Читать книгу Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat - Joe Abercrombie - Страница 4

Ainuisikuliselt Sand dan Gloktale,

Dagoska üleminkvisiitorile.

Te asute otsekohe laevale ja võtate Dagoskas inkvisitsiooni juhtimise üle. Te teete kindlaks, mis juhtus teie eelkäijaga, üleminkvisiitor Davoustiga. Te uurite tema kahtlusi, et linnas on teoksil vandenõu, võib-olla lausa linna valitsevas kogus endas. Te uurite valitseva kogu liikmeid ning juurite välja igasuguse ebalojaalsuse. Karistage reetlikkust halastuseta, kuid hoolitsege, et tõendid oleksid kindlad. Me ei saa endale rohkem äpardusi lubada.

Poolsaarele voolavad juba gurkuli sõdurid, kes on valmis Dagoska iga nõrkust ära kasutama. Kuninga väed on täielikult hõivatud Anglandis, seega pole teil gurkullaste rünnaku puhul eriti abi loota. Seepärast hoolitsege, et linna kindlustused oleksid tugevad ja toiduvarud piisavad, et igasugusele piiramisele vastu panna. Te hoiate mind oma edusammudega regulaarselt kirju saates kursis. Ennekõike hoolitsege, et Dagoska ei langeks mingil tingimusel gurkullaste kätte.

Ärge vedage mind alt.

Sult,

Tema Majesteedi Inkvisitsiooni ülemlektor

Glokta voltis kirja hoolikalt kokku, pistis tagasi taskusse ja kontrollis veel korra, et kuninga määrus on selle kõrval ilusti olemas. Neetud kiri. See suur dokument oli tema kuuetaskut rõhunud sellest ajast peale, kui ülemlektor selle talle andis. Glokta võttis selle välja ning pööras üht- ja teistpidi, nii et kullatis suurel punasel pitseril helkis lõikava päikesevalguse käes. Üksainus paberileht, kuid see on väärt rohkem kui kuld. Hindamatu. Tänu sellele räägin ma kuninga enda häälega. Mul on Dagoskas kõige suurem võim, ma olen kõrgemal isegi kubernerist endast. Kõik peavad mind kuulama ja mulle kuuletuma. Niikaua, kui ma suudan elus püsida, see tähendab.

Ei saa öelda, et reis oleks olnud meeldiv. Laev oli väike ja Ümmargune meri oli ülesõidu ajal tormine. Glokta kajut oli imepisike, palav ja umbne nagu praeahi. Praeahi, mis kõigub metsikult päevad ja ööd läbi. Kui ta ei üritanud parajasti hullumeelselt ringitantsivast kausist körti süüa, oksendas ta välja seda vähest, mis tal oli kõigest hoolimata õnnestunud alla neelata. Kuid all kajutis polnud vähemalt võimalust, et tema kasutu jalg annab järele ja kukutab ta üle parda merre. Jah, ei saa öelda, et reis oleks olnud meeldiv.

Kuid nüüd oli reis lõppenud. Laev libises juba sildumiskohta tihedalt täis kaide vahel. Meremehed maadlesid juba ankruga ja viskasid köisi kaile. Nüüd lükati trapp laevalt tolmusele kaile.

„No nii,” ütles inkvisiitoriabiline Severard. „Mina otsin endale ühe napsi.”

„Otsi kange naps, aga vaata, et sa meile pärast järele tuled. Homme on meil tööd. Palju tööd.”

Severard noogutas, nii et sorakil juuksed kiikusid tema kõhna näo ümber. „Ma elan selleks, et teenida.” Ma tõesti ei tea, milleks sa elad, aga ma kahtlen, et selleks. Severard lonkis ilma viisita vilistades minema, läks tärinal üle trapi, mööda kaid ja kadus tolmuselt pruunide majade vahele.

Glokta silmitses üsna kartlikult kitsast trapilauda, haaras paremini kepi käepidemest ja surus keele vastu tühje igemeid, valmistudes lauale astuma. See on tõesti ennastsalgav kangelastegu. Ta kaalus hetke, kas poleks arukam kõhuli üle roomata. See vähendaks võimalust märga hauda sattuda, kuid poleks tõesti minu positsioonile kohane. Linna aukartust sisendav üleminkvisiitor vingerdab kõhuli oma uuele valdusalale?

„On abi vaja?” Inkvisiitoriabiline Vitari kõõritas tema poole, toetudes reelingule, punased juuksed turris nagu ohaka okkad. Tundus, et tema oli veetnud terve merereisi sisaliku kombel päikese käes peesitades, ilma et laeva kõikumine oleks teda vähimalgi määral häirinud. Ta nautis muserdavat palavust täpselt sama palju, kui Glokta seda vihkas. Raske oli arvata, mis ilme tal on inkvisiitoriabilise musta maski all. Aga ma olen üsna kindel, et ta muigab. Kahtlemata koostab ta mõttes juba esimest ettekannet ülemlektorile: „Sant veetis suurema osa reisist oma kajutis öökides. Kui me Dagoskasse jõudsime, tuli ta koos lastiga maale tassida. Temast on juba saanud kõigi naerualune…”

„Muidugi mitte!” nähvas Glokta ja hakkas mööda lauda komberdama, nagu seaks ta igal hommikul oma elu ohtu. Laud värises ärevakstegevalt, kui ta parema jala selle peale asetas, Glokta nägi valusa selgusega hallikasrohelist vett, mis kaugel allpool vastu libedaid kivisid loksus. Sadamas leitakse veest surnukeha…

Kuid lõpuks õnnestus tal siiski ilma vahejuhtumiteta üle maabumissilla looberdada, vedades kärbunud jalga järel. Kui ta jõudis sadama tolmustele kividele ja lõpuks jälle kuival maal seisis, läbistas teda jabur uhkusesööst. Naeruväärne. Võiks arvata, et ma sain juba gurkullastest võitu ja päästsin linna, mitte ei komberdanud kolme sammu. Et tema armetust veelgi rõhutada, hakkas tal pea pööritama ja kõhus keerama, sest ta oli laeva lakkamatu kiikumisega harjunud, ja päikese käes küpseva sadama mädanenud, soolane lehk polnud kaugeltki abiks. Glokta sundis end suhu kogunenud kibedat sülge alla neelama, pani silmad kinni ja pööras näo pilvitu taeva poole.

Pagan, on alles kuum. Ta oli unustanud, kui palav lõunas võib olla. Aasta lõpp polnud kaugel, aga päike lõõskas ikkagi ja ikkagi nõretas Glokta keha pika musta kuue all higist. Inkvisiitorite rõivad aitavad ehk tõesti suurepäraselt kahtlusalustele hirmu nahka ajada, kui palava kliima jaoks need kahjuks ei sobi.

Inkvisiitoriabiline Frostil oli lugu veel halvem. Hiiglasekasvu albiino oli katnud iga muidu palja tolli oma piimvalgest nahast, tal olid isegi mustad kindad käes ja laia äärega kübar peas. Ta kiikas eredasse taevasse, roosad silmad umbusust ja piinast vidukil, lai valge nägu musta maski ümber higist pärlendamas.

Vitari heitis Gloktale ja Frostile kõõrdpilgu. „Teie kaks peaksite tõesti rohkem väljas käima,” pomises ta.

Kai otsas ootas mustades inkvisiitorirõivastes mees, kes üritas ühe mureneva müüri varjus püsida, kuid higistas ikkagi ohtralt. Mees oli pikk ja kõhetu, punnis silmadega, tema kongnina oli punane ja päikesest nii põlenud, et nahk koorus. Vastuvõtudelegatsioon? Selle järgi arvestades pole ma siin sugugi teretulnud.

„Mina olen Harker, Dagoska inkvisitsiooni juht.”

„Olite minu tulekuni,” nähvas Glokta. „Palju teid siin on?”

Inkvisiitor kortsutas kulmu. „Neli inkvisiitorit ja umbes kakskümmend abilist.”

„Väike isikkoosseis, et nii suurt linna reetmisest puhtana hoida.”

Harkeri kulmukortsutus muutus süngemaks. „Me oleme alati hakkama saanud.” Muidugi-muidugi. Kui mitte arvestada seda, et teil õnnestus oma üleminkvisiitor ära kaotada. „Kas te olete Dagoskas esimest korda?” küsis Harker.

„Ma olen omajagu aega lõunas viibinud.” Kõige paremad päevad oma elust ja kõige hullemad. „Ma olin sõja ajal Gurkhulis. Ma nägin Ulriochi.” Õigemini selle varemeid, kui me olime linna maha põletanud. „Ja ma olin kaks aastat Shaffas.” Kui keisri vanglas viibimist arvestada. Kaks aastat kõrvetavas kuumuses ja rusuvas pimeduses. Kaks aastat põrgus. „Kuid Dagoskas pole ma kunagi käinud.”

„Aa,” tegi Harker ükskõikselt. „Teie eluruumid on tsitadellis.” Ta noogutas tohutu kalju poole, mis linna kohal kõrgus. Aga loomulikult. Kahtlemata kõige kõrgema hoone tipus. „Ma näitan teed. Kuberner Vurms ja linnakogu tahavad oma uue üleminkvisiitoriga kohtuda.” Ta pöördus kerge kibedusega. Sa arvad, et oleksid pidanud ise selle koha saama? Mul on suurim heameel sulle pettumust valmistada.

Harker hakkas kiire sammuga linnasüdame poole astuma, Frost vantsis tema kannul, pea raskete õlgade vahel, ja klammerdus iga varjuraasukese külge, nagu laseks päike tema pihta tillukesi nooli. Vitari siksakitas mööda tolmust tänavat, nagu oleks see tantsusaal, kiikas akendest sisse ja kitsastele kõrvaltänavatele. Glokta rühkis kangekaelselt kõige taga, tema vasak jalg hakkas juba pingutusest tulitama.

„Kui me linna läksime, jõudis sant end ainult kolm sammu edasi lohistada ja kukkus siis näoli. Ülejäänud tee tuli teda kanderaami peal tassida, ta kiunus nagu tapetav siga ja anus vett, linnaelanikud aga, kelle hirmutamiseks ta oli kohale saadetud, vahtisid juhmilt…”

Glokta ajas oma allesjäänud hambad irevile, surus tühjadesse igemetesse ja sundis end teistega sammu pidama, kuigi kepi käepide soonis pihku ja selg plõksatas piinavalt iga sammu juures.

„See on all-linn,” porises Harker üle õla. „Siin elavad kohalikud.”

Hiiglasuur, kobrutav, tolmune ja haisev agul. Hooned olid viletsad ja halvasti hooldatud: ühekordsed lobudikud, kõverad poolkuivanud poritellistest hunnikud. Inimesed olid kõik tumedanahalised, kehvade riietega ja näljase olemisega. Üks kondine naine vaatas nende seltskonda ukseavast. Ühe jalaga vanamees komberdas kõverate karkude peal mööda. Kitsal kõrvaltänaval sööstsid närudes lapsed jäätmehunnikute vahel siia-sinna. Õhk oli mädanemise ja viletsa roiskveetorustiku haisust paks. Või sellest, et siin polegi roiskveetorustikku. Igal pool sumisesid kärbsed. Paksud, tigedad kärbsed. Ainsad olendid, kes siin õilmitsevad.

„Kui ma oleksin teadnud, et see paik on nii võluv,” märkis Glokta, „oleksin ma varem tulnud. Paistab, et dagoskalased on Uniooniga ühinemisest ainult võitnud, või kuidas?”

Harker ei saanud irooniast aru. „Nii see on. Selle lühikese aja jooksul, kui gurkullased linna valitsesid, võtsid nad palju juhtivaid kodanikke vangi. Nüüd, Uniooni valitsuse all, on nad tõeliselt vabad ning saavad elada ja töötada täpselt nii, nagu ise tahavad.”

„Tõeliselt vabad, mis?” Nii et selline ongi siis vabadus? Glokta vaatas, kuidas sünged kohalikud kogunesid müügileti ümber, kus olid ainult poolmädad puuviljad ja kärbestest mustavad rupskid.

„Nojah, suurem jagu neist.” Harker kortsutas kulmu. „Inkvisitsioon pidi mõned tülitekitajad välja rookima, kui me tulime. Seejärel, kolm aastat tagasi, korraldasid need tänamatud sead mässu.” Pärast seda, kui me olime andnud neile vabaduse elada nende enda linnas nagu loomad? Kohutav! „Me saime neist muidugi jagu, aga nad põhjustasid hirmsat kahju. Pärast seda keelati kohalikel relvi kanda ja ülalinna tulla – seal elab enamik valgeid. Sellest ajast peale on kõik rahulik olnud. See näitab lihtsalt, et selliste metslastega asju ajades on kõige tõhusam kindel käsi.”

„Nad on metslaste kohta päris võimsad kindlustused ehitanud.”

Nende ees lõikus läbi linna kõrge müür, mis heitis pika varju üle vaestelinnaosa armetute majade. Müüri ees oli lai, hiljuti kaevatud kraav, mis oli ääristatud teritatud vaiadega. Kitsas sild viis üle kraavi kõrge värava juurde tohutute tornide vahel. Rasked väravapooled olid lahti, kuid väravas seisis tosinkond meest, higistavad Uniooni sõdurid teraskübarate ja neete täis tipitud nahkkuubedega. Lõikav päike helkis nende mõõkadel ja odadel.

„Hästi valvatud värav,” tähendas Vitari. „Arvestades, et see on linna sees.”

Harker kortsutas jälle kulmu. „Pärast mässu lubatakse kohalikke ülalinna ainult loaga.”

„Ja kellel luba on?” küsis Glokta.

„Mõnedel osavatel käsitöölistel ja muudel sellistel, kes on veel vürtsikaupmeeste gildi teenistuses, kuid peamiselt on load teenritel, kes töötavad ülalinnas ja tsitadellis. Paljudel Uniooni kodanikel, kes siin elavad, on kohalikust teener, mõnel on neid mitu.”

„Aga kohalikud on ju ometi ka Uniooni kodanikud?”

Harker kõverdas põlglikult huuli. „Kui te nii ütlete, üleminkvisiitor, aga neid ei saa usaldada, see on fakt. Nad ei mõtle nii nagu meie.”

„Tõesti?” Kui nad üldse mõtlevad, on see ikkagi parem kui need metsikused.

„Pruunid on kõik paras rämps: gurkullased, dagoskalased, kõik nad on ühesugused. Mõrtsukad ja vargad, kogu nende kamp. Kõige mõistlikum on nad maha suruda ja seal hoidagi.” Harker põrnitses päikese käes küpsevat agulit. „Kui miski haiseb nagu sitt ja näeb välja nagu sitt, siis on väga võimalik, et see ongi sitt.” Ta pöördus ja marssis üle silla.

„Milline võluv ja valgustatud inimene,” pomises Vitari. Sa võtsid mul sõnad suust.

Väravate taga oli täiesti teine maailm. Võimsad kuplid, elegantsed tornid, värvilisest klaasist mosaiigid ja valgest marmorist sambad särasid lõõmava päikese käes. Tänavad olid laiad ja puhtad, elumajad hästi hooldatud. Korras väljakutel kasvasid isegi mõned januse olemisega palmid. Siin olid inimesed hoolitsetud, hästi riides ja valge nahaga. Kui mitte arvestada päikesepõletusi, mida on kõvasti. Siin liikus ka mõni tume nägu, nemad hoidsid teistest eemale ja käisid, pilk maas. Need on siis need, kellel on niipalju õnne, et nad saavad isandaid teenida? Kindlasti on neil hea meel, et meil Unioonis ei sallita sellist asja nagu orjus.

Kõigist häältest käis üle kumisev lärm, nagu peetaks kusagil kaugel lahingut. Lärm valjenes, kui Glokta oma valutavat jalga läbi ülalinna edasi vedas, ja muutus raevukaks mürinaks, kui nad jõudsid laia väljaku äärde, mis oli rahvast servast servani täis tuubitud ja võttis silmad kirjuks. Siin oli inimesi Midderlandist ja Gurkhulist ja Stüüriast, oli pilusilmseid Suljuki elanikke, Vana Impeeriumi kollasejuukselisi kodanikke ja isegi habemega põhjalasi, kes olid kodust kaugele tulnud.

„Kaupmehed,” mühatas Harker. Kogu maailma kaupmehed, jääb mulje. Kaupmehed tunglesid lettide ümber, mis olid lookas, suurte kaalude ümber, millega kaaluti saadusi, tahvlite ümber, millele olid kriidiga kirjutatud kaubad ja hinnad. Nad karjusid, müüsid ja vahetasid tohutus hulgas erinevates keeltes, heitsid kummaliste žestidega käsi taeva poole, nügisid ja sikutasid ja näitasid üksteise poole sõrmega. Nad nuhutasid vürtsikarpe ja viirukipulki, katsusid kangarulle ja väärispuidust laudu, pigistasid puuvilju, proovisid hamba all münte, vaatasid monokliga sätendavaid kalliskive. Siin-seal koperdas läbi rahvamurru mõni pärismaalasest kandja, tohutu koorma all küürus.

„Vürtsikaupmehed saavad kõigest oma osa,” pomises Harker, trügides kärsitult läbi vadistava rahvamassi.

„Nähtavasti päris suure osa,” ütles Vitari vaikselt. Mina arvan, et lausa väga suure osa. Piisavalt, et gurkullastele vastu panna. Piisavalt, et tervet linna vangis hoida. Inimesi tapetakse palju-palju vähemagi pärast.

Glokta komberdas nägu krimpsutades ja hambaid paljastades üle platsi, kusjuures iga lonkava sammu juures teda nügiti, talle tormati otsa ja teda tõugati valusalt. Alles siis, kui nad lõpuks platsi teises servas rahvamurrust välja jõudsid, märkas ta, et nad seisavad ühe tohutu suure ja graatsilise hoone varjus, mis kerkis kõrgele üle rahvahulga peade, kaar kaare kohal, kuppel kupli kohal. Kaunid tornid hoone kõigis nurkades sirutusid taeva poole, saledad ja haprad.

„Imeline,” ühmas Glokta, sirutas valusat selga ja vaatas üles, silmad vidukil – puhasvalget kivi oli eredas pärastlõunavalguses peaaegu valus vaadata. „Seda nähes võiks peaaegu Jumalasse uskuma hakata.” Kui tõde ei teaks.

„Häh,” tegi Harker põlglikult. „Kohalikud käisid siin tuhandete kaupa palvetamas ja mürgitasid õhku oma laulude ja ebausuga – muidugi ainult senikaua, kuni me mässu maha surusime.”

„Ja nüüd?”

„Üleminkvisiitor Davoust kuulutas selle koha neile keelatuks. Nagu ka kõik teised kohad ülalinnas. Nüüd kasutab vürtsikaupmeeste gild seda turuplatsi laiendusena, seal ostetakse ja müüakse.”

„Hah.” Kui sobilik: tempel rahategemise auks. Meie enda väike religioon.

„Mingil pangal on siin vist ka kontor.”

„Pangal? Millisel?”

„Sellega tegelevad vürtsikaupmehed,” nähvas Harker kannatamatult. „Pank oli Valint ja midagi…”

„Balk. Valint ja Balk.” Nii et vanad tuttavad on minust juba ette jõudnud? Oleks võinud arvata. Need närukaelad on ka igal pool. Igal pool, kus on raha. Glokta vaatas kihavat turuplatsi. Ja siin on raha kõvasti.

Tee muutus järsemaks, kui nad hakkasid tohutust kaljust üles ronima, tänavad olid ehitatud kuivast mäeküljest välja raiutud tasanditele. Glokta rühkis vaevaga läbi palavuse, kepi kohal küürus, ja surus hambad huulde, et valutavat jalga unustada, kurk kuiv nagu kõrb ja higi igast nahapoorist immitsemas. Harker ei teinud vähimatki katset taga komberdava Glokta pärast kiirust vähendada. Ja olgu ma neetud, kui teda paluma hakkan.

„See meie kohal on tsitadell.” Inkvisiitor osutas käega püstloodsete seintega hoonete segadikule, kuplid ja tornid klammerdusid kõrgel linna kohal pruuni kalju tipu külge. „Kunagi elas seal kohalike kuningas, aga nüüd on see Dagoska valitsemiskeskuseks ja seal elavad mõned kõige tähtsamad kodanikud. Seal on ka vürtsikaupmeeste gildihoone ja Dagoska Küsimuste Maja.”

„Võimas vaade,” sosistas Vitari.

Glokta pöördus ja tõstis käe silmade ette varjuks. Dagoska laius nende ees, peaaegu saar. Ülalinna nõlvad langesid alla – korrapärane võrgustik, mis koosnes korralikest majadest, mille vahel olid pikad sirged tänavad, palmide kollased täpikesed ja laiad väljakud. Pika kaarja müüri taga lasus vaestelinnaosa tolmune pruun rägastik. Selle kohale kerkisid kauguses võimsad kuumahägus virvendavad müürid, mis panid kinni linna suure maaga ühendava ainsa kitsa kaljusilla. Ühel pool maakitsust oli sinine meri, teisel pool sinine laht. Need olevat maailma tugevaimad kaitserajatised. Huvitav, kas meil tuleb lähemal ajal see hooplev väide proovile panna?

„Üleminkvisiitor Glokta?” Harker köhatas. „Kuberner ja linnanõukogu ootavad.”

„Siis võivad nad veel natuke aega oodata. Ma tahaksin teada, kui palju te olete üleminkvisiitor Davousti kadumise uurimisel edasi jõudnud.” Oleks ju äärmiselt kahetsusväärne, kui uut üleminkvisiitorit tabaks sama saatus.

Harkeri kulm tõmbus kipra. „Noh… natuke oleme. Mul pole vähimatki kahtlust, et selle eest on vastutavad pärismaalased. Nad ei lõpeta kunagi vandenõude sepitsemist. Kuigi Davoust võttis pärast mässu meetmed tarvitusele, ei taha mõned neist siiski aru saada, kus on nende koht.”

„Ma olen hämmastunud.”

„See kõik on tõsi, uskuge mind. Üleminkvisiitori kadumise ööl viibis tema tubades kolm dagoskalasest teenijat. Ma küsitlesin neid.”

„Ja mida te teada saite?”

„Seni kahjuks mitte midagi. Nad osutusid ülimalt kangekaelseks.”

„Küsitleme neid siis koos.”

„Koos?” Harker noolis huuli. „Ma ei teadnud, et te tahate neid ise küsitleda, üleminkvisiitor.”

„Nüüd siis teate.”

Võiks ju arvata, et nii sügaval kalju sees on jahedam. Kuid seal oli täpselt sama palav kui päikeselõõsas kõrbevatel tänavatel, puudus aga vähimgi tuuleõhk, mis oleks halastust toonud. Koridor oli vaikne, elutu ja umbne nagu hauakamber. Tõrvik Vitari käes heitis nurkadesse värisevaid varje ja nende järel sulgus pimedus kiiresti.

Harker peatus rauaga tugevdatud ukse ees ja pühkis näolt jämedaid higipiisku. „Ma pean teid hoiatama, üleminkvisiitor, me pidime nendega olema üsna… kindlakäelised. Kindlakäelisus on sellistega kõige mõistlikum.”

„Oh, ka mina oskan üsna kindlakäeline olla, kui olukord nõuab. Mind pole kerge jahmatada.”

„Väga hea, väga hea.” Võti pöördus lukuaugus, uks avanes ja koridori uhkas jäle hais. Ummistunud käimlaaugu ja mädanenud rämpsu lehad, mis on kokku pandud. Kong ukse taga oli imepisike ja akendeta, lagi oli nii madal, et seal ei saanud peaaegu püstigi seista. Palavus oli rõhuv, hais kohutav. See tuletas Gloktale meelde üht teist kongi. See oli olnud kaugemal lõunas, Shaffas. Sügaval keisri palee all. See oli kong, kus mina kaks aastat õhku ahmisin, pimeduses kriiskasin, seinu kraapisin ja omaenda rooja sees ringi roomasin. Tema silm oli tukslema hakanud ja ta pühkis seda ettevaatlikult ühe sõrmega.

Üks vang lamas sirgelt, nägu seina poole, nahk löögijälgedest must, mõlemad jalad murtud. Teine vang rippus randmeidpidi lae küljes, tema põlved puudutasid põrandat, pea oli lõdvalt rinnale vajunud, selg verele piitsutatud. Vitari kummardus ja tonksas lamajat sõrmega. „Surnud,” ütles ta lihtsalt. Ta läks teise juurde. „Ja see ka. Juba tükk aega.”

Hubisev valgus langes kolmandale vangile. See vang oli elus. Hädavaevu. Tüdruku käed ja jalad olid ahelates, nägu oli näljast auku vajunud, huuled janust pragunenud. Ta surus räpaseid, veriseid räbalaid vastu keha. Tüdruku kannad kraapisid põrandat, ta üritas end kaugemale nurka lükata ja vadistas midagi seosetut kanta keeles, üks käsi näo ees, et silmi valguse eest kaitsta. Ma mäletan. Pimedusest oli hullem ainult see, kui tuli valgus. Sellega koos tulid alati küsimused.

Glokta kortsutas kulmu, tema tukslevate silmade pilk liikus üle kahe lõhutud surnukeha ja peatus kössitaval tüdrukul. Tal käis pingutusest, palavusest ja haisust pea ringi. „See on küll väga õdus kohake. Mida nad teile rääkisid?”

Harker astus vastumeelselt kongi, hoides kätt nina ja suu ees. Kõrguv Frost tuli kohe tema taga. „Seni pole nad midagi rääkinud, aga…”

„Nendelt kahelt ei kuulegi te enam midagi, see on selge. Ma loodan, et nad kirjutasid ülestunnistustele alla.”

„Noh… mitte päris. Üleminkvisiitor Davousti ei huvitanud nii väga nende pruunide ülestunnistused, me lihtsalt, noh…”

„Te ei saanud neid isegi nii kaua elus hoitud, kuni nad üles tunnistavad?”

Harker oli mossi vajunud. Nagu laps, keda õpetaja on ebaõiglaselt karistanud. „Tüdruk on ju alles,” nähvas inkvisiitor.

Glokta vaatas tüdrukut ja noolis kohta, kus kunagi olid olnud tema esihambad. Siin ei ole mingit metoodilisust. Mitte mingit sihipärast tegutsemist. Ainult jõhkrus jõhkruse enda pärast. Mul läheks peaaegu süda pahaks, kui ma oleksin täna midagi söönud. „Kui vana ta on?”

„Vast neliteist, üleminkvisiitor, kuid ma ei mõista, mis see asjasse puutub.”

„See puutub asjasse niimoodi, inkvisiitor Harker, et vandenõude juhiks on harva neljateistaastased tüdrukud.”

„Ma pidasin paremaks olla põhjalik.”

„Põhjalik? Kas te neile mingeid küsimusi üldse esitasite?”

„Noh, ma…”

Glokta kepp laksatas Harkerile puhtalt vastu nägu. Äkiline liigutus põhjustas Glokta küljes meeletu valupiste, ta lõi oma nõrgal jalal kõikuma ja pidi Frosti käest kinni haarama. Harker kiunatas valust ja jahmatusest, vaarus vastu seina ja libises kongipõrandale rooja sisse.

„Te pole mingi inkvisiitor!” sisistas Glokta. „Te olete üks kuradi lihunik! Vaadake, mis seisus see koht on! Ja te tapsite kaks tunnistajat! Mis kasu neist nüüd on, narr!” Glokta kummardus inkvisiitorile lähemale. „Või oligi see teie kavatsus, mis? Võib-olla tappis Davousti kade käsualune? Käsualune, kes tahtis tunnistajad vaikima sundida, mis, Harker? Ehk peaksin ma alustama uurimist inkvisitsioonist endast?”

Inkvisiitoriabiline Frost kerkis Harkeri kohale, kui see hakkas end üles ajama, ja mees vajus tagasi vastu seina. Tema ninast hakkas verd nirisema. „Ei! Ei, palun! See juhtus kogemata! Ma ei tahtnud neid tappa! Ma tahtsin lihtsalt teada, mis juhtus!”

„Kogemata? Te olete kas reetur või täielik käpard – ja mul pole kumbagi vaja!” Glokta kummardus Harkerile veel lähemale, tegemata läbi selja sööstvast valust väljagi, ja tema huuled paotusid hambutuks naeratuseks. „Nagu ma aru saan, peate te kindlat kätt metslastega asju ajades kõige tõhusamaks, inkvisiitor. Te näete, et kindlamat kätt kui minul pole kellelgi. Mitte kusagil. Viige see tõuk minu silme alt minema!”

Frost haaras Harkeri kuuest ja hakkas teda kogu täiega läbi rooja ukse poole lohistama. „Oodake!” halas mees ja üritas uksepiida külge klammerduda. „Palun! Te ei tohi nii teha!” Tema hüüded kadusid koridori.

Vitari silmade ümber olid naeratuskortsud, justkui oleks stseen talle üsnagi meeldinud. „Mis sellest lagast saab?”

„Lase siin kõik ära koristada.” Glokta toetus seinale ja pühkis väriseva käega näolt higi. Tema külg tuikas ikka veel valust. „Pese puhtaks. Mata surnukehad maha.”

Vitari osutas peaga ainsa ellujäänud vangi poole. „Mida temaga teha?”

„Pese ta puhtaks. Anna talle riided. Anna talle süüa. Lase tal minna.”

„Pole erilist mõtet teda puhtaks pesta, kui ta tagasi all-linna läheb.”

See on küll õige.„Olgu pealegi! Ta oli Davousti teenija, niisiis võib ta ka minu teenija olla. Pane ta uuesti tööle!” karjus Glokta juba ukse poole komberdades üle õla. Ta pidi siit minema saama. Ta ei saanud siin peaaegu üldse hingata.

„Ma ei tahaks teile pettumust valmistada, aga praeguses viletsas seisus pole meie müürid kaugeltki vallutamatud…” Kõneleja hääl kustus, kui Glokta Dagoska valitseva kogu koosolekusaali uksest sisse liipas.

See ruum oli kalju sisse raiutud kongist nii erinev kui üldse võimalik. Tegelikult on see kõige ilusam ruum, mida ma olen kunagi näinud. Iga toll seintest ja laest oli imepisikeste detailideni nikerdatud, hirmutavalt keerulised geomeetrilised mustrid väänlesid Kanta legendide elusuuruses kujutiste ümber, mis olid maalitud sätendava kulla ja hõbedaga, erepunase ja eresinisega. Põrandaks oli imeliselt keerukas mosaiik, pikk laud oli inkrusteeritud tumeda puidu spiraalide ja heleda elevandiluu killukestega ning poleeritud kõrgläikeni. Kõrged aknad pakkusid oivalist vaadet all laiuvale tolmupruunile linnale ja sillerdavale lahele.

Naine, kes tõusis, et Gloktat tervitada, paistis imekauni saaliga kokku sobivat. Täielikult.

„Mina olen Carlot dan Eider,” lausus naine, naeratas vabalt ja sirutas käe, nagu oleks Glokta tema vana sõber. „Vürtsikaupmeeste gildmeister.”

Glokta pidi tunnistama, et naine avaldas talle muljet. Juba ainuüksi oma külma kõhuga. Ta tervitab mind, nagu ma polekski moondunud, tõmblev, väändunud inimvare. Ta tervitab mind, nagu oleksin ma sama kaunis kui tema. Naisel oli seljas pikk Lõuna moe järgi valmistatud rüü: hõbedaga ääristatud sinine siid küütles ja väreles kõrgetest akendest hoovava jaheda tuuleõhu käes. Tema sõrmedes, randmete ja kaela ümber sätendasid jahmatavalt kallid juveelid. Talle lähenedes tabas Glokta kummalise aroomi. Magus lõhn. Ehk midagi sellist nagu nendel vürtsidel, mis on ta nii rikkaks teinud. Kõige selle mõju polnud Glokta peale sugugi raisatud. Ma olen siiski veel mees. Lihtsalt vähem mees kui varem.

„Ma pean oma rõivastuse pärast vabandust paluma, kuid kanta riided on siinses palavuses palju mugavamad. Ma olen nendega siinveedetud aastate jooksul päris ära harjunud.”

Tema palub oma välimuse pärast vabandust. See on sama hea, kui geenius paluks vabandust oma rumaluse pärast.„Pole midagi.” Glokta kummardas nii sügavalt kui võimalik, arvestades kasutut jalga ja teravat valu seljas. „Üleminkvisiitor Glokta, teie teenistuses.”

„Meil on väga hea meel, et te tulite. Me kõik oleme pärast teie eelkäija, üleminkvisiitor Davousti kadumist väga mures olnud.” Ma usun, et mõned on olnud vähem mures kui teised.

„Ma loodan sellele loole valgust heita.”

„Me kõik loodame, et te seda teete.” Naine võttis Gloktal muretu kindlusega käsivarrest. „Lubage mul teile kõiki tutvustada.”

Glokta ei liikunud paigast. „Tänan, gildmeister, aga ma usun, et saan sellega ise hakkama.” Ta lonkas omal jõul laua juurde – niipaljukest kui tal jõudu oli. „Teie olete ilmselt kindral Vissbruck, kes vastutab linna kaitsmise eest.” Kindral oli nelja-viiekümne vahel, kergelt kiilanev ja higistas ohtralt oma keerulises mundris, mis oli palavusest hoolimata kurguni kinni nööbitud. Ma mäletan teid. Te olite Gurkhulis, sõjas. Te olite kuninga kaardiväe major ja kõigile tuntud tõbras. Paistab, et vähemalt teil on hästi läinud nagu tõbrastel ikka.

„Rõõm kohtuda,” lausus Vissbruck, ilma et oleks oma paberitelt peaaegu pilkugi tõstnud.

„Alati on rõõm vana tutvust uuendada.”

„Kas me oleme kohtunud?”

„Me võitlesime koos Gurkhulis.”

„Tõesti või?” Üle Vissbrucki higise näo käis jahmatuslaine. „Te olete… see Glokta?”

„Just nimelt, ma olen tõesti see Glokta, nagu te ütlete.”

Kindral pilgutas silmi. „Ee… noh, ee… kuidas teil on läinud?”

„Mul on olnud väga valus, tänan küsimast, aga ma näen, et teie olete õitsvale järjele jõudnud, ja see on meeletu lohutus.” Vissbruck pilgutas jälle silmi, kuid Glokta ei andnud talle aega vastata. „Ja see on kindlasti kuberner Vurms. Tõeline au on teiega tutvuda, Teie Hiilgus.”

Vana mees nägi välja nagu vanadusjõuetuse karikatuur, ta oli oma uhke ametiriietuse sees kortsus nagu kuivanud ploom nahkse kesta sees. Tema käed paistsid kuumusest hoolimata värisevat, tema pea oli kiilas ja läikis, seal oli ainult mõni juuksesalk. Ta vaatas Gloktale otsa, hädised ja haiglaselt vesised silmad pilukil.

„Mida ta ütles?” Kuberner vaatas segaduses ringi. „Kes see mees on?”

Kindral Vissbruck kummardus tema poole, nii lähedale, et tema huuled puutusid peaaegu vana mehe kõrva. „Üleminkvisiitor Glokta, Teie Hiilgus! Davousti asendaja!”

„Glokta? Glokta? Kus pagan see Davoust siis on?” Keegi ei vaevunud vastama.

„Mina olen Kursten dan Vurms.” Kuberneri poeg lausus oma nime, nagu oleks see võlusõna, ja ulatas Gloktale käe, nagu oleks see hindamatu kink. Kursten dan Vurms oli helepäine ja kena, ta lösutas hooletult toolil, hästi päevitunud, ja õhkus tervisest. Ta oli sama nõtke ja sportlik, kui tema isa oli vana ja närtsinud. Ma vihkan teda juba.

„Ma saan aru, et te olite kunagi suurepärane mõõgavõitleja.” Vurms mõõtis Gloktat pilkliku naeratusega. „Ma vehklen ka ise ja siin pole kedagi, kes mulle väljakutse esitaks. Ehk peaksime mõnikord jõudu katsuma?” Suurima heameelega, väike lurjus. Kui mu jalg oleks terve, saaksid sa varsti katsuda oma täistehtud pükse.

„Ma vehklesin tõesti, kuid pidin sellest kahjuks loobuma. Vilets tervis…” Glokta kinkis mehele hambutu naeratuse. „Aga kindlasti saaksin ma teile mõned näpunäited anda, kui te tahate areneda.” Vurms kortsutas kulmu, kuid Glokta oli juba edasi liikunud. „Teie olete siis hadiš Kahdia.”

Hadiš oli pikk, sale, pika kaela ja väsinud silmadega mees. Tal oli seljas lihtne valge rüü, tema pea ümber oli keeratud ilustusteta valge turban. Ta ei paista jõukam kui ükskõik milline pärismaalane all-linnas, aga temas on siiski mingi väärikus.

„Ma olen tõesti Kahdia ja Dagoska rahvas on mu oma eestkõnelejaks valinud. Kuid hadišiks ma end enam ei nimeta. Preester ilma templita pole mingi preester.”

„Kas jälle peab selle templi-jutuga hakkama?” vingus Vurms.

„Kahjuks küll, kuni ma veel siin nõukogus istun.” Kahdia vaatas jälle Gloktale otsa. „Nii et linnas on uus inkvisiitor? Uus saatan. Uus surmatooja. Mind ei huvita, kes teist tuleb ja kes läheb, piinaja.”

Glokta muigas. Ta tunnistab, et vihkab inkvisitsiooni, ilma et oleks minu tööriistugi näinud. Aga samas ei saa oodata, et nende rahvas Uniooni hirmsasti armastaks, nad on ju omaenda linnas peaaegu orjad. Kas tema võibki olla reetur, keda ma otsin?

Või tema? Kursten dan Vurms vaatas Gloktat põlglikult nagu musta käimlaauku, mida ta peab kahjuks siiski kasutama. Temasuguseid olen ma tuhandeid näinud, igavene ülbe kutsikas. Ta võib ju olla kuberneri lihane poeg, kuid on selge, et tema ustavus kuulub ainult temale endale.

Või tema? Gildmeister Eider oli kehastunud viisakus ja nägus naeratus, kuid tema silmad olid külmad nagu teemandid. Ta hindab mind, nii, nagu kaupmees hindab rumalat ostjat. Temas on enamat kui head kombed ja nõrkus välismaiste rõivaste vastu. Palju enamat.

Või tema? Nüüd tundus isegi vana kuberner kahtlane. Kas tema silmad ja kõrvad on ikka nii viletsad, kui ta näidata tahab? Või on selles silmade vidutamises ja küsimises, mis toimub, tunda natuke näitlemist? Kas ta teab tegelikult rohkem kui keegi teine?

Glokta pöördus ja lonkas akna juurde, toetus kaunilt nikerdatud sambale akna kõrval ja silmitses vapustavat vaadet, endiselt soe õhtupäike näole paistmas. Ta tajus, et linnakogu liikmed nihelevad tema selja taga juba rahutult ja tahavad temast lahti saada. Huvitav, kaua läheb, enne kui nad sandi oma imeilusast saalist minema käsutavad? Ma ei usalda mitte ühtegi neist. Mitte ühtegi. Ta muigas. Ja täpselt nii ongi õige.

Esimesena kaotas kannatuse Kursten dan Vurms. „Üleminkvisiitor Glokta,” nähvas ta. „Me hindame seda, et te olite nii põhjalik ja tulite end esitlema, aga ma olen kindel, et teil on pakilisi asjaajamisi. Meil igatahes on.”

„Loomulikult.” Glokta hakkas liialdatud aeglusega tagasi laua poole komberdama, nagu kavatseks lahkuda. Siis tõmbas ta laua alt tooli ja võttis istet, võpatades valuhoo peale jalas. „Ma üritan võimalikult vähe märkusi teha, vähemalt esialgu.”

„Mida?” pahvatas Vissbruck.

„Kes see mees on?” päris kuberner, küünitas end Gloktale lähemale ja kissitas oma viletsaid silmi. „Mis siin toimub?”

Tema poeg oli otsekohesem. „Mida paganat te enda arust teete?” nõudis ta. „Kas te olete hulluks läinud?” Hadiš Kahdia hakkas endamisi naeru kõhistama. Võimatu oli öelda, kas ta naeris Glokta üle või teiste raevu üle.

„Palun, härrased, palun.” Gildmeister Eider rääkis vaikselt ja kannatlikult. „Üleminkvisiitor jõudis äsja kohale, võib-olla pole ta kursis, kuidas Dagoskas asjad käivad. Te peate mõistma, et teie eelkäija ei käinud linnakogu istungitel. Me oleme mitu aastat seda linna edukalt juhtinud ja…”

„Kinnine Nõukogu pole selle väitega nõus.” Glokta tõstis kuninga määruse, hoides seda kahe sõrme vahel. Ta laskis kõigil seda hetke vaadata, et nad näeksid rasket punast ja kuldset pitserit, siis viskas ta kirja üle laua.

Teised vaatasid umbusklikult, kuidas Carlot dan Eider dokumendi kätte võttis, lahti voltis ja lugema hakkas. Naise laup tõmbus kipra, siis kergitas ta üht hoolega kitkutud kulmu. „Paistab, et hoopis meie pole asjadega kursis.”

„Näidake siia!” Kursten dan Vurms napsas naise käest paberi ja hakkas lugema. „See on võimatu,” pomises ta. „See on võimatu!”

„Kuid nii see kahjuks on.” Glokta kostitas koosolijaid hambutu irvega. „Ülemlektor Sult on äärmiselt mures. Ta palus mul tegelda üleminkvisiitor Davousti kadumise juhtumiga ja kontrollida ka linna kaitserajatisi. Neid põhjalikult uurida ja hoolitseda, et gurkullased jääksid nende taha. Ta käskis kasutada kõiki meetmeid, mida vajalikuks pean.” Ta tegi rõhutatud pausi. „Kõiki… meetmeid.”

„Mida see tähendab?” porises kuberner. „Ma tahan teada, mis toimub!”

Nüüd oli dokument juba Vissbrucki käes. „Kuninga määrus,” sosistas ta ja pühkis varrukaga higist laupa. „Millele on alla kirjutanud kõik kaksteist Kinnise Nõukogu liiget. See annab täieliku võimu!” Ta asetas kirja ettevaatlikult inkrusteeritud lauale, justkui kardaks, et see võib leekidesse lahvatada. „See on…”

„Me kõik teame, mis see on.” Gildmeister Eider silmitses Gloktat mõtlikult, hõõrudes ühe sõrmega oma siledat põske. Nagu kaupmees, kes avastab korraga, et ostja, keda ta rumalaks pidas, on hoopis temal naha üle kõrvade tõmmanud, mitte vastupidi. „Paistab, et üleminkvisiitor Glokta võtab juhtimise üle.”

„Ma ei ütleks tõesti, et ma võtan juhtimise üle, küll aga käin ma edaspidi kõigil linnakogu istungitel. Arvestage, et see on esimene väga paljudest muutustest.” Glokta seadis end kaunil toolil mõnusa ohkega paremini sisse, sirutas valusa jala välja ja toetas valusat selga. Peaaegu mugav. Ta laskis pilgul üle linna valitseva kogu liikmete mornide nägude käia.

Võluvad inimesed, ainult et üks neist on peaaegu kindlasti ohtlik reetur. Reetur, kes on juba korraldanud ühe üleminkvisiitori kadumise ja võib praegu täiesti kavandada juba järgmise kõrvaldamist.

Glokta köhatas. „Niisiis, kindral Vissbruck, millest te rääkisitegi, kui ma tulin? Midagi müüridest?”