Читать книгу Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat - Joe Abercrombie - Страница 5

„Vigu,” kuulutas Bayaz ülimalt ülespuhutult, „peaks tegema ainult ühe korra. Seepärast on igasuguse väärtusliku hariduse aluseks selge arusaamine ajaloost.”

Jezal ohkas värinal. Mille pagana pärast see vanamees oli pähe võtnud, et peab teda harima hakkama, jäi talle mõistmatuks. Võib-olla tuli süüdistada tema tohutut enesekesksust või kerget seniilsust. Igatahes oli Jezal vankumatult otsustanud, et ei õpi midagi.

„… jah, ajalugu,” mõtiskles maag. „Ajalugu on Calcises palju…”

Jezal vaatas ülima ükskõiksusega ringi. Kui ajalugu tähendab ainult vanust, siis oli Calcis, Vana Impeeriumi iidne sadamalinn, selle poolest tõesti rikas. Kui aga ajalugu peaks tähendama midagi enamat – suursugusust, hiilgust, midagi, mis südame kiiremini põksuma paneb – siis oli see siit silmatorkavalt puudu.

Oli selge, et linn oli hoolikalt planeeritud, laiad sirged tänavad olid paigutatud nii, et pakkuda külalistele hunnitut vaadet. Kuid pikad sajandid olid muutnud kunagised uhked vaated allakäigu panoraamideks. Kõikjal olid mahajäetud majad, tühjad aknad ja ukseavad vahtisid kurvalt rööplikuks sõidetud väljakutele. Rändurid möödusid kõrvaltänavatest, mis olid täis umbrohtu, kiviprahti ja kõdunenud ehituspuitu. Pooled sillad, mis viisid üle laisalt voolava jõe, olid kokku varisenud ja keegi polnud neid parandanud, pooled puud laiadel puiesteedel olid kuivanud ja närtsinud, luuderohust lämmatatud.

Siin polnud jälgegi sellest elust, millest oli tulvil Adua, sadamast agulite ja Agriontini välja. Jezali kodulinn võis vahel paista inimestest liiga kihav, sumisev ja pakatav, kuid kui Jezal vaatas neid väheseid Calcise armetuid elanikke, kes oma kõduneva linnajäänuse tänavatel lontsisid, oli tal selge, kumma linna atmosfääri ta eelistab.

„… mu noor sõber, teile avaneb meie reisil palju võimalusi end arendada ja ma soovitan neid kasutada. Iseäranis isand Üheksasõrm on lähemat uurimist väärt. Mul on tunne, et teil oleks temalt palju õppida…”

Jezal peaaegu ahhetas jahmatusest. „Sellelt ahvilt?”

„See ahv, nagu te ütlete, on kuulus kogu Põhjas. Seal kutsutakse teda Veriseks Üheksaks. See nimi täidab tugevate meeste südamed hirmu või julgusega, olenevalt sellest, kummal poolel nad on. Ta on ülimalt arukas ja ainulaadsete kogemustega võitleja ning taktik. Kõige olulisem on aga see, et ta on ära õppinud, kuidas öelda palju vähem, kui ta teab.” Bayaz heitis pilgu Üheksasõrme poole. „Täpselt vastupidi mõnele, keda ma võiksin nimetada.”

Jezal kortsutas kulmu ja tõmbas pea õlgade vahele. Ta ei kujutanud ette, et tal Üheksasõrmelt midagi õppida oleks – võib-olla ainult seda, kuidas kätega süüa ja päevade kaupa pesemata olla.

„Suur Foorum,” ütles Bayaz vaikselt, kui nad jõudsid suurele lagedale platsile. „Linna elust pulbitsev süda.” Isegi tema ise tundus pettunud olevat. „Siia tulid Calcise elanikud ostma ja müüma, etendusi vaatama ja kohtuistungeid kuulama, filosoofia ja poliitika üle arutama. Vanal ajal oleks see paik olnud hilise õhtuni rahvast tuubil täis.”

Praegu oli siin ruumi enam kui küllalt. Tohutule sillutatud väljakule oleks kergesti mahtunud viiskümmend korda rohkem inimesi kui see hale käputäis, mis oli sinna kogunenud. Uhked raidkujud väljaku ääres olid plekilised ja purunenud, räämas postamendid igas suunas viltu. Väljaku keskel olid üles seatud mõned ajutised turuletid, kobaras koos nagu lambad kõva külmaga.

„See on Calcise endise hiilguse vari. Aga…” ja Bayaz osutas korratutele skulptuuridele, „need on ainsad linnaelanikud, kes täna meie tähelepanu pälvivad.”

„Tõesti? Ja need on?”

„Kauge mineviku imperaatorid, mu poiss, ja neil igaühel on oma lugu rääkida.”

Jezal ägas sisimas. Ta tundis isegi omaenda kodumaa ajaloo vastu ainult pealiskaudset huvi, rääkimata siis mingist allakäinud kolkast kaugel Maailmaringi lääneosas. „Neid on hirmus palju,” pomises ta.

„Ja need pole kaugeltki kõik. Vana Impeeriumi ajalugu ulatub paljude sajandite taha.”

„Kindlasti sellepärast seda vanaks nimetataksegi.”

„Kapten Luthar, ärge üritage minuga targutada, teil pole selleks vahendeid. Samal ajal kui teie esivanemad praegustel Uniooni aladel paljalt ringi jooksid, žestidega suhtlesid ja pori kummardasid, juhtis minu isand ja õpetaja Juvens siin võimsa riigi sündi, riigi, millele pole olnud võrdset mõõtmetelt ega rikkuselt, teadmistelt ega hiilguselt. Adua, Talins, Shaffa – need kõik on üksnes varjud imepärastest linnadest, mis kunagi suure Aose jõe orus õitsesid. Siin on tsivilisatsiooni häll, mu noor sõber.”

Jezal vaatas haledaid raidkujusid, kõdunevaid puid, räämas, hüljatud, kulunud tänavaid. „Mis siis viltu läks?”

„Millegi suure allakäik pole kunagi lihtne, aga kus on edu ja hiilgus, peab paratamatult olema ka kaotus ja häbi. Kus mõlemad on koos, hakkab käärima kadedus. Kadedus ja uhkus viisid tasahaaval nägelusteni, siis vaenuni, siis sõdadeni. Kaks suurt sõda lõppesid kohutava katastroofiga.” Bayaz astus reipalt lähima raidkuju juurde. „Kuid katastroofidel on alati oma õppetund pakkuda, mu poiss.”

Jezal krimpsutas nägu. Õppetunde oli tal vaja sama vähe kui riistaroostet ja ta ei arvanud, et ta oleks üheski mõttes kellegi poiss, kuid vanameest ei heidutanud tema vastumeelsus põrmugi.

„Suur valitseja peab olema halastamatu,” deklameeris Bayaz. „Kui ta märkab ohtu endale või oma võimule, peab ta tegutsema kiiresti, kahetsusele pole kohta. Üks näide on siinsamas: keiser Shilla.” Bayaz vaatas marmorist kuju nende kohal, mille näojooned oli ilmastik peaaegu täielikult maha kulutanud. „Kui ta hakkas kahtlustama, et kojaülem sihib tema trooni, laskis ta selle mehe otsekohe hukata, tema naise ja kõik lapsed kägistada ning tema suure häärberi Aulcuses maatasa teha.” Bayaz kehitas õlgu. „Kõik vähimagi tõestuseraasuta. Ülepaisutatud ja jõhker tegu, kuid parem on tegutseda liiga jõuliselt kui liiga jõuetult. Parem on olla kardetud kui põlatud. Shilla teadis seda. Poliitikas pole tunnetele kohta, mõistate?”

„Ma mõistan ainult seda, et ükskõik, kuhu ma ka ei satuks, hakkab mõni vana lollpea mind alati õpetama, kurat võtaks.” Niimoodi Jezal mõtles, kuid välja öelda ta seda ei kavatsenud. Mälestus inkvisiitoriabilisest, kes tema silme all puruks lendas, oli veel kohutavalt värske. Inimkeha lirtsatus. Kuumade verepiiskade padin tema näol. Ta neelatas ja lõi pilgu maha.

„Mõistan.”

Bayaz jahvatas monotoonselt edasi. „See ei tähenda muidugi, et kõik suured kuningad peaksid tingimata olema türannid! Valitseja peamiseks eesmärgiks peaks alati olema lihtinimese armastuse võitmine, sest selle võib saavutada väikeste tegudega, kuid see võib kesta terve elu.”

Seda ei kavatsenud Jezal niisama kõrvust mööda lasta, olgu vanamees nii ohtlik kui tahes. Oli selge, et Bayazil polnud poliitikavallas mingit praktilist kogemust. „Mis kasu on lihtrahva armastusest? Raha, sõdurid ja võim on ju aadlikel.”

Bayaz pööras silmad pilvede poole. „Nii võiks kõneleda laps, keda on lihtne libeda jutu ja nobedate sõrmedega ära petta. Kust aadlike raha tuleb, kui mitte talupoegadelt, kes põllul töötavad? Kes on nende sõdurid, kui mitte tavaliste inimeste pojad ja mehed? Kust saavad isandad oma võimu? See on ainult nende alamate vastutulek, ei midagi muud. Kui lihtrahvas tõeliselt rahulolematuks muutub, võib isanda võim hirmuäratava kiirusega kaduda. Võtame kas või keiser Dantuse juhtumi.” Bayaz osutas ühele paljudest raidkujudest, millel oli üks käsi õla juures küljest murdunud, teise käe pihus oli aga kamakas kõntsa, mille sees oli kasvama hakanud lopsakas samblatutt. Raidkuju oli kaotanud nina, ja sellest jäänud räämas auk oli tekitanud keiser Dantuse näole igikestva kohmetu hämmeldusilme, justkui oleks keegi talle peale sattunud, kui ta ennast kergendab.

„Rahvas pole eales armastanud ühtegi valitsejat rohkem kui teda,” lausus Bayaz. „Tema tervitas iga meest nagu võrdset, andis alati poole riigi tuludest vaestele. Kuid aadlikud sepitsesid tema vastu vandenõu, valisid ühe endi seast tema asemele, heitsid keisri vangi ja haarasid trooni.”

„Tõesti või?” mühatas Jezal pooltühja platsi vahtides.

„Aga rahvas ei jätnud armastatud monarhi hätta. Nad tõusid üles, hakkasid mässama ega lasknud end maha suruda. Mõned vandenõulased veeti paleedest välja ja poodi tänaval üles, teised hakkasid kartma ja tõstsid Dantuse tagasi troonile. Nii et näed, mu poiss, rahva armastus on valitsejale kõige kindlam kilp ohtude vastu.”

Jezal ohkas. „Mina valin iga kell isandate toetuse.”

„Hah. Nende armastus on kallis ja muutlik nagu tuul. Kas sa pole siis seisnud Lordide Kojas, kui seal on istung käimas?” Jezal kortsutas kulmu. Võib-olla oli vanamehe lobas tõesti tõetera. „Hah. Just selline ongi aadlike armastus. Parim, mida nendega teha saab, on nad leerideks jagada, rõhuda nende kadedusele, panna nad väikeste soosingu märkide eest võistlema, võtta endale au nende edu eest ja ennekõike hoolitseda, et ükski neist liiga tugevaks ei muutuks ja sinu võimule ohtu ei hakkaks kujutama.”

„Kes see on?” Üks kuju oli teistest märgatavalt kõrgem – aukartust sisendav hiliskeskeas mees tiheda habeme ja krussis juustega. Tema nägu oli kena, kuid suu oli karm, laup uhkelt ja raevukalt kipras. See oli mees, kellega ei naljatletud.

„See on minu õpetaja Juvens. Tema ei olnud imperaator, aga ta oli paljude imperaatorite esimene ja viimane nõuandja. Tema rajaski Impeeriumi, kuid ta oli peasüüdlane ka selle hävitamises. Suur inimene nii mitmes mõttes, kuid suurtel inimestel on ka suured vead.” Bayaz keerutas oma pikka kulunud keppi mõtlikult pihus. „Ajaloo õppetundidest tuleb õppust võtta. Mineviku vigu ei tohi korrata.” Ta vaikis hetke. „Välja arvatud siis, kui muud võimalust ei ole.”

Jezal hõõrus silmi ja vaatas platsil ringi. Kroonprints Ladislal oleks sellest loengust ehk kasugi olnud, kuigi Jezal kahtles selles. Kas ta tõesti kisti selle pärast eemale sõpradest, raske vaevaga välja teenitud võimalusest võita kuulsust ja saada aukõrgendust? Selleks, et kuulata mingi kummalise kiilaka rännumehe mõtisklusi?

Ta kortsutas kulmu. Üle platsi tuli nende poole kolmest sõdurist koosnev salk. Algul vaatas ta neid ükskõikselt. Siis taipas ta, et nad vaatavad otse tema ja Bayazi poole ning tulevad täpselt nende suunas. Nüüd nägi ta veel ühte kolmest salka, ja veel ühte, mis tulid eri suundadest.

Tal hakkas kurgus pitsitama. Sõdurite turvis ja relvad olid küll igivana tegumoega, kuid paistsid rahutukstegevalt tõhusad ja kulunud. Vehklemine on üks asi. Tõeline võitlus, kus on võimalus tõsiselt viga või surma saada, hoopis teine. See pole ju argus, kui hakkad muretsema, kui üheksa relvastatud meest selgelt sinu poole tulevad ja põgenemisteed ei ole.

Bayaz oli samuti sõdureid märganud. „Paistab, et meile on vastuvõtt ette valmistatud.”

Üheksa sõdurit astusid lähemale, nägu karm, relvad kindlalt pihus. Jezal ajas selja sirgu ja andis oma parima, et hirmuäratav välja näha, kuid ei vaadanud kellelegi silma ja hoidis käed mõõkade käepidemetest kaugel. Tal polnud vähimatki tahtmist kedagi närviliseks teha, nii et see teda mingi tuju ajel torkaks.

„Teie olete Bayaz,” ütles sõdurite juht, jässakas mees, kellel oli räpane punane sulg kiivri küljes.

„Kas see on küsimus?”

„Ei. Meie isand, keisri legaat Salamo Narba, Calcise kuberner, kutsub teid audientsile.”

„Või nii?” Bayaz vaatas sõduritesalka ja heitis siis kulmu kergitades pilgu Jezali poole. „Küllap oleks ebaviisakas keelduda, kui legaat on nii palju vaeva näinud ja meie jaoks auvalve korraldanud. Näidake teed.”

Kui öelda Logen Üheksasõrme kohta ühte asja, siis seda, et tal oli valus. Ta lohistas end üle katkiste tänavakivide, võpatades iga kord, kui keharaskus vigastatud pahkluule langes – ta lonkas, ahmis õhku ja vehkis kätega, et püsti jääda.

Vend Pikk-koib vaatas seda armetut etendust üle õla ja naeratas laialt. „Kuidas vigastused paranevad, sõber?”

„Valusalt,” mühatas Logen kokkusurutud hammaste vahelt.

„Kuid ma usun ikkagi, et te olete kogenud ka hullemat.”

„Hah.” Vanu haavu oli Logenil palju. Ta oli suurema osa oma elust enam või vähem valudes veetnud, paranedes liiga aeglaselt järjekordsest keretäiest. Ta mäletas esimest tõelist haava, mille ta oli saanud – see oli näohaav, mille oli löönud üks šanka. Ta oli tollal viieteistkümnene, kõhn ja sileda nahaga, ning külatüdrukutele meeldis veel teda vaadata. Nüüd tõstis ta käe ja puudutas pöidlaga vana armi. Ta mäletas, kuidas isa oli suitsuses saalis sideme vastu tema põske surunud, mäletas valusööstu, mäletas, et ta tahtis karjuda, kuid surus hambad huulde. Mees on vait.

Kui suudab. Logenile meenus, kuidas ta lebas kõhuli haisvas telgis, külm vihm telgikangale põristamas, ja pigistas hammaste vahel nahatükki, mis oli sinna pistetud, et ta karjuma ei hakkaks. Ta sülitas selle välja ja karjus ikkagi, kui tema selga lõiguti, et saada kätte noolepea, mis polnud koos varrega välja tulnud. Selle jäleda noolepea otsimiseks kulus terve päev. Selle mälestuse juures Logen võpatas ja liigutas kipitavaid abaluid. Tookord karjus ta nii palju, et ei saanud pärast nädal aega rääkida.

Pärast kahevõitlust Kolmpuuga ei saanud ta rääkida rohkem kui nädala. Ega kõndida, ega süüa, ja lisaks ta peaaegu ei näinud. Tema lõualuu oli murdunud, põseluu oli murdunud, roideid oli murdunud nii palju, et raske kokku lugeda. Tema luud olid nii puruks tambitud, et ta oli ainult üks valus ja nuttev, ennasthaletsev hunnik, kräunus oma kanderaamil iga liigutuse peale nagu titt. Üks vanaeit toitis teda lusikaga ja ta oli selle eest tänulik.

Selliseid mälestusi oli veel palju, nüüd tulid kõik need kobaras ja ründasid teda. Maharaiutud sõrm pärast Carleoni lahingut… see tulitas ja tulitas ja ajas ta hulluks. Või kuidas ta ärkas, kui oli päev otsa teadvusetu olnud, tookord kui talle mägedes pähe löödi. Kui Harding Morni oda tema soolikad läbi puuris, kuses ta verd. Logen tundis kõike seda veel praegugi oma nahal, tundis kõiki neid arme ja surus käed vastu oma valusat keha.

Vanu haavu oli tal tõesti palju, aga sellepärast ei valutanud uued põrmugi vähem. Õlahaav näris teda, õlg tulitas, nagu hõõguks seal süsi. Logen oli näinud, kuidas üks mees jäi käest ilma lihtsalt lahingus saadud kriimustuse pärast. Kõigepealt lõigati tal maha käelaba, siis ranne küünarnukini, siis terve käsi õlani välja. Siis muutus ta väsinuks, seejärel hakkas lolli juttu ajama ja lõpuks ei hinganud enam. Logen ei tahtnud niimoodi tagasi porisse minna.

Ta hüppas ühel jalal mingi mureneva müürijupi juurde, toetus selle vastu, tõmbas kuue suure valuga seljast, sai särginööbid ühe käega kohmerdades lahti, tõmbas kinnitusnõela sidemete seest välja ja keeras sideme ettevaatlikult lahti.

„Kuidas see välja näeb?” küsis ta.

„Nagu kõigi kärnade ema,” pomises Pikk-koib tema õlga vaadates.

„Kas see lõhnab õigesti?”

„Kas ma pean seda nuusutama?”

„Ütle lihtsalt, kas see haiseb.”

Navigaator kummardus lähemale ja nuusutas pepsilt Logeni õlga. „Tuntav higiaroom, kuid see võib tulla teie kaenla alt. Kahjuks ei hõlma minu märkimisväärsed anded meditsiini. Minu meelest lõhnavad haavad kõik üsna ühtemoodi.” Ja ta pistis nõela tagasi sideme sisse.

Logen tõmbas särgi jälle selga. „Usu mind, kui see oleks pahaks läinud, saaks sellest aru. Selline haav lehkab nagu vana haud ja kui mäda sisse läheb, ei saa sellest lahti muud moodi kui noaga. See pole suremiseks hea viis.” Ta judistas end ja surus pihu õrnalt vastu tuikavat õlga.

„Nojah,” ütles Pikk-koib, kes sammus juba mööda peaaegu inimtühja tänavat edasi. „Teil veab, et meil on see naine, Maljinn, kaasas. Tema vestlusanne on äärmiselt piiratud, aga mis puutub haavadesse, siis… noh, ma nägin kõike ja ma võin teile öelda, et tema õmbleb inimnahka sama hästi, kui meisterkingsepp õmbleb saapanahka. Seda tööd ta tunneb! Nõel liigub tema käes kärmelt ja puhtalt nagu kuninganna kleidiõmbleja käes. See on siin kandis kasulik anne. Ma ei üllatuks sugugi, kui meil läheks seda annet enne reisi lõppu veel tarvis.”

„Kas reis tuleb ohtlik?” küsis Logen, kes üritas endale alles kuube selga ajada.

„Mnjah. Põhjas on alati olnud ohtlik, see on täis verist vaenu ja halastamatuid teeröövleid. Viimane kui mees on hambuni relvastatud ja valmis silmapilkselt tapma. Gurkhulis saavad võõramaised rändurid püsida vabaduses ainult tänu kohaliku valitseja tujule, iga hetk ähvardab oht orjusse langeda. Stüüria linnades on igal tänavanurgal kõrilõikajad ja taskuvargad – kui külalisel õnnestub linna väravatestki sisse pääseda, nii et võimuesindajad teda paljaks ei röövi. Tuhande Saare veed kubisevad mereröövlitest, vahel tundub, et neid on üks iga kaupmeeste laeva kohta, kauges Suljukis aga kardetakse ja vihatakse mujalttulnuid, seal on sama suur võimalus, et sind riputatakse jalgupidi üles ja lõigatakse kõri läbi, kui et juhatatakse sulle teed. Jah, Maailmaring on ohtudest tulvil, minu üheksasõrmeline sõber, aga kellele sellest kõigest ei piisa ja kes ihaldab tõsisemat ohtu, sellel soovitan ma külastada Vana Impeeriumit.”

Logenile tundus, et vend Pikk-koival on väga lõbus. „Asi on siis nii hull?”

„Veelgi hullem, igatahes! Eriti kui lihtsa külaskäigu asemel on soov rännata läbi terve maa, ühest servast teiseni.”

Logen võpatas. „Ja kas see ongi meil plaanis?”

„Just see meil plaanis on, nagu te ütlesite. Kauem, kui keegi mäletab, on Vana Impeeriumi lõhestanud kodutülid. Kunagi oli see ühtne riik, mida juhtis üksainus keiser, kelle seadusi viis ellu võimas sõjavägi ja ustav valitsus, kuid aastatega on sellest saanud tillukeste vürstiriikide, jaburate vabariikide, linnriikide ja väikeste valitsuste kobrutav segu, nii et vähesed tunnistavad juhti, kes just hetkel tema pea kohal mõõka ei hoia. Piirid maksukogumise ja röövimise, lihtsalt sõja ja verise tapmise, õigustatud nõudmiste ja fantaasia vahel on muutunud ähmaseks ja kadunud. Vaevalt läheb mööda aastat, mil järjekordne võimujanuline bandiit end maailma kuningaks ei kuulutaks. Nagu ma aru saan, oli umbes viiskümmend aastat tagasi aeg, mil impeeriumis oli üheaegselt lausa kuusteist keisrit.”

„Soh. Viisteist tükki rohkem kui vaja.”

„Võiks öelda, et kuusteist tükki rohkem kui vaja, ja ükski neist polnud rändurite vastu sõbralik. Tapmisvõimaluste osas pakub Vana Impeerium ohvrile jahmatavalt laia valikut. Kuid surema ei pea tingimata inimese käe läbi.”

„Või nii?”

„Heldene aeg, loomulikult mitte! Loodus on samuti meie teele palju hirmuäratavaid takistusi paigutanud, eriti arvestades kiiresti lähenevat talve. Calcisest lääne pool laiub suur tasandik, seal on sadade miilide kaupa lagedaid rohumaid. Vanasti oli suur osa tasandikust asustatud ja üles haritud, seda läbisid igas suunas sirged ja korralikud kivist teed. Nüüd on sealsetest linnadest järel peamiselt ainult vaiksed varemed, ümberringi laiub äikesevihmadest läbi leotatud tühermaa ja teedest on saanud katkistest kividest rajad, mis meelitavad ettevaatamatu rändaja imevasse sohu.”

„Sohu,” kordas Logen pominal ja vangutas pead.

„Ja see pole veel kõige hullem. Sellesse tühermaasse on lõiganud sügava ja lookleva oru Aos, suurim jõgi Maailmaringis. Me peame üle jõe minema, kuid sildu on alles ainult kaks, üks Darmiumis, mis on kõige tõenäolisem võimalus, teine Aostumis, sada miili lääne pool. On ka koolmekohti, kuid Aos on võimas ja kiire vooluga, org aga sügav ja ohtlik.” Pikk-koib laksutas kahetsevalt keelt. „Ja pärast seda jõuame Murtud Mägedeni.”

„Need on kõrged, jah?”

„Ülimalt. Väga kõrged ja väga ohtlikud. Neid kutsutakse Murtud Mägedeks, kuna seal on järsud kaljud, teravarüngalised jäärakud, ootamatud kuristikud. Räägitakse, et läbikäigukohad on olemas, kuid kõik kaardid – kui neid on kunagi olnud – on ammu kadunud. Mägedest üle pääsenud, asume laevale…”

„Kas meil on kavas laev üle mägede vedada?”

„Meie tööandja kinnitas, et ta saab teisel pool mägesid laeva, kuigi ma ei tea, kuidas, sest see maa on peaaegu täiesti tundmatu. Me purjetame läände, Shabulyani saarele, mis, nagu räägitakse, kerkib ookeanist päris maailma serval.”

„Nagu räägitakse?”

„Sellest teatakse ainult kuulu järgi. Isegi navigaatorite kuulsusrikkas ordus pole ma kuulnud, et keegi väidaks, nagu oleks ta nii kaugel käinud, kuigi meie ordu vennad on kuulsad oma… ütleme siis, et uskumatute väidete poolest.”

Logen sügas aeglaselt nägu, kahetsedes, et polnud Bayazilt enne tema plaanide kohta pärinud. „Tundub, et minna tuleb väga kaugele.”

„Kaugemat sihtkohta poleks võimalik välja mõeldagi.”

„Mis seal on?”

Pikk-koib kehitas õlgu. „Seda peate meie tööandjalt küsima. Mina otsin teid, mitte põhjusi. Palun tulge minuga kaasa, isand Üheksasõrm, ja ma palun, et te ei viivitaks. Meil on palju teha, kui me tahame kaupmeestena esineda.”

„Kaupmeestena?”

„Selline on Bayazi plaan. Kaupmehed võtavad tihti ette ohtliku tee Calcisest läände, Darmiumi, isegi veel kaugemale, Aostumisse. Need on ikka veel suured linnad ja muust maailmast üsna ära lõigatud. Tulud, mida võib teenida, kui viia sinna võõramaiseid luksuskaupu – Gurkhuli vürtse, Suljuki siidi, Põhjast toodud tšaggat –, on astronoomilised. Üheainsa kuuga võib investeeritud raha kolmekordistada, kui ellu jääd! Sellised karavanid on tavaline pilt, need on muidugi hästi relvastatud ja kaitstud.”