Читать книгу Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat - Joe Abercrombie - Страница 3

Anglandi kuberneri saalis oli külm. Kõrged seinad olid kaetud lihtsa külma krohviga, lai põrand oli külmadest kiviplaatidest, haigutavas kaminas oli ainult külm tuhk. Ainsaks kaunistuseks oli tohutu seinavaip, mis rippus saali otsas: vaibale oli tikitud Uniooni vapi kuldne päike, mille keskel olid Anglandi ristatud vasarad.

Kuberner Meed kössitas hiiglasliku palja laua taga kõval toolil ja vahtis tühjusse, parema käe sõrmed lõdvalt ümber veinipeekri jala. Tema nägu oli kahvatu ja aukuvajunud, ametirüü kortsus ja plekiline, hõredad valged juuksed sassis. Major West, kes oli Anglandis sündinud ja üles kasvanud, oli sageli kuulnud Meedist räägitavat kui tugevast juhist, suurest inimesest, provintsi ja selle elanike väsimatust eestvõitlejast. Nüüd nägi ta välja nagu inimvare, kelle võimas ametikett on maadligi litsunud, ta oli sama tühi ja külm nagu tema haigutav kamin.

Temperatuur saalis oli jäine, kuid meeleolu oli veel külmem. Lordmarssal Burr seisis keset saali, jalad harkis, suured kämblad selja taga nii kõvasti kokku pigistatud, et sõrmenukid olid valged. Major West seisis tema kõrval, jäigalt nagu puunott, pea langetatud, ja kahetses, et oli oma kuue ära andnud. Ilmselt oli saalis veel külmem kui väljas, kuigi ilm oli isegi sügise kohta karm.

„Kas te veini võtate, lordmarssal?” küsis Meed vaikselt, ilma et oleks peadki tõstnud. Tema hääl tundus suures saalis nõrk ja kime. Westile tundus peaaegu, et Meedi hingeaur on näha.

„Ei, Teie Hiilgus. Ei võta.” Burri kulm oli kortsus. Westi teada oli tema kulm juba viimased paar kuud pidevalt kortsus olnud. Paistis, et teisi ilmeid tal ei olegi. Tal oli oma kulmukortsutus lootuse jaoks, rahulolu jaoks ja üllatuse jaoks. Praegu näitas tema kulmukortsutus aga ülimat viha. West tammus närviliselt ühelt tuimalt jalalt teisele, et verd liikuma saada, ja soovis, et oleks ükskõik kus mujal, ainult mitte siin.

„Aga teie, major West?” küsis kuberner sosinal. „Kas teie võtate veini?” West avas suu, et keelduda, kuid Burr jõudis ette.

„Mis juhtus?” urises ta. Rasked sõnad põrkusid külmadelt seintelt karedana tagasi ja kaikusid jäise lae all.

„Mis juhtus?” Kuberner raputas end ja pööras oma aukuvajunud silmad aeglaselt Burri poole, justkui märkaks teda alles nüüd. „Ma kaotasin oma pojad.” Ta haaras väriseva käega veinipeekri ja jõi põhjani.

West nägi, et marssal Burri sõrmed selja taga hakkasid üksteist veel kõvemini pigistama. „Tunnen kaotuse pärast kaasa, Teie Hiilgus, kuid ma pidasin silmas laiemat olukorda. Ma mõtlen Musta Kaevu juures juhtunut.”

Tundus, et Meed võpatas juba paljalt selle paiga nime kuuldes. „Toimus lahing.”

„Seal toimus veresaun!” käratas Burr. „Millega te end õigustate? Kas te ei saanud kuninga korraldusi kätte? Te pidite kutsuma kokku nii palju sõdureid kui võimalik, need linna kaitsele rakendama ja lisajõude ootama jääma! Te ei tohtinud mingil tingimusel Bethodiga võitlusse astuda!”

„Kuninga korraldused?” Kuberneri ülahuul kõverdus põlglikult. „Te mõtlete ikka Kinnise Nõukogu korraldusi? Ma sain need kätte. Ma lugesin need läbi. Ma kaalusin neid.”

„Ja siis?”

„Ma rebisin need puruks.”

West kuulis, et lordmarssal hingab raskelt läbi nina. „Te rebisite… need puruks?”

„Sada aastat oleme Anglandi valitsenud meie, minu suguvõsa ja mina. Kui me siia tulime, ei olnud siin midagi.” Meed tõstis uhkelt lõua ja ajas rinna kummi. „Meie taltsutasime metsiku maa. Meie raiusime maha metsad, ehitasime teed, ehitasime talud ja kaevandused ja linnad, mis on andnud rikkust tervele Unioonile!”

Vana mehe pilk oli märgatavalt elavnenud. Ta paistis pikem, julgem, tugevam. „Kui selle maa inimesed vajasid kaitset, vaatasid nad kõigepealt minu poole ja alles siis üle mere! Kas ma pidin laskma neil põhjalastel, neil barbaritel, neil elajatel karistamatult oma maad laastada? Oma esiisade tohutu töö tuulde visata? Röövida, põletada, vägistada ja tappa, nagu süda lustib? Kas ma oleksin pidanud linnamüüride taga istuma, samal ajal kui Angland nende mõõga all verd jookseb? Ei, marssal Burr! Mina nii ei tee! Ma kogusin kokku viimase kui mehe, andsin neile relvad ja saatsin nad metslaste vastu lahingusse – ning minu kolm poega läksid kõige ees. Mida muud ma oleksin saanud teha?”

„Käsku kuulata, kurat võtaks!” karjus Burr, nii kõvasti, kui hääl võttis. West võpatas, kõuetaoline kaja pani tal kõrvad kumisema.

Meed võpatas samuti ja jäi ammulisui vahtima. Siis hakkas tema alahuul värisema. Vana mehe silmadesse tõusid pisarad ja tema keha vajus jälle kössi. „Ma kaotasin pojad,” sosistas ta külmale põrandale vaadates. „Ma kaotasin oma pojad.”

„Mul on kahju teie poegadest ja kõigist teistest, kes ilmaasjata elu kaotasid, kuid teist mul kahju ei ole. Te olete juhtunus ainult ise süüdi.” Burr võpatas, neelatas ja hõõrus kõhtu. Siis läks ta aeglaselt akna juurde ja jäi külma halli linna vaatama. „Te raiskasite ära kõik oma jõud ja nüüd pean ma vähendama oma jõudusid, et mehitada teie linnu ja teie kindlusi. Te saadate minu alluvusse kõik, kes Musta Kaevu tapatalgutes ellu jäid, ja kõik teised, kellel on relvad ja kes suudavad võidelda. Meil on vaja igat meest.”

„Ja mina?” pomises Meed. „Küllap need Kinnise Nõukogu koerad uluvad ja nõuavad minu verd?”

„Las uluvad. Mul on teid siin vaja. Põgenikud tulevad lõuna poole, nad põgenevad Bethodi eest või siis hirmu eest, mida nad tema ees tunnevad. Kas te olete viimasel ajal aknast välja vaadanud? Ostenhorm on põgenikke täis. Nad kogunevad tuhandete kaupa linnamüüride taha – ja see on alles algus. Hoolitsege nende heaolu eest ja nende evakueerimise eest Midderlandi. Kolmkümmend aastat on teie rahvas teilt kaitset otsinud. Nad vajavad teid endiselt.”

Burr pöördus jälle saali poole. „Andke major Westile nimekiri üksustest, mis on veel sõdimiskõlblikud. Mis puutub põgenikesse, siis neil on vaja toitu, riideid ja peavarju. Ettevalmistusi nende evakueerimiseks peaks alustama kohe.”

„Kohe,” sosistas Meed. „Loomulikult, kohe.”

Burr heitis Westile kiire pilgu oma paksude kulmude alt, hingas korra sügavalt ja sammus ukse poole. West vaatas lahkudes üle õla. Anglandi kuberner kössitas endiselt toolil oma tühjas, jääkülmas saalis, pea käte vahel.

„See on Angland,” ütles West, osutades suurele kaardile. Ta pöördus ohvitseride poole. Vaid vähesed neist ilmutasid tema jutu vastu pisutki huvi. See polnud eriline üllatus, kuid ajas ikkagi Westil kopsu üle maksa.

Pika laua paremas servas istus kindral Kroy, jäigalt sirge ja liikumatu. Ta oli pikk, kõhetu ja karm, tema hallid juuksed olid pöetud nurgelise kolba lähedalt, musta värvi munder oli lihtne ja laitmatult puhas. Tema tohutu hulk staabiohvitsere olid kõik samamoodi pöetud, aetud habemega, klanitud, sünged nagu salk leinajaid. Nende vastas, vasakul pool lauda, lebaskles kindral Poulder, ümara punase näoga mees, tohutute vuntside uhke omanik. Tema kõrge krae, mis oli rohkest kuldniidist jäik, ulatus peaaegu tema suurte roosade kõrvadeni. Tema kaaskond istus toolidel kaksiratsi nagu sadulas, nende karmiinpunased mundrid uppusid poortidesse, ülemised kuuenööbid olid hooletult lahti, poriplekke kanti uhkelt nagu medaleid.

Kroy ja tema ohvitseride meelest tähendas sõda peamiselt korda, puhtust, ennastsalgavust ja reeglite ranget järgimist. Poulderi poolel peeti kõige tähtsamaks uljast välimust ja hoolikalt seatud juukseid. Grupid põrnitsesid teineteist üle laua kõrgi põlgusega, justkui teaksid vaid nemad õige sõjapidamise saladust ja teine pool saab olla ainult takistuseks, pingutagu nad kuidas tahes.

Westi meelest olid mõlemad grupid takistuseks, kuid kummagagi neist ei olnud pooltki nii raske kui kolmanda salkkonnaga, mis oli kogunenud laua kaugemasse otsa. Nende juhiks ei olnud keegi muu kui troonipärija prints Ladisla ise. Temal ei olnud seljas mitte niivõrd munder kui õlakutega öösärk. Militaarse motiiviga ööriietus. Juba ainuüksi tema kätiste pitsist oleks saanud korraliku suurusega laudlina ning tema kaaskond ei olnud rõivastatud eriti väiksema toredusega. Printsi ümber lösutasid toolidel mõned terve Uniooni kõige rikkamatest, kenamatest, elegantsematest ja kasutumatest noormeestest. Kui inimest mõõdetaks kübara suuruse järgi, oleksid nemad tõesti väga suured inimesed.

West pöördus uuesti kaardi poole, kurk häirivalt kuiv. Ta teadis, mida ütlema peab, ta pidi selle lihtsalt ära ütlema, nii selgelt kui võimalik, ja maha istuma. Mis siis, et tema selja taga olid mõned sõjaväe kõige tähtsamad mehed. Rääkimata troonipärijast. Mehed, kes teda põlgasid, nagu ta teadis. Vihkasid teda tema kõrge positsiooni ja madala sünnipära tõttu. Vihkasid teda selle pärast, et tema on oma koha välja teeninud.

„See on Angland,” ütles West uuesti, enda lootust mööda rahuliku ja autoriteetse häälega. „Cumnuri jõgi,” ja tema kepi ots libises mööda jõe looklevat sinist joont, „poolitab provintsi kaheks. Lõunapoolne osa on palju väiksem, kuid seal asub suurem osa elanikkonnast ja peaaegu kõik olulisemad linnad, nende hulgas ka pealinn Ostenhorm. Siin on teed üsna head, maastik suhteliselt lage ja tasane. Meie teada pole põhjalased oma jalga veel lõuna poole jõge tõstnud.”

West kuulis selja tagant haigutust, mis kostis selgelt, kuigi tuli laua kaugemast otsast. Teda läbis raevusööst ja ta pöördus välkkiirelt. Paistis, et prints Ladisla kuulab tähelepanelikult. Süüdlane oli üks tema kaaskondlastest, noor lord Smund, laitmatu sugupuu ja tohutu varandusega mees, kellel oli aastaid pisut üle kahekümne, kuid kellel olid kõik varaküpse kümneaastase anded. Ta lamaskles toolil ja vahtis tühjusse, suu veidralt ammuli.

West suutis end hädavaevu tagasi hoida, et mitte tema juurde karata ja teda kepiga kolkima hakata. „Kas minu jutt on teile igav?” sisistas ta.

Smund paistis lausa üllatunud, et tema kallal norima hakati. Ta vaatas vasakule ja paremale, nagu arvaks, et West rääkis mõne tema lauanaabriga. „Mis, mulle või? Ei-ei, major West, sugugi mitte. Igav? Ei! Cumnuri jõgi poolitab provintsi kaheks ja nii edasi. Ülipõnev jutt! Ülipõnev! Ma tõesti vabandan. Ma sain eile hilja õhtule, mõistate.”

West ei kahelnud selles sugugi. Smund oli eile hilja õhtule saanud, sest oli vaja printsi teiste sabarakkudega juua ja eputada ning täna kõigi aega raisata. Kroy mehed olid pedantsed ja Poulderi omad üleolevad, kuid vähemalt olid nad sõdurid. Printsi kaaskonnal ei olnud Westi teada mingisuguseid oskusi – muidugi peale oskuse teda ärritada. Selles osas olid nad kõik asjatundjad. Ta kiristas pahameelest peaaegu hambaid, kui jälle kaardi poole pöördus.

„Provintsi põhjaosaga on hoopis teine lugu,” urises ta. „See on tohutu, hõredalt asustatud ebasõbralik ala, mis on täis tihedaid laasi, radadeta soid ja järske mägesid. Seal on kaevandused, puiduvarumislaagrid, külad ja ka mõned inkvisitsiooni halduses olevad karistuskolooniad, kuid need on jaotatud väga hõredalt. Seal on ainult kaks teed, mis sobivad vähegi suuremate meeste- või varustusehulkade jaoks, eriti lähenevat talve arvestades.” Tema kepp libises mööda kahte punktiirjoont, mis jooksid läbi metsa põhjast lõunasse. „Läänepoolne tee kulgeb mägede lähedal ja ühendab kaevanduskülasid. Idapoolne läheb enam-vähem mööda rannikut. Teed saavad kokku Vahujõe ääres Dunbreci kindluse juures, Anglandi põhjapiiril. See kindlus, nagu me kõik teame, on juba vaenlase käes.”

West pööras kaardile selja ja võttis istet, üritades hingata aeglaselt ja ühtlaselt, suruda alla viha ja peletada minema valu, mis oli juba hakanud tema silmade taga tuikama.

„Tänan, major West,” ütles Burr ning tõusis, et laua ümber olijate poole pöörduda. Kõik sahistasid ja hakkasid liigutama, alles nüüd ärkas ruum ellu. Lordmarssal sammus natuke aega kaardi ees edasi-tagasi ja kogus mõtteid. Siis koputas ta kepiga vastu kaarti kohas, mis oli Cumnurist kõvasti põhja pool.

„Musta Kaevu küla. Silmapaistmatu asundus rannikuäärsest teest umbes kümne miili kaugusel. Põhimõtteliselt ainult käputäis maju, mis nüüd on täielikult maha jäetud. Seda pole isegi kaardil. See koht ei vääri millegi poolest tähelepanu. Välja arvatud muidugi selle poolest, et just see on paik, kus põhjalased hiljuti meie sõdurite hulgas veresauna korraldasid.”

„Kuradi lollid anglandlased,” pomises keegi.

„Nad oleksid pidanud meid ootama,” ütles Poulder rahuloleva muigega.

„Just nimelt, oleksid pidanud,” nähvas Burr. „Aga nad olid enesekindlad – ja miks poleks pidanud olema? Mitu tuhat hästi relvastatud meest ratsaväega. Paljud neist olid elukutselised sõdurid. Nad polnud ehk kuninga kaardiväega samal tasemel, kuid ikkagi välja õpetatud ja sihikindlad. Oleks võinud arvata, et nad on nendele metslastele enam kui väärilised vastased.”

„Aga nad võitlesid tublilt,” sekkus prints Ladisla, „eks ole tõsi, marssal Burr?”

Burr põrnitses üle laua. „Tubli võitlus on see, kus võidetakse, Teie Kõrgus. Need mehed notiti maha. Pääsesid ainult need, kellel oli hea hobune ja väga palju õnne. Lisaks kahetsusväärsele elavjõu raiskamisele kaotasime seal palju ka sõjavarustust ja toidumoona. Mõlemaid märkimisväärsel hulgal, ja meie vaenlane sai selle võrra rikkamaks. Mis aga võib-olla kõige olulisem: see kaotus kutsus rahva hulgas esile paanika. Teed, millest meie sõjavägi sõltub, on ummistunud põgenikest, kes on veendunud, et Bethod jõuab iga hetk nende talusse, nende külasse, nende koju. See on loomulikult täielik katastroof. Võib-olla kõige rängem katastroof, mis Unioonile viimasel ajal osaks on saanud. Kuid katastroofid õpetavad alati midagi.”

Lordmarssal asetas oma suured kämblad kindlalt lauale ja kummardus kuulajatele lähemale. „See Bethod on hoolikas, arukas ja halastamatu. Tal on palju hobuseid, jalamehi ja ambureid ning tema väed on piisavalt hästi korraldatud, et neid kõiki koos kasutada. Tal on suurepärased maakuulajad ja tema väed on ülimalt liikuvad, tõenäoliselt liikuvamad kui meie omad, eriti raskel maastikul, sellisel, mis ootab meid provintsi põhjaosas. Ta seadis anglandlastele lõksu ja nad langesid sisse. Meie ei tohi sama teha.”

Kindral Kroy naeris rõõmutult. „Kas me peaksime siis neid barbareid kartma, lordmarssal? Kas teie soovitate seda?”

„Kuidas Stolicus ütles, kindral Kroy? „Ära kunagi karda vaenlast, kuid austa teda alati.” Ma arvan, et mina soovitaksin just seda, kui üldse midagi.” Burr põrnitses üle laua. „Kuid mina ei jaga soovitusi. Ma jagan käske.”

Kroy nõksatas pahameelest noomituse üle, kuid vähemalt jäi ta vait. Korraks. West teadis, et ta ei püsi kaua vait. Ta polnud kunagi kaua vait.

„Me peame olema ettevaatlikud,” jätkas Burr, kõneldes nüüd kõigi ruumisviibijatega, „kuid meil on ikkagi eelis. Meil on kaksteist rügementi kuninga kaardiväge, vähemalt sama palju aadlike saadetud mehi ja mõned anglandlased, kellel õnnestus Musta Kaevu tapatalgutest pääseda. Vähese olemasoleva informatsiooni põhjal ületavad meie väed vastast arvult viiekordselt või enamgi. Meil on parem varustus, taktika ja organiseeritus. Paistab, et põhjalased teavad seda. Hoolimata oma edust püsivad nad põhja pool Cumnuri, piirduvad rüüstamisega ja korraldavad vahel mõne väljatungi. Paistab, et nad ei kipu üle jõe, et meiega otse lahingusse astuda.”

„Neile haledatele argpüksidele ei saa seda ju pahaks panna,” itsitas Poulder oma ohvitseride nõusoleva pomina saatel. „Ilmselt nad kahetsevad juba, et üldse üle piiri tulid!”

„Võimalik,” pomises Burr. „Igatahes ei tule nad meie juurde, niisiis peame üle jõe minema ja nad ise üles otsima. Seepärast jagame oma sõjaväe põhijõud kaheks – vasak tiib jääb kindral Kroy alluvusse, parem kindral Poulderile.” Mehed seirasid teineteist üle laua kõige sügavama vaenulikkusega. „Me liigume siit Ostenhormi laagritest mööda idapoolset teed Cumnuri jõeni ja hargneme teisel pool jõge lootuses, et leiame Bethodi sõjaväe ja saame ta otsustavasse lahingusse meelitada.”

„Kogu austuse juures,” sekkus kindral Kroy toonil, mis ütles, et tal pole mingit austust, „kas poleks arukam saata pool sõjaväest mööda läänepoolset teed?”

„Läänes pole eriti midagi peale raua, ainsa asja, millega põhjalased on juba hästi varustatud. Rannikupoolne tee pakub rikkalikumat saaki ja on põhjalaste varustus- ning taganemisteedele lähemal. Pealegi ei taha ma meie vägesid liiga hõredalt jaotada. Me ei tea ikka veel Bethodi vägede tegelikku tugevust. Ma tahan, et meil oleks võimalus oma väed kiiresti kokku koguda, et temast võitu saada, kui meil õnnestub temaga lahingusse astuda.”

„Aga lordmarssal!” Kroyl oli ilme, nagu kõneleks ta seniilse isaga, kellel on kahjuks siiski õigus oma asjade üle ise otsustada. „Läänepoolset teed ei tohi ometi valveta jätta?”

„Ma pidin selleni kohe jõudma,” urises Burr ja pöördus jälle kaardi poole. „Kolmas väeüksus, mida juhib kroonprints Ladisla, asub positsioonidele Cumnuri jõe ääres ja jääb läänepoolset teed valvama. Nende töö on hoolitseda, et põhjalased meist mööda ei lipsaks ja meie tagalat ei vallutaks. See üksus jääb sinna, jõest lõuna poole, meie põhijõud hargnevad aga kaheks ja suitsetavad vaenlase välja.”

„Loomulikult, lordmarssal.” Kroy naaldus kõlava ohkega tooli seljatoele, justkui poleks ta midagi paremat oodanudki, kuid pidi kõige huvides siiski üritama, tema ohvitserid aga laksutasid laitvalt keelt ja vangutasid pead, näidates oma rahulolematust selle plaaniga.

„Noh, minu meelest on see plaan oivaline!” teatas Poulder sõbralikult. Ta vaatas üle laua Kroy poole ja muigas. „Mina pooldan seda täielikult, lordmarssal. Ma olen teie käsutuses igal moel, mida vajalikuks peate. Kümne päeva pärast on minu mehed valmis teele asuma.” Tema ohvitserid noogutasid ja mõmisesid nõusolevalt.

„Viie päeva pärast oleks parem,” ütles Burr.

Poulderi lihav nägu tuksatas pahameelest, kuid ta sai enesevalitsuse kiiresti tagasi. „Viis päeva siis, lordmarssal.” Kuid nüüd oli Kroy kord muheleda.

Kroonprints Ladisla oli kogu selle aja aga kaarti tunnistanud, silmad pilukil, ja tema paksult puuderdatud näole hakkas tasahaaval tekkima hämmeldunud ilme. „Lordmarssal Burr,” alustas ta aeglaselt, „minu üksus peab siis mööda läänepoolset teed jõe äärde minema, on mul õigus?”

„Just nimelt, Teie Kõrgus.”

„Aga üle jõe me minna ei tohi?”

„Just nimelt, Teie Kõrgus.”

„Meie kanda…” ja prints kõõritas haavunult Burri poole „…jääb siis puhtalt kaitsev roll?”

„Just nimelt. Puhtalt kaitsev.”

Ladisla kortsutas kulmu. „See ülesanne paistab tühine.” Tema tobe kaaskond hakkas toolidel nihelema ja nurisema, näidates oma rahulolematust ülesandega, mis polnud sugugi nende annete vääriline.

„Tühine? Andestage, Teie Kõrgus, kuid see pole nii! Angland on suur ja keeruline maa. Põhjalased võivad meist mööda pääseda, ja kui see neil õnnestub, on kõik meie lootused teie peal. Teie ülesandeks on takistada vaenlast üle jõe tulemast või – veel hullem võimalus – Ostenhormi peale marssimast.” Burr kummardus ettepoole, naelutas printsi pilguga paigale ja raputas tuliselt rusikat. „Teie olete meie kalju, Teie Kõrgus, meie alussammas, meie vundament! Teie olete hing, mille küljes ripub värav, värav, mis lüüakse sissetungijate nina all kinni ja kihutab nad Anglandist välja!”

Burri osavus avaldas Westile muljet. Printsi ülesanne oli tõesti tühine, kuid lordmarssal oleks suutnud ka käimlate rookimise panna paistma õilsa tööna. „Suurepärane!” hüüatas Ladisla, kübarasulg vehkimas. „Värava hing, aga loomulikult! Oivaline!”

„Kui rohkem küsimusi ei ole, härrased, siis… meil on väga palju tööd teha.” Burr vaatas mossis nägudest poolringi. Keegi ei teinud suud lahti. „Võite minna.”

Kroy ja Poulderi ohvitserid vahetasid jäiseid pilke ja kiirustasid, et esimesena välja jõuda. Kaks suurt väejuhti ise hakkasid tõuklema ukseavas, millel oli laiust enam kui piisavalt, et nad oleksid sealt korraga läbi mahtunud – kumbki ei tahtnud teisele selga keerata ega tema järel minna. Kui neil lõpuks oli õnnestunud koridori trügida, pöördusid turris kindralid teineteise poole.

„Kindral Kroy,” lausus Poulder hüvastijätuks põlgliku irvega ja heitis kõrgilt juuksed tahapoole.

„Kindral Poulder,” sisistas Kroy ja sikutas oma laitmatu mundri sirgeks.

Siis marssisid nad vastassuundades minema.

Viimasena sammusid välja prints Ladisla kaaskondlased, kes arutasid omavahel lärmakalt, kellel on kõige kallim turvis. West tõusis, et ka ise lahkuda. Tal oli sada kiiret ülesannet ja ootamine poleks midagi andnud. Kuid enne, kui ta ukse juurde jõudis, hakkas lordmarssal Burr jälle rääkima.

„See ongi siis meie sõjavägi, West. Ma vannun, vahel on mul tunne, et ma olen isa, kellel on hulk omavahel jagelevaid poegi, aga pole naist, kes mind aitaks. Poulder, Kroy ja Ladisla…” Ta vangutas pead. „Kolm väejuhti! Nad kõik paistavad arvavat, et kogu selle asja eesmärk on nende isiklik hiilgus. Rohkem ennast täis inimesi ei leiaks tervest Unioonist. Ime, et nad kõik ühte tuppa ära mahuvad.” Ta röhatas. „Võtku pagan neid seedehäireid!”

West otsis meeleheitlikult midagi positiivset. „Vähemalt kindral Poulder paistab kuulekas, härra lordmarssal.”

Burr mühatas. „Paistab tõesti, aga ma usaldan teda veel vähem kui Kroyd – kui see üldse võimalik on. Kroy on vähemalt etteaimatav. Ma võin olla kindel, et ta masendab mind igal sammul ja hakkab mulle vastu. Poulderi puhul ei saa milleski kindel olla. Ta naeratab ja meelitab ja kuuletub kõige väiksema pisiasjani, kuni näeb endale kasulikku võimalust ja pöördub mitu korda raevukamalt minu vastu, küll te näete. Neile mõlemale korraga meele järele olla on võimatu.” Burri silmad tõmbusid pilukile, ta neelatas ja hõõrus kõhtu. „Aga kuni nad mõlemad on rahulolematud, on meil võimalus. Ainus asi, mille eest tänulik olla, on see, et nad vihkavad teineteist veel rohkem kui mind.”

Burri kulm läks rohkem kipra kui tavaliselt. „Sellele kohale kandideerimisel olid nad mõlemad minust ees. Kindral Poulder on nimelt ülemlektori vana sõber. Kroy on ülemkohtunik Marovia nõbu. Kui Anglandi oli vaja vägede ülemjuhatajat, ei suutnud Kinnine Nõukogu nende kahe vahel valida. Lõpuks valiti paratamatu kompromissina mind. Tolvan kuskilt provintsist, eks ole, West? Täpselt see ma nende jaoks olen. Muidugi tõhusalt tegutsev tolvan, aga ikkagi tolvan. Ma olen kindel, et kui Poulder või Kroy peaks homme surma saama, vahetataks mind kohe järgmisel päeval ellujäänu vastu välja. Ülemjuhataja jaoks on raske kentsakamat olukorda ette kujutada – muidugi seni, kuni lisada asjale kroonprints.”

West peaaegu võpatas. Kuidas see õudus plussiks pöörata? „Prints Ladisla on… innukas?” pakkus ta.

„Mida ma ilma teie optimismita küll teeksin?” Burr kõhistas rõõmutult naerda. „Innukas? Ta elab unistustes! Teda on terve tema elu poputatud, nunnutatud ja viimse piirini hellitatud! See poiss ja päriselu ei tea teineteisest midagi!”

„Kas tal peab kindlasti omaette väeüksus olema, härra lordmarssal?”

Burr hõõrus oma jämedate sõrmedega silmi. „Kahjuks küll. Kinnine Nõukogu oli selles osas väga selgesõnaline. Neile teeb muret, et kuninga tervis on halb, troonipärijat peab rahvas aga täielikuks narriks ja päevavargaks. Nad loodavad, et siit tuleb uhke võit ja nad saavad kogu au printsile anda. Siis saadetakse ta võidusärast hiilgavana tagasi Aduasse ja temast võib saada kuningas, keda matsid armastavad.”

Burr vaikis hetke ja vaatas põrandale. „Ma olen teinud kõik, mida suutsin, et Ladisla ohtu ei satuks. Ma paigutasin ta sinna, kus põhjalasi ei tohiks olla ja kuhu nad ka kunagi ei tule, kui vähegi veab. Kuid sõda on kõike muud kui ettearvatav. Ladislal võib tekkida vajadus võidelda. Sellepärast peab keegi teda kaitsma. Keegi, kellel on lahingukogemus olemas. Keegi, kes on sama sitke ja sihikindel, kui tema narrist ohvitserid on pehmed ja laisad. Keegi, kes suudaks printsi hädaohtu sattumisest päästa.” Ta vaatas oma raskete kulmude alt Westile otsa.

Westil läks kõhus kohutavalt külmaks. „Mina?”

„Kahjuks küll. Pole kedagi, kelle ma parema meelega enda juurde jätaksin, aga prints küsis isiklikult teid.”

„Mind, härra lordmarssal? Aga ma pole ju õukondlane! Ma pole isegi aadlik!”

Burr mühatas. „Kui mind välja jätta, on Ladisla ilmselt ainus inimene sõjaväes, kellele ei lähe korda, kelle poeg keegi on. Ta on troonipärija! Aadlikud või kerjused, temast oleme kõik palju madalamal.”

„Aga miks just mina?”

„Sellepärast, et te olete võitleja. Tungisite Ulriochis esimesena läbi müüriaugu ja nii edasi. Te olete lahingus olnud, ja palju. Teil on võitleja maine, West, ja prints tahab seda ka endale. Sellepärast just teie.” Burr õngitses kuuetaskust mingi kirja ning ulatas Westile. „Ehk aitab see mõru pilli magusamaks teha.”

West murdis kirja pitseri, voltis paksu paberi lahti ja laskis pilgul üle paari puhta käekirjaga kirjutatud rea libiseda. Kui ta oli lõpule jõudnud, luges ta kirja veel kord läbi, lihtsalt et kindel olla. Ta tõstis pilgu. „Aukõrgendus.”

„Ma tean. Mina korraldasin selle. Võib-olla võetakse teid natuke tõsisemalt, kui teil on kuue peal üks tärn juures, võib-olla mitte. Aga igatahes olete te selle ära teeninud.”

„Aitäh, härra lordmarssal,” pomises West juhmilt.

„Aitäh kõige hullema töö eest sõjaväes?” Burr hakkas naerma ja laksas talle isalikult õlale. „Me hakkame teist puudust tundma, see on selge. Ma lähen esimest rügementi üle vaatama. Ma olen alati arvanud, et väejuht peab end sõduritele näitama. Kas tahate minuga koos ratsutada, kolonel?”

Kui nad linnaväravatest välja ratsutasid, langes lund. Tuul pillutas valgeid täpikesi, mis sulasid niipea, kui langesid teele, puudele, Westi hobuse turjale ja nende järel ratsutavate ihukaitsjate turvisele.

„Lumi,” porises Burr üle õla. „Juba sajab lund. Kas natuke vara pole?”

„Väga vara, aga juba on küllalt külm.” West võttis ühe käe ratsmetelt ja tõmbas kuuekaeluse koomale. „Külmem kui sügise lõpp tavaliselt.”

„Cumnurist põhja pool on kindlasti veel tubli tüki külmem.”

„Jah, härra lordmarssal, ja nüüd enam soojemaks ei lähe.”

„Tuleb vist karm talv, kolonel, või kuidas?”

„Väga võimalik, härra lordmarssal.” Kolonel? Kolonel West? Need sõnad koos tundusid ikka veel imelikuna, isegi Westile endale. Keegi poleks osanud arvata, et mitteaadliku poeg jõuab nii kaugele. West ise veel kõige vähem.

„Pikk karm talv,” lausus Burr mõtlikult. „Me peame Bethodi kiiresti üles leidma. Üles leidma ja talle kiiresti lõpu peale tegema, enne kui me kõik ära külmume.” Ta vaatas möödavilksatavaid puid, õhus pöörlevaid lumehelbeid ja Westi, kulm kogu aeg kortsus. „Halvad teed, halb maastik, halb ilm. Olukord pole just kõige parem, või kuidas, kolonel?”

„Ei, härra lordmarssal,” vastas West süngelt, kuid praegu tegi talle muret hoopis tema enda olukord.

„No kuulge, asi võiks hullem olla. Te asute positsioonidele jõest lõuna pool, seal on kenasti soe. Tõenäoliselt ei näe te terve talve jooksul põhjalase juuksekarvagi. Ja ma olen kuulnud, et prints ja tema kaaskond saavad päris hästi süüa. See on tubli tüki parem kui Poulderi ja Kroy seltsis lume sees ringi sumbata.”

„Muidugi, härra lordmarssal.” Kuid West ei olnud päris kindel.

Burr vaatas üle õla ihukaitsjate poole, kes aupaklikus kauguses ratsutasid. „Teate, kui ma olin noor – enne seda, kui mulle langes osaks kuninga sõjaväe juhatamise kahtlane au –, meeldis mulle hirmsasti ratsutada. Ma võisin hobusega miilide kaupa kihutada. Nii tundsin ma end… elusana. Nüüd tundub, et selle jaoks pole enam üldse aega. Kohtumised, dokumendid ja laua taga istumine… ma ei tegele enam millegi muuga. Mõnikord tahaks ju lihtsalt ratsutada, eks, West?”

„Muidugi, härra lordmarssal, aga praegu poleks…”

„Nõõ!” Lordmarssal vajutas kannused kõvasti hobuse külgedesse ja ratsu sööstis mööda rada minema, nii et pori lendas kapjade alt. West vahtis hetke tummalt Burrile järele.

„Pagan!” sosistas ta. See vana jäärapäine narr laseb end niimoodi kindlasti sadulast visata ja murrab kaela. Ja mis siis saab? Prints Ladisla peab sõjaväe etteotsa asuma. West judistas end selle mõtte juures ja sundis ka oma hobuse galopile. Mis tal muud üle jäi?

Vasakul ja paremal kihutasid mööda puud, tee voolas tema alt läbi. Tema kõrvus oli ainult kabjamüdin ja ratsmete kõlin. Tuul tormas talle suhu ja piitsutas silmi. Lumehelbed kihutasid talle otse vastu. Ta vaatas korraks selja taha. Ihukaitsjad ei pääsenud üksteisest mööda, nende hobused tõuklesid, nad olid kaugele maha jäänud.

Ta suutis hädavaevu lordmarssalil kannul ja samal ajal sadulas püsida. Viimati oli ta nii kiiresti ratsutanud palju aastaid tagasi, kui ta kihutas üle kuiva tasandiku, gurkullaste ratsaväe kiilukujuline rühm kannul. Tookord polnud ta eriti rohkem hirmul kui praegu. Tema käed pigistasid valusalt kõvasti ratsmeid, süda tagus hirmust ja erutusest. Ta avastas, et naeratab. Burril oli õigus olnud. See tekitas tõesti tunde, et oled elus.

Lordmarssal oli kiirust vähendanud ja West talitses tema juurde jõudes ka oma hobust. Nüüd ta lausa naeris ja ta kuulis, et ka Burr kõhistab naeru. Ta polnud mitu kuud niimoodi naernud. Võib-olla mitu aastat, ta ei mäletanudki, millal viimane kord oli. Siis märkas ta midagi silmanurgast.

Ta tundis vastikut nõksatust ja kohutavat valu rinnus. Tema pea jõnksatas ettepoole, ratsmed kisti tal käest ja maailm pöördus tagurpidi. Tema hobune oli kadunud. Ta veeres maas, ringi ja ringi.

Ta üritas end püsti ajada ja maailm nõksatas jälle. Silme eest käisid läbi puud ja valge taevas, hobuse takka üles löövad jalad ja lendav pori. Ta komistas, kukkus näoli tee peale ja tema suu sai pori täis. Keegi tõmbas jõhkralt tema kuuest, vinnas ta püsti ja vedas metsa.

„Ei,” ahmis ta õhku. Ta ei saanud valu pärast rinnus peaaegu hingata. Polnud mingit põhjust, miks ta oleks pidanud sinnapoole minema.

Puude vahel oli must joon. West vankus edasi, kahekorra kõveras, läks oma kuuesabale komistades raginal läbi võsa. Üle tee oli veetud nöör, mis tõmmati pingule, kui nad selle juurde jõudsid. Keegi pooleldi vedas, pooleldi kandis teda edasi. Tal käis pea ringi, igasugune suunataju oli kadunud. Nad olid lõksu langenud. Ta kobas oma mõõga järele. Tal läks hetk aega, enne kui ta taipas, et mõõgatupp on tühi.

Põhjalased. Ta tundis kõhus meeletut hirmutorget. Ta oli põhjalaste kätte langenud, ja Burr samuti. Mõrtsukate kätte, kelle Bethod oli neid tapma saatnud. Kuskilt puude tagant kostis müdinat ja sahinat. West proovis end kokku võtta, et häältest aru saada. Seal olid ihukaitsjad, kes mööda teed kihutasid. Kui ta saaks ainult neile kuidagi märku anda…

„Siia…” kähistas ta armetult, siis aga suruti räpane käsi tema suule ja ta tiriti märja alusvõsa sisse. Ta rabeles nii kõvasti, kui suutis, kuid tema kehas polnud raasugi jõudu. Ta nägi puude vahelt, kuidas ihukaitsjad kõige rohkem tosina sammu kaugusel mööda vilksatasid, kuid ta oli abitu.

Ta hammustas kogu jõust kätt oma suu peal, kuid see surus ainult kõvemini, pigistas tema lõuga, litsus huuli. Ta tundis suus vere maitset. Võib-olla oli see tema enda veri, võib-olla käest suu peal. Ihukaitsjate hääled kadusid metsa ja nende järel tuli hirm. Käsi laskis ta lahti, tõukas teda ja ta varises selili.

Tema kohale kerkis nägu. Karm, kõhn, jõhker nägu: lühikeseks nüsitud mustad juuksed, loomalikuks lõrinaks paljastatud hambad, kalgid, külmad silmad, mis olid raevust tulvil. Nägu pöördus ja sülgas maha. Võõra pea ühel küljel polnud kõrva. Ainult roosa latakas arm ja auk.

West ei olnud veel kunagi nii õela välimusega inimest näinud. Kõik tema juures rääkis metsikusest. Ta paistis nii tugev, et võiks Westi pooleks rebida, ja jäi mulje, et ta oleks seda suurima heameelega ka teinud. Haavast tema kämblas jooksis verd. Haavast, mille olid teinud Westi hambad. Veri tilkus mehe sõrmeotstelt metsapinnale. Teises käes oli mehel sile puust vars. Westi pilk liikus õudusega mööda seda edasi. Varre otsas oli raske kaarjas tera, mis oli helkivaks ihutud. Kirves.

Nii et see oligi siis põhjalane. Mitte selline nagu need, kes joobnult Aduas rentslis vedelesid. Mitte selline nagu need, kes olid käinud Westi isa juures talus tööd palumas. Teistmoodi põhjalane. Selline, kelle kohta ema oli hirmujutte rääkinud, kui West poisike oli. Mees, kelle töö ja meelelahutus ja ainus eesmärk elus oli tapmine. Hirmust oimetu West vaatas vaheldumisi mehe karmi kirvetera ja karme silmi. Minuga on lõpp, mõtles ta. Ma suren siin külmas metsas, siruli poris nagu koer.

Korraga haaras teda tung jooksu pista ja ta ajas end ühele käele. Ta vaatas selja taha, kuid sealt ei paistnud pääsemist. Puude vahelt astus nende poole mees. Suur ja turske paksu habemega mees, mõõk õlal ja laps süles. West pilgutas silmi ja proovis mõõtkavast aru saada. Mees oli kõige suuremat kasvu inimene, keda West oli kunagi näinud, ja laps oli tegelikult marssal Burr. Hiiglane viskas oma koorma maha nagu haokubu. Burr vahtis talle otsa, alt üles, ja röhatas.

West kiristas hambaid. Mida see vana narr mõtles, kui niimoodi minema kihutas? Nüüd oli ta nad mõlemad surma toonud. „Mõnikord tahaks lihtsalt ratsutada”, „tekitab tunde, et oled elus…” Kumbki neist ei näe järgmist tundi.

Ta peab vastu hakkama. Võib-olla on just nüüd kõige parem võimalus. Kuigi tal pole ühtegi relva. Parem surra niimoodi kui põlvili poris. Ta üritas endas viha leida. Kui seda vaja polnud, oli seda lõputult. Nüüd ei olnud seda kuskil. Oli ainult meeleheitlik abitus, mis rõhus käsi ja jalgu.

Olen ma ikka kangelane, mõtles ta. Olen ma ikka sõjamees. Ta suutis end hädavaevu talitseda, et mitte püksi teha. Naise löömisega sain ma küll hakkama, mõtles ta. Oma õe suutsin ma küll poolsurnuks kägistada. See mälestus pani ta ikka veel häbist ja vastikusest läkastama, kuigi tal endal oli surm silme ees. Ta oli mõelnud, et heastab selle hiljem. Aga nüüd ei tule mingit hiljemat. Nüüd ei tule enam midagi. Ta tundis, et silmadesse kerkivad pisarad.

„Anna andeks,” pomises ta vaikselt. „Anna andeks.” Ta pani silmad kinni ja jäi lõppu ootama.

„Pole vaja andeks paluda, sõber, ma arvan, et teda on hullemini ka hammustatud.”

Metsast oli ilmunud veel üks põhjalane, kes kükitas nüüd Westi kõrval. Sorakil ja pulstunud juuksed rippusid kõhna näo ümber. Silmad olid elavad ja tumedad. Arukad silmad. Mehe näole venis tige naeratus, mis oli kõike muud kui rahustav – paistis kaks rida kõvu, kollaseid, teravaotsalisi hambaid. „Istu,” ütles ta nii paksu aktsendiga, et West sai temast hädavaevu aru. „Istu ja ole parem vakka.”

Westi ja Burri kohal seisis neljas mees. Tohutu suur laia rinnaga mees, kelle randmed olid sama jämedad kui Westi sääred. Tema habemes ja sassis juustes oli halle karvu. Paistis, et ta on põhjalaste juht, sest teised tõmbusid eemale. Ta vaatas Westi pikalt ja mõtlikult, nagu inimene võiks vaadata sipelgat, kui mõtleb, kas litsuda see saapa all laiaks või mitte.

„Mis te arvate, kumb neist Burr on?” kõmistas põhjalane.

„Mina olen Burr,” ütles West. Ta pidi lordmarssalit kaitsma. Pidi. Ta ajas end midagi mõtlemata püsti, aga ta oli kukkumisest ikka veel uimane ja pidi puuoksast kinni haarama, et mitte kukkuda. „Mina olen Burr.”

Vana sõjamees mõõtis teda aeglaselt ja rahulikult pilguga, pealaest jalatallani. „Sina?” Ta pahvatas naerma. Tema naer oli madal ja ähvardav nagu kauguses mürisev äike. „See mulle meeldib! See on tore!” Ta pöördus tigeda väljanägemisega mehe poole. „Nägid? Ja sina veel ütlesid, et neil lõuna omadel pole julgust.”

„Ma ütlesin, et neil on mõistust vähevõitu.” Ühe kõrvaga mees seiras Westi, nagu näljane kass vaatab lindu. „Ja vastupidist pole veel tõestatud.”

„Mina arvan, et see on Burr.” Põhjalaste pealik vaatas Burri. „Sina oled Burr?” küsis ta ühiskeeles.

Lordmarssal vaatas algul Westi poole, siis tema kohal kõrguva põhjalase poole ja ajas end siis aeglaselt jalule. Ta ajas selja sirgu ja pühkis oma mundrit, nagu kavatseks väärikalt surra. „Mina olen Burr ja ma ei kavatse teile meelelahutust pakkuda. Kui tahate meid tappa, tehke seda kohe.” West ei liigutanud. Nüüd paistis, et väärikuse nimel ei pea enam pingutama. Ta tundis juba peaaegu, kuidas kirves tema pealuusse tungib.

Kuid halli habemega põhjalane ainult muigas. „Ma saan aru, miks te nii arvate, ja meil on kahju, kui me teid ehmatasime, aga me ei taha teid tappa. Me tahame teid aidata.” West pidi pingutama, et põhjalase sõnade mõte talle kohale jõuaks.

Burr oli samamoodi segaduses. „Aidata?”

„Põhjas on palju neid, kes Bethodit vihkavad. Seal on palju neid, kes ei põlvita hea meelega, ja ka mõned sellised, kes ei põlvita üldse. Need oleme meie. Meil on selle raipe vastu vaen, mis on tükk aeg käärinud, ja me mõtleme selle ära klaarida või surra. Üksi me tema vastu ei saa, aga me kuulsime, et teie sõdite tema vastu, niisiis me mõtlesime, et lööme kah kampa.”

„Lööte kampa?”

„Me tulime selle pärast pika maa maha ja selle järgi, mis me tee peal nägime, kulub teile meie abi ära. Aga kui me siia jõudsime, ei tahtnud teie omad just hirmsasti meid enda sekka võtta.”

„Nemad olid raasike ebaviisakad,” lisas kõhn mees, kes Westi kõrval kükitas.

„Seda nad olid, Hagijas, seda nad olid. Kuid meie pole mehed, kes laseks end väiksest ebaviisakusest heidutada. Siis mul tuligi mõte sinuga rääkida nagu pealik pealikuga, võiks öelda.”

Burr vaatas tühja pilguga Westi poole. „Nad tahavad meiega koos võidelda,” ütles ta. West vaatas silmi pilgutades vastu, ta ei suutnud ikka veel päriselt mõista, et võib selle päeva üle elada. See, keda oli Hagijaks kutsutud, sirutas tema poole mõõga, käepide ees, ja naeratas laialt. Westil läks hetk aega, enne kui ta sai aru, et mõõk on tema enda oma.

„Aitäh,” pomises ta ja sai mõõgapära kobamisi kätte.

„Pole midagi.”

„Meid on viis,” ütles põhjalaste juht nüüd. „Kõik nimega mehed ja lahingus karastunud. Me oleme võidelnud Bethodi vastu ja me oleme võidelnud temaga koos igal pool Põhjas. Me tunneme tema kombeid, vähesed tunnevad neid paremini. Me oskame maad kuulata, me oskame võidelda, me oskame üllatusi valmistada, nagu näed. Me ei hiili kõrvale ühestki ülesandest, mis on vaeva väärt, ja meie jaoks on vaeva väärt iga ülesanne, mis Bethodile kahju teeb. Mis sa ütled?”

„Noh… ee,” venitas Burr ja hõõrus pöidlaga lõuga. „On selge, et te olete ülimalt…” ja ta laskis pilgul üle karmide, räämas, armiliste nägude käia. „… ülimalt tõhus salk mehi. Kuidas ma saaksin nii lahkest pakkumisest keelduda?”

„Las ma siis tutvustan meid. See siin on Hagijas.”

„See olen mina,” urises kõhn teravate hammastega mees ja näitas jälle oma kõhedakstegevat naeratust. „Tore tuttavaks saada.” Ta haaras Westil käest ja pigistas seda, nii et luud ragisesid.

Kolmpuu osutas pöidlaga tigeda olekuga mehe poole, kellel oli kirves ja ainult üks kõrv. „See sõbralik sell on Must Dow. Ma ütleks, et küll ta aja jooksul paremaks läheb, aga ei lähe.” Dow pöördus ja sülgas jälle maha. „See mehemürakas on Tul Duru. Teda kutsutakse Kõuepilveks. Siis on veel Harding Morn. Tema on seal metsas, hoiab teie hobuseid, et need tee peale ei läheks. Aga sellest pole midagi, tal pole niikuinii midagi öelda.”

„Ja teie?”

„Rudd Kolmpuu. Selle pisikese salga juht, kuna meie eelmine juht läks tagasi porisse.”

„Tagasi porisse, saan aru…” Burr hingas korra sügavalt. „Ega siis midagi. Te võite minna kolonel Westi alluvusse. Ma olen kindel, et ta leiab teile toitu ja peavarju, rääkimata tööst.”

„Minu alluvusse?” pahvatas West, mõõk ikka veel käes kõlkumas.

„Täpselt nii.” Lordmarssali suunurgas oli vaevunähtav muie. „Meie uued liitlased peaksid imehästi prints Ladisla kaaskonda sobima.” West ei teadnud, kas nutta või naerda. Ta oli just hakanud uskuma, et olukord ei saa enam keerulisemaks minna, aga nüüd oli tal viis metslast kaelas.

Kolmpuu paistis olevat üpris rahul. „Väga hea,” lausus ta ning noogutas aeglaselt ja heakskiitvalt. „Sellega on siis korras.”

„Korras,” ütles ka Hagijas ja tema õel irve venis veel laiemaks.

See, keda kutsuti Mustaks Dowks, vaatas Westi pikalt ja ebasõbralikult.

„Kuradi Unioon,” urises ta.