasti tõusnud. Mul on süsteem, Hannah. Arvan, et Denverisse naasmise ajaks on mul hinge taga pea miljon dollarit.”

Hannah’ mõttes kerkinud kahtlused kasvasid hüppeliselt. Dick Laughlin oli kutsunud päevakauplemist uusimaks hasartmänguvormiks ja hoiatas lugejaid laenatud raha investeerimise ohtlike tagajärgede eest. Greg arvas, et tal on süsteem, ja tal oli juba korra vedanud, kuid mis saab siis, kui süsteem põrub? Hannah’le meenusid hilisõhtuste saadete reklaamipausid, kus reklaamiti lollikindlaid süsteeme, kuidas blackjack’is alati võitjaks tulla. Hannah uskus, et kui mõnel mänguril oli tõepoolest olemas alatist võitu garanteeriv süsteem, siis ei pidanuks tal olema vajadust sellest kirjutatud raamatuid levitada.

“Pean nüüd minema, Hannah. Tahan olla valmis, kui aktsiaturg New Yorgis avatakse. Vabandust selle lumepalli pärast.”

Greg lehvitas naisele maja nurga taha suundudes ja Hannah lehvitas vastu. Siis kõndis ta trepist alla maa-alusesse parklasse, tundes end äärmiselt rahutuna. Olukord oli täpselt selline, mida Dick oli oma artiklites kirjeldanud. Mõned päevakauplejad teenisid tõepoolest aktsiaturul kaubeldes raha, kuid oli ka teisi, kes tegid vale otsuse ja kaotasid. Vähemalt oli Greg suutnud oma võlad ära maksta ja mängis ainult kasumiga.

Hannah läks garaaži seina ääristavate pistikupesade rivi juurde ja tõmbas sealt välja juhtme, mis tema auto eelsoojendit elektriga varustas. Ta keris juhtme põrkeraua ümber, keeras lukust lahti oma pärlmutterpunase Chevy Suburbani, mille mõlemale küljele oli kirjutatud kuldsete trükitähtedega “COOKIE JAR”, ja ronis rooli taha.

Hannah’ maasturi sisemuses valitses krõbe külm. Kui ta mootori käivitas ja parkimiskohalt välja tagurdas, siis hingas ta teadlikult läbi nina, et esiklaasi sisekülge mitte uduseks muuta. Ta sõitis mööda kaldteed üles, lülitas sisse esituled ja keeras väljasõiduteele. Auto rehvid sahisesid läbi öösel sadanud lume, kui Hannah sõitis raja ette teistele elanikele, kes tunni või paari pärast mööda tema jälgi sõitma hakkavad. Tema maastur oli ainus sõiduk, kõik muu oli pime ja vaikne. Talvehommikud olid alati sellised ja Hannah tundis tihti, nagu oleks ta ainus ellujäänu külmunud tühermaal.

Kui ta lähenes Old Lake Roadile, märkas ta eemalt esitulesid ja siniseid sähvivaid vilkureid. Maailmast eraldatuse tunne haihtus, kui maakonna lumesahk möirates tema eest läbi rühkis.

Hannah sõitis üle lumevalli, mille hiiglaslik sahk oli endast maha jätnud, ja keeras ettevaatlikult Old Lake Roadile, et saha järel linna sõita.

Sõit oli aeglane, kuid Hannah’l polnud selle vastu midagi. Sõites mõtles ta, kui hästi suutis Minnesota osariik lumekoristustöid korraldada. Lumesahkade juhid olid talvekuudel alati valves ja saadeti teele niipea, kui saabusid esimesed teated suuremast lumesajust. Enamikus osariikides hakati lund lükkama alles siis, kui lumetorm oli möödas, kuid selleks ajaks oli lumi jõudnud suurtesse hangedesse tuisata ja seda oli palju raskem koristada.

Kui Hannah jõudis linna piirini, pööras ta kõrvalteele ja lasi lumesahal üksi edasi sõita. Ta vajutas gaasipedaalile, liikus järgmised paar kvartalit edasi tunduvalt suurema kiirusega kui lubatud kakskümmned viis miili tunnis ja tegi ringi, et mööduda Lake Edeni kultuurimajast ning näha, kas talvekarnevali komisjon oli eelmisel õhtul reklaamplakati üles pannud.

“Kena,” märkis Hannah, kui maasturi esituled sinist reklaamplakatit valgustasid. See oli tellitud samast firmast, kust ürituse pusadki, ja linnapea Bascomb oli toetanud isikliku annetusega, et plakatil oleks võimalik kümne tähe piirang ületada. Eresinisel reklaamplakatil, mis oli tõmmatud üle tänava kahe tänavavalgustusposti vahele, seisis erevalgetest lumehelvestest moodustatud tähtedega: “TERE TULEMAST LAKE EDENI TALVEKARNEVALILE”.

Mõtiskledes, kui palju oli linnapea plakati tarbeks oma taskust maksnud, keeras Hannah Fourth Streetile, kus asus tema küpsisekohvik ja pagariäri. Kuigi tavaliselt ei avanud ükski naaberäridest uksi enne kella üheksat, paistis, et sel päeval olid kõik varakult kohal. Kollakas valgus säras Lake Edeni ilusalongi Cut’n’Curli tahvelklaasist akende taga ja Hannah märkas juuksepesutooli kohale kummardunud Bertie Straubi, käed sügaval kliendi vahustes juustes. Bertie küsis varem alustamise ees alati topelttasu, aga keegi oli olnud nõus pesu ja soengu eest kallist hinda maksma.

Cut’n’Curli kõrval asuvas habemeajamissalongis nimega New York käis samuti töö. Toolis istuval mehel, keda Hannah nägu katva seebivahu tõttu ära ei tundnud, aeti juba varahommikul habet. Hannah lehvitas habemeajajale Gus Yorkile, kes oli võtnud üle oma isa salongi ja lisanud uue omaniku tähistamiseks nime ette sõna New. Suveturistid, kes salongi juukselõikuseks sisse astusid, oletasid, et Gus oli töötanud New Yorgis habemeajajana, kogunesid suisa seltskonniti salongi ning hõivasid kõik seina äärde ritta seatud toolid.

Hannah’ näole kerkis imestus, kui pööras tähelepanu ärihoonele Cookie Jarist lõunas – taasloodud Ezekiel Jordani majale. Tahvelklaasist aknad olid kaetud pruuni paberiga, et uudishimulikke pilke eemal hoida, kuid sees põles tuli. Nähtavasti oli Carrie Deloresele kohe pärast varahommikust vestlust järele tulnud ja nad olid juba tööga alustanud.

Järgmine äri kuulus Hannah’le ja ta kulmud tõusid sellest möödudes veelgi kõrgemale. Tema partner Lisa Herman oli samuti varem tööle tulnud ja kaunistas parasjagu esiaknaid valge äärisega, mis kujutas lumehelbeid.

“Tere, Lisa,” hõikas Hannah, kui mõni minut hiljem tagauksest reipalt sisse astus. “Aknad on suurepärased.”

“Aitäh.” Lisa tuli läbi pendelukse, näol naeratus. Tema väike keha oli mähkunud pagaripõlle, mis oli piha ümber mitu korda ülestikku volditud ja siis põllepaeltega kinni seotud.

“Mida sa nii vara siin teed?” küsis Hannah, riputades oma jope tagaukse kõrval asuvasse nagisse. “Sa ei saa ju nüüd, kui oled mu partner, lisatundide eest palka.”

Lisa naeris. “Tean, aga mulle meeldib vara tulla. Küpsetamisega on kergem ühele poole saada, kui kohvikus pole kliente.”

“Sa tegid kõik küpsised valmis?” Hannah’ silmad läksid Lisa noogutuse peale üllatusest suureks. Hannah oli seganud eelmisel õhtul valmis kakskümmend portsjonit küpsisetainast, enne kui nad koju läksid. Kui Lisa oli jõudnud need kõik ära küpsetada, siis oli ta ilmselt juba kell neli hommikul tööle saabunud!

“Ma armastan küpsetamist, sa ju tead, Hannah. Aga see oli hea, et ma varem tulin, sest su õde helistas paar minutit tagasi. Ta ütles, et proovis sulle koju helistada, aga jäi ilmselt napilt hiljaks.”

“Tõesti?” Hannah suundus kraanikausi poole, et käsi pesta. “Mida Andrea tahtis?”

“Ta käskis sulle öelda, et Janie Burkholtz on linnas.”

“Ma ei ole Janiet Andrea pulmadest saati näinud.” Hannah naeratas käsi seebitades. Janiet oleks tore näha. Andrea ja Janie olid olnud keskkoolis parimad sõbrannad, kuid siis oli Janie läinud kolledžisse. Ta oli käinud esimesel kolledžiaastal paar korda kodus, ent pärast seda, kui ta vanemad müüsid maha oma Lake Edeni maja, oli Janie veetnud ülejäänud kolledživaheajad Floridas nende uues korteris. “Kas Janie tuli talvekarnevaliks tagasi?”

“Jah, aga see ei ole lõbureis. Andrea ütles, et ta töötab Connie Maci isikliku assistendina.”

“Päriselt?” See avaldas Hannah’le muljet. Connie MacIntyre oli kaabeltelevisioonis populaarse kokasaate “Õhtusöök Connie Maciga” staar. Peaaegu kõik Lake Edeni elanikud olid laupäeva pärastlõunati kella kolmest poole neljani kodus, et vaadata, kuidas Connie Mac naljatleb saatekülalistega, annab pealtvaatajatele nõu, kuidas abielusuhteid parandada, ja valmistab terve õhtusöögi ning seda kõike vaid poole tunniga. Veetlev varajastes viiekümnendates eluaastates naine oli muutnud kullaks kõik, mida eales ette võttis. Tema kokaraamatud olid menukid, tema köögipoekeste kett edenes jõudsalt, tema telesaate reiting oli tipus ja tema kuukirja Home Sweet Home eksemplarid suisa kadusid lehekioskite lettidelt. Connie Maci impeerium, mida juhtis tema abikaasa Paul MacIntyre, oli mitme miljoni ettevõte.

“Janie peatub koos kõigi teiste Connie Maci töötajatega võõrastemajas. Andrea ja Bill saavad temaga täna õhtul seal kokku, et koos õhtust süüa, ja sina oled ka kutsutud. Andrea palus mul sulle edasi öelda, et Janie tahaks sind väga taas näha.”

“Tahaksin teda ka väga näha,” ütles Hannah, kuigi mõtles samas, kas tal on pärast kibekiiret päeva veel jaksu piduliku õhtusöögi jaoks.

“Üks asi veel. Linnapea Bascomb astus enne sisse, et sinuga kohtuda. Ta on praegu habemeajaja juures, aga ta tuleb tagasi, kui Gus saab töö tehtud.”

“Kas ta ütles, mida tahab?”

Lisa raputas pead. “Mitte just täpselt. Ta ütles lihtsalt, et tal on vaja sinuga millestki väga tähtsast rääkida.”

“Loodan, et asi ole mõnes talvekarnevali kava tõrkes.” Hannah pöördus pendelukse poole, kust pääses küpsisekohvikusse. “Ta tahab tõenäoliselt kohvi. Panen selle jooksma.”

“Kohv on juba valmis. Panin masina tööle niipea, kui linnapea lahkus.”

“Ole sa kiidetud, Lisa,” ütles Hannah tänulikult. “Olen ma sulle hiljuti öelnud, milline kullatükk sa oled?”

Lisa tõi kuuldavale plikaliku naerukihina ja see tuletas Hannah’le meelde, kui noor ta tegelikult oli. Howie Levine, Lake Edeni ainus advokaat, oli selle teema tõstatanud, kui Hannah oli palunud tal koostada enda ja Lisa vahel partnerlusleping. Hannah oli mehe vastuväited kiiresti peatanud, teatades, et Lisa on parem töötaja ja juhataja kui enamik temast poole vanemaid inimesi. Lisa oli tasakaalukas, usaldusväärne ja võimeline tegelema iga eriolukorraga, mis võis nende teele sattuda, ning Hannah oli kindel, et ta ei kahetse kunagi, et kirjutas enam kui kolmandiku oma ettevõttest Lisa nimele.

“Istu, ma toon sulle tassitäie,” pakkus Lisa, viibates töösaare ääres seisva puki poole. “Mul on tunne, et sul läheb seda tarvis.”

“Linnapea Bascombi pärast?”

“Jah. Ta oli tõsiselt endast väljas. Pakkusin talle ühte sooja suus sulavat maapähklivõiküpsist, kuid ta ütles, et ei suuda midagi süüa.”

“Ohoh. See ei ole hea.” Hannah ohkas pukil istet võttes sügavalt. Linnapea Bascomb oli suur maiasmokk ja Hannah’ suus sulavate maapähklivõiküpsiste järele arust ära. Kuna ta oli aga keeldunud lemmikküpsist isegi maitsmast, siis tähendas see, et tegu pidi olema ikka päris tõsise murega.