Читать книгу Mõrv sidruni-beseekoogiga - Joanne Fluke - Страница 6

Hannah Swensen ärkas kell 4.47 ehmatusega. Teda jõllitasid kaks kiskjasilma. Ta äigas käega ja need kadusid, jättes maha süüdistava kräunatuse kaja.

“See on minu padi, mitte sinu oma!” pomises Hannah patja lähemale tõmmates ja tagasi pea alla sättides. Ent enne, kui ta jõudis silmad sulgeda, et äratuseni jäänud väärtuslikke uneminuteid maksimaalselt ära kasutada, oli temas ärganud süütunne. Ta ei olnud kunagi varem Moishele laksu andnud. Hannah’ oranži-valgekirju kõuts oli tänaval elades kogenud küllalt julmust. Kass oli pidanud ellujäämise nimel võitlema – tema vasak kõrv oli lõhki ja ta oli ühest silmast pime. Kui Hannah oli võtnud kassi enda juurde elama, siis olid neist saanud sõbrad. Nüüd oli see sõprus aga ohus. Halvimal juhul ei pruukinud Moishe Hannah’t enam kunagi usaldada.

“Anna andeks, Moishe. Tule siia ja ma sügan su kõrvataguseid.” Hannah patsutas voodit, lootes kassi andestusele. “Ma ei teeks sulle kunagi päriselt haiget. Peaksid seda nüüd juba teadma. Sa ehmatasid mind, muud midagi.”

Hannah’ voodi äärest kostis järgmine kräunatus, mis ei olnud aga enam nii ärritunud. Hannah patsutas veel kord voodit ja tundis mütsatust, kui Moishe madratsil maandus.

Talle oli andeks antud ja see tegi Hannah’l tuju heaks, ent kuna ta oli nüüd täiesti ärkvel, siis tundis ta, kuidas kael mõnuga valust tuikama hakkas. Ilmselt oli Moishe ta padja kohe pärast uinumist enda valdusesse haaranud ja nüüd pidi Hannah kassi mugavuse eest maksma. Kangeks jäänud kaela võis ravida enne tööleminekut ainult pikk ja kuum dušš.

“Olgu. Olen üleval,” porises Hannah ja sirutas käe, et äratus välja lülitada. “Annan sulle hommikusöögi. Siis käin duši all.”

Kui Hannah oli sussid üles leidnud, läks ta kööki. Ta klõpsas tule põlema ja avas akna, lootes, et sealt puhub sisse mõni korterelamute vahel ringi hiiliv varahommikune tuuleiil, kuid teda tervitas ainult soe ja lämbe õhk. Minnesota osariigis Lake Edeni linnakeses valitses juuni lõpu kohta ebatavaline kuumalaine ja ööd olid peaaegu sama kuumad kui päevad.

Moishe sättis end oma toidukausi kõrvale ja silmitses Hannah’t ootusrikkalt. Kassi saba liikus edasi-tagasi nagu metronoomi pendel ja Hannah juurdles pikaldaselt, kas selle saaks ehk ventilaatoriga ühendada ja kogu sabaenergiat ära kasutada.

“Kes kannatab, see kaua elab,” pomises Hannah oma ema tsiteerides. Siis meenus talle, et see tarkusetera ei olnud ka teda ennast enamasti eriti innustanud. “Annan sulle kohe süüa, veel enne oma esimest kohvitassi. Kui see ei ole vabandus, siis ma ei tea, mis see olema peaks!”

Moishe jätkas sabaga vehkimist, Hannah astus seinakapi juurde ja avas ukse ette pandud tabaluku. Mõne inimese meelest võis ju tabalukk liiast olla, kuid Moishe tundis end ebakindlalt iga kord, kui nägi kas või vilksamisi oma toidukausi põhja, ning ta ei peljanud iseseisvalt minna kappi peidetud toidulaadungi kallale. Kuna Hannah oli tüdinud mahapudenenud krõbinate kokkupühkimisest, siis oli ta püüdnud varusid seni edutute meetodite abil kaitsta. Moishe oli saanud jagu nii kinnitusnöörist, uuest ja eriti vastupidavast riivist kui ka haagist ja aasast. Kui Hannah’ jäärapäine korterikaaslane tahtis süüa, siis muutus ta täielikuks Houdiniks, ükski lukk ei suutnud teda peatada.

Kui Moishe oli asunud rahulolevalt krõbinaid ragistama, valas Hannah endale tassi kohvi ja suundus duši poole. Käes oli reede ja päev tõotas tulla kiire. Reeded olid Hannah’ pagariäris ja kohvikus nimega Cookie Jar koogi- ja pirukapäevad, ent täna pidi ta täitma ka tellimuse ja küpsetama viis portsu suhkruküpsiseid, mille oli üks Minneapolise toitlustaja tellinud pulmapeo jaoks.

Hannah ja tema äripartner Lisa Herman olid teinud küpsisetaina eile õhtul enne sulgemist valmis ja Hannah’ ülesandeks oli jäänud nii küpsiste kui ka kookide – seekord sidrunibeseekookide – küpsetamine, enne kui Lisa poole kaheksaks tööle tuleb. Lisale jäi kaunistada küpsised pruudi ja peigmehe nimetähtedega: PP tähistamaks Pamela Pollackit ja TH Toby Hellerit.

Pärast mõnda aurava veevalingu all seistud minutit oli Hannah’ kaelavalust järel vaid nõrk tuige. Kuna KCOW raadiojaama ilmateadustaja oli öelnud, et reedel tuleb suve kõige kuumem päev, siis otsustas Hannah panna jalga oma kõige õhemad püksid, mis ta oli ostnud eelmisel suvel, kui oli käinud erakorraliselt koos oma õe Andreaga poodides. Hannah pistis jalad pükstesse, kuid ei suutnud neid isegi üle puusade tõmmata. Kui ta oli neid eelmisel suvel proovikabiinis jalga proovinud, siis polnud need veel sugugi nii kitsad!

Hannah silmitses pahaselt pingul pükse. Ta oli kaalus juurde võtnud ja mitte vähe. Oli piisavalt halb, et ta oli oma väikesekasvulistest pereliikmetest kõige pikem ja ainus, kes oli pärinud isa punased juuksed. Nüüd oli ta ka ülekaaluline. Tal oli aeg dieediks, tahtis ta seda või mitte.

Hannah’ pead täitsid lõputud kujutlused kalorivaese kastmega salatitest, kui ta püksid jalast kooris ja hakkas kapist kummivärvliga pükse otsima. Sörkjooks oli välistatud. Hannah vihkas seda ja pealegi ei olnud tal selle jaoks niikuinii aega. Spordiklubiga liituda oli samuti võimatu. Lähim spordiklubi asus kaubanduskeskuses ja ta ei viitsiks kunagi nii kaugele sõita. Tal ei jäänud muud üle, kui hakata toidukoguseid piirama, hoolimata vastikustundest, mida see mõte temas tekitas. See oli ainus võimalik viis kogunenud kaalust vabaneda.

Hannah pöördus, et heita pilk vannitoakaalule. Ta teadis, et tegu oli lihtsalt ta enda kujutlusega, kuid kaal näis olevat löögivalmis justkui ründama asuv lõgismadu. Hannah üritas end veenda, et mõistlik oleks kohe kaalule astuda ja näha, kui palju tal on vaja kaalust alla võtta. Ta nihkus isegi sammukese kaalule lähemale, ent peatus, kui ta süda pekslema hakkas ja peopesad niiskeks tõmbusid. Millal oli ta viimati kaalul seisnud? Kindlasti vähemalt pool aastat tagasi. Võib-olla peaks ta nädal aega dieeti pidama ja alles siis end kaaluma. Niimoodi ei oleks šokk ehk nõnda suur. Vähemalt ei sisalda kohv kaloreid. Ta joob kõigepealt veel ühe tassitäie ja otsustab hiljem, millal oleks õige aeg end kaaluda.

Kui Hannah’ lõpetas oma kolmanda kohvi, siis näitas ta õunakujuline köögikell juba 5.20. Ta täitis uuesti Moishe toidukausi ja valas ülejäänud kohvi termoskannu, mille oli talle kaks aastat tagasi jõuludeks kinkinud õemees Bill Todd.

“Head aega, Moishe. Käitu korralikult,” ütles Hannah, sügas kassi lõua alt ja lükkas sadulakotisuuruse käekoti rihma üle õla. “Mulle on võib-olla määratud saatuse poolt õhtusöögiks lehtsalat, kuid luban, et sina saad suure kausitäie…”

Hannah vakatas poolelt sõnalt, kui köögiseinal asuv telefon helisema hakkas. See pidi olema ema. Mitte keegi peale Delorese ei helistaks nii vara. Hannah mõtles viivu, et laseb emal rääkida automaatvastajaga, kuid ema otsiks ta kindlasti hiljem üles veelgi ebasobivamal hetkel. Polnud mõtet vältimatut edasi lükata.

Telefon helises teist korda, Moishe keeras sellele selja, lükkas taguotsa püsti ja hakkas sabaga vehkima. Hannah hakkas kassi trikitamise peale naerma. Delores ei olnud Moishe lemmik. Hannah itsitas ikka veel, kui haaras toru ja ütles: “Tere, ema.”

Torust kostis vaikus ja siis kuulis Hannah naerukihinat, meesterahva naerukihinat. “Ma ei ole sinu ema.”

“Norman?” Hannah pani käekoti potsatusega köögilauale ja istus. Norman Rhodes oli üks ta sõpru ja ta käis mehega aegajalt väljas. “Mida sa nii vara üleval teed?”

“Ma olen alati nii vara üleval. Tahtsin sind enne tööleminekut kätte saada. Mul on sinult ühte teenet vaja, Hannah.”

“Mis vaja?” küsis Hannah, naeratades endamisi, kui mõttes Normanit ette kujutas. Ta kuulis torust veesolinat ja teadis, et mees valmistas oma ema köögis kohvi. Norman ei olnud mees, keda enamik inimesi nägusaks peaks, kuid Hannah’le ta välimus meeldis, ja mehele oli omane selline tagasihoidlikkus, mida inimesed instinktiivselt usaldasid.

“Kas sa saaksid reserveerida mulle täna hommikul kella poole kümneks Cookie Jari tagumises osas ühe suure laua?”

“Ei saa,” ütles Hannah laia naeratusega.

“Miks mitte?”

Hannah hakkas seepeale kõva häälega naerma. “Sest meil ei ole suuri laudu. Need on kõik ühesuurused. Kas sobib, kui ma lükkan sinu jaoks kaks lauda kokku?”

“Sobib. Mul on põnevaid uudiseid, Hannah.”

“Tõesti?” Hannah heitis pilgu kella poole. Ta oli juba hiljaks jäämas, kuid sellest polnud midagi. Küpsetamine ei võta kaua aega. Ta oli koogipõhjad eelmisel päeval enne kojuminekut valmis küpsetanud ning pidi ainult täidise valmistama ja selle beseekihiga katma. Ta tahtis Normaniga rääkida. Ta töötab lihtsalt natuke kiiremini, kui pagariärisse jõuab.

“Tegin eile majale hinnapakkumise ja see võeti vastu.”

“Sa ostsid maja?” Hannah’l polnud aimugi, et mees oli endale uut elamist otsinud.

“Just nii ja tahan lepingu juba täna hommikul sõlmida, enne kui müüja meelt muudab. Sain vana Voelkerite maja väga hea hinnaga.”

“See on ju suurepärane,” ütles Hannah, lootes, et Norman teab, millega end seob. Voelkerite maja oli täielik vare. See asus kenal maatükil, millelt avanes vaade Edeni järvele, kuid keegi ei olnud maja juba kuus aastakümmet kõpitsenud. “Kas kavatsed seda renoveerima hakata?”

“See tähendaks liiga suurt tööd. Ostsin selle lihtsalt krundi pärast. Lammutan maja maha ja ehitan selle asemele meie unistuste maja.”

Hannah ehmus, mõeldes, kas ta oli meest ikka õigesti kuulnud. “Kas sa ütlesid meie unistuste maja?”

“Just seda ma ütlesin. Mõtlen seda meile võidu toonud maja, mille tolle võistluse jaoks projekteerisime. Selle plaan oli täiuslik, Hannah. See on suurepärane maja ja sellest saab tõeline häärber.”

Hannah oli sõnatu ja see oli tema puhul harv nähtus. Ta oli aidanud Normanil majaplaani kujundada ja oli ülirõõmus, kui nad võistluse võitsid. Nad jagasid auhinnaraha võrdselt ja Hannah’l oli nüüd Cookie Jari pagaritöökoja aknal kliimaseade, kohviku laes kaheksa uut ventilaatorit ja uus riiulisüsteem, mida parasjagu pagaritöökoja sahvrisse paigaldati. Nende unistuste kodu oli suurepärane, kuid Hannah ei olnud osanud isegi oma kõige lennukamates unistustes arvata, et Norman hakkab seda päriselt ehitama. Mida kavatses mees küll peale hakata majaga, millel olid poolkorrused, neli magamis- ja kolm vannituba?

Hannah’ kulm tõmbus kortsu. Ilmselgelt ei kavatsenud Norman seal üksinda elada. Kas mees eeldas, et Hannah abiellub temaga, ilma et ta vaevuks naisele isegi ettepanekut tegema? Ja kui ta ei kavatsenud Hannah’le abieluettepanekut teha, siis äkki pidas ta hoopis kedagi teist silmas?

“Ilmselt ma šokeerisin sind tõesti,” ütles Norman kerge naeruga. “Sa ei ole veel kunagi nii kaua vaikinud.”

Hannah noogutas, kuigi teadis, et Norman teda ei näinud. “Šokeerisid jah. Ma ei suuda uskuda, et hakkad päriselt seda maja ehitama.”

“Hakkan jah. Emaga koos elada on tõeline piin. Ta küsib minult iga kord, kui ma uksest välja astun, kuhu ma lähen ja millal tagasi tulen. Ma tean, et ta ei tee seda paha pärast, aga paistab, nagu ei suudaks ta aktsepteerida, et olen täiskasvanu.”

“Tean, mida sa tunned,” tundis Hannah mehele kaasa. Carrie Rhodes oli püüdnud Normani elu oma kontrolli alla saada alates hetkest, mil poeg oli isale kuulunud hambakliiniku ülevõtmiseks Lake Edenisse naasnud. “Kas su ema läks endast välja, kui talle väljakolimisest rääkisid?”

“Ta ei tea veel. Räägin talle hommikusöögilauas. Ta on nurisenud viimasel ajal, et nad vajavad Granny’s Atticu jaoks rohkem laoruumi, ja usun, et tal on hea meel, kui saab kõik mu asjad garaažist eest ära.”

Hannah surus suu kõvasti kokku. Miks hakata Normani illusioone lõhkuma? Oli tõsi, et Granny’s Attic – antiigipood, mille nende emad olid koos avanud – vajas laoruumi, kuid see ei tähendanud, et Normani ema ei lähe endast välja. Hannah oli kindel, et Carrie muutub tigedaks kui herilane, kui saab teada, et Norman oli langetanud otsuse temaga enne arutamata.

“Ma ei suuda ikka veel uskuda, kuidas mul õnnestus see maja saada. Kas teadsid, et Rhonda Scharf sai selle päranduseks?”

“Teadsin,” ütles Hannah. Rhonda pakkus Lake Edeni klatšivõrgustikus tihtipeale kõneainet ja linnas teadsid kõik tema pärandusest. Rhonda oli läinud päev pärast vanatädi testamendi lugemist Lake Edeni kinnisvarabüroosse ja lasknud Hannah’ õel Andreal maja müüki panna. “Kas Andrea teab, et sa maja ostsid?”

“Muidugi. Rhonda helistas talle eile õhtul ja Andrea soovitas tal mu pakkumine vastu võtta.”

“Ah soo… see on tore,” ütles Hannah, imestades endamisi, miks ei olnud Andrea talle helistanud ja seda öelnud. Milleks õed olemas olid, kui nad sellistest uudistest teada ei andnud?

“Ütlesin kõigile, et kohtuksime Cookie Jaris. Meid on neli ja mõtlesin, et sa võiksid olla tunnistaja. Oled nõus, eks?”

“Muidugi olen.”

“Väga tore. Näeme siis pool kümme. See on minu jaoks oluline samm, Hannah.”

“Ma tean, et on. Palju õnne, Norman.” Toru hargile asetades tõmbus Hannah’ kulm aga kortsu. Muidugi oli tal Normani üle hea meel, aga ta oli oma noorema õe peale sellegipoolest päris pahane. Andreale meeldis magada kella seitsmeni, kuid Hannah haaras telefonitoru ja hakkas õe numbrit sisse toksima. Kuigi Hannah oli eelmisel õhtul kaua väljas olnud, pakkudes ühel tüdrukuteõhtul kohvi ja küpsiseid, oleks Andrea võinud talle vähemasti sõnumigi jätta!

Hannah heitis hetk enne kõne ühendamist pilgu automaatvastajale. Jäetud sõnumitest märkuandev väike punane tuluke plinkis meeleheitlikult. Andrea oli helistanud ja ilmselt suisa mitu korda. Hannah virutas telefonitoru tagasi hargile, enne kui see jõudis kutsuma hakata, ja asus jäetud sõnumeid kuulama. Sõnumeid oli kokku kuus ja need olid kõik Andrealt. Kui Hannah oli õhtul töölt koju jõudnud, siis oli ta olnud liiga väsinud, et salvestatud sõnumeid kuulama hakata. Ja hommikul oli ta need täiesti unustanud.

Ta oli lõpetanud just Andrea sõnumite kustutamise, kui telefon uuesti helises. Delores? Andrea? Hannah haaras teise helina ajal toru, mõtiskledes endamisi, kas tal õnnestub täna üldse uksest välja lipsata.

“Hannah?” Helistajaks oli taas Norman. “Vabandust, et sind hommiku jooksul teist korda segan, aga kas sul on juhtumisi alles see pastakas, mille ma sulle jõuludeks kinkisin?”

Hannah’ kulmud kerkisid kõrgele. Kui kiiresti nad küll unustavad! “Sa ei kinkinud mulle pastakat. Kinkisid mulle siidsalli ja kullast sõle.”

“Tean. See oli su päris kingitus kuuse alla panekuks. Mõtlen neid klientidele jagatavaid Rhodesi hambakliiniku pastakaid. Sa ei visanud enda oma ära, ega ju?”

“Muidugi ei visanud. Minu meelest oli see armas. Mul ei ole kunagi varem olnud hambaharja kujuga pastakat. See on kuskil siinsamas.”

“Saaksid sa selle üles otsida? Ma hoidsin mõned alles, aga need on kuskil ema garaažis karbis ja mul ei ole aega, et neid otsima hakata. Mõtlesin, et oleks vahva, kui kasutaksin lepingu allkirjastamiseks ühte sellist pastakat. See ei ole muidugi ülioluline, aga isa kujundas need pastakad ja kuna teda ei ole enam, siis…”

“Lähen vaatan kohe,” katkestas Hannah meest. “Oota üks hetk.”

Hannah pani toru käest, keeras käekoti pahupidi ja kallas selle sisu köögilauale. Laual oli näha vähemalt kahte tosinat pastakat ja pliiatsit, kuid Rhodesi hambakliiniku oma nende hulgas ei olnud. Hannah toppis kõik asjad tagasi käekotti ja kontrollis laual seisvat mõraga kruusi, mida ta pliiatsitopsina kasutas. Ka seal ei olnud Rhodesi hambakliiniku pastakat.

“Anna andeks, Norman,” ütles Hannah telefonitoru taas kätte võttes. “Vaatasin oma käekoti ja pliiatsitopsi läbi, aga seal seda ei ole.”

“Aga su öökapil? Rääkisid mulle, et hoiad alati märkmikku ja pastakat käepärast, kui sul peaks keset ööd mõne retsepti inspiratsioon peale tulema.”

Hannah oli üllatunud. Ta ei mäletanud, et oleks seda Normanile maininud. “Vaatan enne lahkumist sealt ka. Kui leian pastaka, siis võtan selle kaasa.”

Hannah pani toru hargile ja suundus tagasi magamistuppa. Oli selge, et Norman oli oma esimese isikliku kodu ostu pärast ärevil. Koduomanikuks saamine oli suur samm edasi. Kui Hannah oli oma korteri ostulepingule alla kirjutanud, siis oli ta avastanud, et tunneb isast ääretut puudust, ja soovinud, et isa oleks elanud vähemalt nii kaua, et näha, kuidas tütar ületab selle täiskasvanuks saamise lävepaku. Kui lepingu allkirjastamine isa kujundatud Rhodesi hambakliiniku pastakaga aitab Normanil end mugavamalt tunda, siis otsib Hannah seda kas või terve tunni.

Ja seal see oligi! Hannah’ silmad tabasid pastaka niipea, kui ta magamistuppa astus. Ta haaras selle kätte, toppis käekotti ja oli valmis juba korteri uksest välja astuma, kui telefon taas helises. See oli tõenäoliselt Norman, kes tahtis teada, kas ta oli pastaka üles leidnud. Hannah tõttas tagasi kööki, komistades kiiruga peaaegu Moishe otsa, ja haaras toru enne, kui telefon teist korda heliseda jõudis.

“Tere, Norman. Su pastakas oligi mu magamistoas, täpselt seal, kus sa arvasid. Võtan selle tööle kaasa.”

Hannah kuulis ehmunud ahhetust, millele järgnes pikk vaikus. Toru teises otsas olev inimene oli nii vaikne, et Hannah võis kuulda kuskil kaugemal tiksuvat kella.

“Oh ei,” oiatas Hannah hääletult, tuletades meelde täpsed sõnad, mida ta oli telefonile vastates öelnud. Hannah’ ja Normani eelnevas vestluses mitteosalenud inimese silmis võis mehe pastaka asumine naise magamistoas anda alust mahlakatele kuulujuttudele. Hannah oli juba valmis uuesti halloo ütlema, lootes, et keegi oli lihtsalt valel numbril helistanud, kui taustaks tiksuv kell hakkas helisema ja ta tundis ära “Edelweissi” viisi.

Hannah oiatas. Nüüd oli ta küll sügavasse ämbrisse astunud. Lake Edenis oli ainult üks inimene, kelle kell helises “Edelweissi” viisil, ja see oli ta ema!