Читать книгу Mõrv sidruni-beseekoogiga - Joanne Fluke - Страница 7

“Sinu ema siin,” ütles Delores Swensen lõpuks. “Kuidas Normani pastakas sinu magamistuppa sai?”

Hannah hakkas naerma. Ta ei suutnud sellele vastu panna. Ta ei olnud kunagi varem ema hääles sellist šokki kuulnud.

“Lõpeta naermine ja ütle mulle! Olen su ema. Mul on õigus seda teada!”

Hannah ei kavatsenudki hakata vastu vaidlema, mitte nüüd, kui ema võis hääle järgi otsustades kohe südamerabanduse saada. “Rahune, ema. Norman tahtis, et otsiksin üles selle Rhodesi hambakliiniku pastaka, mida ta jõulude ajal laiali jagas. Ütlesin talle, et hoian öökapil alati ühte pastakat, ja ta soovitas, et otsiksin seda sealt.”

“Ohh. Mõtlesin hetkeks juba, et… vahet pole. Miks Norman just seda pastakat vajab?”

“Ta allkirjastab täna hommikul ühe lepingu ja tahab sentimentaalsetel põhjustel just seda kasutada. Ta ostis just maja.”

“Norman ostis maja? Millise maja? Kus see asub?”

“Selle vana Voelkerite maja. Ta lammutab selle ära ja ehitab krundile meie unistuste maja.”

“Mis unistuste maja?”

“Selle, mis me selle võistluse jaoks projekteerisime ja millega võitsime. Mäletad?”

“Muidugi mäletan. Sa näitasid mulle selle plaani. Aga see maja oli ju tohutu suur?”

“Neli magamistuba ja kolm vannituba.”

“Aga selline maja on ilmselgelt liiga suur…” Delores vakatas ja ahhetas. “Kas sa jätad mulle midagi rääkimata, Hannah?”

“Mitte ühtegi asja.”

“Sa ei kaalu siis ühtegi elumuutvat otsust?”

Hannah heitis kiire pilgu kellale ja kortsutas kulmu. “Kaalun hetkel ainult ühte elumuutvat otsust, nimelt kas peaksin telefoni seina küljest lahti rebima, et õigel ajal tööle jõuda, või mitte.”

“Ah soo. No olgu siis, kullake. Teen siis lühidalt. Helistasin, sest mul on võrratu uudis. Michelle tuleb koju.”

“Tuleb või?” Hannah’ suule ilmus naeratus. Ta noorim õde oli lõpetanud Macalesteri kolledžis esimese õppeaasta ja Hannah ei olnud õde jõuludest saati näinud. “Millal ta tuleb?”

“Teisipäeva õhtul. Ja ta ei pea enne pühapäeva tagasi minema. Näitekunsti osakond kolib uude hoonesse ja kõik töötajatest tudengid said nädala vabaks. Ta tuleb kella üheteistkümnese bussiga ja tahab meie järvemajakeses peatuda.”

“Aga ma arvasin, et sa üürisid selle suveks välja.”

“Üürisingi, aga Andrea leidis üürnikele mingi lahenduse. Lähen ka muidugi ise Michelle’ile seltsi. Temaealisel tüdrukul tuleb ikka veel silma peal hoida.”

Hannah muigas laialt, kujutades ette, milline on Michelle’i reaktsioon sellele uudisele. Ta ei ole kohe kindlasti õnnelik, et tema idüllilist järveäärset puhkust kaunistab ka ema kohalolek.

“Lootsin, et ehk saad sina ta Quick Stopi poe juurest peale võtta ja järve äärde tuua. Mul tuleb sel õhtul üks tähtis sisekujundaja ja Carrie ei saa temaga üksi hakkama. Pean kohe pärast seda otse järvemajakesse kihutama, et kõik valmis panna. Mulle jääb enne Michelle’i bussi saabumist vaevu aega voodeid teha ja rätikuid välja panna.”

“Pole probleem,” kinnitas Hannah. “Lähen talle vastu.”

“Aitäh, Hannah. Teadsin, et saan sinu peale loota. Pean nüüd jooksma. Carrie võtab mu viie minuti pärast peale ja ma pean veel juuksed korda sättima. Paneme täna hommikul esiakna kujunduse paika.”

Hannah’ suul oli toru hargile asetades naeratus – see ei olnud tema tavaline näoilme pärast emaga vestlemist. Nii hea on Michelle’i jälle kodus näha.

Hannah oli jõudnud kella poole kaheksaks nii mõndagi ära teha. Tosin sidrunibeseekooki oli ahjus ja ta oli küpsetanud valmis kõik Pamela ja Toby pulmapeoks tellitud suhkruküpsised. Ta kallas termoskannust viimase tassitäie kohvi, istus roostevabast terasest tööpinna ääres asuvale pukile ja sirutas käe ühe suhkruküpsise järele, mille oli ebakvaliteetseks arvanud. Küpsis oli veidi lopergune, kuid Hannah tahtis, et pulmaküpsised oleksid ideaalsed. Ta oli küpsist juba maitsmas, kui reaalsus kohale jõudis. Ta ei saanud küpsiseid süüa. Ta oli dieedil. Hannah teadis sügaval südames, et pidi vähemalt kümme kilo alla võtma, võib-olla rohkemgi. Ja kui järele mõelda, siis võib-olla just sellepärast ei olnud Norman talle abieluettepanekut teinud.

Kergelt ohates asetas Hannah küpsise tagasi taldrikule. Ta peab kasutama tahtejõudu. Ta peab olema tugev. Ta peab end lihtsalt veenma, et armastab vähese rasvasisaldusega kodujuustu ja salateid, kuni mahub taas õhukestesse suvepükstesse. Kui ta saavutab ideaalkaalu, siis piisab Normanil vaid ühest pilgust ta uuele saledale kehale ja ta teeb naisele abieluettepaneku. Ja Hannah vastaks talle… Mida ta vastaks? Kas ta tõesti tahtis abielluda mehega, kes ei teinud talle abieluettepanekut lihtsalt seepärast, et tal on kümme üleliigset kilo?

Hannah sirutas käe taas küpsise järele. Ta tahtis meest, kes aktsepteeriks teda sellisena, nagu ta on. Kui vanatüdrukupõlve ja abieluõnne lahutas üksteisest vaid kümme lisakilo, siis oli kogu süsteemil midagi viga. Pealegi tähendaks Normaniga abiellumine, et ta peaks loobuma Mike Kingstonist.

Hannah ohkas kergelt, kui ta mõtted Mike’i suunas triivisid. Mike oli Winnetka maakonna šerifijaoskonna nägus ja seksikas peauurija. Ta oli ka Hannah’ õemehe paariline ja Bill ei olnud end tagasi hoidnud, kui oli Hannah’le rääkinud lootustest, et naine just Mike’iga abielluks. Mike meeldis ka Andreale, kuid õde oli võtnud omaks ema arvamuse: iga kandidaat, kes oli meessoost ja vallaline, sobis Hannah’le ideaalselt.

Ema peale mõtlemine sundis Hannah’t kätt ilma küpsiseta tagasi tõmbama. Kui ta suudaks saleneda ja Norman esitaks talle abieluettepaneku, siis peab Delores lõpetama tütre ja iga viimsegi Lake Edeni linna piiridesse sattuva vallalise mehe vahel kosjamoori mängimise.

Ent kas ta tahtis tõesti just praegu abielluda? Hannah sirutas käe uuesti küpsise järele. Talle oleks ehk kasulikum püsida kergelt ülekaaluline, lükata võimalikud abieluettepanekud kaugesse tulevikku ja käia igavesti kohtamas nii Normani kui ka Mike’iga.

Tagauks avanes ja Hannah tõmbas käe küpsisetaldriku juures ära. See oli ilmselgelt süüdlaslik reaktsioon ja ta saatis oma äripartneri Lisa Hermani poole piinliku naeratuse. “Tere hommikust, Lisa.”

“Tere, Hannah.” Lisa riputas käekoti nagi külge, võttis põlle ja hakkas seda ette siduma, teda samal ajal uudishimulikult silmitsedes. Kuna Lisa oli väikest kasvu, pidi ta põlle vöökohast mitu korda kokku voltima ja paelad kaks korda ümber talje siduma. “Nägin, et panid küpsise tagasi. Kas nendega on midagi valesti?”

“Ei. Olen kindel, et need on imemaitsvad.”

“Miks sa siis ühte ei võtnud?”

“Sest ma olen dieedil. Ei mingeid magustoite, kuni olen kümme kilo alla võtnud. Kui näed, et ma käe veel mõne küpsise järgi sirutan, siis võid mulle vastu näppe anda.”

“Olgu. Aga mis selle nüüd siis esile kutsus?”

“Mu lemmiksuvepüksid. Ostsin need eelmisel suvel, kui käisime Andreaga koos osturetkel, ent nüüd ei saanud ma neil isegi lukku kinni.”

“Imelik. Mulle küll ei tundu, et sa oled kaalus juurde võtnud.”

“Sulle ei tundu võib-olla jah, aga…” Hannah vaikis ja ohkas. “Norman ostis maja.”

“Tõesti?” oli Lisa ehmunud.

“Selle maja, mille Rhonda Scharf oma vanatädilt päranduseks sai. Ta tuleb täna hommikul siia, et lepingule alla kirjutada.”

“Norman hakkab siis kolima?”

“Mitte veel. Ta laseb vana maja lammutada ja hakkab ehitama seda unistuste maja, mille me selle võistluse jaoks projekteerisime.”

“See on suurepärane,” ütles Lisa kraanikausi poole astudes, “aga mis on sellel pistmist sinu ja su kaaluga?”

“Ta helistas täna hommikul, et mulle sellest rääkida, aga ei teinud mulle abieluettepanekut.”

Lisa pöördus, et Hannah’t pahaselt silmitseda. “Ja sa usud tõepoolest, et ainus põhjus, miks Norman sulle abieluettepanekut ei teinud, on see, et sul on kümme üleliigset kilo?”

“Noh… ei. Aga…”

“Ära saa minust valesti aru,” katkestas Lisa. “Kui tahad, siis pea dieeti, aga ära kasuta Normanit ettekäändena. Ta on sinu järele arust ära. See on kõigile ilmselge. Arvan, et ta teeb ettepaneku sulle õige pea.”

Hannah tundis, kuidas tuju kohe paremaks läks. “Arvad tõesti nii?”

“Täiesti kindlalt. Mõnel mehel kulub julguse kogumiseks lihtsalt natuke rohkem aega. Olen käinud Herbiga sama kaua kui sina Normaniga ja Herb ei ole mulle ka veel ettepanekut teinud.”

“Kas sa tahaksid, et ta teeks?” Hannah kahetses sõnu niipea, kui need olid suust väljas. Lisa ja Herbi suhe ei olnud üldsegi tema asi. Kuid Lisal ei paistnud olevat küsimuse vastu midagi ja ta naeratas käsi kuivatades kergelt.

“Vahel soovin, et ta teeks seda. Aga kuidas on lugu sinuga? Kas sa tahad, et Norman teeks sulle abieluettepaneku?”

“Ma ei tea. Aga tean, et ma ei taha, et ta kellelegi teisele ettepaneku teeks.”

Lisa hakkas naerma. “Ma ei usu, et sa peaksid selle pärast muretsema. Kuidas selle dieediga siis jääb? Kas hakkad seda pidama?”

Hannah jäi hetkeks mõttesse. “Hakkan jah. Ma ei saa endale ometigi uut garderoobi lubada.”

“Vaat see on hea põhjus dieedi pidamiseks,” ütles Lisa kohviku ukse poole suundudes. “Lähen panen kohvi jooksma, et saaksid end täita millegagi, mis on kalorivaba.”

Ahju taimer hakkas piiksuma ja Hannah tõusis, et koogid ahjust välja võtta. Kui kõik koogid olid restidele jahtuma tõstetud, oli Lisa värske ja kuuma kohvi tassitäiega tagasi.

“Ole lahke.” Lisa ulatas Hannah’le valge kruusi, mille küljele oli trükitud suurte punaste trükitähtedega COOKIE JAR. “See paneb su energia käima. Ja kui su energiatase tõuseb, siis põletad rohkem kaloreid. Jumalikud nagu alati.”

Hannah, kes oli hakanud juba esimest kohvilonksu võtma, tõstis selle ebaloogilisuse peale pilgu ja nägi, et Lisa silmitses küpsetatud kookide rivi.

“Arvan, et sidrunikook on su küpsetistest kõige ilusam. Kirsipirukad on muidugi ka kenad. Need näevad nii isuäratavad välja, kui erepunane mahl põimitud tainaribade vahelt välja mullitab. Ja su õunapirukad on ka imelised, pealt kuldpruunid ja need lõhnavad nii hästi. Ja su mustikapirukad on lihtsalt…”

“Aitab!” katkestas Hannah Lisat, tõstes käed allaandmise märgiks üles. “Ma olen dieedil, mäletad?”

Lisa näole ilmus piinlik ilme. “Anna andeks, Hannah. Unusta, mida ma su küpsetiste kohta ütlesin. Kas pulmaküpsised on kaunistamiseks juba piisavalt jahtunud?”

“Peaksid olema.”

Lisa läks tööpinna juurde ja hakkas tuhksuhkrut kaussi sõeluma. “Segan glasuuri valmis ja teen kõigepealt nimetähed ära.”

“Hea plaan. Need peaksid olema kõvad, kui hakkad nende ümber lillasid südameid tegema.”

“Kannikesekarva,” parandas Lisa, mõõtes teise kaussi suhkrukogust. “Pruut tahab, et nimetähed oleks sedasama helesinist tooni, mis suvine taevas kohe pärast koitu. Ja südamed peaksid olema esimeste metsikute kevadkannikeste värvi.”

Hannah’ kulmud kerkisid kõrgele. “See on suisa poeetiline, aga põhimõtteliselt on ju ikkagi tegu helesinise ja helelillaga, kas pole nii?”

“Sul on õigus,” ütles Lisa muiates, segas või suhkru hulka ja sirutas siis käe rõõsa koore järele.

Hannah segas kokku järgmise tainaportsu ja hakkas sellest küpsiseid küpsetama, Lisa sai glasuuri valmis ja tõstis selle pritskotti. Hannah vaatas mitu korda vilksamisi Lisa poole, kes küpsiseid helesiniste nimetähtedega kaunistas. Lisa esimesed küpsiste kaunistamise katsed olid olnud märgatavalt ebalevad, kuid ta oli harjutanud visadusega, mida Hannah kadestas. Nüüdseks oli Lisa ekspert ja see tähendas, et iga tellija sai Cookie Jarist täpselt sellise kujundusega küpsised, mis nende sündmusele sobisid.

Naised said valmis tööga ühel ajal ja Hannah läks Lisa juurde, et tema kätetööd imetleda. “Need on täiuslikud,” ütles ta nooremale äripartnerile naeratades. “Arvan, et oleme kohvipausi ära teeninud.”

Hannah lülitas kohvikusse astudes esimese asjana sisse uued laeventilaatorid. Nende laisalt ringi pöörlevad labad tekitasid õrna tuult, mis liigutas nii õhku kui ka punaseid, valgeid ja siniseid lipukesi, mille Lisa oli 4. juuli iseseisvuspäeva puhuks lakke riputanud.

“Mine istu. Toon meile kohvi,” ütles Lisa ja pöördus leti taga asuva termoskohvimasina poole.

Hannah valis istumiseks on lemmiklaua. See asus kohviku tagaosas, kuid sealt avanes läbi esiakna tahvelklaasi ikkagi kena vaade tänavale. Kohviku tagaosas istumisel oli üks suur boonus. Kohvik paistis tühi, kui keegi ei tulnud just päris ligi ja ei pressinud nina vastu esiakent. Ja kui kliendid neid ei näinud, siis ei koputanud nad ka uksele ega eeldanud, et nad kohviku varem lahti teeksid.

Lisa lipukesed nägid head välja ja Hannah’l oli hea meel, et ta oli kohviku ära kaunistanud. Lake Edeni elanikud suhtusid patriotismi väga tõsiselt ja 4. juuli oli üks linna suurimatest pidupäevadest. Hommikuti toimus alati rongkäik, päeva jooksul poliitilised kõned ja üritused ning õhtul tohutu suur piknik ja grillipidu Edeni järve kaldal, millele järgnes ööpimeduses ilutulestik.

“Mis sellel tiivikul viga on?” küsis Lisa, asetades kohvikruusid lauale.

“Millisel tiivikul?”

“Sellel, mis on otse su pea kohal.”

Hannah tõstis pilgu ja nägi, et selle tiiviku labad ei käinudki ringi. “Ma ei tea, aga Freddy ja Jed tulevad täna sahvrisse uusi riiuleid paigaldama. Näitan seda neile.”

“Freddy näeb hea välja,” märkis Lisa Hannah’ kõrval istet võttes. “Ta rääkis mulle, et Jed käsib tal igal hommikul duši all käia ja puhtad riided selga panna.”

“See on hea. Mäletan paari korda, mil pidin pealetuult seisma.”

Kohvi jooma hakates liikusid Hannah’ mõtted Freddy Sawyerile. Mees oli kerge vaimse puudega ja tegi linnas juhutöid, teenides lisa tulule, mida sai väikesest fondist, mille ema oli tema jaoks enne surma loonud. Freddy pidi olema juba üle kolmekümne, kuid tema naiivne olek ja poisilik naeratus jätsid palju noorema mulje. Ta elas Lake Edeni linnapiirist veidi välja jääval Old Bailey Roadil asuvas majas, mis oli aastaid kuulunud ta emale. Freddy nõbu Jed oli eelmisel kuul tema juurde kolinud ja paistis, et Jedi kohalolek avaldas Freddyle head mõju.

“Inimesed alahindavad Freddyt,” ütles Lisa üpriski ägedalt. “Nad arvavad, et ta ei suuda uusi asju õppida, aga nad eksivad. Janice Cox rääkis mulle, et õpetas talle kella selgeks.”

“See on hea,” ütles Hannah, pöörates pead, kui üks auto kohviku ette keeras. “Näe, Andrea tuleb, ta on täna õige varajane. Ta peaks siin Normaniga alles pool kümme kohtuma.”

Lisa hüppas toolilt püsti. “Lähen lasen ta sisse. Istu sa edasi ja lõdvestu. Tean, et sa pidid eile selle tüdrukuteõhtu pärast kaua üleval olema.”

Hannah istus. Ta oli väsinud. Tüdrukuteõhtu oli kujutanud suurt üle neljakümne külalisega pidu. Andrea oli kutsutud, kuid ta jäi vaid niikauaks, et anda üle oma kingitus, soovida pruudile õnne ja anda Hannah’le edasi teade Mike’ilt. Mike oli linnast ära sõitnud, et osaleda viiepäevasel Des Moines’is toimuval konverentsil, kus käsitleti noorte seadusrikkujatega tegelemise võtteid. Kui mees ei olnud Hannah’t telefoni teel kätte saanud, siis oli ta helistanud Andreale, paludes edasi öelda, et veedab pühapäeva öö Des Moines’is, kuid jõuab esmaspäeval keskpäevaks Lake Edenisse tagasi ja tuleb siis Cookie Jarist läbi, et Hannah’ga kohtuda.

Õed oli saanud peol vaid paar sõna vahetada, enne kui Andrea lahkus. Õde oli rääkinud, et Bill oli muutunud ta raseduse tõttu tõeliseks kanaemaks. Mees nõudis, et naine puhkaks siis, kui ta ei olnud väsinud, tõi talle pidevalt tekke ja patju, mida naine ei vajanud, ja oli hakanud alles hiljuti valmistama energiarikkaid vahepalu, mis mõjusid Andrea sünnituseelsele dieedile suisa laastavalt.

“Tere, Hannah.” Andrea hõljus uksest sisse tõelise elegantsiga. Tal oli seljas heleroheline seelik, mis liikus graatsiliselt ta kõnnaku taktis, ja sobiv puusadeni pluus. Õe taljele oli seotud türkiissinine sall – Hannah ei oleks julgenud kunagi sellist värvikombinatsiooni kanda – ja kaela õmber rippus hõbedane türkiisripats. Andrea heleblondid juuksed olid keeratud kuklasse keerukasse sõlme. Ta oleks sobinud oma välimusega ükskõik millise moeajakirja kaanele.

“Näed oivaline välja,” ütles Hannah, tundes vaid tillukest kadedusetorget. Andrea oli alati väga moekas ja Hannah tundis end tihti tema kõrval halli hiirekesena.

“Ema helistas sulle Michelle’i asjus, eks?”

“Jah, lähen talle vastu. Nii tore on teda jälle kodus näha.”

“Tean. Me pole teda terve igaviku näinud.” Andrea tõmbas tooli lauast eemale ja võttis istet. “Miks sa mulle eile õhtul ei helistanud? Jätsin su automaatvastajale umbes triljon sõnumit.”

“Unustasin seda kontrollida. Ma ei teadnud Normani uuest majast midagi, kuni ta mulle täna hommikul helistas.”

Andrea näole tekkis pahur ilme. “Ära kavatsegi mind süüdistada, et ma sulle ei rääkinud. Sul on tõesti mobiiltelefoni vaja, Hannah.”

“Ma ei taha mobiiltelefoni.”

“Kõigil tegijatel on mobiiltelefon.”

“Nähtavasti ei ole ma siis tegija. Ma tean, et meil on tehnoloogiaajastu, aga mulle ei meeldi mõte, et olen kogu aeg elektroonilise oheliku otsas.”

“See ei ole ohelik. Kui sa ei taha vastata, siis saad selle alati välja lülitada.”

“See tähendakski alati.” Hannah’ suule ilmus muie. Lõppargument oli juba käeulatuses. “Ja kui ma mobiiltelefoni kunagi vastu ei võta, siis miks peaks see mul üldse olema?”

“Kohvi, Andrea?” hõikas Lisa tühja kruusi üles tõstes.

“Ei aitäh. Doc Knight piiras mu kohvitarbimist ühele tassile päevas ja olen selle täna juba ära joonud.”

“Kuidas oleks siis apelsinimahlaga?”

“See kõlab hästi.” Andrea naeratas Lisale ja pöördus siis uuesti Hannah’ poole. “Pidin varavalges tõusma. Doc Knightil oli ainus vaba aeg kella poole kaheksaks.”

“Pool kaheksa ei ole just varavalge.”

“Minu jaoks on. Minuga on muuseas kõik korras. Loobusin ultrahelist. Me ei taha poisi sugu enne sündi teada.”

“Enne poisi sündi?”

“Ütlen seda lihtsalt seepärast, et andsin emale järele. Ta on täiesti kindel, et seekord tuleb poiss.”

Hannah muheles. “Miks ta selles nii kindel on?”

“Ta ütles, et kui laps asub allpool ja kõht on ettepoole, siis on poiss. Kui laps asub kõrgemal ja kõht on igatpidi suur, siis tüdruk.”

“See kõlab küll nagu mingi vananaistejutt. Pealegi on su kõht ikka veel täiesti lame.”

“Ei ole. Olen hakanud kandma selliseid riideid, mis seda peidaksid, aga mitte miski ei istu mulle enam hästi. Hakkan kandma rasedate riideid kohe, kui Claire’i tellimus kohale jõuab.”

“Palusid Claire’il endale rasedate riideid tellida?” oli Hannah üllatunud. Claire Rodgersile kuulus Beau Monde, Cookie Jari kõrval asuv rõivapood, ja tema rõivad olid kallid.

“Ma tean, et need maksavad tõenäoliselt terve varanduse, aga Bill tahab, et saaksin parimat. Ta ütles, et need saab kuluna võib-olla isegi maksudest maha arvata. Olen ju ikkagi kinnisvaramaakler ja pean olema töö jaoks korralikult riides.”

“Küsi parem Stani käest üle.” Hannah hoidis peale tükkivat naeru tagasi. Stan Kramer oli Lake Edeni parim raamatupidaja. Tal oli suhteliselt liberaalne arusaam sellest, mida sai ja mida ei saanud kuluna maksudest maha arvata, kuid Hannah ei uskunud, et mees julgeks päris nii kaugele minna.

Andrea tõstis pilgu, kui Lisa lauda taldrikutäie küpsiseid tõi. “Aitäh, Lisa. Need näevad oivalised välja ja mul ei olnudki enne aega hommikust süüa. Mis need on?”

“Kutsume neid aprikoosikilluga küpsisteks, need on Hannah’ välja mõeldud. Põhimõtteliselt on need nagu krõbedad rosina-kaeraküpsised, milles on rosinate asemel kasutatud peeneks hakitud urjukke.”

Telefon helises ja Lisa tõttas vastama. Hannah vaatas, kuidas Andrea tema uusimat küpsist maitses, ja lõdvestus, kui õe suule naeratus kerkis. “Need meeldivad sulle?”

“Need on võrratud.” Andrea võttis veel ühe küpsisesuutäie ja kummardus siis lähemale. “Noh? Mida sa Normani plaanidest arvad?”

“Need on suurepärased. Suudan vaevu ära oodata, mil meie unistuste maja näen.”

“Sa ütlesid siis jah?”

Hannah surus suule kerkiva naeratuse tagasi, olles täiesti teadlik, mida õde küsis. “Jah millele?”

“Normaniga abiellumisele muidugi!”

“Ei.”

“Sa ütlesid siis ei?”

Hannah raputas pead. “Ma ei öelnud midagi. Norman ei teinud mulle ettepanekut.”

“Ei teinud? Arvasin kindlalt, et ta teeb.” Andrea ilme muutus ärevaks. “Ta ei käi kellegi teisega kohtamas, ega ju?”

“Minu teada mitte.”

“Ah soo… see on hea. Võib-olla peaksid sa talle väikese vihje andma. Sa ei muutu ju enam nooremaks ja kui sa lapsi tahad …” Andrea vakatas poolelt sõnalt ja ohkas. “Anna andeks, Hannah. Ma hakkan juba ema meenutama.”

“Jah, hakkad küll.”

“Aga vähemalt lõpetasin enne, kui jõudsin su bioloogilise kellani.”

“Ei lõpetanud. Sa just ütlesid seda.”

Andrea näol peegeldus hetkeks segadus, kuid ta kogus end kiiresti. “Palusin juba andeks. Kuule, Hannah… ma tean, et see on sinu jaoks tundlik teema. Palun vabandust, et sellest juttu tegin.”

Hannah’ suu vajus ammuli. Andrea ei vabandanud just tihti. Ta pidi lämmatama tungi tormata Lake Edeni Neighborhoodi apteeki, et osta sealt karp kuldseid tähekesi, mida preili Gladke oli kasutanud klassikalendris eriliste päevade märkimiseks. Hannah tahtis juba öelda, et võtab vabanduse vastu, kui Lisa laua juurde naasis.

“Mul on üks hea ja üks halb uudis,” teatas Lisa neile. “Kumba enne kuulda tahate?”

Hannah võttis vastu hetkeotsuse. “Halba uudist. Jätame hea viimaseks.”

“Helistas toitlustaja. Pamela vanemad tühistasid pulma. Pamela tülitses Tobyga ja põgenes siis selle kutiga, kellega ta keskkoolis käis.”

Hannah oiatas. “Arvan, et oleks parem, kui sa meile ka hea uudise kohe ära räägid.”

“Ütlesin toitlustajale, et küpsetasime juba kõik küpsised valmis ja ta lubas meile nende eest maksta. Ta ütles, et saadab meile tšeki ja et võime küpsised endale jätta.”

“See on temast kena. Aga mida me nendega peale hakkame? Me ei saa müüa küpsiseid, millel on pruudi ja peigmehe nimetähed, kui me just…” Hannah sirutas käe pabersalvräti järele ja keeras selle pahempidi, et saada täiesti tühi paberruut. “Kas sul pastakat on?”

“Mul on alati pastakas kaasas.” Andrea pistis käe portfelli ja tõmbas sealt välja kuldse Crossi firma pastaka.

Hannah joonistas salvrätile suure ringi ja kirjutas selle sisse Pami ja Toby nimetähed. Ta silmitses seda hetke ja pöördus siis Lisa poole. “Kas sa oleksid hea ja tooksid mulle ühe pulmaküpsise? Mul on mõte.”

Hetk hiljem lebas laua keskel salvrätil näidisküpsis. Hannah uuris seda veidi ja pööras siis naeruse näo üles Lisa poole. “Kas siin on ruumi, et mahutada Pami nimetähtede ette H ja A?”

“Seal on ruumi küll. Pidin jätma lilla südame jaoks ruumi.”

Andrea oli üllatunud. “Kas peigmees oli sõjakangelane^[1.]?”

“Ei, aga ta vääriks seda Pamela väljakannatamise eest küll.” Hannah pöördus uuesti Lisa poole. “Aga Y-täht Pami nimetähtede taha?”

“See on lihtne. Mida me Toby nimetähtedega teeme?”

“Eriti ei midagi. Peame ainult nende ette suure number nelja tegema.”

“Saan aru!” ütles Andrea elevusega. “Siis moodustub sinna “HAPPY 4TH”^[2.]. Küpsised on valget värvi ja kui teete tähed sinise ja numbri punase glasuuriga, siis saate iseseisvuspäeva küpsised.”

Lisa lükkas tooli lauast eemale. “See on täiuslik, Hannah. Asun kohe nende kallal tööle. Pean täpselt sama sinise glasuuri tooni kätte saama, enne kui see kõvaks muutub.”

“Aga kas küpsised enne neljandat vanaks ei lähe?” küsis Andrea. “See on alles viie päeva pärast.”

“Mitte siis, kui pistame need pärast kaunistamist sügavkülma. Paneme need õhtul sulama ja saame neid järgmisel päeval rongkäigu ajal rahvale jagada.”

“Tracey võib seda teha,” pakkus Andrea. “Ta on peaaegu viiene ja sellest piisab küll rongkäigus osalemiseks. Ta võiks sõita Cookie Jari vankri peal ja inimestele küpsiseid jagada.”

Hannah raputas pead. “See on tore mõte, aga meil ei ole vankrit.”

“Pole vankrit?” oli Andrea üllatunud.

“Tahtsime seda küll ise kokku panna ja kaunistada, aga meil ei olnud aega, rääkimata siis sellest, mis see oleks meile maksma läinud.”

“Aga teil peab oma vanker olema! Kõigil on. Ma teen selle teie jaoks ära, Hannah. See on minu jaoks lõbu.”

Hannah avas juba suu, kuid tal ei olnud südant Andread keelama hakata. Õde tahtis ilmselt tõsimeeli neile rongkäiguvankri valmis ehitada. Kuna Tracey käis lasteaias ja Bill tööl, siis oli Andreal palju vaba aega. “Oled sa kunagi midagi sellist teinud?”

“Mitte otseselt, aga kui raske see siis ikka on? Palun luba mul seda teha, Hannah. Võta seda kui teenet. Päästad mind lõputust igavusest ja see ei lähe sulle sentigi maksma. Billi isal on heinavanker, mida saan laenata, ja mul on garaažis tonnide viisi asju, millega seda kaunistada.”

Hannah’l oli raske õe anuvale ilmele vastu seista. Andrea ei olnud omaenda pulma planeerimisest saati nii elevil olnud. “Oled kindel, et tahad sellist kiireloomulist tööd ette võtta?”

“Muidugi. Mul on kuhjaga aega. Ütle ainult, et oled nõus, ja ma asun kohe selle kallale.”

Hannah teadis, et võib kahetsema hakata, kuid noogutas siiski. “Olgu.”

“Oled kõige parem õde terves maailmas!” Andrea kargas püsti ja tõttas teisele poole lauda, et Hannah’t kallistada. “Ma jooksen Kiddie Kornerisse ja ütlen Traceyle. Ta on kindlasti elevil.”

“Ära unusta oma kohtumist Normaniga. Pead kell pool kümme koos vajalike dokumentidega siin tagasi olema.”

“Olen kohal. Aitäh veel kord, Hannah. Andsid mu elule kohe täiesti uue hingamise.”

Hannah ohkas, kui Andrea uksest välja tormas, oma Volvosse istus ja minema sõitis. Tal oli õe rõõmu üle hea meel, kuid vankri ehitamiseks loa andmine võis olla strateegiline viga, eriti kui Bill tundis naise suhtes niivõrd tugevat kaitseinstinkti. Mida arvab mees Hannah’st siis, kui tema rase naine teatab kavatsusest töötada pikki tunde, et Cookie Jari vanker rongkäiguks valmis ehitada ja ära ehtida?

1 Purple heart (otsetõlkes lilla süda) on Ameerika Ühendriikide sõjaväe medal, mida antakse lahingutegevuses haavata või surma saanud sõjaväelastele. (Tlk.) [ ↵ ]

2 Head neljandat! (Ingl. k.) [ ↵ ]