Читать книгу Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat - Joe Abercrombie - Страница 2

Üleminkvisiitor Glokta seisis eessaalis ja ootas. Ta sirutas oma kõverat kaela algul ühele ja siis teisele poole, kuulis tuttavaid naksatusi ja tundis tuttavaid valusööste, mis kihutasid läbi krampis lihaste abaluude vahel. Miks ma seda teen, kui see on alati valus? Miks me peame proovima, kas on valus? Miks me peame keelega katsuma haavandit suus, hõõruma sõrmega ville, nokkima kärnasid?

„Noh?” nähvas ta.

Marmorist büst trepijalamil vastas ainult tumma põlgusega. Ja seda saan ma ilma tematagi enam kui küllalt. Glokta lonkas eemale, tema järellohisev kasutu jalg kraapis põrandaplaate, tema kepi kopsimine kajas kauge lae karniiside vahel.

Avatud Nõukokku kuuluvate suurte aadlike seas oli lord Ingelstad, selle ülemäära suure saali omanik, äärmiselt tühine mehike. Ta oli suguvõsa pea – suguvõsa, mille varandus oli iga aastaga kahanenud, suguvõsa, mille jõukus ja mõjukus olid peaaegu olematuks kokku kuivanud. Ja mida enam inimene ise kokku kuivab, seda enam paisub tema soov välise toreduse järele. Miks keegi küll ei mõista, et väikesed asjad tunduvad suures ruumis veelgi väiksemad.

Kuskil hämaruses oksendas kell välja paar laiska lööki. Kell on juba päris palju. Mida enam inimene on kokku kuivanud, seda kauem laseb ta enda järel oodata. Aga ma oskan kannatlik olla, kui vaja. Mind ei oota ju pimestavalt säravad banketid, ekstaasis rahvamassid, kaunid naised, kes minu pärast hinge kinni peaksid. Enam nad mind ei oota. Gurkullased hoolitsesid selle eest pimedas vangikongis keisri palee all. Glokta surus keele vastu oma tühje igemeid, nihutas lõhutud jalga ja mühatas – seljast käisid läbi valujooned, mis panid silmalaud võbisema. Ma oskan kannatlik olla. See on ainus hea asi, kui iga samm on sinu jaoks katsumus. Sa õpid varsti ettevaatlikult astuma.

Uks tema kõrval avanes järsult, Glokta pööras kiiresti pead ja pingutas, kuidas suutis, et näokrimpsutust varjata, kui tema kaelaluud raksatasid. Uksel seisis lord Ingelstad, suur isaliku olemise ja punaka jumega mees. Ta kinkis Gloktale sõbraliku naeratuse ja viipas talle, et ta edasi astuks. Justkui oleksin ma lihtsalt külaline, pealegi veel oodatud külaline.

„Ma pean vabandust paluma, et teil oodata lasksin, üleminkvisiitor. Mul on pärast Aduasse saabumist nii palju külalisi käinud, et mul käib lausa pea ringi!” Jääb üle ainult loota, et teie pea kaela küljest päris lahti ei tule. „Nii palju külalisi!” Kahtlemata külalisi, kes tulid pakkumistega. Pakkumistega teie hääle eest. Pakkumistega teie abi eest meie järgmise kuninga valimisel. Kuid ma arvan, et minu pakkumisest oleks teil valus keelduda. „Kas te veini soovite, üleminkvisiitor?”

„Ei, kõrgeauline lord, tänan pakkumast.” Glokta komberdas üle läve. „Ma ei jää kauaks. Minul on samuti palju tegemist.” Ega valimispettused iseenesest ei toimi.

„Loomulikult, loomulikult. Palun võtke istet.” Ingelstad vajus rahulolevalt istuma ja osutas teisele toolile. Gloktal läks hetk aega, et istuma saada, ta laskus ettevaatlikult ja nihutas siis puusasid, kuni leidis asendi, milles tema selg pidevalt valu ei tekitanud. „Ja mida te soovisite minuga arutada?”

„Ma tulen ülemlektor Sulti nimel. Ma loodan, et te ei solvu, kui ma olen avameelne, kuid Tema Eminents tahab teie häält.”

Aadliku priske nägu tõmbus teeseldud hämmeldusest krimpsu. Ja väga viletsalt teeseldud hämmeldusest. „Ma vist ei mõista päris. Minu häält millises küsimuses?”

Glokta pühkis vesise silma alt niiskust. Kas me peame tõesti nii ebaväärikalt keerutama hakkama? Teil pole keerutamiseks sobivat kehaehitust, minul aga pole sobivaid jalgu. „Selles küsimuses, kes asub järgmisena troonile, lord Ingelstad.”

„Aa, või selles.” Jah, selles. Tolvan. „Üleminkvisiitor, ma loodan, et ma ei valmista pettumust teile ega Tema Eminentsile – inimesele, kelle vastu ma tunnen ainult sügavaimat austust,” ning ta langetas liialdatud alandlikkusega pea, „kuid ma pean ütlema, et südametunnistus ei luba mul lasta end kellegi poolt kallutada. Mina arvan, et minule ja kõigile teistele Avatud Nõukogu liikmetele on usaldatud püha kohus. Minu kohuseks on hääletada inimese poolt, kes tundub mulle paljude suurepäraste kandidaatide seast kõige parem.” Ja ta manas näole ülimalt rahuloleva ilme.

Oivaline kõne. Mõni külaloll jääks seda võib-olla isegi uskuma. Kui sageli olen ma seda või sellesarnast juttu viimastel nädalatel kuulnud… Traditsiooni kohaselt peaks nüüd tulema kauplemine. Arutamine, kui palju täpselt teile usaldatud püha kohus väärt on. Kui palju hõbedat on vaja, et see südametunnistuse üles kaaluks. Kui palju kulda on vaja, et see kohusetunde köidikud läbi lõikaks. Kuid mina pole täna kauplemistujus.

Ta kergitas kulmud väga kõrgele. „Ma pean teid teie õilsate põhimõtete puhul õnnitlema, lord Ingelstad. Kui kõik oleksid sama üllad, elaksime paremas maailmas. Teie põhimõtted on tõesti õilsad… eriti arvestades seda, et teil on nii palju kaotada. Teil on ju kaotada vist lausa kõik.” Ta võttis kepi teise kätte, võpatas ja kallutas end valulikult tooli serva poole. „Aga ma näen, et teid ei saa kõigutada, niisiis ma lahkun nüüd…”

„Millele te viitate, üleminkvisiitor?” Aadliku trullakale näole oli selgelt maalitud kõhedus.

„Loomulikult teie ebaseaduslikele äritehingutele, lord Ingelstad.”

Punetavad põsed olid kaotanud suure osa oma jumest. „Siin peab olema mingi eksitus.”

„Ei-ei, ma kinnitan teile.” Glokta tõmbas kuue sisetaskust ülestunnistused. „Teid mainitakse nimelt sageli pudukaupmeeste gildi juhtivate liikmete ülestunnistustes. Väga sageli.” Ja ta tõstis krabisevad paberid üles, nii et nad mõlemad nägid neid. „Siin nimetatakse teid – ja see pole muidugi minu sõnavalik, nagu te mõistate – „kaasosaliseks”. Siin „peamiseks kasusaajaks” ühe äärmiselt inetu salakaubaveotehingu juures. Ja siin, nagu te näete – ma peaaegu punastan selle juures –, esinevad väga lähestikku teie nimi ja sõna „reetmine”.”

Ingelstad vajus tooli seljatoele ja pani klaasi väriseva käega lauale tooli kõrval, nii et poleeritud puidule loksus kõvasti veini. Oh, selle peaks küll ära pühkima. Sellest võib jääda hirmus plekk ja mõnda plekki ei saa enam ära.

„Tema Eminents,” jätkas Glokta, „kes peab teid oma sõbraks, suutis teie nime kõigi asjaosaliste õnneks algsest uurimisest välja jätta. Ta saab aru, et te üritasite lihtsalt oma perekonna kaduvat jõukust taastada, ja ta pole osavõtmatu. Kuid kui te peaksite talle hääletuse asjus pettumuse valmistama, saab tema osavõtlikkus ruttu otsa. Kas te mõistate, mida ma öelda tahan?” Mulle tundub küll, et ma tegin selle enam kui selgeks.

„Mõistan,” kähistas Ingelstad.

„Ja kohusetunde köidikud? Kas need tunduvad juba lõdvemad?”

Aadlik neelatas, puna oli tema põskedelt juba täiesti kadunud. „Ma tahan loomulikult väga Tema Eminentsi kõikvõimalikul moel aidata, aga… asi on selles, et…” Mis siis nüüd? Mingi meeleheitlik pakkumine? Kas ta proovib mind viimases hädas ära osta? Või proovib rõhuda hoopis minu südametunnistusele? „Eile käis minu juures ülemkohtunik Marovia esindaja. Keegi Harlen Morrow’ nimeline. Ta esitas samasuguse soovi… ning väga sarnaste ähvardustega.” Glokta kortsutas kulmu. Või niimoodi? Marovia ja tema ussike. Nad on alati minust sammukese ees või sammukese taga. Kuid mitte kunagi kaugel. Ingelstadi häälde hiilis kile noot. „Mida ma tegema pean? Ma ei saa ju teid mõlemaid toetada! Ma lahkun Aduast, üleminkvisiitor, ega tule kunagi tagasi! Ma… ma loobun hääletamisest…”

„Ärge mõelgegi, kurat võtaks!” sisistas Glokta. „Te hääletate nii, nagu mina ütlen, ja Marovia võib põrgusse käia!” Kas teda on vaja veel tagant tõugata? See pole just elegantne, aga olgu pealegi. Minu käed on ju niigi küünarnukkideni kõntsaga koos. See ei muuda suurt midagi, kui ma veel paaris solgiaugus pean sonkima. Ta laskis oma häälel muutuda õliseks sosinaks. „Ma vaatasin eile pargis teie tütreid.” Aadliku näolt kadus viimanegi värviraas. „Kolm noort süütut hinge, kes on naiseks saamise lävel, riietatud viimase moe järgi, üks teisest kaunim. Kõige noorem on vist… viisteist?”

„Kolmteist,” kähistas Ingelstad.

„Aa.” Ja Glokta paotas huuli ning demonstreeris oma hambutut naeratust. „Ta on varakult õitsele puhkenud. Nad pole varem Aduas käinud, on mul õigus?”

„Nad pole siin käinud.” Ingelstad peaaegu sosistas.

„Nii ma arvasingi. Nende elevus ja rõõm Agrionti aedades liikudes oli lausa hurmav. Ma võin vanduda, et nad jäid silma kõigile sobilikele kosilastele terves pealinnas.” Glokta laskis oma naeratusel kustuda. „Minu süda murduks, lord Ingelstad, kui ma peaksin nägema, kuidas kolm nii õrna olendit saadetakse Anglandi kõige karmimatesse karistusasutustesse. Kohtadesse, kus ilu, head kombed ja leebe iseloom äratavad sootuks teistsugust ja palju ebameeldivamat tähelepanu.” Glokta judistas end hoolikalt näideldud õudusega, kummardus lord Ingelstadile aeglaselt lähemale ja sosistas: „Sellist elu ei sooviks isegi koerale. Ja kõik see isa ettevaatamatuse pärast, kellel olid kõik võimalused selle vältimiseks käeulatuses.”

„Aga minu tütreid ei puuduta see kuidagi…”

„Me valime uut kuningat! See puudutab kõiki!” Võib-olla on see karm. Kuid karmid ajad nõuavad karme võtteid. Glokta ajas end vaevaga jalule, käsi kepi käepidemel pingutusest värisemas. „Ma ütlen Tema Eminentsile, et ta võib teie häälega arvestada.”

Ingelstad varises kokku, äkitselt ja täielikult. Nagu läbitorgatud nahklähker. Tema õlad vajusid longu, nägu läks õudusest ja meeleheitest lõdvaks. „Aga ülemkohtunik…” sosistas ta. „Kas teil pole mingit halastust?”

Glokta võis ainult õlgu kehitada. „Kunagi oli. Poisipõlves olin ma lausa narruseni pehme südamega. Ma vannun, ma võisin nutta isegi selle peale, kui kärbes ämblikuvõrku sattus.” Ta pöördus ukse poole ja krimpsutas nägu – tema jalast käis läbi jõhker kramp. „Pidev valu on mu sellest terveks ravinud.”

Seltskond oli väike ja intiimne. Kuid õhkkond pole just üleliia sõbralik. Üleminkvisiitor Goyle põrnitses Gloktat teiselt poolt hiiglaslikku ümmargust lauda hiiglaslikus ümmarguses kabinetis, väikesed kiiskavad silmad vahtisid tema luisest näost. Ja mulle tundub, et need ei vaata mind sugugi soojade tunnetega.

Tema Eminentsi ülemlektori, Tema Majesteedi Inkvisitsiooni juhi tähelepanu oli parajasti mujal. Kaarjale seinale, mis ümbritses umbes poolt kogu toast, oli nööpnõeltega kinnitatud kolmsada kakskümmend paberilehte. Üks paberileht iga suure hinge kohta meie üllas Avatud Nõukogus. Paberilehed sahisesid vaikselt suurtest akendest puhuvas kerges tuules. Väikesed tuules lipendavad paberitükid, mis tähistavad väikesi tuules lipendavaid hääli. Igale paberitükile oli kirjutatud nimi. See või too lord, selle või mis iganes koha isand. Suured mehed ja väikesed mehed. Mehed, kelle arvamusest polnud kellelgi sooja ega külma, kuni prints Raynault kukkus voodist maha ja otse hauda.

Paljudel lehtedel oli nurgas värviline vahatäpp. Mõnel oli neid kaks või isegi kolm. See tähistab nende truudust. Kelle poolt nad hääletavad. Sinine tähistab lord Brocki, punane lord Isherit, must Maroviat, valge Sulti ja nii edasi. See kõik võib muidugi muutuda sõltuvalt sellest, kustpoolt tuul puhub. Allpool oli mitu rida väikest, tihedat kirja. Kiri oli liiga väike, et Glokta oleks seda nii kaugelt lugeda näinud, kuid ta teadis, mis seal seisab. Naine oli kunagi hoor. Armastab noori mehi. Joob liiga palju. Tappis vihahoos teenri. Üle jõu käivad mänguvõlad. Saladused. Kuulujutud. Valed. Meie õilsa töö vahendid. Kolmsada kakskümmend nime ja täpselt sama palju väikesi räpaseid lookesi, mis kõik on välja kaevatud, mida uuritakse ja tõugatakse meile sobivas suunas. Poliitika. See on tõesti õiglaste amet.

Miks ma seda siis teen? Miks?

Ülemlektoril oli pakilisemaid muresid. „Brock on endiselt esikohal,” pomises ta hapult ja ühetooniliselt, vaadates tuules liikuvaid paberilehti, valgetes kinnastes käed selja taga kokku pandud. „Tal on umbes viiskümmend häält peaaegu kindlalt olemas.” Nii kindlalt, kui praegustel ebakindlatel aegadel milleski kindel saab olla. „Isher pole temast palju maas, tema arvel on nelikümmend häält või natuke üle selle. Skald on viimasel ajal teistele järele võtnud, niipalju kui teada on. See mees on ootamatult jõhker. Tal on enam-vähem pihus terve Stariklandi delegatsioon ja see annab talle ligikaudu kolmkümmend häält, ja Barezinil on umbes sama palju. Praeguse seisuga on nemad peamised võistlejad.”

Aga kes teab? Ehk elab kuningas veel terve aasta ja kui tuleb aeg hääletada, oleme kõik üksteist juba maha nottinud. Selle mõtte juures pidi Glokta muige maha suruma: Lordide Koda, kus on hunnikus uhketes rõivastes laipu – kõik Uniooni võimsad aadlikud ja kaksteist Kinnise Nõukogu liiget. Igaühele on tema kõrvalseisja noa selga löönud. Valitsussüsteemi inetu tõde…

„Kas te Heugeniga rääkisite?” nähvas Sult.

Goyle kergitas nõksatusega oma kiilanevat pead ja seiras Gloktat vahutava pahameelega. „Lord Heugen kannatab ikka veel pettekujutelma all, et meie järgmine kuningas peaks olema tema, kuigi on selge, et ta kontrollib kõige rohkem tosinat häält. Ta peaaegu ei kuulnudki meie pakkumist, sest oli ametis häälte juurdemangumisega. Võib-olla hakkab ta nädala või paari pärast tõde mõistma. Siis on ehk võimalik teda meie poole kallutada, aga kihla ma selle peale ei veaks. Tõenäolisem on, et ta heidab Isheriga mesti. Ma saan aru, et need kaks on alati lähedased olnud.”

„Olgu siis terviseks,” sisistas Sult. „Aga Ingelstad?”

Glokta nihutas end toolil. „Ma esitasin teie ultimaatumi talle väga varjamatult, Teie Eminents.”

„Kas me saame siis tema häälega arvestada?”

Kuidas seda sõnastada? „Ma ei saa seda täie kindlusega öelda. Ülemkohtunik Marovia suutis oma mehe, Harlen Morrow’ abil esitada talle meie omadega peaaegu äravahetamiseni sarnased ähvardused.”

„Morrow? Kas tema polnud mitte Hof teener ja tallalakkuja?”

„Paistab, et ta on kõrgemale jõudnud.” Või madalamale langenud, sõltub vaatenurgast.

„Temaga saab asja korda ajada.” Goyle’i näol oli äärmiselt inetu ilme. „See on üsna lihtne…”

„Ei!” nähvas Sult. „Miks on nii, Goyle, et vaevalt jõuab probleem tekkida, kui te tahate selle verega lahendada? Me peame esialgu ettevaatlikult tegutsema ja näitama, et me oleme mõistlikud inimesed, kellega on võimalik läbi rääkida.” Ta sammus akna juurde, ere päikesevalgus sätendas lillalt tema ametisõrmuse tohutusuure kivi sees. „Praegu aga ei hoolitse riigi valitsemise eest mitte keegi. Maksud jäävad kogumata. Kuriteod jäävad karistuseta. See Tanneri-nimeline närukael, see demagoog, see reetur räägib avalikult külalaatadel ja õhutab rahvast lausülestõusule! Nüüd juba iga päev hakkab talunikke röövliteks, nad varastavad ja tekitavad määramatut kahju. Kaos aina levib ja meil pole vahendeid selle mahasurumiseks. Aduas on ainult kaks kuningliku kaardiväe rügementi, sellest jätkub hädavaevalt korra hoidmiseks isegi linnas. Kes teab, millal mõni meie üllatest lordidest võib ootamast väsida ja otsustada krooni enneaegselt endale haarata? Seda võib neist täiesti uskuda!”

„Kas meie väed tulevad varsti Põhjast tagasi?” küsis Goyle.

„See ei ole tõenäoline. See puupea marssal Burr on juba kolm kuud Dunbreci müüride all kükitanud ja andnud Bethodile enam kui küllalt aega Vahujõe taga vägesid koguda. Kes teab, millal Burr oma töö lõpuks tehtud saab, kui üldse kunagi!” Ta on juba mitu kuud meie enda kindlust hävitada üritanud. Hakka või kahetsema, et me selle nii korralikult ehitasime.

„Kakskümmend viis häält.” Ülemlektor põrnitses krabisevaid lehti. „Kakskümmend viis – ja Marovial on kaheksateist! Me peaaegu ei jõuagi edasi! Iga võidetud hääle kohta kaotame mõne hääle kusagil mujal!”

Goyle kummardus lauale lähemale. „Ehk oleks aeg, Teie Eminents, külastada uuesti meie sõpra ülikoolis…”

Ülemlektor sisistas raevukalt ja Goyle pani suu plaksuga kinni. Glokta vaatas tohutust aknast välja, tehes näo, et ei kuulnud midagi ebatavalist. Vaates andsid tooni ülikooli kuus kõrget murenevat torni. Aga mis abi oleks sealt loota? Sealt kõdu ja tolmu keskelt, neilt lollpeadest adeptidelt?

Sult ei andnud talle pikalt aega selle üle mõtiskleda. „Ma räägin Heugeniga ise.” Ja ta suskas ühte paberilehte sõrmega. „Goyle, kirjutage kuberner Meedile ja üritage ta meie toetajate leeri meelitada. Glokta, korraldage kohtumine lord Wetterlantiga. Ta pole veel teatanud, keda ta pooldab. Minge, teie mõlemad.” Sult pööras saladusi täis paberilehtedele selja ning naelutas Glokta oma kalkide siniste silmade pilguga paigale. „Minge ja tooge… mulle… hääled!”